Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli infoteaduste eriala 5 aastat tagasi. Sain töötada siin-seal erialastel kohtadel. Nüüdseks olen istunud 5 aastat ennastohverdavalt kodus 2 lapsega. Olen aasta otsa peamiselt kandideerinud oma erialalistele kohtadele – muidugi ka mujale. Sealhulgas on olnud kandideerimised läbi tutvuste! Tutvuste kaudu olen saanud nii kaugele, et olen saanud ainult töövestlustele. Sealt edasi on ainult äraütlevad kirjad. Alul ei pööranud sellele tähelepanu, kuid nüüd hakkan järjest rohkem ja rohkem ennast analüüsima, et milles küll asi on? Olen täiesti normaalne 30-aastane naine. Kõikidelt endistelt töökaaslastelt ja sõpradelt olen saanud ainult kiidusõnu. Ma pole konfliktne inimene ja olen positiivse ellusuhtumisega. Loomulikult on inimesena mul palju muidki väärtuseid, mis oleks ideaalsele töötajale omane. Kas tõesti määrab tänapäeval kõvasti magistrantuur nii palju? 7 aastat tagasi kui kandideerisin tööturul, ei olnud mingeid probleeme pea keskkoolipingist tööle saada normaalsele ametikohale -nt sekretär. Nüüd ei saa enam sellekski 🙁 Mida ma peaksin ette võtma?
Teema: Miks ma ei saa tööle :(
Mulle isiklikult ei ütle \”infoteaduste eriala\” mitte midagi. Mida sa teha oskad?
Miks sa sinna tagasi ei lähe, kus sa enne lapsi töötasid?
7 aastat tagasi polnud absoluutselt valida, keda tööle võtta. Otsisin ja otsisin töötajaid, paraku pidin ikka võtma neid, keda poleks tahtnud võtta – lihtsalt valikut polnud. Otsisin töötajaid endale tuttavate-sõprade kaudu, küsisin töötajatelt ehk teavad töölesoovijaid jms.
Tänasel päeval on võimalik valida, keda tööle võtta. Elulookirjelduste hunnik on meeletu.
Oluliselt on langenud töötajate endi poolt soovitav palk. 5-7 aastat tagasi küsisid tööle soovivad koristajad ka kõik 10 000 krooni kätte. Tänasel päeval öeldakse intervjuul, et miinimum oleks hea. Kui pakun 500 euri, siis lendavad sellise motivatsioonituhinaga tööle ja pingutavad nii mis kole, et mitte kohast ilma jääda.
Mis ma öelda tahtsin on see, et ajad on teised. Pilvede pealt maa peale kukkumine on vahepeal olnud.
See jutt oli mõeldud olukorra kirjeldusena, sinule konkreetset soovitust anda ei oska. Paraku on nii, et kui on mitu kandidaati, siis kipub ikka valik kogenuma poole langema.
Mina olen nüüd ka kõvasti tööle kandideerinud ja kõige vähem on olnud 34 inimest kohale, kõige rohkem 200. Ja need on kõik magistrikraadi nõudvad kohad, mitte niisama müüjad või koristajad, nendele kohtadele on kandidaate veelgi rohkem. No eks mõtle siis ise, kui on valida inimese vahel, kes on kogu aeg töötanud, kümneaastane töökogemus, lapsi pole, kas siis võetakse tema või sina, kellel on väikesed lapsed ja kes pole viimased viis aastat tööl käinud, töökogemus üldse nigel. Mul pole samuti kunagi varem töö leidmisega probleeme olnud, nüüd otsin tööd juba aasta.
Vaevalt, et sa nt keevitamise või siirdehindade dokumentatsiooni koostamisega hakkama saad 🙂
Magistrikraadi puudumine ei ole antud juhul küll probleemiks, pigem kehvapoolne töökogemus 30a vanusel inimesel ja pikaajaline eemalolek tööturult. Magistrantuur ainult pikendaks su tööturult eemalolekut ja probleemi ei leevendaks.
Raamatukogusid ja arhiive on täiesti loendatav arv, võta järjest ette ja käi läbi, paku end kasvõi tasuta proovinädalale..
Magistrikraadi saab tänapäeval kätte sama ajaga, mis 10 aastat tagasi bakalaureuse – ehk nominaalõpe 4 aastat.
Pole siis ime, et nüüd küsitakse magistrikraadi, küll aga on ebaaus, et dekaadi võrra tagasi lõpetanute BA ei ole sama, kuigi õpiti sama kaua, kui tänapäeva MA.
