Esileht Pereelu ja suhted Miks mõni lapsi ei taha?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 127 )

Teema: Miks mõni lapsi ei taha?

Postitas:
Kägu

mul pole vajadust midagi kellelegi pärandada. olen piisavalt palju näinud vanainimesi kes pärandust koguvad ja lõpuks kogu see pärandus prügikonteinerisse veetakse ja veel kirutakse et oli tal häda seda koguda.
enda jaoks kogun neid asju mida kogun ja enda jaoks elan.
ebaloomulikku on selles vaid ausus. maailm pole harjunud ausate vastustega ja selle tunnistamisega et laste saamine on väga egotsentriline ja parajalt ajuvaba tegevus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

lapse saamise soovil või mittesoovil ei olegi mingit ratsionaalset seletust. Lapse saamise soov on biloogiline, evolutsiooniline tung.

nendel inimestel, kes lapsi ei soovi, ilmselgelt puudub selline bioloogiline tung ja otsida sealt tagant mingit muud selgitust stiilis “tahan reisida, olen egoist, ei taha vastutada” jne on tegelikult asjatu. Neil lihtsalt ei ole sisemist soovi, vajadust, lapsi saada ja kõik.

See on umbes sama, kui küsida kelleltki, et “miks sa teda armastada” – sellele küsimusele ei sa aju vastata, inimest ei armastata mingitel põhjustel, mingite täidetud kriteeriumite pärast, vaid lihtsalt armastada ja nii on, isegi kui saad aru, et mees on tegelikult mölakas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis sa oma vara ja tervisega peale hakkad? Kellele vara pärandad? Kuhu sa surres tervise paned? Laste saamine on normaalne, tänapäevane lastevältimine aga ebanormaalne ja ühtlasi hävineva ühiskonna tunnus.

Ega siis ainult lastele pärandama pea. Sugulased(õed, vennad, nõod jne), hea sõbranna, hea naaber vms.
See ei ole mitte kuidagi kohustuslik ega ka seadusega reguleeritud, et just lapsed peavad pärima.
Aga kui sa matad oma lapse(d) enne oma surma? Mis sa siis teed?
Testamendiga võid sa oma vara ükskõik kellele jätta.
Pealegi ei ole sinu välja toodud asjad ju üldse laste saamise peamine eesmärk. Kahju, kui sa arvad, et lapsi saadakse vaid selleks, et oleks keegi, kes sinu halva tervise pärast sind vanaduses hooldaks või et muidu pole kellelegi vara pärandada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täitsa huvitav, lappasin terve Põhiseaduse läbi ja ometi ei leidnud punkti, kus oleks kirjas, et igal EV täiskasvanud kodanikul peab laps olema.

Nii tõsiselt võetakse perekooli…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei soovi lapsi esiteks sellepärast, et ei taha oma geenimaterjali edasi pärandada. Ma ei tahaks oma lapsele neid vigu külge, mis mul omal närve söövad ja millega maadlema pean. Ainsad asjad, millega rahul olen, on mu kehatüüp ja et mul pole allergiaid. Muud hädad, mis on võimalik vanematelt kaasa saada, need ma ka saanud olen ja mis tulenevad keskkonnast, need ka mind mõjutavad.
Teiseks ma ei viitsi kogu oma aega lapsele pühendada. Sama on nt koeraga. Mulle väga meeldib teiste laste ja koertega tegeleda ja aega veeta seni, kuni ma nad pärast “omaniku” hoolde tagasi saan anda ja käed vastutusest puhtaks pühkida, kui isu täis saab. Kui aga kunagi kogemata peaks rasedaks jääma, siis muidugi jätaks lapse alles ja oleks 100% selline, nagu ema olema peab, aga see jääks esimeseks ja viimaseks korraks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vaadates Eesti mehi, siis täitsa mõistan, miks Eesti naised lapsi ei taha.
Tänagi uudis sellest, kuidas isa 4 last emale kasvatada jättis ja nelja tuule poole lidus…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

