Olen tihti mõelnud,kas keegi veel peale minu tunneb sama,mida mina pea igapäevaselt kogen.Tunnen nagu mind ei sallita,kuigi ma pole kellegagi halvasti käitunud ja ei ole ka välimuselt eemaletõukavalt inetu vms.Olen täiesti tavaline,sõbralik,abivalmis,aga ometi hoiavad inimesed minust pigem eemale.Keegi minuga reeglina esimesena rääkima ei tule ja kui ise püüan vestlust alustada,siis sellega ei minda kaasa.Pigem eemaldutakse ja leitakse keegi teine,kellega vestelda.Pole vahet,kas tegu on vana tuttava või näiteks täiesti uue töökaaslasega-kõigi käitumine on sama.Kui keegi ennast selles kirjelduses ära ei tunne,siis öelge palun vähemalt,milliseid inimesi teie ise pigem väldite? Mina sellele “miskile” pole veel jälile jõudnud,mis mind teiste jaoks nii ebameeldivaks teeb.
Teema: Miks inimesed ei salli mind
Pigem see kõik tundub sulle. Küllap ei ole kelllegi su vastu mingit eelarvamust, lihtsalt oled vaiksem ja seega suhtled ise vähem – ja sulle tundub, et sind ei sallita, kuigi tegelikult suheldakse sinuga sama palju kui iga teise vaiksema inimesega.
Tead, enamus inimestel pole konkreetselt sinust sooja ega külma. Elavad nagu oskavad. Jälgivad, et enda huvid oleksid esikohal ja see kuidas see kellelegi teisele mõjub, sellele nad isegi ei mõtle. Suhte on alati kahepoolsed ja mõlemad suhtlemise pooled on vabad. Ja see kui keegi ei tule sinuga suhtlemisel kaasa, ei tähenda ju ometi, et nad ei salli sind!! Neil on lihtsalt ebahuvitav. Ei jaksa ju kõigile meelejärgi olla ja ei peagi. See, et teine sinuga suhelda ei taha, ei tähenda, et ta põlgeks sind või vihkaks. Põlgust ja viha näidatakse hoopis teistmoodi välja. Anna teistele vabadus suhtlemisest loobuda ja saad ise ka vabaks. See annab ka sulle võimaluse eemalduda suhtlemisest, mida sa ei pea vajalikuks jätkata. Muidu kui ootad teistelt pidevalt vastutulekut sulle, oled ju sunnitud ise ka vastama. Ja nii tekivad suhted, mis varem või hiljem ikkagi lõpevad. Parem kui nad siis poleks alanudki.
Sul võib olla depressioon. Depressiooniga tundub, et sa ei meeldi inimestele, oled üleliigne jne. Endal läbi elatud. Tegelikkuses polnud häda midagi, lihtsalt aju mängib vingerpussi. 🙂
Inimestel on ükskõik.
Et oled ise vaiksed on lihtne sust kõrvale või läbi vaadata.
Kui keegi otseselt ei salli näitab ta seda väga välja. Inimestel on lihtsalt ükskõik teistest.
Saame kokku ja ütlen sulle.
Mingi hoiak, mida ise ei taju, lõhn vms. Mina näiteks sain kunagi aastaid tagasi teada, et inimesed peavad mind ülbeks. Mis seda põhjustas, ei saanudki aru. Olevat olnud “selline nägu”. No ma siis proovisin rohkem oma kehakeelt jälgida ning sõnu valida nii, et kellelgi ei tekiks rohkem sellist eksiarvamust. Praegu olen populaarne, aga ei teagi, kas juhuse tõttu või muutuse tõttu. Samas ega ma väga kapitaalselt ennast muuta osanud…
Ühesõnaga soovitan ise rohkem suhelda. Suhtluse kuldreegel on see, et räägi ise vähem ja tunne rohkem huvi teiste vastu. Usutavalt loomulikult.
