Esileht Pereelu ja suhted Miks mõni lapsi ei taha?

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 127 )

Teema: Miks mõni lapsi ei taha?

Postitas:
Kägu

Täiesti mõttetu trolliv küsimus 🙂 Sulle on seda juba sada korda vastatud, aga panen enda ka statistika mõttes kirja.
30ndate lõpus, toredas suhtes, ei soovi lapsi. Millal me nii kaugele jõuame, et mõista – laps saada on täpselt sama normaalne kui mitte saada. Nõus?
Eeldan, et sa, küsija, ei ole lapsevaba? Kas sa pead kuidagi aru andma, miks oh miks sa lapse või koguni mitu said? Mis selle mõte oli?
Minul põhjused samad, mis enamikul. Meeldib oma paarisuhe, nagu ta on, oma aeg, rahu ja vaikus, oma maja ja reisimine. Selge see, et lapsevabad saavad rohkem lubada.
Lisaks oleme väga rohelise mõtteviisiga, nii igapäevaelus kui laiemalt. Inimene sünnist surmani jõuab ikka väga palju saastada ja laastada.
Nii et mõtle hoolikalt järele, kas sina oled normaalne?

Muide, “potentsiaalne” kirjutasid sa valesti. Kogu maailm murrab pead, kuidas see parem ja haritum osa sünnitama panna, aga…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

. Naised soovivad last, sest nad on naised.

Õõõh… Mõned naised soovivad last, mõned mitte. Natuke avaramat mõtlemist. Sa ei taha ju seda “ajudeta tibuemme” kuvandit kultiveerida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lapsed ei jää ju eluks ajaks väikeseks, neil on komme/harjumus/tava suureks kasvada.

No aga mõni ei taha isegi vaatamata sellele lapsi saada. Kas siis on nii raske mõista seda?
Et siis sinu arvates peaks inimene 18a sunniviisiliselt vastu tahtmist piinlema ja päevi lugema, kuniks laps kodust välja kolib? Lihtsalt sellepärsst, rt nad ju kasvavd suureks ja osade arust peab laps olema iga hinna eest?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mehed seksivad ringi, sest nad on mehed. Naised soovivad last, sest nad on naised. Kõik see häma sel suunal, et ei, me kõik oleme hoopis sootud 21. sajandi inimesed, ei ole täielikult piisav ega pädev. Meis ON looduslikud tungid.

ei ole need naised oma suurest soovist sünnitanud. naised saavad lapsi sest nad jäävad rasedaks.
ja nii mehed kui naised tahavad pärijat ja odavat tööjõudu majapidamisse.
kui pole aadlik ja pärimise teema on maas ja kaasajal lapstööjõudu ka ei kasutata, siis nagu polegi praktlisi põhjuseid laste saamiseks.
Hoolitsusvajaduse võin lemmikloomade peal välja elada – ja need ei pea isegi mu enda loomad olema, saan korra nädalas varjupaigakoeri jalutamas käia, vara saan pärandada omavalitsusele või heategevusele, sureme lõpuks niikuinii kõik üksi.
seda mis siis saab kui tuleb maailmalõpp ja kõik peavad elu eest võitlema me niikuii ei tea (ainus mis kindlalt teada on et sellistes tingimustes on suurim suremus väikelastel – vanemad valmistage ennast südamevaluks ette)

minult küsivad titeküsimusi ka kõige ebaviisakamalt alati madalama haridusega inimesed. võibolla neil pole maailmapilti piisavalt et muu elu kohta küsida? võibolla nad tõesti ei kujuta ette et keegi võiks ilma lasteta elus mõtet näha? võibolla madalama haridusega inimesed on ebaviisakamad? või nad ei kujuta ette et paljud lastetud on seda oma tahte vastaselt? või nad on sellest teadlikud ja tahavad selles urgitseda ja kindlasti teada saada kas valik on ikka vabatahtlik või äkki on vestluspartneril mõni haigus?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu arust on see ainult tervitatav, kui mõned naised mõistavad, et neil ei ole last vaja saada. Tähendab ju, et enesekriitikaga on kõik korras.