Puudus on arvatavasti töökogemusest, sest sama palju kui on väärt mingi kraad on oluline ka töökogemus.Inimene, kes ei oma mingit kraadi, aga omab meeletut töökogemust on minu kogemuse põhjal kahjuks/õnneks samaväärne kui paberiga tüüp.
Proovi ennast kodus oma valdkonnaga võimalikult kurssi viia. Leida mingi tegevus, kuidas saaksid selles vallas end kodus harida/kogemust omandada, et siis uhkelt see vestlusel ette näidata. Kindlasti saad plusspunkte, kui näitad, et oled püüdnud erilaselt kursis olla!
palju neid töökogemuseta arhivaare ikka vaja on. magistratuur ei ole üldse oluline, oluline on, et sinu CV on tühi, 5a kodus istumist ei tule ka üldse kasuks. reaalsus on, et sul on väga raske kuhugi isegi min.palga eest tööle saada aga proovima peab.
Teistel on hea öelda, et lastega kodus istutud aeg on kahjuks tulnud jne. Endal teil ilmselt lapsi ei ole või olete mehed:)
Mõistan sinu muret hästi, väga raske on peale nii pikka eemalolekut uuesti tööle saada, endal õnneks vana koht ootab, aga kavatsen veel ka 3 aastat kodus olla, niiet kes teab, mis selleks ajaks juhtunud on. Tööle mineku ajaks on mul ka kaks last ja olen 29.a, seea sarnane seis sinuga, õnneks mul küll väheke parem eriala, mis ei kao kuskile ja loodetavasti vana koht ka ootab.
Sulle ei oskagi midagi tarka soovitada, eks tuleb ikka veel muudkui otsida ja otsida, mõnikord tuleb see supervõimalus nii ootamatult.
Igaljuhul ära kaota lootust ja otsi edasi. Loodetavasti on sul toetav mees ja rahaliselt saate kuidagi hakkama.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Magistrikraadi saab tänapäeval kätte sama ajaga, mis 10 aastat tagasi bakalaureuse – ehk nominaalõpe 4 aastat.
[/tsitaat]
Praegu on nominaalaeg siiski 3+2 ehk siis 3 bakat ja 2a magistrit. Kokku 5a, mitte 4.
Aga väga julge väide on, et \”saan hakkama kõigega\”. No programmeerijaid otsitakse tarkvarafirmadesse hulgi. Kas saad sellega hakkama või ei kuulu \”kõige\” hulka?
Ma arvan, et probleem ei ole mitte magistrikraadi puudumises vaid kahes väikeses lapses.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli infoteaduste eriala 5 aastat tagasi. Sain töötada siin-seal erialastel kohtadel. Nüüdseks olen istunud 5 aastat ennastohverdavalt kodus 2 lapsega. Olen aasta otsa peamiselt kandideerinud oma erialalistele kohtadele – muidugi ka mujale. Sealhulgas on olnud kandideerimised läbi tutvuste! Tutvuste kaudu olen saanud nii kaugele, et olen saanud ainult töövestlustele. Sealt edasi on ainult äraütlevad kirjad. Alul ei pööranud sellele tähelepanu, kuid nüüd hakkan järjest rohkem ja rohkem ennast analüüsima, et milles küll asi on? Olen täiesti normaalne 30-aastane naine. Kõikidelt endistelt töökaaslastelt ja sõpradelt olen saanud ainult kiidusõnu. Ma pole konfliktne inimene ja olen positiivse ellusuhtumisega. Loomulikult on inimesena mul palju muidki väärtuseid, mis oleks ideaalsele töötajale omane. Kas tõesti määrab tänapäeval kõvasti magistrantuur nii palju? 7 aastat tagasi kui kandideerisin tööturul, ei olnud mingeid probleeme pea keskkoolipingist tööle saada normaalsele ametikohale -nt sekretär. Nüüd ei saa enam sellekski 🙁 Mida ma peaksin ette võtma?[/tsitaat]
Sul on 2 väikest last, see ongi ilmselt põhjus.
Ma mõtlesin esiotsa, et see eriala on IT-ga seotud aga arhivaar? Andestust, aga miks sa sellist jura üldse õppisid?
5a tagasi lõpetasid kooli?
5a oled lastega kodus istunud?
