Teema: Miks?

Mina mõtisklen vahel sama asja üle.. kurb on vaadata, kuidas järjest tuuakse poest uusi kärusid kokku. Hea küll, raha rahaks, aga looduse peale kohe üldse ei mõelda.
Endal on kaks last, nende kärud on kõik just keskkonnasäästlikuse pärast järelturult pärit. Kasutan neid nii kaua, kui vähegi saab, vajadusel parandan.
Hiljuti läks Emmaljunga ratta velg kaheks tükiks. Kuna tegemist on vana mudeliga, ei leinud sobivaid varuosasid (uus raam on naeruväärselt kallis, järelturul seda aga ei liigu). Tõmbasin klambritega kokku ja kärutan sellega, palju saab. Minu noorem laps on selle vankri neljas kasutaja, nii et väga kehvasti ennast ei tunne. Kuna kaua see lappimine ei pea ja ka raamil on siit-sealt logisevaid kohti, hankisin järelturult jooksmiseks sobiliku käru. Katkine Emmaljunga jääb nn lasteaiakäruks (siin magavad lapsed lasteaias lõunaund vankris, mitte toas). Minu nädalane kilometraaž jääb 100 km kanti, nii et vanker on minu jaoks vajalik tarbeese, mitte rõduaksessuaar.

Osad on lihtsalt kärusõltlased, neil isegi facebookis grupp.

Aga mida sa mõtled selle all, et ülivara pannakse isteosasse? Mina pole näinud paarikuuseid lapsi jalad üle serva rippumas, see peab ikka siis üks väga pikk paarikuune olema ja sellisel juhul on ilmselt õigustatud isteosasse panemine (korvi enam ei mahu) 😀 Mul on praegu 1,5aastane laps 82 cm pikk ja tal ei ole veel jalad üle käru serva 😀 Jah, üle kergkäru serva on küll, aga seal ta reeglina ka ei maga oma lõunaund. Vanem laps eelistas tõsta jalad magamise ajaks käetoe peale ja siis oli nagunii savi, kui pikk see isteosa seal all on 😀

Ja mismõttes pool-lamaskil? tänapäeval käivad enamus kärusid täislamavasse 😀 Kergkärud on ainult osad odavamad sellised, millel ei saa seljatoe asendit muuta.

Kui sul endal lapsi pole, s iis ma arvan, et sul ongi lihtsalt vale arusaam tekkinud. Ja samuti vale ettekujutus, mis on ok ja mis ei ole. Või sa lihtsal thindad laste vanust valesti, näed mõnda väiksemat kasvu ja lutiga pooleaastast istumas ja pead teda paarikuuseks. Või ei tunne ära käru raamidele asetatud turvahälli, kus laps ongi “poollamaskil” (ka autosõidu ajl” ja jalad võivad üle ääre olla, peaasi et pea pole. Äkki tõesti pead käru raamiel tõstetud turvahälli käruks?

Näiteks 5-kuune laps, kes küll ei istu, aga juba tõstab end ise 4-käpukile, temaga on täiesti okei jalutada pool-lamaskil, kui ta pikali asendis ainult karjub, sest ei näe midagi. Magamise ajaks saba lasta täislamavasse.

Kägu kirjutas:

Äkki tõesti pead käru raamiel tõstetud turvahälli käruks?

Ära mind nüüd lolliks ka pea. Ütlesin, et mul pole veel lapsi, mitte et mul ei ole aju ja silmaringi ????

Viimase lõiguga võtsid vast teema kokku: pooleaastaselt tahavad lapsed kärust välja vaadata ja ei taha niisama lamada, ehk siis selles ongi asi, miks vankrid nii ruttu kärude vastu vahetatakse.
Aga nt emmaljungal ja (enamus vankrikorviga vankritel) on ju käru- ja istumisosa ka. Miks siis ikkagi mitte seda ei kasutata, vaid täiesti uus käru ostetakse? Saaks ju nii ka, et võtad lihtsalt vankrikorvi ära ja ongi istumisosaga käru.
Seda mõtlesin.

