Teema: Miks mõned vanemad teevad laste eest õppeülesanded ära?

Sest käbi ei kuku kännust kaugele. Ilmselt see laps pole just kõige kirkam kriit ja innukam õppija, kelle eest ema või isa peab koolitükke tegema, ja ju siis vanemal pole ka nii palju taipu, et saaks aru, milleks kogu see koolitriangel tegelikult on ja et ega see laps niimoodi ju ei arene ja võimekamaks ei saa, kui ta eest töö ära teha. Aga vähemalt on vanem selleks ajaks selle klassi materjali omandanud, kus ta lapsuke käib. Nii et lootus on, et kui sellel lapsel omakorda lapsed on, siis äkki saab see praeegune laps täiskasvanuna oma lapsi aidates lõpuks ka selle klassi materjali selgeks.

#3736433:

Mis on selle eesmärk? Parem hinne? Aga see hinne on ju siis vanemale, miks vanemal seda hinnet vaja on?

Vanemal ei olegi seda vaja ja hinne pannakse alati lapsele.

Kust sa tead, et ära teevad? Kui teevadki, mis siis? Järelikult nad tahavad last aidata, veavad kuidagi parema hinde nimel läbi. Lapsele õpetab see ka seda, et saab vanemate peale loota. Ükskord suureks saades aitab see sama laps samamoodi omi lapsi.

Abistamine-õpetamine ja ära tegemine on 2 eri asja. Esimene on ok, ka põhikooli lõpus, kui lapsele on midagi selgusetuks jäänud, teine on lihtsalt lühinägelik.

Sest ma arvan, et nad tahavad viimase võimaluseni aidata lapsel midagi saavutada või kuhugi jõuda. On kaht sorti “nõrku” lapsi: laisad ja vaimselt nõrgemad. Või mõlemat. Kui laps on laisk, siis säilib vanemal lootus, et äkki millalgi võtab ikkagi aru pähe. No näiteks lõpetab vanemate abiga põhikooli heade hinnetega. Üks verstapost tehtud ja on vähemalt võimalus kuhugi edasi minna. Aga äkki hakkab lõpuks kutsekas või keskas ikka õppima? Pole ju võimatu. Kui aga lasta põhikoolist välja halbade hinnetega, on väga palju uksi elus edasiseks kinni, sest ükskõik kus õppimiseks tuleb tunnistus ette näidata. Ka aastate pärast. Ehk siis vanem üritab takistada seda, et laps laiskusest oma elu ära rikub ja võimalustest loobub.

Kui lapsuke on vaimselt nõrk või muud moodi HEV, siis võib vanem isegi aru saada, et edasiõppimine poleks niikuinii jõukohane, siiski võivad petmiseks olla mitmed põhjused: oma ambitsioonid, hirm õpetajate pahameele ees, väsimus sellest pidevast kooliga sõdimisest ja aruandmisest, arvamus, et hinded midagi muudavad vmt.

Kui laps on laisk ja rumal, no siis võib põhjuseks olla soov seda fakti varjata.

#3736433:

Mis on selle eesmärk? Parem hinne? Aga see hinne on ju siis vanemale, miks vanemal seda hinnet vaja on?

Mitte hinne aga et oleks tehtud.  Mõned asjad on  ikka sellised, ega ka täiskasvanuna ka ei viiitsi aga lapse koormust vaadates lähen appi.

Tegin ka kunagi lapse eest kirjandeid. Õigemini, esimesed kirjandid – see oli kusagil põhikooli esimeses astmes, 5.-6. klass. Laps nuttis kodus, et ei oska, ei tea, kuidas neid kirjutatakse. Istusin siis tema kõrvale maha ja dikteerisin, fantaseerisin, tema kirjutas. Töö käigus selgitasin ka pidevalt, et nt see oli sissejuhatuse osa, nüüd tuleb teemaarendus, millest see koosneb jne. Isegi õigekirja kommenteerisin üle, kui midagi valesti läks. Saime hakkama, kuigi võis jääda mulje, et ema kirjutas.

Põhikooli lõpuks oli laps klassi paremate kirjutajate seas, ilma minu panuseta loomulikult.