Psühholoogias nimetatakse seda vist ennast täitvaks ennustuseks. See tähendab seda, et nähakse, mida otsitakse. Kui sa otsid teiste juures neid märke, et nad sind ei salli või sust meelega eemale hoiavad, siis neid märke näedki igalpool. Katsu seda fookust muuta.
Nagu siin keegi juba mainis, siis tegelikult on enamusel inimestest sinust suht ükskõik, sest kõik inimesed on hõivatud omaenda eluga. Aga valdavalt on suhtumine pigem neutraalne-sõbralik kui neutraalne-vaenulik, see viimane pole ka ilmselt üldse sinuga seotud, vaid see mossis nägu või pahur pilk võib olla seotud hoopis selle inimese muude muredega.
Kõige parem soovitus oleks muidugi, et ära võta midagi isiklikult, aga seda soovitust tõlgendatatkse tihtipeale väga isiklikult:) On üks raamat, ma autorit ei mäleta…pealkiri oli vist Don Ruizi neli kokkulepet vms….seda soovitan.
(googeldasin) Don Miguel Ruiz “Neli Kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat”. Seal seletab ja õpetab seda isiklikult mittevõtmise asja kenasti.
Sul võib tõesti olla see fenomen, et kuna oled sotsiaalses suhtluses ebakindel, siis tajud tõrjutust, mida seal pole. No umbes sama, et kui oled rase, tundub terve linn rasedaid täis olevat, kui on vaja lennukiga reisida, kuuled lennuõnnetustest uudiseid.
Enamasti hoitakse eemale igavatest inimestest, vähetähtsana mõjuvatest inimestest (kellest pole kasu, pigem võib-olla vajavad abi), tüütutest inimestest (kes räägivad mingist ühest teemast, mis seda partnerit ei huvita), imelikest inimestest, juba üksildastest inimestest. Nii et kui õnnestub mõni sõber leida, on tõenäosus teisi sinna juurde saada juba suurem. Kui tegu on töökollektiiviga, kus on karm ülemus, siis võidakse ka eemale hoida inimesest, kes on konfliktne ja juhtkonnale avalikult vastandub, kardetakse kohta kaotada. Samas võidakse eemale hoida ka inimesest, kes juhtkonnaga väga palju sõbrustab, sest kardetakse, et ta kannab juhtkonnale kõik ette, kui keegi midagi kriitilist ütleb vms, samas siiski selle inimesega tavaliselt mingil määral suhetakse, sest tema tõrjumine võib olla veel ohtlikum.
Ma arvan, et sul on haiglaselt terav tähelepanu ja tundlikkus selles suhtes kas, kes ja kuidas sinuga suhtleb. Pisikeste miimikamärguannetega annnad sa teistele teada, et tunned end sageli haavatuna või solvatuna. Seega sa kiirgad ärevust ja virilust ning see ei meeldi kellelegi. Kui sa nii kardad tõrjutust, siis sa kipud sellesama hirmuga seda tõrjutust just juurde tekitama.
Mõned tagaihoidlikumad suhtlejad kipuvad tegema ka selliseid “suhtlemissööste”, mis mõjuvad hirmutavalt. Näiteks kavandavad, et täna hakkavad lõunalauas suhtlema ja siis nö pingutavad üle ja lämmatavad terve lauatäie.
Võta rahulikumalt (raske teha, ma tean). Keegi ei kuluta oma aega sinu vaenamiseks või teadlikuks tõrjumiseks.
Praegu olen populaarne, aga ei teagi, kas juhuse tõttu või muutuse tõttu.
Mille põhjal sa oma populaarsust järeldad?
Pakun, et inimesed hakkavad sinuga rohkem suhtlema, kui sa lased selle teema vabaks. Ära analüüsi, kui sõbralik sa sõbralikkuse skaalal oled. Ära mõtle sellistest asjadest ja ära püüa kellelegi meeldida. Ole sina ise nii ehedalt kui suudad, eesmärgiga, et oled ikka edasi ehe, isegi kui see kedagi pahandab või eemale tõukab. Siis loksuvad asjad paika. Märkad, et jah, on inimesi, kellele sa ei meeldi, aga tulevad ka inimesed, kellele sa meeldid. Öeldakse ju, et kõigile ei saa meeldida, ikka on midagi, mis mõnele ei sobi. Kui sellega rahu teed, siis saad olla suhtluses vabam ja autentsem.