Töökogemus on järelikult 0? Mis tegid ajavahemikul 20-25aastane?
Õudne ikka lugeda, et tööle ei võeta sellpärast, et on 2 väikest last!!! Lastetu 30-aastane naine ei saagi olla super töötaja, sest kindlasti satub aja möödudes depressiooni, kuna varem või hiljem tuleb mõistatus, et ei täitnud siin maal oma kõige tähtsamat ema rolli.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Õudne ikka lugeda, et tööle ei võeta sellpärast, et on 2 väikest last!!! Lastetu 30-aastane naine ei saagi olla super töötaja, sest kindlasti satub aja möödudes depressiooni, kuna varem või hiljem tuleb mõistatus, et ei täitnud siin maal oma kõige tähtsamat ema rolli.[/tsitaat]
Vastupidi, lastetu 30a naine ei saa tööle, sest nagunii jääb varsti rasedaks. Tavaliselt just siis kui on tööoskused selgeks saanud, paneb juba dekreedilehe lauale 🙂
Mul on MA ga võrdsustatud BA, kuid see ei anna mulle mittemidagi. Olen hariduselt pedagoog. Töötan aga klienditeeninduses, sest palk on natuke suurem kui õpetajatel, vastutust aga vähem.
Mul on ka väikesed lapsed, olin lapsehoolduspuhkusel koos sünnituspuhkusega kokku kaks aastat. Väikesed lapsed ei ole kindlasti takistuseks tööle saamisel, vähemalt minu jaoks ei ole. Otsin hetkel suurema sissetulekuga töökohta, kaks korda loobusin töökohast, sest põhipalk oli samasugune nagu praegusel töökohal. Kahju, et tööandjad ei kirjuta kohe, kui suur on tegelik palk, sest kandideerib palju inimesi lootuses, et palk on suurem. Arvan, et oleneb siiski inimesest, tema kogemustest, oskustest. Väga oluline on keelteoskus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Vastupidi, lastetu 30a naine ei saa tööle, sest nagunii jääb varsti rasedaks. Tavaliselt just siis kui on tööoskused selgeks saanud, paneb juba dekreedilehe lauale :)[/tsitaat]
Aga mis sansid tääle saada siis 30-aastasel 1 lapsega emal? Ta võib ju jälle dekreedi jääda 🙂 Nii, et kõik on ikka suhteline. Mõne tööandja jaoks on oluline, et töötajal poleks lapsi ega sugulasi vist, need on \”ebainimesed\”. Normaalsetel tööandjatel on nagu teistelgi inimestel pere ja lapsed ning nad ei pööra erilist töhelepanu laste arvule ja naise võimalikule reproduktiivsusele.
Ma nüüd ei tea, mul on 4 last, 2 neist pikesed ja kui Vh lõppes, sain kohe pakkumise kõigilt kolmelt töökohalt, kuhu kandideerisin. Ühel neist töötan, tegemist müügijuhi ametiga. Samas kõrgharidus on mul lõpetamata (akadeemilisel). küsimus on ikka kohtades, kuhu kandideerida – mis seal üldse on.
NB! CV-sse ma lapsi ei pannud. See pole tööandja asi. juba siinseid teemasid lugedes kajab, et eeldatakse, et väikeste lastega emad on kogu aeg haiguslehel. No mida? kas väikeste lastega isad siis ei ole või? Kui ema oli lastega kodune ja isa tegi sel ajal karjääri, siis nüüd on tema asi latsega kodune olla. Tema tööandjal pole midagi kobised ka, katseaeg ammu läbi.
Ise olete sellised tossid, et lapsed ees ja taga, sellest ainult räägite ja siis muidgi tööandja ei taha sellist töötajat, kes arvab, et ainult tema asi on haige lapsega kodus passida. Kusjuures mina olen poole aasta jooksul lastega kodus olnud vaid paar päeva, haiguse kõige ägedamas faasis. Hiljem mees, vanaemad. Tööandja ka normaalne, enamik töötajaid naised – no kust sa neid lastetuid siis võtad?!
Kusjuures mina ka ei pannud oma lapsed CV sse, sest tööandjad mõtlevad väikesed lapsed = pidevad haiguslehed.
Kui potentsiaalne tööandja küsib, kas teil on lapsed, vastan, et jah, aga viimast korda võtsin haiguslehe seoses laste haigestumisega 2010. aasta sügisel. Meie töökollektiivis isegi lastetud viibivad tihedamini haiguslehel.
