Teema: Miks mina elatist ei nõua

#2892961:

Paraku on võimalik pärandist loobuda 3 kuud peale isiku surma, kui ei loobu, oled automaatselt pärija. Loomulikult ei olnud mu isal mingeid varasid ja tema surmast saingi alles siis teada kui pank mulle helistas. Loobumiseks oli siis liiga hilja ja valikut polnud enam. Te kõik saate kindlad olla, et teie lapsed tulevikus oma spermadoonoritest isadega suhtlema jäävad, et tema kõiki tegusid teada saavad?

loe seadust, loobuda saad 3 kuu jooksul peale seda, kui oled pärandaja surmast TEADA saanud, mitte 3 kuud peale pärandaja surma. oma rumalus sul, et õigel ajal ei loobunud või siis lasid endale võlad kaela määrida.

Pärandaja surma korral läheb pärand pärijatele, kellel on õigus oma pärimisõigusest loobuda 3 kuu jooksul pärast pärandaja surma ning oma pärimisõigusest teadasaamist. Pärast pärandi vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda, kui pärimisseaduses ei ole sätestatud teisiti. Pärast pärandist loobumist ei saa seda enam vastu võtta.
https://www.eesti.ee/et/oigusabi/paerimine-ja-paerandus/paerimine/

Pärandist loobumine on võimalik kolme kuu jooksul arvates päevast, kui pärija sai teada pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest.
https://tarbija24.postimees.ee/1191548/notari-nouanne-kui-parida-on-vaid-volad

#2891917:

Olen ise samasugune, kui teemalgataja. Mul on lihtsalt oma lapse isast hale, meie elukvaliteeti see elatis absoluutselt ei parandaks – saan üksi lapsele lubada samu asju, mida koos elavad vanemad ja paljudest ilmselt rohkemgi veel. Samal ajal lapse isa see summa maksmine mõjutaks. Mulle ei meeldi raha ümber kemplemine põhimõtteliselt ja vaatamata sellele, et mulle see mees enam üldse ei meeldi, siis minu lapsele on ta isa ja ma ei suuda lapse isa põlvili suruda lihtsalt selle tõttu, et nii peab, see on seaduses kirjas… ega ta minuga koos elades ju ka ei suudaks, kuidas nüüd siis peaks suutma.

sama siin. Hale mul ei ole, aga selle raha kättesaamine tähendaks liiga suurt närvi- ja emotsioonide kahjustust minu jaoks, parem olen ilma. ja seda mitte uhkusest, vaid tõepoolest praktilisest kaalutlusest.

Loobumiseks EI OLNUD liiga hilja kui pank sulle helistas.
Vastupidi, sul oli siis piisavalt, lausa 3 kuud, aega loobuda.
Sest loobumisaeg algab hetkest, kus sa SAID TEADA VÕI PIDID SAAMA TEADA pärandaja surmast.
Kui sa ikka just matustel ei käinud või lehed polnud täis sulle määratud kaastundeavaldusi või sa ei käinud nö valdusi üle vaatamas ja koristamas jne siis kõigi silmis seaduslikult saidki alles selle kõne ajal teada.

Tulnukski kenasti vastata, et sa pole pärija, sest sa ei teadnud praeguse hetkeni midagi pärandaja surmast ja seega ammugi pole veel otsustanud, kas võtad pärandi vastu.

Notarisse ikka pöördusid ja seal ei selgitatud kuidas asi on? Sa ei küsinudki, et ma sain alles nüüd surmast teada, mis variandid mul on? Milline notar see oli, kes sulle detaile ei selgitanud?

Loogiline olnuks pangast kõnet saades vut-vut notarisse ja loobumisavaldus (pärandist loobumise avalduse tõestamine – 6,35 eurot). Ei mingeid võlgu ega muid kohustusi.