OI mina ka ei mõista neid, kes ei taha lapsi sellepärast, et neil on justkui liiga hea ning vaja elu nautida. Ma vaatan kadedusest roheline ilusaid maju ja aedu või ägedaid kortermaju. Kes need inimesed on, kes seal elamist omale lubada saavad ja küll need naised seal on õnnega koos. Minul just heades tingimustes oleks suur titeisu. Lapsi ei ole sellepärast, et mul lihtsalt pole mitte midagi. Materiaalne vaesus on minu jaoks suur EI laste soetamisel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Äkki enne valgustad, miks see sind huvitab? Miks teiste elu sulle korda läheb? See on ju puhas tagarääkimine, kas sa ei leia, et see on alatu? Avalikus foorumis veel. Või mõtlesid loo välja, et lugu teha ja korjad materjali? Miks inimesed lapsi ei saa. Nad kas ei taha või ei saa. Ja punkt. Miks peaks keegi põhjendama kellelegi, miks ta ei taha või miks sa ei saa. See on ju sama küsimus kui ma küsin, aga miks sa käid teatud kohas 2 korda, mitte 3. Miks ometi, selgita? Miks sa teed siia foorumisse postituse? Miks? Selgita? Ka see on süütunne, et parme küsin ise, selleasemele, et minult küsitakse. Vanasti kui tänavanurgal teisi tagaräägiti ja arutati, oli sellel üsna väike mõju. Nüüd arvuti ajastul iga tagarääkimine võimendub ja haarab nii kaasa, et enda elu peale polegi aega mõelda. Ja siis imestatakse, kus need probleemid tulevad. Muidugi tulevad kui aeg läheb ära teiste peale mõtlemisele.

Keset päeva juba purjus? Või millest selline hüsteeria?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegelikult me ju kunagi tegelikku põhjust ei tea. Kes see siis ikka tahab öelda, et ei õnnestu rasestuda. Minu elukaaslane põdes kunagi munandivähki ja see tegi viljatuks. Ma ei hakka seda ju teistele kuulutama. Tuleb midagi hämada, et me ei tahagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ka ei taha lapsi. Lihtsalt, ei ole seda soovi. Vaatan, kuidas töökaaslased ja sõbrannad kõrval iga titapildi peale heldivad ja samal ajal tekitavad minus need täiesti 0-emotsiooni. Kasvatamatud, ära hellitatud ja poodides jonnivad ning röökivad lapsed tekitavad isegi pigem negatiivseid emotsioone. Võin selliste 4-5+ aastaste lastega mängida, see on tore, aga igapäevaselt mitte. Väikesed titad mulle ka ei istu – ei soovi neid ei sülle võtta ega nendega muudviisi tegeleda. Kakanaljad ja pildid toiduga mäkerdavatest väikelastest tunduvad mulle ebahuvitavad ja tüütud, üldse mitte “niinummid”.

Ma ei tea, miks ma last ei soovi. Mulle vist tõesti lihtsalt ei meeldi (just väike)lapsed.
Ja siis juurde veel egoism, tahan, et mu mugav elu (teen, mis tahan, millal tahan) jätkuks ja ei soovi oma vabadust ja keha loovutada. Lisaks kipun pingelises olukorras üsna kiirelt närvi minema, ei taha sellist ema ühelegi lapsele. Võib olla mul siis ei ole seda emadusgeeni? Sest no vanus on sealmaal (30+), et peaks juba ammu bioloogiline kell tiksuma, elukogemus, haridus, töökoht, kaaslane ja ilus kodu on olemas. Paraku ei ole üldse seda soovi, no kohe üldse, 1% ka mitte.

Ei näe mõtet ka selleks last sünnitada, et siis oleks, kes sind vanaduses kasib. Minu hinnangul on see üsna vale põhjus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See aeg, mil nad on väiksed, möödub ju tegelikult väga ruttu. Mitukümmend aastat sinu elust on laps sinu elus täiskasvanuna ja lõpuks isegi eakas. Kui saad noorelt poja, siis on hirmuäratavalt suur tõenäosus, et ta sureb enne ema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mul pole vajadust midagi kellelegi pärandada. olen piisavalt palju näinud vanainimesi kes pärandust koguvad ja lõpuks kogu see pärandus prügikonteinerisse veetakse ja veel kirutakse et oli tal häda seda koguda.

