Olen kodus olnud oma piigaga terve esimese eluaasta. Igapäevaselt tuleb päris palju ette suhteliselt mõttetut ja põhjendamatut virisemist ja kiunumist.Ei ole ei kõht tühi ega taha minuga mängida ega pole ka unine.
Viimased 2 nädalat on lapsega aga kodus olnud issi ja temaga on laps hoopis teisest puust.Mängib omaette ja annab endast märku vaid siis kui tõesti mure on.Nädalavahetusel oli laps vanaema juures ja vanaema sai esimest korda last lõunaunne panna.Laps uinus kohe,ilma igasuguse virisemiseta.Minuga aga laps jonnib ikka päris pikalt.
Lapsehoidja juures on samuti laps nagu ingel ja nii kui mina uksest sisse astun,on nutt lahti.
Asi läheb kuidagi järjest hullemaks.Tunnen end kui rahvavaenlasena ja väga halva emana,et ei saa aru mis laps tahab ja ei oska temaga mängida ega midagi.
Inimesed lohutavad mind et see ongi nii aga ikka tunnen end halvasti. Oskab keegi ehk öelda,kaua selline asi kestab?Millal hakkab laps rõõmu tundma sellest kui emme koju tuleb ja tuleb joostes minu juure et väike kalli saada?