Nagu eespool mainisin – need vankrid koos isteosaga on üsna rasked – kui nt EJ-l korv ära võtta ja istumisosa panna, siis kergemaks see käru ei lähe ikkagi. Ja paljud tõesti ei viitsi rasket käru tirida. Nt EJ sportraamil kaalub ca 20kg, pane veel pakikorvis olevad kaubad ca 5kg ja lapse enda kaal ca 8-10kg – kokku juba vähemalt 30kg. Ja laps kasvab ning läheb kogu aeg raskemaks.
Samas ma elan üsna halbade teeoludega piirkonnas ja siin käivad kõik suurte vankritega (eramajad – keegi trepist tassima ei pea) – kärutatakse tõesti kuni laps enam ise ei taha kärus olla. Kergkärusid olen harva näinud – need on tõenäoliselt siia eksinud 🙂

Seekord ma kavatsen küll oma emmaljunga tankiga terve kärutamisaja hakkama saada. Eelneva kahe lapsega sai proovitud küll ka neid väikeste pöörlevate ratastega kergkärusid… ja no ei meeldi- eesti teed nii kehvad, et laps rappub seal sees ju ja talvel igalpool kinni. Minu jaoks ainuõige variant on nelja suure rattaga hea vedrustusega vanker. Lapsel ka mõnus olla ja magada sellises.

Mina olen jällegi teine äärmus. 2 lapse peale on olnud 1 vanker ja 1 käru. Lapsed kolisid vankrikorvist istumisosasse üllatavalt hilja – poeks ise ka uskunud, kui keegi oleks enne öelnud.

Vankritest enne esimest last väga head ettekujutust polnud, aga teede-tänavate järgi langes valik sellele, et vanker peab olema pigem “tank”. Sai ostetud Roan Rocco, kuna sellel oli suur korv, võrdlemisi suured rattad ja “kiiged” vedrustuseks. Mitmetunnine jalutuskäik jäi lapse magamisaega – lapsel tekkiski refleks, et kui vankrisse pandi, siis kohe silmad kinni ja magama. Nii sai ühe vankriga igapäevaselt kärutatud kuni lapse 1,5a (!) saamiseni. Tegelikult olid lapsel juba jalad konksus, aga harjumuse jõud oli nii tugev, et oli nõus seal magama ja püsti ka ei tõusnud. Ma ei olnud suur vankriga poeskäija – toidupoest sai küll sageli kiireteks igapäevaostudeks läbi sõidetud. Aga muidu poes käisime ainult autoga ja turvahäll ostukäru peal või (soovitavalt mehe) käevangus.

Kui ülim aeg oli laps istumiskärusse ümber istutada, siis Roani istmisosa mulle ei meeldinud. Peale mõningast mõtlemist soetasin järjekordse “tanki” ehk kasutatud Emmaljunga Scooteri. Proovisin sellega alguses ka ringi kärutada, aga avastasin, et last sõidutuul nats häirib, kuid seisvas kärus magab ülihästi. Nii jäigi igapäevaselt magamiskäruks (seisis aias akna all) – oli eriti hea väljas magaja, magas kuni 2,5a ni väljas. Aga käisime ärkvel olekus ka suvel vabaõhuüritustel. Poes mitte, sest siis oli laps juba nii suur, et lihtsam ostuskäru istusmisosasse istutada – või käis ise. Teist last sai jälle magavana samas vankris kuskil 1,5a loksutatud ja siis kärru ümber. Aga vastandina esimesele see laps ei tahtnud tolles vanuses mingipärast enam eriti üldse väljas ega kärus magada – eelistas tuba ja voodit. Nii jäi käru kasutamiseks vahel jala pikemalt kuhugi minekuks.