Kas see oli enne MASU või MASUajal?
Praegu on igatahes küll nutused olukorrad (mitte kõigil muidugi – eks on valdkondi, kus tööd on alati).
Ma pole nii kaua tööturult eemal olnud ja lapsega kodus olleski tegin kõrvalt oma erialast tööd ja no ei saja praegu kuskilt pakkumisi uksest-aknast sisse. Isegi ei tunta huvigi mitte, kui olen kandideerinud – ei kutsuta vestluselegi. Lapsi CV-s kirjas pole, töökogemus korralik, magistrikraad ka olemas. Ja nüüd mõtlen, et ei tea, mis jama on?! Olin suhteliselt heal positsioonil enne ja nüüd ähvardab oht töötuks jääda. Vanas töökohas juhtkond vahetus ning peale lhp tööd mulle pakkuda pole – koondatakse.
Kui enne masu oli nii, et tööd oli mu valdkonnas nii palju, et oleks saanud vabalt 5 töökohta korraga endale, kui ainult ajaliselt oleks võimalik nii palju töötada ja nüüd on probleem, et üht ainsatki kohta leida.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma nüüd ei tea, mul on 4 last, 2 neist pikesed ja kui Vh lõppes, sain kohe pakkumise kõigilt kolmelt töökohalt, kuhu kandideerisin. Ühel neist töötan, tegemist müügijuhi ametiga. Samas kõrgharidus on mul lõpetamata (akadeemilisel). küsimus on ikka kohtades, kuhu kandideerida – mis seal üldse on.
NB! CV-sse ma lapsi ei pannud. See pole tööandja asi. juba siinseid teemasid lugedes kajab, et eeldatakse, et väikeste lastega emad on kogu aeg haiguslehel. No mida? kas väikeste lastega isad siis ei ole või? Kui ema oli lastega kodune ja isa tegi sel ajal karjääri, siis nüüd on tema asi latsega kodune olla. Tema tööandjal pole midagi kobised ka, katseaeg ammu läbi.
Ise olete sellised tossid, et lapsed ees ja taga, sellest ainult räägite ja siis muidgi tööandja ei taha sellist töötajat, kes arvab, et ainult tema asi on haige lapsega kodus passida. Kusjuures mina olen poole aasta jooksul lastega kodus olnud vaid paar päeva, haiguse kõige ägedamas faasis. Hiljem mees, vanaemad. Tööandja ka normaalne, enamik töötajaid naised – no kust sa neid lastetuid siis võtad?![/tsitaat]
Sellises olukorras oleksin läinud vanale tööle tagasi, kui see ikka oli erialane, olgugi graafikuga töö. Vajadusel saab ju isa lapsi lasteaiast ära tuua või nädalavahetusel hoida. Vähemalt saaksid töökogemust ja teeniksid raha. Tööd omades on lihtsam tööd otsida ka, kasvõi psühholoogiliselt.
Mina arvan, et sa peaksid üle vaatama oma välimuse! Analüüsi, kas sinu juuksevärv on atraktiivne, soeng samuti, kas vestlusele mineku rõivad on enam vähem moodsad ja korrektsed, kindlasti kanna mõnda armast ehet, see lisab naisele enesekindlust, võid värvida huuled kõigele muule lisaks (usu mind, see võib aidata jõuda soovitud eesmärgini), sest jällegi, see lisab enesekindlust.
Vaata üle kõnemaneer, mõtle, kas sa oskad aktiivselt töövestlusel kuulata.
Püüa oli nii sina kui sa oled, aga anna parim, et mulje sinust oleks kui soliidsest, leidlikust, huvitavast ja heast inimesest.