Nii et ma ei mõistaks kohe hukka, kui mõni töö saab vanemate abiga tehtud. See on ju ka osa õppeprotsessist. Ja ei tahaks uskuda, et on vanemaid, kes aastaid kogu töö lapse eest ära teevad, klassis tehtud tööd on ju ikka lapse teha. 😀

#3736824:

Tegin ka kunagi lapse eest kirjandeid. Õigemini, esimesed kirjandid – see oli kusagil põhikooli esimeses astmes, 5.-6. klass. Laps nuttis kodus, et ei oska, ei tea, kuidas neid kirjutatakse. Istusin siis tema kõrvale maha ja dikteerisin, fantaseerisin, tema kirjutas. Töö käigus selgitasin ka pidevalt, et nt see oli sissejuhatuse osa, nüüd tuleb teemaarendus, millest see koosneb jne. Isegi õigekirja kommenteerisin üle, kui midagi valesti läks. Saime hakkama, kuigi võis jääda mulje, et ema kirjutas.

Mina olen ka niimoodi väga suure panuse pannud näiteks esimeste luuletuste kirjutamisse, et laps saaks üldse aru, milline võiks olla struktuur, riim ja rütm. Hiljem on laps oma isiklike luuletustega võistlemaski käinud. Aga ma ikkagi alati igal sammul ootan lapse panust ja pakkumisi kõigepealt ja siis arutame, kuidas lugu loetavaks ja seostatuks jutustada. Katsun tema, mitte enda ideid vormida selleks kirjapalaks, isegi kui need ideed tuleb nutu kõrvalt justkui tangidega välja kiskuda. Jah, olen nõus, et esimeste suurte katsetuste puhul laps üldse ei kujuta ettegi, mida ja kuidas tuleks teha, millest alustada jne. Ja vanema panus seejuures võib olla päris suur. Aga see iga sammu seletamine ja kaasa mõtlema ärgitamine on just need osad, mis last edasi järgmiste kirjatöödega aitavad. Lapse eest ära tegemine nii, et ei veendu, et ta selle käigus teadmiseid omandab, on hoopis midagi muud.

#3736841:

Ise sa ju ka ei tahaks, et su laps oleks hinnete poolest klassi viimaste seas.

No siis ma panustaksin ikkagi sellesse, et aitan tal asjadest aru saada. Kui ta on väiksemate võimetega, võtab see lihtsalt rohkem aega, mitte ei ole võimatu. See, kui lapsel jäävad augud teadmistesse, süvendab ju halbade hinnete probleemi veelgi, sest iga järgnev kooliaste on veel raskem. Mida ta nende võltshinnetega peale hakkab, kui läheb ülikooli ja seal kohe läbi kukub. Hinded ongi selleks, et näidata lapsele, mis alal on vaja suuremat pingutust ja millised on tema tugevused- nõrkused ja teadmiste tase võrreldes teistega, et ta teaks oma tulevikuplaane nende alusel sättida. Vanema ülesanne on lapsele ka õpetada hinnete tähendust ja seda, et on mõttetu võrrelda igas asjas end sõpradega, pigem võrdle iseend varasema iseendaga. Sõbrad näevad ju tunnis niigi, et sa vastata ei oska.

#3736648:

Ise tean pigem neid variante kus õnnetu kolmemees, kes vahel ilma abita ka kahtesid saaks, vanemate abiga ja ühiste õhtuste õppimistega neljaliseks lihvitakse. Kogu aja mõtet ei taipa ma siiski, gümnaasiumisse aatudes tuleb ikka välja kes on kes .

Ma õppisin tundide kaupa iga koolipäev oma algklassilapsega koos. Ka põhikoolis vaatasin ta töid üle, palju tegime koos. Põhikooli lõpetas kiitusega, gümnaasiumi kuldmedaliga, praegu õpib väga heas ülikoolis ja saab suurepäraselt hakkama ka minu abita. Isegi tahtmise korral ma ei oskaks teda enam ammu aidata 😀 Ülikoolis muuseas aitab ise teisi.

Vene keelt mina ei osanud, selles tegi kodutöid vanaisaga telefoni otsas. Gümnaasiumi lõpus sooritas võõrkeele riigieksamiks vene keele tasemeeksami (B1).

Lisaks olid tal kujunenud väga head töö- ja õpiharjumused juba põhikooli lõpuklassideks.

Minu kogemusest jääb see lihvimise tulemus ikka püsima ka!

