Teema: Miks mõned vanemad teevad laste eest õppeülesanded ära?

#3741950:

Minu ema eest tegi ka tema ema alatihti käsitöötunni asjad ära. Eks tal olid omad põhjendused, selge see. Aga mis te arvate, kas mul oli keegi, kes oleks mu eest tööõpetuse töid teinud? Ema teatas lihtsalt – “ma ei oska” ja vanaemast elasime kaugel. Seega mina pidin küll ise pusima, õpetaja oli nõudlik ja kuri. Aga,  rohkem või vähem hästi, hakkama ma sain, isegi meeldima hakkas. Ja kuigi ma eriti sageli sokki ei koo või linikut ei heegelda, oskan vähemalt oma lapsi juhendada.

Minu ema ei oska käsitööd ja ei osanud ka mulle õpetada. Mis veel hullem – ka minu ema ema ei osanud käsitööd ja ei õpetanud oma last. Kumbki neist ei tundnud käsitöö kallal pusimise vastu huvi, üks neist teenis leiba matemaatikaõpetajana erikoolis ja teine raamatupidajana.

Minu isa, muide, ka ei oska käsitööd, aga tema ema oskas. Ja isa ema õpetas mindki, sest ma palusin päris pisikesena, et ta mind õpetaks. Minul küll suurt käsitööhuvi sellest külge ei jäänud, aga oma koolis nõutud proovilapid jm nikerdasin valmis. Praegu abistan oma poegi ja tütart kudumise ja tikkimise juures. Kui mina ei oskaks, leiduks kindlasti mõni teine lahendus.

Igal on omad huvid ja otsuse enda lapse EEST valitud kooliasju ära teha teeb lapsevanem, kes saab suurepäraselt aru, miks, millal ja kui palju ta oma last aitab või tema arengut “õõnestab”. Lapsevanem, kes teeb lapse eest koduseid koolitöid ära on kindlasti rohkem oma lapse arengu juures kui see, kes oma lapse kodutöödest üldse midagi ei tea.

Lisaks: kõigi oma käsitööprojektide ja laste juhendamise puhul kasutan vajadusel Pinteresti või Youtube’i abi. Ei loe raamatutest mustreid ja õpetusi. 🙂

Aitan teha, kui minu hinnangul on tegemist jabura üleasandega, mis võttab mõttetult aega. Esimestes klassides see lõputu värvimine.. Ja siis algklassides need mingid pildid, kus on vaja arvutada, et teada saada, mis number tuleb ja siis vastavalt sellele numbrile värvida. Kui on veel õppida ja neid tehteid on seal kümneid ja kümneid, siis aitan arvutada. Lapsel matemaatikas probleeme pole, see lihtsalt jabur rutiin. Sama nüüd kaugõppel mõne tööõpetuse tööga. Mul on tunne, et õpetaja koolitab lastest tehasetöölisi. Sellele samale õpetajale meeldib vaheajaks õppimist ka jätta. Aga niimoodi kavalalt. Et ekoolis õppimine jäetakse viimaseks päevaks enne vaheaega. Aga siis lastele öeldakse, et ei pea kohe tegema, võib teha ka vaheajal. Ja maht on selline, et ühe päeval tehes võtaks ka kiiremal lapsel 5-6 tundi. Ma muidu arvasin, et laps veits viilib ja luuletab, et võib vaheaja jooksul teha. A no nüüd distantsõppel ju kuulda, mis õpetaja räägib. Mul ei ole midagi selle vastu, et lastelt rohkem oodatakse. Aga reeglid kehtivad ka õpetajale ja ülesanded võiks olla sisulised ja mõtlemist nõudvad. Pole viitsinud õpetajaga vaidlema minna ka, mul nutikas laps, tal ei võta väga kaua. Aga suht tüütu, et ka nädalavahetusel ja vaheajal vaja kooliasjad maale kaasa vedada.

Vanem laps oli paar aastat tagasi teise õpetajaga algklassides. Talle nädalavahetuseks ei jäetud ja rutiinseis ülesandeid sellises mahus polnud.

Aga lastevanemate koosolekul oli küll huvitav kuulata, kuidas lastelt ei tohiks ühte või teist nõuda😀 Et viienda klassi õpilaselt on palju oodatud, kui ta peab kaks lehekülge teksti lugema ja selle alusel küsimustele vastama. Ja et muusikas nõutakse rohkemat, kui laulmist. Ja vanemad ütlesid, et me ei oska neid ülesandeid teha. Ega ma ei tea, mis seal viiendas klassis nõutakse, äkki ma ka ei oska. Õnneks laps oskab. Aga kui abi küsib, siis aitan. Ja kui on tõesti ebamõistlikult palju õppida, siis mõne mittesisulise asja võin ära ka teha, ei jäta last hätta.

#3749302:

Esimestes klassides “lõputu värvimine” ei ole tegelikult mõttetu, vaid treenib lapse peenmotoorikat ning silma ja käe koostööd, mis on aluseks ka muude aju osade arengule. Ma ei taha muidugi oletada, kui palju on eelmise käo meelest ebamõistlikult palju. Oma lapse eest ma selliseid värvimiseülesandeid ära ei ole teinud. Küll olen aidanud tal peitepiltidelt asju otsida, kui tal üksinda otsides kipub frustratsioon tekkima. Aga ka pigem ei näita talle kätte, vaid ütlen, mille ma leidsin ja kust kandist seda tuleks otsida.

Idee on hea, aga mu lastest üks oli nõrga käega, käekirjaga sai palju maadeldud, joonistada ja värvida talle ei meeldinud. Teine oli hästi korralik, käekiri ilus ja ühtlane, joonistas väiksena palju ja hea meelega. Arva, kumb algklassides oma värvimistööd veerand tunniga “valmis” tegi ja kumb nende kallal mitmeid tunde vaeva nägi, nii et lõpuks nutt kurgus ja käsi valus.

Käe-silma koostööd oleks rohkem toetanud, kui esimene oleks saanud midagi talle huvitavat kirjutada ja teine endale huvipakkuvaid pilte joonistada. Lihtsalt kohustuslik värvimine oli mõlemale piin ja ei täitnud kummagi puhul oma eesmärki, sest üks lihtsalt sellesse ei panustanud ja teine pingutas üle.