Oeh.. Ei teagi kust alustada…
Mul on jäänud sünnituseni 2 kuud. Olemas on mul 7 aastane poiss keda isaga jagame. Siis on olemas veel üks poiss, kes on kolmanda sündides 1.10a. Pisem on üsna hea laps muidu, magab kenasti ööotsa, oma toas, oma voodis. Olen ilusti abielus, mul on väga hea ja toetav abikaasa.. Tahtsime viimaseid lapsi vâikse vanusevahega, et kunagi ka enda suhtes vabamat elu elada. Ja NÜÜD, kui TA läheneb, kardan.. Kardan niiväga, et kui isegi lapse peale mõtlen, hakkab süda peksma ja süda läheb pahaks ???? Miks siis järsku nii? Miks ma ei tunne enam beebiootusest rõõmu? Kardan kas saan hakkama, kardan uusi magamata öid, kardan et enam siis ei saa pisem öösiti magada, kõike kardan ???? Ometi ju tita nii oodatud…