Aitan teha, kui minu hinnangul on tegemist jabura üleasandega, mis võttab mõttetult aega. Esimestes klassides see lõputu värvimine.. Ja siis algklassides need mingid pildid, kus on vaja arvutada, et teada saada, mis number tuleb ja siis vastavalt sellele numbrile värvida. Kui on veel õppida ja neid tehteid on seal kümneid ja kümneid, siis aitan arvutada. Lapsel matemaatikas probleeme pole, see lihtsalt jabur rutiin. Sama nüüd kaugõppel mõne tööõpetuse tööga. Mul on tunne, et õpetaja koolitab lastest tehasetöölisi. Sellele samale õpetajale meeldib vaheajaks õppimist ka jätta. Aga niimoodi kavalalt. Et ekoolis õppimine jäetakse viimaseks päevaks enne vaheaega. Aga siis lastele öeldakse, et ei pea kohe tegema, võib teha ka vaheajal. Ja maht on selline, et ühe päeval tehes võtaks ka kiiremal lapsel 5-6 tundi. Ma muidu arvasin, et laps veits viilib ja luuletab, et võib vaheaja jooksul teha. A no nüüd distantsõppel ju kuulda, mis õpetaja räägib. Mul ei ole midagi selle vastu, et lastelt rohkem oodatakse. Aga reeglid kehtivad ka õpetajale ja ülesanded võiks olla sisulised ja mõtlemist nõudvad. Pole viitsinud õpetajaga vaidlema minna ka, mul nutikas laps, tal ei võta väga kaua. Aga suht tüütu, et ka nädalavahetusel ja vaheajal vaja kooliasjad maale kaasa vedada.
Vanem laps oli paar aastat tagasi teise õpetajaga algklassides. Talle nädalavahetuseks ei jäetud ja rutiinseis ülesandeid sellises mahus polnud.
Aga lastevanemate koosolekul oli küll huvitav kuulata, kuidas lastelt ei tohiks ühte või teist nõuda???? Et viienda klassi õpilaselt on palju oodatud, kui ta peab kaks lehekülge teksti lugema ja selle alusel küsimustele vastama. Ja et muusikas nõutakse rohkemat, kui laulmist. Ja vanemad ütlesid, et me ei oska neid ülesandeid teha. Ega ma ei tea, mis seal viiendas klassis nõutakse, äkki ma ka ei oska. Õnneks laps oskab. Aga kui abi küsib, siis aitan. Ja kui on tõesti ebamõistlikult palju õppida, siis mõne mittesisulise asja võin ära ka teha, ei jäta last hätta.