enda jaoks kogun neid asju mida kogun ja enda jaoks elan.

ebaloomulikku on selles vaid ausus. maailm pole harjunud ausate vastustega ja selle tunnistamisega et laste saamine on väga egotsentriline ja parajalt ajuvaba tegevus.

sõltub, mida pärandadakse, kui voodipesu ja uusi kööirätte nagu nõuka ajal, siis jah, aga mina kogun kunsti (mitte küll kallist, vaid seda, mis meeldib ja on taskukohane) ja loodan, et ehk on tulevikus seal hulgas 1-2 pärli. Teine asi, mida kindlasti prügimäele ei veeta on kinnisvara. Muud pärandust väga koguda ei oska, aga on palju sellist, mida võiks veel koguda – teatud aastakäikude veinid jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Juhtum nr 1
Kaks arsti – nüüdseks juba meie hulgast lahkunud – tahtsid omal ajal kõvasti karjääri teha, töötada. Otsustasid lastesaamise kaugemale lükata, kuni ühel hetkel olid nad 50-aastased ja üksi, lastesaamise aeg möödas.
Naine sellest arstipaarist ütles, et kahetseb oma toonast otsust kohutavalt.
“Maja maal, korter linnas, hea teenistus, aga vahime nagu kaks kändu üksteist ja pole midagi selle vanadusega peale hakata.”
Juhtum nr 2
Naine leidis, et ei saa olla korraga kunstnik ja ema ning otsustas lapsi mitte saada. Kunstnikuna kusjuures läbi ei löönud ning pole oma eluga silmnähtavalt rahul, ütleb, et oleks ikkagi võinud mõne aasta nooruses lapsega pausi pidada ja kunsti oleks ikka teha saanud.
Juhtum nr 3
Mehel avastati nooruses geneetiline haigus, mille edasikandumine järeltulijatele oli väga suur. Leidis endale naise, kes oli jäänud nooruses tehtud abordi tüsistuste tagajärjel viljatuks ning sedasi nad siis teineteisele elasid.
Juhtum nr 4
Lahutatud mees, kellel pole kunagi olnud naistest puudus, pole teinud teadlikult mitte ühtegi last – ütles, et kui üldse kellegagi saab lapse(d), siis naisega, kellega tahab kõrvuti vanaks saada, niisama sigida sigimise pärast ei soovi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen ülikoolis teadur. Mul ei ole lapsi. Paljudel naiskolleegidel samuti pole, äärmisel juhul on üks laps. Kui õppisin doktorantuuris, siis ikka inimesed küsisid, miks mu lapsi pole, väga tihti olid nad endised klassiõed, kes olid jäänud kodulinna elama, paljud neid keskharidusega, üks isegi põhiharidusega. Lapsi oli neil palju. Ma ei osanud nende küsimustele vastata, sest minu jaoks on see umbes sama küsimus, nagu ma küsiksin, et miks sul punast külmkappi ei ole ja ootan põhjendust. Et tekib nagu küsimus, kas peaks olema?

Lõpuks hakkasin küsijatelt vastu küsima: “Miks sa doktorantuuri ei astu?”, “Miks sa edasi õppima ei lähe?”, “Kas sa ei ole mõelnud, et võiksid keskhariduse saada?”. Jubedalt vihastusid need küsijad, eriti see põhiharidusega klassiõde: pööritas vihaselt silmi ja puhistas vastuseks, et mida ma õige arvan, et kuidas ta nelja lapse kõrvalt seda jõuaks, mees ka veel joodik. Aga see ei takistanud tal järgmine kord ikka uurida, miks mul lapsi pole. Sain aru, et ongi selline kontingent, kes küsivad. Haritumad klassiõed (ka lastega) ei ole kunagi niimoodi uurinud.

