….kellele abielu on mõttetu ja iganenud traditsioon, tahavad lapsele oma perekonnanime?
Ega nimi siis last kuidagi rohkem last omaks tee ja armastama pane?
Kõik kiidavad aga sõna ei võta keegi.
Avan, et nimepanek on seotud mehe au ja uhkusega aga abielu naise kaagutava sooviga 😛
Pigem on asi selles, et nad ei taha, et TEMA laps oleks naise nimega. Isegi kui last kasvatab ema, kuulub isa nime kandev laps rohkem isale kui emale. Tekitades perekonna tunde. Siis ei peagi naisega ju abielluma, kui lapsed saab oma nimele.
Siin on ainult üks väljapääs. Tuleb võtta suund ,et ei ühtegi kaitsmata vahekorda väljapool abielu. Miks peaks sünnitama lapsi meestega, kelle jaoks abielu on mõtetu?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]….kellele abielu on mõttetu ja iganenud traditsioon, tahavad lapsele oma perekonnanime?
Ega nimi siis last kuidagi rohkem last omaks tee ja armastama pane?[/tsitaat]
Uhkuseasi. Sest mehe suguvõsa perekonnanimi jääb nii kestma, kui tegu on pojaga. Tütreid nad nii naljalt oma nimele ei nõuagi..
Lahendus – kui ise väärtustate abielu, ärge tehke lapsi meestega, kelle jaoks see on iganenud traditsioon. Lihtne 🙂 Vaatan enda tutvusringkonna pealt, siis need neiud, kes oma mehega tutvudes pea ees suhtesse tormasid, suure hurraaga kokku kolisid, mõni veel lapse ka sai, võivadki oma pulmi ootama jääda. Kui küsitakse, ühmab mees, et millalgi ikka. Ometi pole seda hetke veel saabunud.
Ja siis on kaks naist, kelle põhimõte on \”ma olen kas vaba või abielus aga mitte midagi vahepealset.\” Iial ei nõustuks nad mingi kavaleriga kokku kolima enne pulmi. Ja neil on alati armunutest järjekord ukse taga, naisi võetakse tõsiselt ja nad on saanud ka mitmeid abieluettepanekuid.
mina olen üks kaagutavatest naistest, kes kirjutas lapsele oma perekonnanime. sest tõepoolest – kui ei sobi abielluda oma lapse emaga, siis mul ei sobi jälle olla oma lapsega erineva perekonnanimega. mees sai minust väga hästi aru. aasta hiljem jörgnes abileluettepanek. siis sai lapsele ka isa perekonnanimi pandud. nii lihtne see ongi. ja minu tegu ei olnud karistus mehele, nii oligi, et ma ei tahtnud oma lapsest erinevat perekonnanime. ka minul on soovid ja tunded, eksju.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]….kellele abielu on mõttetu ja iganenud traditsioon, tahavad lapsele oma perekonnanime?
Ega nimi siis last kuidagi rohkem last omaks tee ja armastama pane?[/tsitaat]Aga miks mõned naised tahavad oma perekonnanime? Ega nimi ju midagi ei muuda.
Nii et vahet pole.
et nimi edasi läheks. see on perekonna järjepidevuse huvides, millest mõni siin ei paista hoolivat.
[small]Alfonss kirjutas:[/small]
[tsitaat]et nimi edasi läheks. see on perekonna järjepidevuse huvides, millest mõni siin ei paista hoolivat.[/tsitaat]
Paljud naised siiski hoolivad oma pere järjepidevusest väga, sellepärast panevadki lapsele oma nime. Või kuidas too laps isa perekond rohkem on? eriti kui ema sinna samanimelisse perekonda ei kuulu?
Asi on pelgalt tavades. Tava murtakse väga pika aja vältel. Inimesed armastavad panna mööda vanu rööpaid, sest nii on mugav ja turvaline, sest kui viitsitaks vähegi mõelda, siis mis tähtsust sellel üldse on (kui just nimi erakordselt kaunis pole)?
Eesti mehed kipuvad olema konservatiivsed (ei halvusta seda omadust) või üheülbalised. Mis peamine – teistest erinemine kipub samuti ikka veel olema tabu. Peretraditsioonides on jätkuvalt küsimusi, mille murdmine käiks mehe ego pihta. Miks? Tagasi algusesse – sissesõidetud rööpad (kõik teevad ju nii ja nii on ju alati tehtud) …
[small]Alfonss kirjutas:[/small]
[tsitaat]et nimi edasi läheks. see on perekonna järjepidevuse huvides, millest mõni siin ei paista hoolivat.[/tsitaat]
Jah, mehele ongi oluline, et nimi edasi läheks. Laps pole tema jaoks nii tähtis.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Alfonss kirjutas:[/small]
Jah, mehele ongi oluline, et nimi edasi läheks. Laps pole tema jaoks nii tähtis.[/tsitaat]
Kui see oleks nii, siis ei peaks mehele olema ka oluline, et kellega naine selle lapse on teinud. Peaasi, et ta mehe nime hakkaks kandma.