#2893300:

Päris nii see pole, esiteks tuleb algatada pärimismenetluse algatamise avaldus – 63,90 eurot. Sama suur on tasu ka siis, kui koos algatamise avaldusega esitatakse ka pärandi vastuvõtmise avaldus.
Teiseks tuleb maksta siis enda eest loobumise eest, siis kõigi oma alaealiste laste eest (iga ühe eest maksad eraldi) siis läheb pärand üle järgmisele ringile, isa vennad/õed ja nende lapsed, kõik maksavad ja loobuvad erali ja sealt edasi veel paari ringi enne kui võlg “korstnasse” kirjutatakse.
Olen selle hiljuti oma surnud isaga just läbi elanud ja tasub arvestada ka tigedate sugulastega kellele sinu, kui lapse, loobumisega äkki “pärand” selga kukub.

ok, maksad algatamise eest 63,90 ning loobumise eest 6,35. oletame, et on ka 2 alaealist last nagu keskmises peres, nende eest ka 2×6,35, seega kokku 82,95 ning oledki vaba. praegu on ta väidetavalt juba aastaid maksnud isa võlgu, seega makstav summa ikka märgatavalt suurem.
sugulased las majandavad ise, see 6,35 ei tohiks ka miinimumpalgalisele üle jõu käia

#2895449:

Milleks siin kireda – kedagi tõesti ei huvita, kas sa küsid elatist või ei. Ainus, keda see mõjutab, on sinu laps.

Kahjuks on ta alaealine ja ise oma õigusi kaitsta ei saa, kui on sattunud ema, kes seda lapsikust uhkusest ei tee. Mis siis ikka – vast oled muudes aspektides hoolitsevam.

Mõistlik ema lepiks isaga kokku mõistlikus, jõukohases elatises – kui isa palk tagasihoidlik, siis näiteks kehtiv miinimum. Kui seda hetkel kasutada pole vajadust, paneks raha kõrvale ja koguks lapsele väikese ellu astumise fondi.

Aga me kõik teeme elus vahel rumalaid valikuid ja mōnikord oleme nii tobud, et veel kiitleme nendega ka. Selles mõttes oled täitsa tavaline kägu.

Kahjuks ei ole ainus. Meie kõik hakkame seda meest tulevikus ülal pidama.

#2895878:

#2895486:

Meie kõik hakkame seda meest tulevikus ülal pidama.

Ja selline ongi humanistlik solidaarsusühiskond – hoiame hinges ja laseme sigida ka neil, kes ise elamisega toime ei tuleks. Inimkond on aastasadu ja -tuhandeid selle poole püüelnud, miks nüüd mõnele äbarikule seda pahaks panna, et ta sellest kasu saab?

Ainult et esmased hooldajad on ikka lähedased. Siin taotakse endale uhkelt vastu rinda, et vanemad ei pea hoolitsema laste ega lapsed vanemate eest. Maksumaksja peaks hoolitsema nende eest, kel lähedasi pole.

Mina olen kasvanud peres, kus suur osa isa sissetulekutest läks esimese pere ülalpidamiseks, teine suur osa läks kõrist alla ja elasime praktiliselt ema väikesest palgast (isa oli aasta lahutatud olnud, kui mu emaga tutvus, ei olnud nö süüdi esimese suhte lahkuminekus).
Kui minu vanemad lahutasid, siis ema ametlikult alimente peale ei pannud, kuid mingit raha isa siiski maksis (paarsada krooni, lastetoetus oli sel hetkel 150 krooni).
See isaga suhtlemise teema tundub mulle võõras lugeda: oo õudu, kui ema oleks sundinud meid peale lahutust veel isaga suhtlema. Lapsena olin selleks hetkeks juba liiga katki. Nüüd, täisealisena, suhtlen mõlema vanemaga.

Teemaalgataja, arvan, et sa käitud õigesti. Kui teie saate lapsega hakkama, siis lihtsalt põhimõtte pärast raha nõuda, poleks mõistlik. Kui uue pere naine teenib ka 700 või vähemgi, siis peaks uue pere lapsed peale elatise väljanõudmist kasvama palju vaesemates tingimustes, kui teemaalgataja. Kas nendel lastel pole vaja breketeid või soovi minna huviringi?
See suhtlemisega panustamine või mittepanustamine sõltub juba väga palju muudest asjaoludest. Kas see oleks lapsele piin või tõepoolest kvaliteetaeg? Kui suhted isaga head, siis leiab ta kindlasti ka ise, ilma pealesurumiseta, piisavalt võimalusi oma lapsega suhtlemiseks.

#2896937:

#2896711:

Mina olen kasvanud peres, kus suur osa isa sissetulekutest läks esimese pere ülalpidamiseks, teine suur osa läks kõrist alla ja elasime praktiliselt ema väikesest palgast (isa oli aasta lahutatud olnud, kui mu emaga tutvus, ei olnud nö süüdi esimese suhte lahkuminekus).