#3736904:

Mõnel lapsel on pea “lahti” läinud hilisemas elus

Üldiselt see pea läheb lahti ikka rohkem neil, kes ise on pidanud tegema ja vanematelt saavad abi ja tuge selles vormis, kuidas ülesannet teha, nõuandeid jne, mitte nendel, kelle eest vanem lihtsalt ülesande ära teeb. Kui vanaisa su eest peenra ära kaevab, siis ei ole ju su kaevamisoskus arenenud. Kui sa aga vanaisa näitab korra, kuidas kaevata, siis vaatab, kuidas sina kaevad, ja juhendab ja siis sa ikka ülejäänud peenramaaa ise kaevad, siis saad ka paremaks kaevajaks iga labidatäiega ja lõpuks ongi kaevamisoskus olemas. Õppimisoskus pole midagi sellest erinevat. Iga ülesandega, mille laps ise lahendab ja mis talle algul natuke keeruline tundub, arenevad lapse võimed. Need arenevad ka juhul, kui on natuke nõu ja abi vaja, kust lahendama hakata ja kuidas teha. Kui keegi lihtsalt vastused ette ütleb ja ära teeb, siis laps selles osas ei arene.

Meie oleme nüüd ka oma lapse hinded endisest suurema luubi alla võtnud ja nii mõnegi töö juures on ka minu näpp sees olnud.

Kõikjal küll räägitakse, et lapsevanem ei tohi lapse hinnete vastu mingit huvi tunda, ei tohtivat üldse märgatagi, kuidas laps õpib. Et see olla mingisugune suur ja lubamatu lapse ahistamine, tema väärtustamine pelgalt hinde põhjal, tema armastamine tingimustega jne-jne- muu sihuke. Et last tuleb ainult armastada ja armastada, aga tema hindeid märgata ei tohi. Seesugune demagoogia jätab mulje, nagu välistaks hinnete märkamine vanemate poolt kuidagi armastuse?

Ent ümberlükkamatu fakt on siiski see, et hinnetest sõltub ootamatult palju. Kui mu lapsel (endisel puhtviielisel) hinded möödunud trimestril alla läksid (kuna põdes koroona läbi ja pärast seda oli pidev väsimus ega jaksanud õppida – tekkisid võlad), nii hakkas klassijuhataja temasse silmapilkselt võrreldamatult halvemini suhtuma kui varem. Otse öeldes – tekkis tõsine koolikiusamine õpetaja poolt. Pruukis näiteks kuuest lapsest koosneval kambal klassis üheskoos mingi koerus teha, kui õpetaja valis sellest seltskonnast välja just nimelt need, kel hinded halvemad olid, ja karistas ainuüksi neid! Ehkki isegi õpetaja möönas, et idee algatajaks oli üks konkreetne poiss – aga kuna temal olid head hinded, siis ei saanud tema pätitembu algatamise eest isegi mitte pisikest märkust. Seevastu halvemate hinnetega lapsed pidid isegi direktori juurde minema, käitumishinnet alandati kõvasti ja õpetaja mõnitas neid tolles tembus osalemise eest veel kuid hiljemgi.

Kui koolimajas peaks tekkima mingi arusaamatus, näiteks lähevad 2 õpilast kaklema ja nad viiakse tüli lahendamiseks koolipsühholoogi jutule, siis ka koolipsühholoog vaatab esimese asjana ikka hindeid – ning langetab oma arvamuse, kellel on tülis õigus ja kes patuoinana tema arvates tüli põhjustas, ikka hinnete põhjal. Justkui oleksid viielised lapsed automaatselt alati südamlikud ja rahuarmastavad, ent kolmelised õelad ja pahatahtlikud.

Nii võib öelda, et lapse hinded kahjuks ON tähtsad, väga tähtsad.  Lapse hinded lüüakse letti alati, kui tekib mingisugune seis, ükskõik kus. Halbade hinnetega laps on sildistatud, stigmatiseeritud, teda kaldutakse eos süüdistama ka kõiksugu muudes asjades.

Seega olengi nüüd aru saanud – tahtes oma lapse vaimset tervist säästa ja probleeme vähendada, tuleb hinded hoida korras, mistahes hinnaga. Vanem, kes pöörab tähelepanu lapse hinnetele, armastab oma last. Seevastu vanemas, kes uhkelt leelotab: “Mind mu lapse hinded üldse ei huvita, mind huvitab vaid laps ise, tema ainulaadne olemus,” on pelk ükskõiksus.