Lapse perenimi annab maailmale selge signaali, kelle käes on perekonnas võim. Ükski normaalne mees ei taha ju avalikult tunnistada, et ta on tuhvlialune.
[small]Kurgike kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kõik kiidavad aga sõna ei võta keegi.
Avan, et nimepanek on seotud mehe au ja uhkusega aga abielu naise kaagutava sooviga :P[/tsitaat]
Traditsioonidest lähtudes on abielu jällegi seotud naise au ja uhkusega, nii et arusaadav, miks nad pingutavad, abielunaine olla on meie ühiskonnas tiba uhkem kui peale kümmet kooseluaastat ikka elukaaslane olla.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] lapse põlvnemine minust on ilmselge ja ühine perekonnanimi seob lapse kõikide jaoks ka isaga. [/tsitaat]
Kuidas sinust põlvnemine nii ilmselge on? Kui ma näen kuskil naist, meest ja last, siis pole põlvnemine kuidagi ilmselge, võib olla nende ühine laps, võib olla ainult ühe oma, ei pruugi olla kummagi oma.
Kui sa tahtsid viidata seda, et sina saad kindel olla, et oled ema, sest oled last kandnud ja sünnitanud, aga isa ei saa enese isaduses nii lihtsalt kindel olla, siis nimi seda kindlust ka ei loo.
Mulle on asju ajades lihtsam kui mul on lastega sama perenimi. Kas ka isal on meiega sama nimi, on juba mehe otsustada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lapse perenimi annab maailmale selge signaali, kelle käes on perekonnas võim. Ükski normaalne mees ei taha ju avalikult tunnistada, et ta on tuhvlialune.[/tsitaat]
nagu ükski naine ei taha anda maailmale signaali, et mehel kõlbab talle titt küll teha, aga naiseks võtta ei kõlba. see jama jah, et mehed on traditsioonides kinni vaid sel määral, kui neile sobib.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu mehele oli see seotuse küsimusega – lapse põlvnemine minust on ilmselge ja ühine perekonnanimi seob lapse kõikide jaoks ka isaga. Meie aga pole abiellunud, sest seotus teineteisega pole meile oluline. [/tsitaat]
olen sellise asjaga kokku puutunud. Kui minule saadab meili või teeb klassikontole ülekande ema, kelle perekonnanimi ei ühti ühegi minu õpilase perekonnanimega ja eeldab, et tema seotus on ilmselge, siis sorry – ma tõesti ei oska ära arvata, kelle ema sa oled.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Naisel on ka vaba valik mitte saada last mehega, kes ei usalda naist piisavalt, et talle oma perenimi anda. Lihtne ju. Kui naine lubab sellisel olukorral tekkida, et mees tahab last, kuid mitte abielu, vastutab ta ikkagi suuresti ise endale ebameeldiva olukorra tekitamise eest. Või ma eksin?[/tsitaat]
Ei, sa ei eksi. Lihtsalt teema on meestest ja nende mõttemaailmast, mitte naiste omast.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Pigem on asi selles, et nad ei taha, et TEMA laps oleks naise nimega. Isegi kui last kasvatab ema, kuulub isa nime kandev laps rohkem isale kui emale. Tekitades perekonna tunde. Siis ei peagi naisega ju abielluma, kui lapsed saab oma nimele.
Siin on ainult üks väljapääs. Tuleb võtta suund ,et ei ühtegi kaitsmata vahekorda väljapool abielu. Miks peaks sünnitama lapsi meestega, kelle jaoks abielu on mõtetu? [/tsitaat]
Sest mõni naine ei tahagi abielluda?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
nagu ükski naine ei taha anda maailmale signaali, et mehel kõlbab talle titt küll teha, aga naiseks võtta ei kõlba. see jama jah, et mehed on traditsioonides kinni vaid sel määral, kui neile sobib.
[/tsitaat]
No mis jutt see on, et ÜKSKI 3 miljardist naisest ei taha sellist signaali anda? Tunned kõiki maailma naisi? Julge väide.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma tahtsin selle seotusega öelda seda, et siis on lapse ja vanema seotus ümbritsevatele inimestele selge, sest kui mina ütlen, et ma olen ema, siis ei ole selles võimalik kahelda. Samas aga kui ma panen talle veel enda perekonnanime, jääb avalik seotus isaga olematuks. Ma ei oska seda võib-olla väga hsäti selgitada, aga isa perenimi tundus olevat õiglane lahendus just sel põhjusel. [/tsitaat]
aga, kallike, miks su mees keeldub sind nö. ausaks naiseks tegemast ehk sinuga abiellumast? et talle pole see oluline`ega sulle ju ka ei ole see oluline, et su mees keeldub sind ametlikult tunnistamast?
