Teema: Miks mõned vanemad teevad laste eest õppeülesanded ära?

#3737968:

#3737614:

Lugesin ühest testist, mis tehti õpetajatega, esimeses osas hindasid töid koos nimedega, teises osas ilma nimedeta. Selgus teada olev tõsiasi, et õpetaja on ka inimene. Kui õpetaja teadis laste nimesid, olid hinne erinev sellest, kui sama õpilase töö oli nimeta. Õpetajat mõjutas suhtumine lapsesse, ehk siis kuidas hoidis korda, kuidas tavaliselt käitus või oskas jne. Muidugi pole see teadlik, vaid alateadlik. Kirjalike testidega see tingimata ei õnnestu, aga suulistega, kus õpetaja subjektiivselt hindab, vägagi lihtne. Mul enda lapsegagi selliseid kogemusi.

Koolis kasutataksegi kujundavat hindamist. Võib nii mõnegi päästa kehvemast hindest. Teist aga innustada rohkem pingutama, tähelepanelikum olema vmt, kui tema esitatud tööde tase on langenud.

Jah, aga ainult esimene 3-4 klassi. Tegelikult võiks kauemgi olla, õpiksid rohkem sisule kui hindele tähelepanu pöörama. Kuigi laps saab aru, et tema kehvem hinne tuli sellest, et ilmselt hindas oma võimeid üle, säilib sellest tekkiv emotsioon veel mõnda aega.

10. klassi õpilane, kes ei saa koolis midagi tehtud (uus võõrkeel), nüüd kodus õppides ei suuda kooli keskkonda panna ühtki kodust tööd, saadab aga veatuid töid ema töömeililt. Suuliselt vastates (kaamera ja mikrofoniga) on kuulda, kuidas ema kõrval klõbistab ja vastuseid ette ütleb.  Kas on mõtet vaielda, kelle hinne see on. Kiita tuleb tublit ema.

#3736791:

Miks on vaja paremaid hindeid näiteks 6. klassis? Nende hinnetega ju põhikooli ei lõpeta!

Ma arvan, et sellepärast, et tubli ja kohusetundlik vanem ei suuda lihtsalt laste hinnetele käega lüüa, olgu see klass kuues, seitsmes või üheksas. Kui ta on ära proovinud kõik muud meetmed – vestlemise, veenmise, palumise, kokkulepete tegemise, karjumise, karistamise, ignoreerimise, tänitamise, uuesti palumise, nutmise jm, siis ühel hetkel ta avastab, et nüüd on kaks varianti – kas ei toimu midagi (selle eest vastutab kooli silmis muide lapsevanem) või ta teeb need paganama ülesanded ise ära, sest ei suuda enam lapsega kakelda ja koolilt õiendada saada. Lisaks on kohusetundlike inimeste suur probleem see, et nad ei oska olla kohusetundetud ja asjadel lasta vabalt minna. Neile ikkagi tundub, et peaks justkui midagi tegema. Esimese eelistusena kasutatav variant (suunata laps ise tegema) ei toiminud, nüüd tuleb siis võtta arsenalist välja järgmine ja loota, et äkki aja möödudes olukord muutub. Kõige hullem variant on kahjuks see, kui ei tee laps ega vanem. Sel juhul pole enam isegi lootust.

Minu laste isa teeb ka kahjuks lastel ülasanded ära. Seletada ta ei oska sedasi, et laps ka aru saaks. Isiklikult ei luba neid töid ära saata.

Oleks jah ideaalne, kui hinnataks omandamist ja vajadusel kinnistataks, tegelikkuses nt matemaatikas hetkel põhikooli 2.astmes toimub teemade kiirkorras läbimine, iga nädal 1-2 uut teemat, mingi test (kui üle 50% saab, on kõik korras justkui), siis ruttu edasi.

#3739268:

#3738917:

#3738267:

Soovitakse saada paremaid hindeid, kui tegelikult suudetakse. Miks peavad kõik viied olema, kui tegelikult normaalse ajakuluga suudaks laps õppida kolmedele?

Sellest mõttekäigust ei saa mina aru. Kui õpid millegi halvasti ära, eriti füüsikas, matemaatikas, keemias, keeleõppes, jääb su teadmistesse auk ja järjest raskem on järgmist asja õppida. Seega mõned asjad lihtsalt tuleb selgeks õppida, ükskõik kui kaua selleks aega kulub. Eesmärk ei ole ju hinne vaid teema selgeks saamine ja kui sul on teema selge, siis sa saad viie või nelja paratamatult.

Siin käib jutt lapse eest ülesannete ära tegemisest. Mille laps selgeks saab? Petmise? Ise kolmele tehes õpib kindlasti palju rohkem.

Ei, mina vastasin kommentaarile, mis rääkis õppimisele kuluvast ajast. Ja leian, et vahel tuleb lihtsalt see aeg võtta, kuigi see tundub ebaproportsionaalselt pikk aeg. Aga hiljem on jälle selle algselt kulutatud aja tõttu lühemad õppepäevad.