Lisaks jätavad pereemad tihti mulje, et elu lastega on palju lihtsam ja ilusam, kui see tegelikult on. Enamus ju ei taha tunnistada, kui on raske.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina päris ausalt kardan. Kardan seda, et ma ei saa hakkama. Kardan seda, mis raseduse/sünnituse ajal mu keha ja tervisega võib juhtuda. Kardan seda, et suhe mehega võib totaalselt muutuda. Kardan seda, et ma võin emana ebaõnnestuda.

Suur totaalne hirm on mul selle lapsesaamise ja -kasvatamise osas ja seetõttu olen paremaks pidanud mitte üldse proovida.

Lisaks see, et nii palju räägitakse, kuidas oota ära, kuni lapse saad ja küll siis su vaated muutuvad, et “minus omal ajal ka võõrad lapsed mingeid emotsioone ei tekitanud”, aga kui lapse oled saanud, siis tundub oma laps kõige nunnum ja parem jne. Aga mis siis, kui ei muutu? Kui ei tekigi mingit emainstinkti? Äkki sünnitan oma lapse ära ja ta ei lähe mulle üldse korda? Hakkan lausa kahetsema oma otsust? See oleks ju õudne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen näinud seda lastetute kooselu varianti ka teise külje pealt. 3 korda – nii algus kui lõpp on kõigil olnud sama. Alguses ilus ja armas paar, elanud teineteisele, kaunis maja, jne materiaalse külje pealt kõik väga hästi. Ja siis kui mõlemad on 40-ndate keskel/ lõpus, saab mees lapse….kellegi teisega. Naisel ei ole enam võimalusi oma last saada. Kõik need paarisuhted on purunenud, 2 meest elas/elab koos oma laste emadega. 1 mees läks lapse emast lahku, elas üksi aga suhtles ja toetas oma last ning esimese naisega samuti kokku tagasi ei läinud.
Olen suht vana inimene, 1 mu kirjeldatud paaridest oli mu tädi ja tema mees. Tänaseks päevaks mõlemad osapooled ammu surnud. Tädi ei saanud mitte kunagi lahkuminekust üle, tema elu lõpp oli suht kurb. Teise 2 paari pooled on veel elus, aga ka vanainimesed. Meestel lapselapsed, naised üksi. Neid paare tean ja suhtlen vähem, seega ei tea, kui õnnelikud või õnnetud nad oma üksioleku pärast on.
Kõik üksikud paarisuhtes elavad naised võiksid mõelda sellele variandile, et mees ühel hetkel saab lapse kellegi teise naisega. Nende oma elu jätkuks siis selles vaikses ja rahulikus ja korras korteris, kus ühtki teist inimest ei ole ja ainus helitekitaja on raadio või TV. Mis tunne on sellises korteris olla – selle tunde sisse võiks minna.
Loomulikult kasvavad lapsed suureks ja lendavad laiali, mõni väga kaugele. Aga meil on Skype ja netiühendus, ikka saab suhelda ning ainuüksi teadmine, et mõni mulle lähedane inimene on veel Maailmas annab mõnusa tunde. Eks ma olen ka saanud sellest aru alles nüüd, 50+ aastasena. Mul on lapsed ja lapselapsed ja muidugi ka karjäär. Kui nüüd tagantjärgi peaksin valima, kas 1 või teine, et mõlemat ei saa, valiksin une pealt lapsed. Karjäär võiks sel juhul olemata olla. Aga muidugi, see olen mina, kindlasti on ka teistsuguseid inimesi 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen näinud seda lastetute kooselu varianti ka teise külje pealt. 3 korda – nii algus kui lõpp on kõigil olnud sama. Alguses ilus ja armas paar, elanud teineteisele, kaunis maja, jne materiaalse külje pealt kõik väga hästi. Ja siis kui mõlemad on 40-ndate keskel/ lõpus, saab mees lapse….kellegi teisega. Naisel ei ole enam võimalusi oma last saada. Kõik need paarisuhted on purunenud, 2 meest elas/elab koos oma laste emadega. 1 mees läks lapse emast lahku, elas üksi aga suhtles ja toetas oma last ning esimese naisega samuti kokku tagasi ei läinud.