Mulle näiteks tundub veidi kummaline ja ülepaisutatud sinupoolne hariduse/karjääri ja emaksolemise vastandamine. Ma ei tea, et see nüüd nii üks-ühele oleks, et kellel külakool, sellel lapsed ja kellel magister, see lastetu. Mina olen arst, ka õppejõud Tartu Ülikoolis, teadur, lisaks kogu ravitöö ja valvetöö, vastuvõtud, kliinilised ravimiuuringud. Sellegipoolest on mul 3 planeeritult sündinud last ja ilma nendeta ma tunneksin küll, et oma tähtsale arstitööle vaatamata oleks mu elu ilma nendeta nende võrra vaesem. Mu elus oleks siis palju tööd ja tähtsust ja tarkust jne jne, aga minu elus ei oleks lapsi,keda ma kogu hingest armastan, nii nagu ma iialgi ei saa armastama teisi inimesi või oma tööd. See on ju hoopis teine level.
See ei pruugi sinu kohta käia, inimesed on erinevad. Lihtsalt et kas tasub nii kramplikult rõhutada oma magistriks olemist, kui teema on lastetusest. Et mis seos sellel tegelikult on või polegi? Tegelikud põhjused on ikka sinu enda mittesoovimises ema olla, seda mittesoovimist ei ole sulle tekitanud su haridus. Või sa siis ei saa lapsi, aga ei ütle seda neile küsijatele, see ka su oma valik muidugi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lihtsalt et kas tasub nii kramplikult rõhutada oma magistriks olemist, kui teema on lastetusest.

Ei tea, mis teil seal Tartu Ülikoolis toimub, aga mujal minnakse doktorantuuri selleks, et doktorikraad saada, mitte selleks, et “magister olla”.

Aga sellega olen su tekstist nõus, et ka mulle jäi see “lapsed-harimatus/kõrgharidus-lastetu” vastandumine silma. Mitte vaid siin foorumis, vaid ka üldiselt elus. Et kui sul on mitu last, oled kindlasti harimatu vs kõrgelt haritud naistel ei ole lapsi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei ole uus teema – seda teemat on siin Perekoolis ennegi lahatud.

Meelde on nendest vanadest teemadest jäänud see, et mõni mainis oma laste mittetahtmise põhjusena kerget ärrituvust. Et näiteks lapse jonni korral ta võiks kontrolli kaotada ja vigastada last ning seetõttu ei söandagi oma ärrituvuse juures last saada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

lapse saamise soovil või mittesoovil ei olegi mingit ratsionaalset seletust. Lapse saamise soov on biloogiline, evolutsiooniline tung.

nendel inimestel, kes lapsi ei soovi, ilmselgelt puudub selline bioloogiline tung ja otsida sealt tagant mingit muud selgitust stiilis “tahan reisida, olen egoist, ei taha vastutada” jne on tegelikult asjatu. Neil lihtsalt ei ole sisemist soovi, vajadust, lapsi saada ja kõik.

See on umbes sama, kui küsida kelleltki, et “miks sa teda armastada” – sellele küsimusele ei sa aju vastata, inimest ei armastata mingitel põhjustel, mingite täidetud kriteeriumite pärast, vaid lihtsalt armastada ja nii on, isegi kui saad aru, et mees on tegelikult mölakas.

Üsna palju lapsi sünnib ka sotsiaalsest survest. Juba maast madalast kultiveeritakse ikkagi seda, et inimesel on lapsed. Keegi minuarvates eriti kainelt ei selgita oma lastele, et lastesaamisega on nii, et on normaalne neid ka mitte saada.

Seda, et planeet Maa selle massi all hävinenud on ja katastroofi suunas kihutab ka just sageli teemaks ei võeta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen ülikoolis teadur. Mul ei ole lapsi. Paljudel naiskolleegidel samuti pole, äärmisel juhul on üks laps. Kui õppisin doktorantuuris, siis ikka inimesed küsisid, miks mu lapsi pole, väga tihti olid nad endised klassiõed, kes olid jäänud kodulinna elama, paljud neid keskharidusega, üks isegi põhiharidusega. Lapsi oli neil palju. Ma ei osanud nende küsimustele vastata, sest minu jaoks on see umbes sama küsimus, nagu ma küsiksin, et miks sul punast külmkappi ei ole ja ootan põhjendust. Et tekib nagu küsimus, kas peaks olema?