Mul on paar tuttavat, kes suheldes tükivad füüsiliselt liiga lähedale. Mul endal on vist umbes keskmise suurusega “isiklik väli”: vahel haruharva tajun, et mõni minuga vesteldes astub alateadlikult sammu tagasi. Tavaliselt on mugav suhelda. Aga tõesti, osad astuvad piltlikult öeldes suhu, kui sinuga räägivad. See paneb ebamugavasse olukorda. Äkki oled ka väga väikese väljaga inimene?
Ma olen kuulnud, et psüühiliselt haiged inimesed mõnikord vajavad jälle erakordselt suurt isiklikku ruumi, lausa tühja saali, et end turvaliselt tunda.
Minust hakkasid inimesed eemale hoidma siis kui fb ja instas enam oma eraelust ei pasundanud. Paljud unfriendisid isegi. Aga olen tulemusega rahul. Hea tunne on kui eraelu pole kõigi silme all.
Halb hingeõhk?
Minust hakkasid inimesed eemale hoidma siis kui fb ja instas enam oma eraelust ei pasundanud. Paljud unfriendisid isegi.
:-O Ei noh, mida veel….?!?!
Kas sul ühtki head sõbrannat ei ole, kelle käest ausat kõrvalseisja pilku küsida?
Absoluutselt kindla peale minek populaarsuseks: hakka teiste vastu huvi tundma. Küsi, mis eriala neil on, miks nad just selle valisid, kas on rahul, mida nende lapsed-mees-kolleegid-sõbrad teevad, mis neile elus tähtis on, mis tulevikuplaanid on jne. Muidugi mitte kõike korraga. Ja lase neil rääkida. Kuula.
Tunne huvi – sul endal on huvitav, sest inimesed on huvitavad, ja sind peetakse väga meeldivaks kaaslaseks.
meil oli kunagi üks klient, keda me kollegidega üksmeelselt pidasime ülbeks ja pelgasime temaga tegelemist. Oli selline ebasõbraliku ja järsu olemisega, kunagi ei naeratanud ega midagi head ei ütelnud, eriti üldse ei rääkinud ega otsa ei vaadanud. Kui midagi rääkiski, siis olid need etteheited või märkused.
Ja siis ükskord oli telekas mingi saade temast (a`la Meie inimesed vmt) ja mul vajus suu lahti seda vaadates. Seal ta rääkis, kuidas ta on eluaeg ärevushäirega ja söömis/kaalumuredega maadelnud ja et kuidas ta pelgab suhtlemist ja paanitseb selle pärast, mida teised temast mõtlevad. Siis mõtlesin küll, et kuidas kutsa külale, nõnda küla kutsale, et kuidas ta küll ise sellest aru ei saa.
Vastuseks mõnedele esitatud küsimustele ja arvamustele.
Esiteks-kindlasti ei kujuta ma seda endale lihtsalt ette.Mingit ebameeldivat haisu samuti pole :D.Sellega,et ebahuvitav olen,võiks isegi mingil määral nõustuda,kuid samas lükkab selle võimaluse ümber asjaolu,et paljud pole tahtnud minuga suhelda kohe kohtumise hetkest peale.
Näiteks toon juhuse,kus meile tuli esimest päeva tööle üks neiu.Kuna tema ja minu ülesanded olid otseselt seotud,siis tutvustasin talle paari asja.Millegiga ma tookord üle ei pingutanud.Olen veendunud,et see suhtlus ei alganud minu poolt mitte kuidagi kehvasti.Nägin tema olekust,et ma talle eriti ei istu.Ta ei küsinud mult kordagi abi,kui midagi vaja oli ega proovinud muul moel minuga suhelda.Samas teistega seltsis kohe.Ajaga ei muutunud midagi,ta jäigi mind vältima.Sarnaseid näiteid on olnud veel ja veel.