Praegu mõtlen, et vankriks oleks võinud olla ka mõni kasutatud Brio – siis ma ei teadnud Brio vankritest suurt midagi. Roan kaldus vedrustusest kriiksuma (õlitamine päriselt ei aidanud), aga muidu pidas aasta ringi trööpamised iga ilmaga hästi vastu, kuigi olen lugenud, et mõnel on Roanid lagunenud (viletsam eksemplar sattunud võibolla). Istumiskäruks sobis jällegi vana Scooter hästi, aga ideaalis oleks võinud veel üleviidav sang olla (ehk siis uuem mudel) – üleviidava sanagaga saaks tuulise ilmaga valida, kuhu poole suunata laps.

Kookonitega vankrid, pöörlevate ratastega kärud-vankrid, kergkärud, turvahälli alused jne. on üldse proovimata jäänud ning ei tundnud neist ka suurt puudust.

Suur Emmaljunga vanker on küll lapsele ja endale mugav, aga konkreetselt minul ta auto pagasiruumi ei mahu. Isegi kui rattad alt võtta (mis on üldiselt siiski üks vastik porine ja käsi määriv tegevus, tulgu need rattad nii kergelt ära kui iganes. Rääkimata sellest, et vankri kokkupanek ja lahtivõtmine on päris tülikas, vankrit tõstes võib endal naba paigast venitada. Ning kodu juurest õieti mitte kuhugi sellega siis ei pääse ka. Poes riiulite vahele ei mahu. Samal ajal on pakikorv vähemalt minu Emmaljungal ülimalt väike ja ebamugavalt ligipääsetav.

Nii et minu poolest võib mõni teine ema vabalt Emmaljunga tankiga kuni lapse neljanda eluaastani kärutada, aga mul on Emmaljunga kodulähedasteks jalutuskäikudeks ja lapse õuesmagamiseks. Ning kõigiks muudejs toimetusteks on auto pagasiruumis mõnus väike ja kerge käru, mille kõrvale jääb pagasiruumi ruumi ka muude asjade jaoks, mida on kerge tõsta, kokku ja lahti teha, millel on suhteliselt suured (20 cm) pöörlebad rattad, käib täislamavasse asendisse ning on ülisuur kergesti ligipääsetav palikorv. Isegi väga kallis ei ole, ostsin uuena 109 euro eest (Emma BMX).

Meil on 2 lapse peale 3 vankrit/käru (tegelikult isegi 4, üks on statsionaarselt minu vanemate juures, kes elavad Hiiumaal):
– üks “tank”, suurte ratastega ja raske, saime kasutatult. Nö põhikäru. Teise lapse sündides tegin “investeeringu”, ostsin 10€ eest veel vankrikorvi sobiva kõvapõhjalise kookoni – oli mugavam last tuppa vedada küll, oleks taibanud kohe esimese lapsega osta…
– kergkäru (kah kasutatud), kui kuskile autoga minna ja “tanki” kaasa võtta ei taha. Ostsime, kui vanem laps oli juba üsna vana, oleks tegelikult võinud varem, seni kasutasime kergkäruna järgmist käru
– spordikäru (eelpoolmainitud thule cx1) – jooksmiseks, suusatamiseks, rattaga sõitmiseks. Vahel ka lihtsalt kergkäruna, sest veereb ikka jube hästi võrreldes teise kergkäruga. Samas võtab ikka autos üksjagu ruumi ja ega see kokkupanek nii lihtne polegi…
– no ja siis üks kasutet EJ minu vanemate juures

Nii et 2 käru on tegelikult täiesti normaalne, kui vähegi rohkem ringi liigutakse. Üle selle – mõnikord. Ja vahel tõesti selgub, et algne käru ei sobi – kui ma oleks alguses mingi väikeste ratastega könni ostnud, siis poleks mul sellega siin väikelinnas talvel midagi teha olnud (ja mõlemad on talvelapsed). Või elaks kortermajas, siis saaks üsna kiiresti aru, et raske käru pole äkki kõige parem variant…