Teema: Miks lapsed küll nii ruttu suureks kasvavad?!
Postitas:
Kägu
15.06.2022 16:45
Korrastan praegu albumeid ja vaatan pilte ajast, mil laps väike oli. Praeguseks on juba 17-aastane noormees, igati tore inimene, aga nii tohutu nostalgia tuleb peale, kui vaatan neid pilte pisikesest juntsust. Tõesti lausa nutt tuleb peale, et ongi see armas aeg pöördumatult möödas ja see läks nii meeletult ruttu. Lapsed on väikesed ja elavad kodus nii üürikest aega, aja kiire kulg on masendav. Kui laps veel beebi ja väikelaps oli, siis nagu ei läinudki see aeg nii kiiresti, aga minu meelest kooliaastad on küll ääretult kiiresti käest kadunud.
Minu jaoks ei läinud lapse kasvamine küll kiirelt. Ja alles peale 19 aastat mõistsin, et nüüd algab kogu elu ülesehitamine tal otsast peale: Kaitsevägi 1 aasta, 3 aastat ühte bakat, 3 aastat teist bakat, siis läheb välismaale õppima 5 aastaks – teine kooliaeg tuleb peale gümnaasiumit veel peale.
Tänapäeval hakkavad noored elama alles 30aastaselt, kogu eelnev aeg läheb õppimisele.
Minu valikust olla pikalt kodune ema, ei saanud paljud aru, aga just see mu soov oli, olla oma lastega kauem koos.
Ma olin ka iga lapsega alguses kaua kodune, sest ei tahtnud väga väikese lapse aega, kui laps muutub kuudega väga palju, kuidagi lapsest eemal olles mööda lasknud vms.
Samas, hiljem ma ei ole tundnud kahjutunnet, et laps on nüüd kooliealine ja muudkui suuremaks kasvab – peabki kasvama ju? Ei vaata oma laste põnnipilte kahjutundega ega midagi sellist.
Paljudel minuealistel emadel ongi lapsed täiskasvanud ja nad elavad nüüd oma täiskasvanud laste elule kaasa. Ja minumeelest selleski midagi hullu.
tohutu nostalgia tuleb peale, kui vaatan neid pilte pisikesest juntsust. Tõesti lausa nutt tuleb peale, et ongi see armas aeg pöördumatult möödas ja see läks nii meeletult ruttu.
See on lastesaamise suur pluss, et nad ruttu kasvavad.
Mu esimene laps saab kohe 40 ja viimane 30. Nagu oleks korraks silma pilgutanud 🙂 Mäletan kõigi sünde nagu eilset päeva, minutipealt. Ja lapselapsed – needki juba suured! Muidugi on tore olnud nende kasvamist näha ja kõigele kaasa elada. Aga ikka ei suuda uskuda, et see on nii kiiresti läinud ja kõik see oma laste nunnunduse aeg oli nii lühike. Õnneks sai kogu seda sünniimet kogeda uuesti lastelastega – ja palju vähema vastutusega! Küllap naudib ka TA kunagi sellist rõõmu täiega.
See on ikka puhas pluss, et nad ikka kasvavad ja arenevad ja inimesteks saavad. Mul kolm last üsna suurte vahedega, olen 18 aastat olnud ema ja noorim laps kuuene, nii et olen näiteks ikka päris hulk aastaid lapsi lasteaeda viinud-toonud ja pigem ootan, et noorem lasteaia lõpetaks. Oleks ainult üks laps, siis ehk tunneks teisiti.
Kiiresti läheb möödunud aeg. Mul 3 last, väikese vanusevahega. Puberteet. Kui ühe lapse puhul oled sel ajal kõige nõmedam inimene, siis mina olen 3 arust. ja juba u 6 aastat järjest nii. Kui ühel hakkab leevenduma, algab teisel. Ma ootan et see aeg kiiresti läheks, sest see hakkab juba mu enda vaimsele tervisele mõjuma.
Ma mõistan teemaalgatajat, aga mina ise olen loomult hoopis teistsugune. Kui lasteaiast möödun, siis kunagi ei õhka, vaid esimene mõte, et issand kui hea, et see aeg möödas on.
Piltide vaatamisega samamoodi. Muidugi olid nad ka lapsena nunnud, aga tagasi seda aega ei teha. Nüüd on lapsed suured (20 ja 17 ja 15) ja nii naudin nendega koos tegutsemist ja jutuajamisi. Samas saavad nad ise endaga hakkama. Ei pea kellegi järelt koristama ega riideid osta-pesema-sättima. Puhas nauding. Siiski äratan oma teismelised hommikul ja teen neile hommikusööki, aga nüüd on see minu lõbu ja nauding, mitte tüütu kohustus. Ja kui olen haige, siis tean, et saan rahus põdeda ja hoopis minu eest hoolitsetakse.
Kiiresti läheb möödunud aeg. Mul 3 last, väikese vanusevahega. Puberteet. Kui ühe lapse puhul oled sel ajal kõige nõmedam inimene, siis mina olen 3 arust. ja juba u 6 aastat järjest nii. Kui ühel hakkab leevenduma, algab teisel. Ma ootan et see aeg kiiresti läheks, sest see hakkab juba mu enda vaimsele tervisele mõjuma.