Kui minu vanemad lahutasid, siis ema ametlikult alimente peale ei pannud, kuid mingit raha isa siiski maksis (paarsada krooni, lastetoetus oli sel hetkel 150 krooni).

See isaga suhtlemise teema tundub mulle võõras lugeda: oo õudu, kui ema oleks sundinud meid peale lahutust veel isaga suhtlema. Lapsena olin selleks hetkeks juba liiga katki. Nüüd, täisealisena, suhtlen mõlema vanemaga.

Teemaalgataja, arvan, et sa käitud õigesti. Kui teie saate lapsega hakkama, siis lihtsalt põhimõtte pärast raha nõuda, poleks mõistlik. Kui uue pere naine teenib ka 700 või vähemgi, siis peaks uue pere lapsed peale elatise väljanõudmist kasvama palju vaesemates tingimustes, kui teemaalgataja. Kas nendel lastel pole vaja breketeid või soovi minna huviringi?

See suhtlemisega panustamine või mittepanustamine sõltub juba väga palju muudest asjaoludest. Kas see oleks lapsele piin või tõepoolest kvaliteetaeg? Kui suhted isaga head, siis leiab ta kindlasti ka ise, ilma pealesurumiseta, piisavalt võimalusi oma lapsega suhtlemiseks.

Ma olen selline leebe ja tahan kõigile head, kuid mina näiteks soovin, et ex maksaks elatisvõlga, kuigi kindlasti ex-i ja tema uue elukaaslase rahakotti see koormab. Kui sina räägid, et kuidas neil võib raske olla ja tunned kaasa, siis minul selliseid tundeid ei tekki. Mina ei soovi ex-ile ja tema uuele elukaaslasele halba, kuid mina soovin elatisraha oma lastele ning nende mured mind ei huvita, nagu neid ei huvitanud minu ja laste tunded, kui nad kõrvalsuhte lõid ja rõõmsalt siin kärgperet looma hakkasid. Mina pingutas siin elus rohkem, et minul ja lastel hea oleks, küll ei tee ma seda ex-i ja tema uue kaaslase jaoks.

Ja ääremärkusena paneb mind alati imestama see mõttekäik, et kui ema soovib lapse isalt elatisraha, siis on see kuidagi isa ja lapse suhte rikkumine. Ei, elatisraha on üks võimalus isal näidata, et talle on lapse heaolu oluline. Ja muidugi ei takista ma, et lapsel oleks suhe oma isaga, kuid mina seda kuidagi “edendama” ei hakka, nagu ei mõtle ka minu ex selle peal, et kuidas minu suhe lastega tugevamaks muuta.

Need on kaks erinevat teemat. Sinu pere lõhuti ja mõistan, et mees peab oma tegude eest vastutama.
Mina rääkisin kärgperest, kus mees oli juba üle aasta lahutatud(võibolla kauemgi, igatahes elas eelmisest naisest lahus ja 100km eemal) ja siis tekkis uus pere. Minul oli selle pere lapsena keeruline lapsepõlv. Tundub, et teise ringi lapsed ongi mingi alamliik, kes ei väärigi midagi paremat. Nagu lapsed oleks süüdi selles, et neil selline tropp isa on, kes vastutustundetult paljuneb. 🙁

#2897006:

Need on kaks erinevat teemat. Sinu pere lõhuti ja mõistan, et mees peab oma tegude eest vastutama.
Mina rääkisin kärgperest, kus mees oli juba üle aasta lahutatud(võibolla kauemgi, igatahes elas eelmisest naisest lahus ja 100km eemal) ja siis tekkis uus pere. Minul oli selle pere lapsena keeruline lapsepõlv. Tundub, et teise ringi lapsed ongi mingi alamliik, kes ei väärigi midagi paremat. Nagu lapsed oleks süüdi selles, et neil selline tropp isa on, kes vastutustundetult paljuneb. ????

Sinu loos pole ju süüdi mitte esimese ringi lapsed, vaid isa, kes kärgpere tekitas ning jõi.
Ka esimese ringi lapsed pole ju süüdi selles, et neil selline tropp isa on.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.

Perekooli Moderaator