Lõpuks hakkasin küsijatelt vastu küsima: “Miks sa doktorantuuri ei astu?”, “Miks sa edasi õppima ei lähe?”, “Kas sa ei ole mõelnud, et võiksid keskhariduse saada?”. Jubedalt vihastusid need küsijad, eriti see põhiharidusega klassiõde: pööritas vihaselt silmi ja puhistas vastuseks, et mida ma õige arvan, et kuidas ta nelja lapse kõrvalt seda jõuaks, mees ka veel joodik. Aga see ei takistanud tal järgmine kord ikka uurida, miks mul lapsi pole. Sain aru, et ongi selline kontingent, kes küsivad. Haritumad klassiõed (ka lastega) ei ole kunagi niimoodi uurinud.

Mulle näiteks tundub veidi kummaline ja ülepaisutatud sinupoolne hariduse/karjääri ja emaksolemise vastandamine. Ma ei tea, et see nüüd nii üks-ühele oleks, et kellel külakool, sellel lapsed ja kellel magister, see lastetu. Mina olen arst, ka õppejõud Tartu Ülikoolis, teadur, lisaks kogu ravitöö ja valvetöö, vastuvõtud, kliinilised ravimiuuringud. Sellegipoolest on mul 3 planeeritult sündinud last ja ilma nendeta ma tunneksin küll, et oma tähtsale arstitööle vaatamata oleks mu elu ilma nendeta nende võrra vaesem. Mu elus oleks siis palju tööd ja tähtsust ja tarkust jne jne, aga minu elus ei oleks lapsi,keda ma kogu hingest armastan, nii nagu ma iialgi ei saa armastama teisi inimesi või oma tööd. See on ju hoopis teine level.

See ei pruugi sinu kohta käia, inimesed on erinevad. Lihtsalt et kas tasub nii kramplikult rõhutada oma magistriks olemist, kui teema on lastetusest. Et mis seos sellel tegelikult on või polegi? Tegelikud põhjused on ikka sinu enda mittesoovimises ema olla, seda mittesoovimist ei ole sulle tekitanud su haridus. Või sa siis ei saa lapsi, aga ei ütle seda neile küsijatele, see ka su oma valik muidugi.

Vabandust, ma tegelikult ei mõtle nii, et haritud = lastetu ning harimata = lastekarjaga. Ilmselt väljendasin end halvasti, aga mu mõte oli selles, et minu lastetuse üle urgitsejad ja küsijad on alati need harimatud, kes pole ülikoolis õppinud ja kodukülast välja saanud. Intelligentsed ja haritud tuttavad ei küsi, vaid ootavad, et kui ma tahan sellest rääkida, siis räägin. Aga nad ei urgitse nagu see põhiharidusega klassiõde, kes iga jumala kord, kui kodulinnas teda näen, mu lastetuse kohta pärib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võib olla mul siis ei ole seda emadusgeeni? Sest no vanus on sealmaal (30+), et peaks juba ammu bioloogiline kell tiksuma, elukogemus, haridus, töökoht, kaaslane ja ilus kodu on olemas. Paraku ei ole üldse seda soovi, no kohe üldse, 1% ka mitte.

Ei näe mõtet ka selleks last sünnitada, et siis oleks, kes sind vanaduses kasib. Minu hinnangul on see üsna vale põhjus.

No kui lapsesaamisega ei seostu kohe üldse mingit laadi, kuidas öelda… põnevust, huvitava väljakutse tunnet siis jah, ilmselt see viimane põhjus ei ole ka õige.

Mina ise ei olnud ka teab mis “emadusgeen”, aga mul seostus lapse saamisega vähemalt põnevus, tahtmine ennast teistmoodi (kui tööaalaselt) proovile panna. Peale esimese lapse saamist ja natuke suuremaks kasvatamist oli tunne, et kui minusugune on emasolemise praktilised oskused käppa saanud, siis tahaks neid oskusi lausa veel kellegi peal rakendada (ega siis väärt oskusi ei saa ju raisku lasta!), enne kui rohkem muude tegemiste juurde tagasi pöördun.