Minu arvates ei ole tegu mõttetusega ega igandiga, kuid abielus sellegipoolest ei ole ja lapsele oma perekonnanime ei tahtnud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
aga, kallike, miks su mees keeldub sind nö. ausaks naiseks tegemast ehk sinuga abiellumast? et talle pole see oluline`ega sulle ju ka ei ole see oluline, et su mees keeldub sind ametlikult tunnistamast? [/tsitaat]
No nii nõme on lugeda 21.sajandil mingit \”ausa naise\” väljendit. Juba ainuüksi selle väljendi pärast on abiellumise vastu täielik vastumeelsus.
väljaspoole kodu (üldsusele) ei näita ühise nime olemasolu ju mitte, et tegemist on perekonnaga. Kui minu nimi on Mari Kask ja mu vend on Jüri Kask ning me läheme mingile üritusele koos, kuhu võtame kaasa meie ühise venna/õe lapse Kadri Kask, kas siis oleme justkui perekond Kask :D?
Perekond, suhe on ikka see, mis puudutab ikka asjaosalisi endid ainult. Kui ma poodi lähen peale tööd, siis ega keegi seal poes ei tea, kas ma olen abielus, kas mul on pere, kas ja mis perekonnanimega mu lapsed on.
Selle teema juures rõhutakse liialt palju sellele, et mida üldsus arvab, kuidas kombeks on olnud vanasti jne. Minuarust ei ole see kellegi asi, kas olen vallaline, või elan kolme mehega koos või elan õega koos või olen lesbi vms.
Peaasi, et kodus on hea õhkkond ja meeldivad inimesed.
See, kumma vanema perekonnanimi lapsele pannakse, on vaid emotsionaalne otsus. Mitte mingeid eriõigusi see vastavale vanemale (kelle perekonnanimi lapsele pannakse) juurde ei anna.
Tihti peale valitakse see perekonnanimi, mis tundub ilusam, kõlab paremini konkreetses ühiskonnas või kasvõi kogu maailmas.
Olen abielus, aga lapsed isa perekonnanimega, kuna tal on parem perekonnanimi minu meelest. Nüüd varsti võtan ette ja muudan ka siis oma perekonnanime ära, sest minu nime hääldades läheb välismaalastel keel sõlme.
Mulle aga ei meeldi see, et halvustatakse neid, kes ei soovi abielluda (kuigi neil on väga soe ja tore suhe ja perekond) ja lapsed kannavad isa perekonnanime. Ma ei arva sugugi, et tegemist on vähem perekonnanga, kui nende puhul, kes abielluvad, siis lähvad voodisse ja siis saavad lapsed ja kõigil on ühine perekonnanimi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]ajatusaK kirjutas:[/small]
Oot, aga abielu on ju samasugune konservatiivne tava? Miks selle peretraditsiooni murdmine mehe ego pihta ei käi? Miks ühed vanad rööpad (nimi) on tähtsad, aga teised (abielu) mitte?[/tsitaat]
Hommik. Sama moodi murtakse seda tava nagu murtakse ka nn nimetava. Ikka sama jura vastuseks su küsimusele siis – sest abielu on ka tava. Nii teevad \”kõik\” ja nii on alati tehtud. Kui tahad väga vaielda, siis nime ei panda ka enam lastele tingimata isa järgi. Nimesid lausa jagatakse – üks laps ema järgi, teine isa järgi. Kas ainult ema järgi või ainult isa järgi. Igasuguseid variante on juba. Nii nagu ka vabaabielusid jm kooselusid.
Kas see tuleb sulle üllatusena, et ühiskonnas valitsebki topeltmoraal?
Täiendan:
Muuhulgas on kindlasti naised ise ka need, kelle jaoks ei tekigi üldse küsimust, et mis nimi läheb lapsele. See on kohe automaatselt paljude jaoks isa järgi. Huvitav oleks teada, mida vastanuks mees, kui naine tõstatanuks küsimuse enda nime panemise kohta? Me ei tea ju kõiki vastuseid. Ilmselt siiski on just naised ise huvitatud sellest, et lapsele saaks nimi mehe järgi. Huvitav? Ja muide, kui minu mehe perekonnanimi näiteks oleks olnud \”Tropp\” ja minul endal väga kaunis aristokraatliku kõlaga perekonnanimi, siis tutkitki ma mehe nime endale ja lastele tahtnud oleksin. Arvan, et sellisel juhul nõustunuks isegi mees minuga.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