Tööandjaid jätavad külmaks teiste seas igava välimusega, vähe naeratavad, lodeva olekuga, kulunud kingadega, pisut ükskõiksed kandidaadid, ka siis, kui nad on haritud ja piisava töökogemusega. Teisi sinu tasemega vastavaid kandidaate on palju, konkurents on kõva eriti suuremates linnades ja viimane otsus langeb meeldivama kandidaadi kasuks ja seda igas mõttes.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Me värbasime oma firmas hiljuti uusi töötajaid. töölesoovijaid oli palju ja enamus neist jätsid nii CV kui ka oma käitumise poolest hea mulje, seega oli raske valida. Kuna meil on mitu erinevat meeskonda, siis langetasime valiku selle põhjal, missuguse karakteriga inimest meil igassse meeskonda vaja oleks, sest tiimitöö on meil väga oluline. Selle alusel pakkusime tööd ka vähese töökogemusega kandidaadile, kuna inimesena sobis ta väga hästi ühte meie meeskonda. Ehk siis ametikohast sõltuvalt võib lisaks välimusele ja CV-le mängida olulist rolli ka see, milline on sinu karakter ja kas sa sobid selle meeskonnaga. Ja elus on ikka nii, et osade inimestega sa sobid ja osadega mitte. Pikemas perspektiivis poleks sul endalgi meeldiv koos töötada inimestega, kellega sa lihtsalt ei sobi. [/tsitaat]
Kuidas on võimalik ühe vestluse põhjal aru saada, milline on tundmatu inimese karakter? Intervjueeritav inimene käitub tihtipeale erinevalt kui tavaolukorras, sest tahab positiivse mulje jätta. Kui ta tööle asub, siis alles aja möödudes saab näha tema tõelist olemust, mis tekitab päris sageli suurt pettumust. Nii, et mina ei soovitaks küll tööandjatele põhineda oma valiku tegemisel subjektiivsele arvamusele, vaid ikka haridustasemele ja töökogemusele.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Õudne ikka lugeda, et tööle ei võeta sellpärast, et on 2 väikest last!!! Lastetu 30-aastane naine ei saagi olla super töötaja, sest kindlasti satub aja möödudes depressiooni, kuna varem või hiljem tuleb mõistatus, et ei täitnud siin maal oma kõige tähtsamat ema rolli.[/tsitaat]
Nii need kuulujutud tekivad… Tööandja lähtub valikul siiski kogemustest ning tänapäeval vanuses 30+ naisterahvas ühegi lapseta on palju suurem risk kui 2 lapsega ema töölevõtmine – hiliseid sünnitajaid on nii palju.
Endal värske kogemus uue töökoha leidmisega. Vanast kohast lahkusin omal soovil ning kuna pea 10a olin seal olnud, siis leidsin, et võtan väikese puhkuse ja hakkan otsimisega tegelema. Lapsed on sünnitatud (pisem 5a), endises kohas maksimaalne saavutatud ja motivatsioon null.
Leidsin, et ei kasuta ühtegi tutvust ja kandideerisin päris mitmetele oma eriala töökohtadele (IT). Julm oli see, ausalt 😀
Samas ma kandideerisin ka kohtadele, mille osas ma teadsin, et sobib, mitte ehku peale. Ja igaühel jõudsin ka kõige viimasesse vooru. Samas siis hakkas äraütlemisi tulema – asi polegi lastes vaid lõpus on ikka suht keeruline kandideerida tõsiselt tegijate meesterahvastega, minu alal vähemasti 😉
Kuid õppisin ka megalt sellest, ma nimelt arvasin, et oma ala tunnustatud spetsialistina, kellel tõesti väga head saavutused CVs ja avalikult teada, pole uue koha leidmine probleem.
Naiivsus kuubis 🙂
Konkurents on karm ja ka väga heade firmade kindlad ja püsivad töötajad kandideerivad kui huvitavaid pakkumisi näevad. Väga tore oli nii mõnegi tuttavaga nt. rühmatööl kokku saada ja siis olenevalt ülesandest üritada näidata ennast paremana – paganama hea distsipliin peab selleks olema 😉
Kui on valida kas värskete tulemustega ja kogemustega \”tegija\” või võtta viimastel aastatel kodus olnud töötaja, siis ma tööandjana ei kahtleks mis valik see oleks.
Sellepärast jäi minul ka lastesaamine sellesse perioodi kus olin kindlalt ühes kohas paigal, läksin sealt lapsehoolduspuhkustele ja siis hiljem tagasi. Tegin veel vanas kohas kõvasti tööd ja koolitasin end ning siis vaatasin uue järgi ringi.
