Misasi see on, et reageeritakse alles siis, kui ma kurja häält teen?!?
No näide: laps hüppab diivanil. Mina: “Palun ära hüppa diivani peal. Palun ÄRA hüppa diivani peal. PALUN ÄRA HÜPPA DIIVANI PEAL!” Alles viimasele röögatusele reageeritakse (ja hea kui viie minuti pärast sama edasi ei tehta). Mis nad arvavad, et ma alguses räägin lihtsalt mõnust omaenda häälekõla kuulda või?! Lapsed on 7 ja 5, aga see kõrvaviga pole neil alles tekkinud, nad on kogu aeg sellised olnud 🙂 Isaga täpselt sama lugu ja siis me targutame-näägutame vaheldumisi “miks ma alati häält tõstma pean, et te kuulaksite!?!”, selget vastust pole neilt veel saanud, miks enne öeldut siis ei viitsita kuulda võtta.
Henry blogist: Mu lapsed teevad kõike, mida ma tahan! Peaaegu. ei reklaami, see oli nii tore kirjeldus lihtsalt, tekitas vennastumise tunde, et ma polegi ainuke 😀
“Kuid kõiki muid asju teevad nad nagu kullakesed. Hästi, ühte asja veel ei tee. Kui ma ütlen neile, et nad ei tohi midagi teha, siis tuleb seda veel umbes viis korda teha ja alles siis ollakse valmis lõpetama. Või oodatakse, et emb-kumb vanemast häält tõstab. Küsimus “Miks ma pean su peale häält tõstma, et sa midagi teeksid?”, on neile enam kui tuttav. Nende piiride kompamine on igapäevane tegevus ja neil oleks justkui teadmine, et esimest kolme keelamist pole mõtet tähele panna. Umbes nagu teatri etenduse vaheaeg hakkab läbi saama ja siis tuleb mõne minuti jooksul kolm kutsungit ning puhvetis ei reageeri keegi esimesele kahele, vaid söövad kiluvõileiba ja kuiva keeksi edasi.”