Ja nüüd ma olen avastanud, et teiste lastepildid tekitavad minus positiivseid emotsioone, jonnivad lapsed poes aga panevad muigama (ojaaa – teame, teame!), pahameelt aga üldse ei tekita. Ja peab ütlema, et mulle meeldib praegune mina rohkem kui endine mina, kes oli lastega seoses kuidagi… mõttetult krampis või ma ei oskagi sellele paremat nimetust leida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minult kûsitakse sama asja tihti. Liiga tihti. See on nii õudselt ära tûüdanud!
Mõlemad mehega 30+. Ma tõesti ei kujuta ette, et meie kodus oleks laps. Lapsed on nii räpakad ja lärmakad. Kodud, kus kasvab väikene laps on alati nii sassis ja see on lihtsalt vastik. Samuti pole absoluutselt rahu ja vaikust. Ma tahan, et mu kodu oleks puhas, asjad omal kohal ja kodus oleks rahu ja vaikus. Just nii isekas olengi. Peale selle ei taha ma mittekellegagi arvestada peale iseenda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lugesin teemat algusest peale ja lõpupoole tuli õnneks see teema ka välja, millest ma ise kirjutada plaanisin. Paraku olen just perekoolist (reaalses elus mitte nii väga) näinud selliste teemade puhul suhtumist, et kõik lastetud on erakordsed karjäärinaised ja lastega mingid hariduseta Kodutunde kandidaadid. No ei ole ju nii! Kes on luuser, on luuser ka ilma lasteta ning ambitsioonikad suudavad teha karjääri ka laste kõrvalt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen abielus ja kumbki kaasaga lapsi ei taha. Nad ei tekita minus positiivseid emotsioone ja sugulasi külastades on nad parajad nuhtlused. Ma olen tänulik oma emale, kes mu üles kasvatas, aga minus endas emaks saamise soov puudub. Lisaks võtan ma piisavalt kangeid rohte, mis oleks rasedusega keelatud. Jään lemmikloomade juurde, nemad tekitavad minus positiivse tunde ja mulle sellest piisab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minult kûsitakse sama asja tihti. Liiga tihti. See on nii õudselt ära tûüdanud!

Mõlemad mehega 30+. Ma tõesti ei kujuta ette, et meie kodus oleks laps. Lapsed on nii räpakad ja lärmakad. Kodud, kus kasvab väikene laps on alati nii sassis ja see on lihtsalt vastik. Samuti pole absoluutselt rahu ja vaikust. Ma tahan, et mu kodu oleks puhas, asjad omal kohal ja kodus oleks rahu ja vaikus. Just nii isekas olengi. Peale selle ei taha ma mittekellegagi arvestada peale iseenda.

Lapsed ei jää ju eluks ajaks väikeseks, neil on komme/harjumus/tava suureks kasvada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui sinu tutvusringkond ja täditütar ei taha, nagu sa kirjutad. Ole hea küsi nende käest siis. Kui huvi nii suur on😊

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle väga meeldivad koerad. Enda koera lausa armastan meeletult, ta on mulle nii hea sõber ja seltsiline. Miks mõned inimesed koera võtta ei taha? Vaatan, et tutvusringkonnas on palju inimesi, kellel on kõik eeldused koerale hea kodu pakkumiseks olemas. Oma maja, aed, on aega koeraga jalutamas käia, on raha, et koerale kvaliteetset sööki ja vajadusel ravi kinni maksta. Ometi nad ütlevad, et ei taha koera või et pole aega koera jaoks. Miks nii? Kas siin on ka selliseid koertevastaseid inimesi ja saaksite valgustada, mis need põhjused siis on?