Olen suht vana inimene, 1 mu kirjeldatud paaridest oli mu tädi ja tema mees. Tänaseks päevaks mõlemad osapooled ammu surnud. Tädi ei saanud mitte kunagi lahkuminekust üle, tema elu lõpp oli suht kurb. Teise 2 paari pooled on veel elus, aga ka vanainimesed. Meestel lapselapsed, naised üksi. Neid paare tean ja suhtlen vähem, seega ei tea, kui õnnelikud või õnnetud nad oma üksioleku pärast on.

Kõik üksikud paarisuhtes elavad naised võiksid mõelda sellele variandile, et mees ühel hetkel saab lapse kellegi teise naisega. Nende oma elu jätkuks siis selles vaikses ja rahulikus ja korras korteris, kus ühtki teist inimest ei ole ja ainus helitekitaja on raadio või TV. Mis tunne on sellises korteris olla – selle tunde sisse võiks minna.

Loomulikult kasvavad lapsed suureks ja lendavad laiali, mõni väga kaugele. Aga meil on Skype ja netiühendus, ikka saab suhelda ning ainuüksi teadmine, et mõni mulle lähedane inimene on veel Maailmas annab mõnusa tunde. Eks ma olen ka saanud sellest aru alles nüüd, 50+ aastasena. Mul on lapsed ja lapselapsed ja muidugi ka karjäär. Kui nüüd tagantjärgi peaksin valima, kas 1 või teine, et mõlemat ei saa, valiksin une pealt lapsed. Karjäär võiks sel juhul olemata olla. Aga muidugi, see olen mina, kindlasti on ka teistsuguseid inimesi 🙂

pereinimesena on sul ehk seda raske mõista, arusaadav, aga lastetu naine ei elagi nii suures osas pere (sinna arvan sisse mehe ja või lapsed) jaoks kui sina. paarisuhe võib olla, aga ei pea.
mina olen ka lastega suhetes väga palju lahkuminekuid näinud (statistika ütleb et pooled abielud lahutatakse) ja ka seda et mees veel keskeakriisis saab noorema naisega lapsi juurde.
need lahkuminekud on inetud ja valusad just lastele ja siis kembeldakse lasterahade ja hooldusõiguse pärast ja seda mitte laste heaolu vaid partnerile ärapanemise nimel.
ja olen näinud väga inetuid lastega kooselusid mis püsivad koos laste nimel.
osad suhted lähevad katki, lastega ja ilma. ja ilma lasteta on see lahkuminek viisakam, sest haigetsaajaid on vähem.
mina olen näinud muuseas mitut sellist suhet kus partnerid leiavad teineteist just 40-50ndates ja mees eelistab lasteta naist sest on vähem jamasid ja saab rahulikumalt elada ning mitte laste isa(de)ga maid jagada

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen näinud seda lastetute kooselu varianti ka teise külje pealt. 3 korda – nii algus kui lõpp on kõigil olnud sama. Alguses ilus ja armas paar, elanud teineteisele, kaunis maja, jne materiaalse külje pealt kõik väga hästi. Ja siis kui mõlemad on 40-ndate keskel/ lõpus, saab mees lapse….kellegi teisega.

Tõesti, see pole küll mingi argument, et tehke lapsed, muidu mees läheb ära ja teeb neid mujal. Minnakse ka oma laste kõrvalt ju ära, mujale lapsi tegema 😉

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen näinud seda lastetute kooselu varianti ka teise külje pealt.

Äärmiselt rumal jutt. Olen eelnevalt kirjutanud kägu. Minu mehel juhtumisi on 1 täiskasvanud laps olemas.
Naerma ajab kui mõni ajudeta naine seda kuuldes on mulle rahunenult öelnud Aa no siiiis on okei! Mina lapsi ei taha, mehel 1 on, kõik happy. Sellesse rumalasse hüüatusse on sisse kirjutatud ebaintelligentne e e l d u s, et mehed siis raudselt lapsi tahavad!?
Saad aru, naine, kes mitte iial ei soovi last (ei soovi lisainimesi oma koju), ei saa mitte kellegi sunnil last.
Kui mu kallis mees peale ligi 10 aastat sellist joru hakkaks ajama, no kahju küll, siis pean oma elu armastusest loobuma, vastu tahtmist ju sünnitama keegi ei hakka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tõesti, see pole küll mingi argument, et tehke lapsed, muidu mees läheb ära ja teeb neid mujal. Minnakse ka oma laste kõrvalt ju ära, mujale lapsi tegema 😉

