Klammerdumine ja lihtsalt teatava initsiatiivi üles näitamine on erinevad asjad.
Aga isegi selle initsiatiivi seisukohast olen ära tabanud, et paraku jah – kui ise võtan ühendust, olen suhtlusele avatud ja näitan huvi välja, siis meeste huvi kipub kas üldse mitte tekkima või siis raugeb varem väljendunud huvi mingil saladuslikul kombel ära. Kui mul endal huvi pole ja eriti initsiatiivi ka seetõttu üles ei näita, on mehed platsis ja valmis igat pidi suruma… Mehel on justkui vaja tunnet, et ta sai naise omale teadliku jahi ja surumise läbi, mitte naise initsiatiivil või mingil vastastikusel kokkuleppel. Kahju, aga nii see mu kogemus on. Suur hulk inimesi paistab tegelevat mingi mänguga, mille jaoks minul pole soont antud. Õnneks sattus mu teele siiski mees, kes paistab mitte olevat mängur, vaid lihtsalt suutis oma huvi väljendada, ja minu vastuhuvi peale ei tõmmanud kohe uttu.
Mul on sama kogemus kahjuks. Nooremana viitsisin neid mänge mängida, et olen kättesaamatu ja lasen meestel ennast jahtida, nüüd 40-selt peale lahutust, kui uuesti hakkasin deitima, siis avastasin, et mitte midagi ei ole muutunud. Ise olen nüüd julgem ja ei tahaks enam neid mänge mängida, kui olen mehest huvitatud, siis olen avatud ja võtan ka ise kontakti ja kuigi lasen mehel juhtida, siis ikkagi paistab minu huvi välja ja mehed kuidagi kaovad ära selle peale. Ja need, kellest pole huvitatud, nendele ma siis just meeldin ja need hakkavad jahtima. See on nii tüütu.
Mul on sõbranna, kes klammerdub tüüpide külge, kes temast huvitatud ei ole. Mitmed juhused, kus mehed on otsekoheselt väljendanud oma huvipuudust, aga sõbranna ikka lunib kokkusaamisi, kutsub külla jne. See on hale.
Klammerdumine ja lihtsalt teatava initsiatiivi üles näitamine on erinevad asjad.
Aga isegi selle initsiatiivi seisukohast olen ära tabanud, et paraku jah – kui ise võtan ühendust, olen suhtlusele avatud ja näitan huvi välja, siis meeste huvi kipub kas üldse mitte tekkima või siis raugeb varem väljendunud huvi mingil saladuslikul kombel ära. Kui mul endal huvi pole ja eriti initsiatiivi ka seetõttu üles ei näita, on mehed platsis ja valmis igat pidi suruma… Mehel on justkui vaja tunnet, et ta sai naise omale teadliku jahi ja surumise läbi, mitte naise initsiatiivil või mingil vastastikusel kokkuleppel. Kahju, aga nii see mu kogemus on. Suur hulk inimesi paistab tegelevat mingi mänguga, mille jaoks minul pole soont antud. Õnneks sattus mu teele siiski mees, kes paistab mitte olevat mängur, vaid lihtsalt suutis oma huvi väljendada, ja minu vastuhuvi peale ei tõmmanud kohe uttu.
Jah, initsiatiivi ülesnäitamist pidasin teemat tehes isegi rohkem silmas. Ja täpselt see jutt, mida kirjeldasid, et mees kohe raugeb kui ise ettepanekuid teha.
Mul on sõbranna, kes klammerdub tüüpide külge, kes temast huvitatud ei ole. Mitmed juhused, kus mehed on otsekoheselt väljendanud oma huvipuudust, aga sõbranna ikka lunib kokkusaamisi, kutsub külla jne. See on hale.
Milline oli tema lapsepõlv? Need mustrid võivad sealt tulla.
Las siis raugeb. Sellisega ei saagi tugevat suhet luua ega kaua koos elada, lapsi kasvatada, kes juba huvi näitamise peale jalgu siputama ja raugema hakkab. Pole järelikult pereinimeseks loodud.
Tegelikult kehtib see mõlema poole osas ja mitte ainult armastuses, vaid ka muus elus. Lausa reeglina kurdavad eluohtliku perevägivalla tõttu kodust varjupaika põgenenud naised ikka, kuis mees suhte alguses olevat olnud nii tohutult tähelepanelik ja hoolitsev ja teadis naise igat sammu jne. Kuhu see haiglaslik mehepoolne klammerdumine lõpuks viis, selgus aastate pärast.
Ilmselgelt soovivad kõik inimesed endale hingamisruumi. Ei ole tore, kui keegi pidevalt sul “seljas elab”, päeval keset tähtsat koosolekut muudkui helistab ja tähelepanu ootab, pidevalt korrutab, kuis tema elu olevat täiesti mõttetu ilma sinuta jne. No väsitab lõpuks! Pidev klammerdumine ja tähelepanu sunnib ka teist poolt ennast rohkem jälgima ja tähelepanuvääriline välja paistma, ei saa end vabalt tunda. Lõpuks hakataksegi lihtsalt eemale hoidma.