Kindlasti võib välistada selle,et ma teistele liiga lähedale kipun suheldes.Ei meeldi see mulle endale,kui nii tehakse ega tee ka ise teistele.
Keegi pakkus siin,et võiks sõbrannalt küsida,mis minus häirivat on.Teeks seda,kui mul oleks selline sõber,aga paraku pole.Saate vist isegi juba aru,miks ????
Postituste järgi tundud küll väga sümpaatne olevat:D
Kui soovid võõra inimese objektiivset hinnangut, siis võiks sinuga kokku saada, ehk oskan sind “lugeda”
Mina mõnikord tunnen ka ennast nii. Mitte, et mind just ei sallita, aga et osad inimesed ei leia minuga kontakti ja mina ei leia ka nendega kontakti. Tihti tunnen seda ka oma sõpruskonna inimestega. Meil on õnneks väljakujunenud seltskond, seega erinevaid üritusi jagub, aga ma ei tunne ennast paljudega neist omavahel olles mugavalt just selle kontakti pärast. Selline tunne on näiteks mõnikord, et ei tea millest rääkida, aga kahekesi olles peaks nagu rääkima midagi. Mõnikord olen avastanud, et inimesed haigutavad minuga rääkides või siis üritavad haigutust varjata. Ise olen mõelnud, et asi võib olla selles, et kui ei tunne ennast mugavalt, siis kipun ise liiga palju ja liiga pikalt rääkima, samuti võib asi olla mu hääletoonis, mulle endale see vähemalt ei meeldi. Ma ei tunne seda õnneks kõikide inimestega, paari sõbrannaga tunnen ennast väga vabalt ja hästi ja mees on ka olemas. Tahaks teiste inimestega ka samamoodi vabalt suhelda, aga see on raske kui pead samal ajal ennast ja oma suhtlemist teadlikult jälgima
päris huvitav oleks Sinuga tutvuda, ise olen midagi sarnast.
Saaks siis ilma solvumata teineteist analüüsida.
Eespool soovitati sõbralt küsida. Kui minult keegi midagi sellist küsiks ja olekski mingi negatiivne omadus, siis ei ole kindel kas julgeksin öelda (ning riskides viimastki sõpra kaotada)
Püüad liialt? Sellised liiga head ja sõbralikud ja abivalmid võivad tunduda lämmatavad. Või lipitsevad.
Või ehk on sinuga raske suhelda, st mõne inimesega on vestluse arendamine nagu tangidega kisuks sõnu välja.
Minu meelest pole asi ainult ülevoolavas sõbralikkuses, sest on inimesi, kelle loomulik iseloom ongi selline. Probleem on selles, et kui inimene ei ole selline loomulikult, vaid on näiteks vaikne või siis mitte nii sõbralik või jutukas, siis võtab ta endale tehisliku rolli ja mängib kedagi teist, mis ei tule hästi välja. Samuti peletab inimesi eemale suhtumine, kus keegi on endale pähe võtnud, et kellega peab sõbraks saama ja ei lase asjadel loomulikult areneda. See on meeleheitlik käitumine. Romantilistes suhetes oleks hea analoogia mees, kes Tinderis sõnumitega pommitab vs mees, kellega on suhe ja saadab sama palju sõnumeid.
Vastuseks mõnedele esitatud küsimustele ja arvamustele.
Esiteks-kindlasti ei kujuta ma seda endale lihtsalt ette.Mingit ebameeldivat haisu samuti pole :D.Sellega,et ebahuvitav olen,võiks isegi mingil määral nõustuda,kuid samas lükkab selle võimaluse ümber asjaolu,et paljud pole tahtnud minuga suhelda kohe kohtumise hetkest peale.