Jutu mõte polnudki ju selles. Kui peres on lapsed ja mees mujale lapsi tegema läheb, siis naisele jäävad tema lapsed. On kellega suhelda. Hiljem tulevad lapselapsed. Pole aega mehest puudust tundagi.
Paraku on tõesti nii, et mehed on naistest tunduvalt kauem viljakad ja nooruses tehtud kokkulepped lapsi mitte saada ei pruugi igaveseks kestma jääda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen näinud seda lastetute kooselu varianti ka teise külje pealt. 3 korda – nii algus kui lõpp on kõigil olnud sama. Alguses ilus ja armas paar, elanud teineteisele, kaunis maja, jne materiaalse külje pealt kõik väga hästi. Ja siis kui mõlemad on 40-ndate keskel/ lõpus, saab mees lapse….kellegi teisega.

No aga siis nendel juhtudel ei ole ju laste mittesaamine olnud lõpuni ühine otsus, st mees mõtles ümber. Poole elu peale võib palju juhtuda. Naistel on ainult see traagika, et mingil hetkel ümber mõeldes pole ka enam võimalik lapsi saada, nii 40+. Ja SEDA kahetsust olen jälle mina mitmel näinud. Mees võtab noorema naise ja saab ikka lapsi, mis naisel üle jääb?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jutu mõte polnudki ju selles. Kui peres on lapsed ja mees mujale lapsi tegema läheb, siis naisele jäävad tema lapsed. On kellega suhelda.

Kas ma saan siis õigesti aru, et sul ei ole peale oma mehe ja laste mitte kellegagi suhelda? Mitte ühtegi lähedast ega sõpra?

Selline elu on tõesti kurb.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tõesti, see pole küll mingi argument, et tehke lapsed, muidu mees läheb ära ja teeb neid mujal. Minnakse ka oma laste kõrvalt ju ära, mujale lapsi tegema 😉

Jutu mõte polnudki ju selles. Kui peres on lapsed ja mees mujale lapsi tegema läheb, siis naisele jäävad tema lapsed. On kellega suhelda. Hiljem tulevad lapselapsed. Pole aega mehest puudust tundagi.

Paraku on tõesti nii, et mehed on naistest tunduvalt kauem viljakad ja nooruses tehtud kokkulepped lapsi mitte saada ei pruugi igaveseks kestma jääda.

Aga kui naine ongi saanud need lapsed vaid kohusetundest või mehe survel, ei huvita teda mehe äramineku puhul ilmselt ka hilisemas elus, kas laps(ed) ja lapdelaps(ed) temaga üldse enam suhtlevad.

See see point ongi, et kui sa tõesti tunned, ei soovi lapsi, siis niisama ei ole mõttet eksperimenteerida ühe väikese inimhinge hinnaga.
Soovimatul lapsel üldjuhul ei saa olla väga head suhted oma vanematega.
NB! Eks muidugi on erandeid, st et ei pane kõiki ühte patta, et lapse saamine siiski osutub positiivseks aga see ilmselt on vähetõenäoline.
Saanud siin neid teemasid küll lugeda, kus emad oma lastele lausa näkku vihaga öelnud, et kahetsevad tema olemasolu ja süüdistavad elu ära rikkumises.
Milleks siis panna selline taak laste õlgadele?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina päris ausalt kardan. Kardan seda, et ma ei saa hakkama. Kardan seda, mis raseduse/sünnituse ajal mu keha ja tervisega võib juhtuda. Kardan seda, et suhe mehega võib totaalselt muutuda. Kardan seda, et ma võin emana ebaõnnestuda.

Suur totaalne hirm on mul selle lapsesaamise ja -kasvatamise osas ja seetõttu olen paremaks pidanud mitte üldse proovida.