Ükskord olin loll ja noor ja otsisin endale meest. Käisin ja tutvusin, aga ei leidnud. Sõbranna oli netist leidnud elukaaslase ja viiendat aastat suhtes. Soovitas mullegi netis tutvuda, tegin seda. Leidsin netist mehe, kes osutus joodikuks ja jobuks. Jätsin maha, aga minu hing sai ikka väga kannatada selles suhtes olles. Automaatselt välistan pärast seda kõik tutvumissaidid. Kui mõni mees on huvi näidanud, pole enam huvi vastu näidanud. Mõnel mehel ongi kombeks öelda juba tutvuse alguses, et kirjuta mulle siis facebooki või meilile. Saan aru, et nii suheldakse ja kõik suhtlevad. See tõmbab mul aga sees õõnsaks ja koheselt on see ka absoluutselt viimane kord, kui selle mehega suhtlen või kohtun. Lihtsalt ei suhtle enam, ei mingeid selgitusi mehele. Kirjutama kindlasti ühelegi ei hakka enam ega jumala eest, ühendust võtma või taga ajama. Minu pärast sõitku kõik seenele.
Sina oled väga kibestunud. Ühe ebaõnne pärast nii palju põdeda – kas on vajalik ja mõttekas?
Mul oleks ausalt öeldes kurb, kui mees minu hädavajalikkust läbi pesupesemise, pannkookide ja alatise seksinõusoleku tajuks
See on vist mingit laadi egotsentrism või suurusehullustus, arvata, et kõik maakera seitse miljardit inimest peavad tingimata tundma nii nagu sina tunned, muidu tunnevad valesti? Mis tähtsust on nende suhte puhul sellel, kuidas sina ennast sarnases suhtes tunneksid? Või arvad, et kui see naine on õnnelik, siis jääb mingi ühine õnnekatel nii palju tühjemaks, et teistele enam ei jätku?
Mul oleks ausalt öeldes kurb, kui mees minu hädavajalikkust läbi pesupesemise, pannkookide ja alatise seksinõusoleku tajuks
Ja sinu hädavajalikkust tajub sinu partner läbi sinu erakordse Mensa-tasemel intellekti, ületamatu põrandapesuoskuse, ajuti avalduva seksinõusoleku ning võrreldamatu säärejooksu? Palju parem oled, tõesti.
Mina mehen ütlen, et mõistlik klammerdumine ei tee midagi häda. Ja kui naine näeb, et mehega on turvaline ja kindel siis kaob mõne ajaga ka see klammerdumine ära…..
Tegelikult kehtib see mõlema poole osas ja mitte ainult armastuses, vaid ka muus elus. Lausa reeglina kurdavad eluohtliku perevägivalla tõttu kodust varjupaika põgenenud naised ikka, kuis mees suhte alguses olevat olnud nii tohutult tähelepanelik ja hoolitsev ja teadis naise igat sammu jne. Kuhu see haiglaslik mehepoolne klammerdumine lõpuks viis, selgus aastate pärast.
Ilmselgelt soovivad kõik inimesed endale hingamisruumi. Ei ole tore, kui keegi pidevalt sul “seljas elab”, päeval keset tähtsat koosolekut muudkui helistab ja tähelepanu ootab, pidevalt korrutab, kuis tema elu olevat täiesti mõttetu ilma sinuta jne. No väsitab lõpuks! Pidev klammerdumine ja tähelepanu sunnib ka teist poolt ennast rohkem jälgima ja tähelepanuvääriline välja paistma, ei saa end vabalt tunda. Lõpuks hakataksegi lihtsalt eemale hoidma.
Aga oled sa kohanud naist kes ise on mehe vägivaldseks muutnud? Karjunud tema peale, talle isegi kallale ise läinud, asjadega pildunud, halvustanud, naeruvääristanud ka teiste ees???
Oled? Kindlasti ei ole, sest naised ju ei ole sellised, lihtsalt mehed hakkavad lambist naisi niisama peksma. Isegi kui on, siis anname naistele ikka andeks eks, aga meestele mõistame süüd.
Aga oled sa kohanud naist kes ise on mehe vägivaldseks muutnud? Karjunud tema peale, talle isegi kallale ise läinud, asjadega pildunud, halvustanud, naeruvääristanud ka teiste ees??? Oled? Kindlasti ei ole, sest naised ju ei ole sellised, lihtsalt mehed hakkavad lambist naisi niisama peksma. Isegi kui on, siis anname naistele ikka andeks eks, aga meestele mõistame süüd.
Aga oled sa kohanud naist kes ise on mehe vägivaldseks muutnud? Karjunud tema peale, talle isegi kallale ise läinud, asjadega pildunud, halvustanud, naeruvääristanud ka teiste ees??? Oled? Kindlasti ei ole, sest naised ju ei ole sellised, lihtsalt mehed hakkavad lambist naisi niisama peksma. Isegi kui on, siis anname naistele ikka andeks eks, aga meestele mõistame süüd.
Et siis naised on ise mehed vägivaldseks muutnud?
Kirjutasin, et see pole võimalik. Naisi pole isegi olemas, nagu venelased, nemad pole kunagi süüdi ja kõik teised kujutavad midagi ette.