Muuseas, kogu oma kandideerimiste-tralli peale sain lõpuks oma unelmate firmasse 🙂 Kohta, kuhu minekut ma kartsin, sest tase on maksimaalne. Aga samas ma tean tagantjärgi, et mu tugevus oli ka see, et ma ütlesin ausalt, et ma KOHUTAVALT tahan ja kardan ka… See oli esimene koht, kus mu Tõsise Tegija mask maha langes ja ma polnud see kogemustega hea spetsialist, vaid olin lihtsalt südamest ja siiralt aus. Ning ma tunnen end hoolimata alustamise kuude ärevusest tõeliselt hästi 🙂
Vahva oli ka see, et kui olin uude kohta läinud, siis tekkis ootamatult veel varasematest kandideerimistest pakkumisi, päris ahvatlevaid. Kui ütlesin, et olen oma kindla valiku teinud ja õnnelik, siis soovisid põhimõtteliselt sma ala konkureerivate firmade personalitöötajad mulle edu ning seda siiralt 🙂
Tunne oma väärtust, kuid ole aus. Õppisin, et minu jaoks harjumatu (naiselik) emotsionaalsuse väljanäitamine võib olla just see, mis su lõppkandidaatidest ka eristab ja sulle eelise annab.
Väikeste laste olemasolu ei pruugi olla töölesaamise ebaõnnestumise põhjuseks. Samuti on 4 aastane bakalaureus võrdsustatud magistrikraadiga. Meie asutuses näiteks on ca 20 töötajat. Praeguseks hetkeks on neist 6 lapsehoolduspuhkusel ning umbes 5 on ilma lasteta ja ca 25-32 aastased. Kui meil uusi töötajaid on vaja ning kui sõelale peaks jääma mitu ühesuguste võimete ja omadustega inimest, siis iga kell valiks pigem inimese, kes on juba mõned lapsed sünnitanud ning soovib tagasi tööle tulla. Loomulikult sellist asja me töövestlusel küll ei küsi, kuid tihtipeale pannakse laste arv ikkagi Cv-sse sisse. Teemaalgatajale soovitaks veel võibolla oma otsinguid veidi laiendada, s.t. infoteaduse eriala inimene võiks ju töötada ka näiteks sekretärina või kellegina, kes dokumendihaldusega peab palju tegelema.
Kui sobib väikesepalgaline töö, siis võid proovida haiglatesse sekretäriks, tööaeg 8-16.00, otsitakse palju, aga palk kõigest 560.- miinus maksud. See on ühe haigla pakkuine, kelle kuulutused hetkel ka üleval.
Töö ei ole väga raske, aga koormus kõikuv ning pinged suht suured.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Kas see oli enne MASU või MASUajal?
Praegu on igatahes küll nutused olukorrad (mitte kõigil muidugi – eks on valdkondi, kus tööd on alati).
Ma pole nii kaua tööturult eemal olnud ja lapsega kodus olleski tegin kõrvalt oma erialast tööd ja no ei saja praegu kuskilt pakkumisi uksest-aknast sisse. Isegi ei tunta huvigi mitte, kui olen kandideerinud – ei kutsuta vestluselegi. Lapsi CV-s kirjas pole, töökogemus korralik, magistrikraad ka olemas. Ja nüüd mõtlen, et ei tea, mis jama on?! Olin suhteliselt heal positsioonil enne ja nüüd ähvardab oht töötuks jääda. Vanas töökohas juhtkond vahetus ning peale lhp tööd mulle pakkuda pole – koondatakse.
Kui enne masu oli nii, et tööd oli mu valdkonnas nii palju, et oleks saanud vabalt 5 töökohta korraga endale, kui ainult ajaliselt oleks võimalik nii palju töötada ja nüüd on probleem, et üht ainsatki kohta leida.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[/tsitaat]
See oli 2011 suve algul.
Ise naasesin eelmisel suvel tagasi tööle olles olnud järjest 2 väikese lapsega kodune pea 4 aastat.
Vaatamata sellele oodati mind tõesti pikisilmi tagasi ning selle poole tööaasta jooksul on tehtud 2 väga korralikku täiendavat tööpakkumist väljastpoolt. Töötan siis konkreetse valdkonna spetsialistina ühes rahvusvahelises ettevõttes.
Mina julgen küll pigem väita, et probleem EI ole lastes, vaid Teemaalgataja puhul reaalse töökogemuse puudumises.Seega ära ole oma õpitud erialas paaniliselt kinni, vaid püüa mõelda veidi laiemalt ning kuhugi jalg ukse vahele saada. Seejärel alusta enda üles töötamist.
Samas tuleb olla realistlik ning tõdeda, et hetkel Sul ju töökogemus puudub ning selle tõttu Sulle nähtavasti kohe alguses unistuste palka/töökohta ei pakuta. Paraku on läbi need ajad kus keskkoolist mõne kommertspanga osakonna juhatajaks saadi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