Lisaks see, et nii palju räägitakse, kuidas oota ära, kuni lapse saad ja küll siis su vaated muutuvad, et “minus omal ajal ka võõrad lapsed mingeid emotsioone ei tekitanud”, aga kui lapse oled saanud, siis tundub oma laps kõige nunnum ja parem jne. Aga mis siis, kui ei muutu? Kui ei tekigi mingit emainstinkti? Äkki sünnitan oma lapse ära ja ta ei lähe mulle üldse korda? Hakkan lausa kahetsema oma otsust? See oleks ju õudne.

Hirmudega sab tegeleda, st. need omas mõttes juppideks lahti võtta ja endale vastuvõetavaks muuta, et elu poleks nagu tammi taga, vaid pääseks… voogama.

See pole muidugi kitsalt selle teema kohta käiv mõtteke, vaid üleüldisem. Lihtsalt tsiteeritud kommenaari lugedes tuli pähe ja ma kirjutasin ta siis ära.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jutu mõte polnudki ju selles. Kui peres on lapsed ja mees mujale lapsi tegema läheb, siis naisele jäävad tema lapsed. On kellega suhelda.

Kas ma saan siis õigesti aru, et sul ei ole peale oma mehe ja laste mitte kellegagi suhelda? Mitte ühtegi lähedast ega sõpra?

Selline elu on tõesti kurb.

Olen see, kes kirjutas oma tuttavast 3-st lastetust paarist. Minu arvates kõigil kolmel naisel oli pärast mehe äraminekut depressioon. Minu tädil oli kindlasti – sügav depressioon ja ta suhtles peale lahkuminekut (õigupoolest alates lapsest ja teisest naisest teada saamist) ainult oma venna ja emaga. Ka teiste naiste suhtlusring kuivas kokku, tagantjärgi vaadates nad lihtsalt psüühiliselt ei tulnud toime mehe äraminekuga. Võib-olla olid ka neil paarielus kokkulepped, et lapsi ei saada, ma ei tea seda.
Minu eelmise kirja mõtet tabas tõesti vaid üks Kägu – ei pea selleks lapsi tegema, et meest enda juures kinni hoida. Vaid on tore, kui meest mingil põhjusel enam kõrval ei ole (mis iganes põhjused need siis on, ka varajane surm mõnikord), siis jäävad lapsed, kellega suhelda.
Paari kokkulepet mitte last saada võib ju alati ümber teha. Nii nagu tehakse ümber muid kokkuleppeid. Minu kirja mõte oligi näidata asja selle külje pealt, et mehel on säärases paarielus palju rohkem aega ja võimalusi kokkuleppeid ümber teha, ka 60-aastaselt isaks saada. Naistel ei ole nii kaua võimalusi ja kahjuks mõnikord on ainus tulevik üksinduses. Kui seda ei kardeta ja pigem nauditaksegi vaikust ja üksindust, ongi kõik hästi. Ja kui on toredaid sugulaste lapsi, õe-vennalapsi külastamas ja suhtlemas, siis on ka tore. Aga kui ei ole?
Neid võimalikke variante tasuks vaagida enne 40-seks saamist, sest pärast ei pruugi olla valikut.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei näe teemaalgatuses küll mitte midagi rumalat või sobimatut. See on suhtlusfoorumi ajaviiterubriik ja miks mitte, ajaviiteks, arutleda teemal, miks mõned tahavad ja mõned ei taha lapsi.
Kuni kolmekümnenda eluaastani ma lapsi absoluutselt ei tahtnud. Põhjused järgmised:
– vastutustunne: on ikka suur vahe, kas vastutad (kasvõi peavari ja toit) ainult iseenda või veel kellegi eest, kes sõltub teatud ajaperioodil sinust täielikult
– puhas egoism: mina tahtsin lõbutseda, mina tahtsin reisida, ainult mina-maailmas ei pidanud ma kellegi teisega arvestama
– kindel teadmine, et lapsi ma peost-suhu majanduslikku olukorda ei sünnita: enne karjäär, korralik eluase ja selline majanduslik baas, et saaks lahedalt elada
– üksi või viletsasse suhtesse ma last ei saa: hoolimata pikast püsisuhtest polnud ma kindel, kas seda meest oma laste isaks soovin. Oli selline lõbus ülikool-pidu-reisid suhe
Kolmekümnendaks eluaastaks olingi sealmaal, et korralik haridus, karjäär, majanduslik põhi olemas. Pikaleveninud mina-mina fun-fun elu oli tõttöelda ära ka tüüdanud.
Siis kohtusin, nagu tellitult, ka õige mehega. Mitu head aastat elasime kahekesi ja 5 aasta pärast sündis esimene laps.
Väga soovitult ja oodatult. Nüüdseks on lastest saanud arukad noored inimesed, kellega koos kasvamine oli imetore, kelleta elu oleks palju vaesem ja kelle saamist kahetseda pole isegi mõttesse tulnud.
Need on/olid minu põhjused. Samas mõistan ma täiesti ka neid inimesi, kes oma elu lastetult elavad ja sellise variandi üle väga õnnelikud on.
Mida ma üldse ei mõista, on see tigedus ja vastandamine ja mõne ettekujutus, nagu ta oleks seepärast haritum (?) ja parem ja tohutu maailmapäästja, et tal lapsi pole. Ega ikka ei ole küll – lihtsalt teistsuguste eluvalikute/saatusega on, ei parem, ei halvem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vana hea lastesaamise teema 🙂 Et sellega ka kellelegi asu ei anta. Kusjuures, üllataval kombel on viimasel ajal mu arust sel teemal hakanud käiama just noored naised ise, kes lapse saanud, mitte enam vanema generatsiooni inimesed, kes pikisilmi lapselapsi ootavad. Vanasti oli ikka nii, et need 60+ onuheinod ja nende naised uurisid, et nooooh, millal siis pisipere tuleb, nüüd küsivad neid küsimusi aga just pigem noored sünnitanud naised ise teistelt naistelt. Selline huvitav tähelepanek.