Näiteks oleks vaja aidata siis, kui tunned, et “laps” on alla andmas ja ei tahagi enam koolis edasi käia. Peab tunnetama momente, kus oleks vaja abi anda, et ta saaks edasi minna. See ei tähenda muidugi, et peab ära tegema vaid näiteks koos tegema. Või kui on õpetaja poolne kiusamine ka siis tuleb vahele minna või aidata, kuidas käituda. Loomulikult kui on tubli õpilane – näiteks viieline ja üks õppeaine on selline, et rikuks tunnistuse ära, siis võiks ju ka aidata.

Selle teema nimi võiks ka samahästi olla et miks mõned vanemad aitavad lastel sisseastumiskatsetel petta ja vastused oleksid ju umbes samad. Põhjenduse leiab alati.

Olen teinud teatud asju, teatud olukordades. Näiteks distantsõpe ja lapsed voldivad. Kõik läbisegi küsivad ja seletavad, aga minu laps, natuurilt tagasihoidlik ja püüdlik ei suuda end kuuldavaks teha. Näen, et pisarad jooksevad ja frustratsioon järjest kasvab. No ja siis teengi vajadusel mõne liigutuse ise ära. Või kui mõni muu asi, millega ma tean, et ta saab tegelikult hästi hakkama, aga antud hetkel on mingi takistav tegur (nt väsimus, kehv töövahend), siis mõni mõis, teen lapse elu lihtsamaks ja teen need paar liigutust, kõigil meel rõõmus ja süda rahul ning motivatsioon ei kao kusagile. Ma tahan et tal oleks teadmised ja oskused, selles suhtes allahindlust ei tee, aga kinnistavas etapis, vahel tema nõrkushetkedel aitan hädast välja, kui vaja.

#3740770:

#3739948:

#3738267:

#3738135:

Ma olen ühe korra teinud, kohe lõpetamas lastel olid sel olid videotunnid, kontrolltöö ja muid kodutöid nii palju, et pool üks öösel võtsin nende käest füüsika koolitööd ja saatsin nad magama. Tegin ise kaks koolitööd öösel nende eest ja hommikul tõusid nad 6.30, et need oma käega ümber kirjutada.

Füüsika õpetaja ei taha aru saada, et 11 suurt ja mahukat tööd nädala jooksul on liiga palju ja füüsika ei ole nende ainus ainetund. Üks lastest võitis füüsika olümpiaadi ja temagi kurdab, et õpetaja pingutab kodutööde andmisega üle.

Teisi töid ei ole teinud, teevad ise, aga vahel on nende koolipäevad palju pikemad kui nad koolis kohapeal käisid.

Et siis lapsed õppisid hommikul 6-st öösel poole üheni? Ja nii iga päev? Ära tule rääkima! Variandid:

1. Lapsed tuleb õpetada aega planeerima ja mitte jätma kõike viimasele minutile.

2. Lastel on tõsised õpiraskused.

3. Kui lapsed väidavad, et nad kogu aeg palehigis õpivad, siis nad tegelikult ei tee seda.

4. Soovitakse saada paremaid hindeid, kui tegelikult suudetakse. Miks peavad kõik viied olema, kui tegelikult normaalse ajakuluga suudaks laps õppida kolmedele?

Tundsid end õpetajana puudutatult? Kui sa nüüd korralikult ei lugenud, siis ma tegin ainult ühe aine töö ise ära ja sedagi seetõttu, et lapsed magama saata. Õpiraskustega lapsed olümpiaade ei võida, viielised ei ole ja nende eest tehakse ilmselt märksa rohkem töid ära, sest distantsõppel on enamasti lapsevanem koolilapse õpetaja ja toetaja.

Lisaks on minu arvates halb rõhutada õpiraskustega teemat, kui paljudel õpiraskustega lastel on praegu veelgi keerulisem õppimisega ja neid õpetavad kodus lapsevanemad palju enam kui õpetajad. Enamus ajast võiks ikkagi õpetajad distantsõppel õpetada, mitte lapsevanemad. Võiks neile vanematele kaasa tunda, ega neilgi lihtne ole.

Kas sa ei ole mõelnud, mis saab üheksa erineva ainetunniga õpilastest siis kui õpetajad omavahel kontrolltöid ja grupitöid ei kooskõlasta ning jätavad tähtajaga maksimum kaks päeva? Kui enamus aineõpetajad tahavad kiirelt ja lühikese tähtajaga töid, siis selliseid päevi tuleb 3-4 päeva nädalas.

Miks peab alati viieline olema? Une arvelt, pettes?

Ei ole keegi kirjutanud, et peab viieline olema ja mul on tegelikult sinust kahju, et sa oma mustvalget maailma ja kibestumist siin välja elad. Hetkel jääb sinust mulje, et kui lapsevanem üks kord aitab, siis sinu arvates on vaja see lapsevanem võlla saata ja lapsed on tegude tõttu nii patused, et tuleks nad risti lüüa?

