Laps saab kohe 3aastaseks ja alustas sügisel ka lasteaeda, kuid siiamaani käib trall sellega, et ta ei taha lasteaeda. Ta räägib kodus hommikust õhtuni ja mainib igas mängus “ei taha lasteaeda” ka öösel läbi une. Nuttes läheb.
Samas kasvatajad ütlevad et see nutt läheb ruttu üle.
Teine mure on see, et ta on totaalne issikas. Issi ei tohi minna tööle, üldse kuhugi kodust ära, isegi vetsu ei tohi minna. Isa lähebki tööle nii, et ta peab lapse enda küljest lahti rebima ja mina võtan ta sülle.
Rahustame, räägime. Laulan talle ja siis rahuneb. Issikas on ta olnud sünnist saati, aga nüüd viimasel ajal ja koos lasteaiaga on asi väga hulluks läinud.
Mida ma saaksin teha? Lükkan lasteaeda edasi? On olemas nii väikesele lastele psühholoogi?
Näitan 6 postitust - vahemik 1 kuni 6 (kokku 6 )
Teema: Miks laps nii käitub?
19.11.2020 10:55
To report this post you need to login first.
19.11.2020 11:27
Paljud käituvad ju selles vanuses nii. Loomulikult nad tahaksid pigem kodus olla. Lasteaed on kärarikas koht. Seal käimine oleneb ka sellest, millised on lapsevanema vajadused. Kui saad talle puhkepäeva teha, siis tee. Võib ka esialgu poolikuid päevi teha, kui see võimalus on.
Minu poisid olid ka issikad. Hetkel sai noorem just neli ja täpselt sama trall käib kodus isaga. Öösel otsib isa, vetsus on sabas, nutab kui läheb prügi viima, vahel pean tõesti uksel ees istuma, et ta isale tööle järgi ei jookseks. Lasteaeda ka ei taha. Kui, siis pooleks päevaks. Vanem poiss tegi samas vanuses ka nii. Paar korda oli nutt nii suur, et isa ei läinudki tööle.
Psühholoog on olemas muidugi, kas ju kui palju sa sealt nõu saad, ei oska öelda. Minu kogemuse põhjal on see lastel üsna tavaline arenguetapp.
To report this post you need to login first.
19.11.2020 11:55
Üldiselt ma raamatuid ei soovita, aga sulle kuluks mõni laste-teemaline raamat ära. nagu näha, ei jaga sa lastest midagi, ilmselt oled ka väga noor? Pole üldse kursis, mida tähendab lasteaias käimine jne.
Mõtle nüüd ise – miks peaks ühele 3-aastasele meeldib iga päev oma kodust, oma vanemate juurest ära minna ja veeta 8-9 h päevas võõraste laste ja õpetajatega? Jah, on lapsi, kellele meeldib see. Aga mitte igaühele. Laste lastaiapäevad on tihti pikemadki, kui vanemate tööpäevad. Aga ta on sul kõigest 3-aastane.
Minul räägib veel 4-aastanegi, et tahab kodus olla. Midagi pole parata. Tööl on vaja käia. See on asi, millega vanemal tuleb leppida, et laps võib eelistada kodu lasteaiale.
Isa lahkumise osas – äkki teete ise sellest suure numbri alati? Ohite kaasa, räägite, et ära nuta nüüd jne. Selleasemel rääkida, kuhu isa läheb, millal tagasi tuleb, millal jälle näevad ja mida siis koos teevad. Seostada lahkumine positiivse ootusega
To report this post you need to login first.
19.11.2020 12:54
See, et laps eelistab pigem kodus olla kui lasteaeda minna on igas vanuses normaalne. Mul on isegi koolieelikute rühmas olnud mitmeid lapsi, kes on kuni lasteaia lõpuni pea iga hommik suure nutuga lasteaeda tulnud.
To report this post you need to login first.
19.11.2020 13:56
Laps on ärevil, sest tema jaoks on lasteaed uus koht, palju uusi emotsione, uued inimesed, lisaks veel emast eemal. Võtab aega kuni ta kohaneb ja hakkab vahet tegema kodul ja lasteaial. Ta on ju alles paar kuud lasteaias käinud.
To report this post you need to login first.
19.11.2020 14:12
Meil mõjus argument, et issi peab minema kompuraha teenima. Et kui ta tööle ei lähe, siis ei ole raha ja siis ei saa kommi osta. Nuttis küll, aga leppis.
Mis lasteaeda puutub, siis kommenteerin ainult seda, et “Samas kasvatajad ütlevad et see nutt läheb ruttu üle.” Usu seda, see on tõesti nii. Laps on väga pragmaatiline olevus, kui ta ei näe enam kedagi, keda oma nutuga mõjutada saab, siis ta orienteerub kiiresti ümber. Pealegi on kasvatajad/õpetajad professionaalid, kes oskavad suurepäraselt lapse tähelepanu eemale juhtida, öelda ja teha midagi niisugust, et laps hakkab hoopis teistele asjadele tähelepanu pöörama – ja lasteaias on neid asju palju. Ükski normaalne kasvataja ei lase lapsel nutta, ikka leitakse midagi talle meeldivat, millega just tema tähelepanu köita (nad ju tunnevad sinu last), ja alles äsja lahinal nutnud laps mängibki juba rõõmsalt. Seda on just esmakordsetel emadel vahel raske uskuda, aga see on nii. Minu tädi ja tema tütar on mõlemad sõimekasvatajad, ja on rääkinud sellest palju kaastundlikke lugusid, kuidas noor ema läheb murdunud südamega ja nuuksudes väravast välja, samal ajal kui laps juba mängib oma lemmikkaaslasega oma lemmikmängu, ise näost särades. Et tihtipeale ongi ema lohutamine oluliselt raskem kui lapse lohutamine.
To report this post you need to login first.
Näitan 6 postitust - vahemik 1 kuni 6 (kokku 6 )
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