Okei, mõni võtab kassi ja panustab oma armastust sinna. Sellistele tuleks pigem kaasa tunda, sest teadagi kasvab koerakutsikast tõeline seltsiline, aga kass pakub heal juhul ainult pool sellest rõõmust. Imelik, miks kõik inimesed ei näe, et kui kord juba koer majas oleks, siis oleks temast ainult palju rõõmu ja seltsi. Jah, on ka raskeid aegu, kõigil on vahel tüütu koera jalutada või tema järelt koristada, aga selle kõik kaalub üles koerast saadav siiras rõõm. Imelik, miks siis ikkagi mõned inimesed pole veel koera võtnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Konkreetne vastus – ma ei taha rase olla. Psüühiliselt minu jaoks vastuvõetamatu olek ja sõltumata mehe ja kodu ja võimaluste olemasolust jäävad mul oma isiklikud bioloogilised lapsed kindlasti saamata. Kui kellestki teisest põlvnev laps üleskasvatamist vajaks, siis sellega saaks hakkama ja ilmselt teeks seda rõõmuga. Segamini kodu ja lärmi ei karda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgatuses kirjeldatud inimesed on ju alles noored, tänapäeval nihkub see lastetegemine aina kaugemale. Ja kui siis ühel hetkel hakatakse tahtma, siis ei pruugi need lapsed enam tulla. Pikka aega rasedusvastaseid vahendeid kasutades võib minna aastaid ennem kui keha normaliseerub, selleks ajaks on aga lastesaamise aeg juba möödas.
Ma ise pole väga ninnunännu ja lastearmastaja. Aga mul on 3 last ja segamini kodu. Lapsed ei tähenda automaatselt, et oma elu nüüd ongi lõppenud. Mul on haridus (laste kõrvalt omandatud) ja head oskused. Oleme lastega koos kolinud teise riiki ja siis kolmandasse ja nüüd ringiga tagasi. Ettevõtmisi jagub ja elu on huvitav. Leiaks vaid hea koristaja…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle väga meeldivad koerad. Enda koera lausa armastan meeletult, ta on mulle nii hea sõber ja seltsiline. Miks mõned inimesed koera võtta ei taha? Vaatan, et tutvusringkonnas on palju inimesi, kellel on kõik eeldused koerale hea kodu pakkumiseks olemas. Oma maja, aed, on aega koeraga jalutamas käia, on raha, et koerale kvaliteetset sööki ja vajadusel ravi kinni maksta. Ometi nad ütlevad, et ei taha koera või et pole aega koera jaoks. Miks nii? Kas siin on ka selliseid koertevastaseid inimesi ja saaksite valgustada, mis need põhjused siis on?

Okei, mõni võtab kassi ja panustab oma armastust sinna. Sellistele tuleks pigem kaasa tunda, sest teadagi kasvab koerakutsikast tõeline seltsiline, aga kass pakub heal juhul ainult pool sellest rõõmust. Imelik, miks kõik inimesed ei näe, et kui kord juba koer majas oleks, siis oleks temast ainult palju rõõmu ja seltsi. Jah, on ka raskeid aegu, kõigil on vahel tüütu koera jalutada või tema järelt koristada, aga selle kõik kaalub üles koerast saadav siiras rõõm. Imelik, miks siis ikkagi mõned inimesed pole veel koera võtnud.

See iroonilis-sarkastiline paralleel on siiski vildakas. Nimelt oleme ka meie osa loodusest, ka inimene on loom. Väga suurel määral juhivad meie tegusid ja otsuseid looduslikud, evolutsioonilised impulsid ja tungid. Mitte ükski inimene ei sünnita koera ega kassi, koerad ega kassid ei jätka inimese kui liigi eksisteerimist. Seega ei saa koerapidamist ja lapse sünnitamist siiski ühele pulgale panna, räägitagu palju tahes 21. sajandist jne. Mehed seksivad ringi, sest nad on mehed. Naised soovivad last, sest nad on naised. Kõik see häma sel suunal, et ei, me kõik oleme hoopis sootud 21. sajandi inimesed, ei ole täielikult piisav ega pädev. Meis ON looduslikud tungid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma pole siiamaani välja suutnud mõelda, kuidas mu elu paremaks muutuks, kui mul oleks laps

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu üks lähisugulane oma mehega vastab 1:1 Sinu eduka ja õnneliku perekonna kirjeldusele.
Nemad samuti ei soovi lapsi.
Põhjus lihtne – üks neid kannab ühe oma vanema poolt geneetilist riski, millest ta ise on imekombel pääsenud. Selle haiguse jada on teadaolevalt üle 100 aasta ja igas peres on vähemalt 1 selle haigusega laps. Tõenäoliselt ulatub see kaugemalegi, kui on olnud nii jätkusuutlik.
Tema on otsustanud selle jada lõpuks katkestada.
Kas ta peaks kõigile seda kuulutama?
Vastavadki kõigile, et nemad lapsi ei soovi.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 127 )


Esileht Pereelu ja suhted Miks mõni lapsi ei taha?