Aitasin ühe korra lapsi seetõttu, et nemadki aitavad mind paljudes töödes, nii tööasjus kui kodus. Meil on üks pereliige raskelt haige ja tema eest hoolitsemine on jaotatud kogu pere vahel, samuti tuleb nii töö kui koolipauside ajal teha muid kodutöid. Meil osalevad kõik pereliikmed kodustes kohustustes ja kuna kõigi töömaht on koolis ja kodukontoris olles tõusnud, siis aitame üksteist.

Saan aru ka õpetajatest, et neil on distantsõppe ajal keerulisem kui tavaliselt, aga seda on ka lastel ja lastevanematel.

Mina olen teinud😍 ja teen edaspidi ka, kui see ei anna lapsele midagi juurde.

Meie muusikaõpetaja on distantsõppe ajal aktiviseerunud. Igaks tunniks on tarvis teha kas referaat või mõni muu aega kulutav töö.

Laps hakkab lõpetama muusikakooli, osaleb konkurssidel väga edukalt ja ma ausõna ei näe mingitki mõtet, et ta oma vähest aega kulutab referaatidele.

Tunnistan! Olen mitmeid referaate ära teinud ja vajadusel teen ka edaspidi.

Ps! Töötan õpetajana!

Ma ei tea kuidas teil lapsepõlves, aga minu vanemad lasid mul enamus koolitööd ise teha, kuid pakkusid aeg-ajalt oma abi.  Meenutan senini südantsoojendavalt kuidas ema terve nädalavahetuse üritas sokikanna kudumist õpetada, aga tulemusteta ja tegi pühapäeva õhtul ise sokid lõpuni. Meie käsitööõpetaja oli kuri õpetaja (selliseid leidub igas koolis paar õpetajat) ja ma mõtlesin igal nädalavahetusel, et mida teha, et ei peaks käsitöö tundi minema, sest isegi iga valesti tikitud ruudu eest kuulsime pool tundi monoloogi, kuidas naised peavad käsitööd oskama ja kuidas me ei kõlba pereeluks. Minu käsitöö oskus ei arenenud koolis mitte kuidagi edasi ja küll oli hea, et ema aeg-ajalt need tööd ära tegi. Sokkide kudumist ja õmblustööd ei ole mul kunagi elus vaja läinud.

Seetõttu peangi oluliseks, et vanemad on alati toeks ja kõrval, mõne töö ära tegemine ei ole mingi kuritegu ja küll lapsed järgmistel aastatel järgi jõuavad. Hetkel on oluline säilitada laste tervis, nii vaimselt kui füüsiliselt, moraali lugemine ja näpuga viibutamine ei ole praegustes rasketes tingimustes olulised.

Praegune distantsõppe aeg on keeruline.
Muidugi on koole, kus ongi oma ala tipud koos ja ka praegune õpetus on ideaalilähedane. Aga julgen arvata, et väga palju on ka neid koole, kus mõni õpetaja on distantsõppe ajal veel halvem, kui on kontakttunnis
Jah, osade õpetajate meelest muutuvad mõned laste hinded distantsõppel oluliselt paremaks. Sellele on paju põhjuseid. Meie laste koolis on ainult loetud õpetajad, kes teevad videotunde ja need jagunevad ka omakoda kaheks – arusaadavad ja mõtestatud tunnid ning täiesti aega raiskavad tunnid.
See protsent õpetajatest, kellest lapsed aru saavad ja rõõmu tunnevad on üpris väike. KUI mu laps ei saa millestki aru, siis tubli vanemana ma märkan seda ja võtan midagi ette. 1. Teen teema endale selgeks ja seejärel teen lapsele selgeks, 2. palkan eraõpetaja. Mõlema variandi puhul ma eeldan, et laps saabki asja lõpuni selgeks ja tõttöelda, päris õpetaja ei olegi enam oluline. Hinded võivad oluliselt paraneda, sest minul või eraõpetajal on minu lapse jaoks aega.

Aga nüüd nendest õpetajatest, kes ainult annavad lehekülgi raamatus/töövihikus või Opiqus ja kes isegi ei vaevu tagasisidestama. Kui see aine ei ole esmatähtis, siis sõltuvalt muust õpikoormusest aitabki normaalne vanem “ülevõlli” ülesannetest edasi. Nt kehalises on antud ülesandeks kõrgust hüpata, muusikaõpetaja on avastanud mugava viisi saada erinevaid referaate, käsitööõpetaja arvab, et ilma õpikuta on lapsel tore uut tikkimise teemat iseseisvalt õppida jne jne. Kui õpetaja annab arulagedaid töid, siis normaalses peres ei jäeta last hätta õpetaja idiootsustega, vaid “tehakse” ära. Tehnoloogiaõpetuse Opiqu ülesanded võivad viimsegi ise teha tahtmise lõplikult surmata.