Näiteks toon juhuse,kus meile tuli esimest päeva tööle üks neiu.Kuna tema ja minu ülesanded olid otseselt seotud,siis tutvustasin talle paari asja.Millegiga ma tookord üle ei pingutanud.Olen veendunud,et see suhtlus ei alganud minu poolt mitte kuidagi kehvasti.Nägin tema olekust,et ma talle eriti ei istu.Ta ei küsinud mult kordagi abi,kui midagi vaja oli ega proovinud muul moel minuga suhelda.Samas teistega seltsis kohe.Ajaga ei muutunud midagi,ta jäigi mind vältima.Sarnaseid näiteid on olnud veel ja veel.
Kindlasti võib välistada selle,et ma teistele liiga lähedale kipun suheldes.Ei meeldi see mulle endale,kui nii tehakse ega tee ka ise teistele.
Keegi pakkus siin,et võiks sõbrannalt küsida,mis minus häirivat on.Teeks seda,kui mul oleks selline sõber,aga paraku pole.Saate vist isegi juba aru,miks ????
Kas sa pole mõelnud, et igaühel on selliseid juhuseid? Ja et see neiu ei suhtle ju absoluutselt kõigiga peale sinu ja korduvalt, lihtsalt sind ei valinud välja. Võib-olla oli asi vanusevahes, võib-olla meenutasid talle ta ema või mõnda tuttavat, võib-olla juhuslikult sattus teistega enne suhtlema, sest nad juhtusid õiges kohas olema. Kui ma tuleks uude kollektiivi, siis oleks väga raske konkreetseid inimesi meelde jätta, et kus nad asuvad, küsiks asju ikka lähima inimese käest. Eriti, kui nägu ei jää nii hästi meelde.
Paljud on soovitanud küsimuste küsimist, teiste kohta uurimist ja ise vähem rääkimist. Teate, ei ole see küsimuste küsimine ka mingi võluvits. Võin ühe näite tuua. Meie suguvõsas on üks üksik keskealine naine, kellel ka sõpru napib. Ma ei tea, kas asi on tema iseloomus või luges ta kuskilt samasuguseid suhtlemissoovitusi, kuid tema peamine suhtlemisviis on ka teiste kohta uurimine. Pealtnäha on tegu toreda naisega – lahke, naeratav, kuid temaga vestlus on nagu ülekuulamine politseiülema poolt. Üks küsimus teise järel ja vastu ei tule sealt suurt midagi peale ohoh, ahah ja oijah-i. Ei ole üldse meeldiv. Ärge sellisesse ämbrisse ka astuge.
Mul on jälle selline lugu, et tutvusringkond on päris suur ja pikaajalisi sõpru ka mitmeid. Aga haruharva, kui keegi esimesena suhtluse üles võtab. 95% ajast pean mina olema see, kes kirjutab või helistab ja kuhugi kutsub.
Aegajalt tekkib ka tunne, et kas nad üldse peavad mind oma sõbraks, kui suhtlemine enamasti ainult minu initsiatiivil toimub. Kui kokku saame, või mina chatis jutujärje üles võtan, siis on kõik tore ja pingevaba. Sõpru on erinevaid, mõni tõesti selline, kes on väga palju tööl ja lisaks sellele ka veel mitmeid aeganõudvaid hobisid harrastab, nii et nende puhul saan aru, et pole mahti niisama lobiseda. Aga on ka mõni kodune ema, kellel ometi võiks ju aega olla teinekord ise juttu alustada.
Mille põhjal sa oma populaarsust järeldad?
Noh, üldiselt saab ju ikka aru, kuidas teised sinusse suhtuvad. Näiteks on mul palju häid tuttavaid (siiski vaid mõned väga lähedased sõbrad), saan palju kutseid igasugu üritustele, töökaaslased tulevad tihti minuga niisama jutustama, inimestele lähevad korda minu arvamused ning minu seisukohti kuulatakse, küsitakse nõu ja arvamust. Olen ka väga pädev ürituste organiseerimises ja saan alati hästi jutule klientidega. No ma ei tea, see on rohkem selline tunne, et ma pigem meeldin inimestele. Samamoodi, nagu teemaalgatajal on tunne, et tema ei meeldi. Samas võime me muidugi ka mõlemad eksida ja seda kõike lihtsalt ette kujutada 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