Teiseks küsitakse seda siis, kui mingi elumuutus toimunud on.

Leiad mehe – “noooh, millal siis lapsele mõtlema hakkate?”
lähed tööle – “nüüd ehk aastakese töötad ära, siis saad ju lapsele mõtlema hakata”
lõpetad ülikooli – “no, nüüd hakkate siis lapsele mõtlema, jah?”
ostad kodu – “see on siis lastetuba, jah? siia mahuks ju täitsa mitu kohe”

Selline tunne, et neil naistel endal käib terve elu täpselt mingisuguse kontrollkaardi põhjal, milles siis pedantselt kuskile kastidesse ristikesi tõmmatakse, et näe, jälle üks asi tehtud!

Saan aru, et nad ilmselt ei mõtle halba ja võib olla nende elu keerlebki suures osas vaid laste ja lastekasvatuse ümber (eriti veel, kui nad on värsked emad), aga tõesti – olge palun veidi taktitundelisemad ja laske inimestel olla. Lapse saamine/mittesaamine on väga isiklik teema ja selle kohta ei pea mitte teistele selgitusi andma ega kellegi teise survestamisele alluma!

On ka inimesi, kes lihtsalt ei taha lapsi. Saaksid ehk, aga ei taha. Ja ka see on väga okei! See on nende otsus ja laske neil olla, ilma, et nad peaksid teile midagi põhjendama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

On ka inimesi, kes lihtsalt ei taha lapsi. Saaksid ehk, aga ei taha.

Tead, veel palju kordi nõmedam ja valusam on selliseid jauramisi kuulata naisel, kes lapsi tahaks, aga ei saa. Sellised küsimused on teise inimese privaattsooni tungimine nii või naa, ebaviisakas, taktitundetu, tavaliselt ka mitte sügavast siirast huvist inimese käekäigu vastu vaid lihtsalt nö jutujätkuks ja lobisemiseks. Palun ärge tehke. Paremal juhul kehitab küsitu mentaalselt õlgu “mis see sinu asi on”, halvemal juhul saab sisemiselt haiget. Kui inimesel pole no ütleme neljakümnendateks eluaastateks lapsi, siis ta neid kas ei saa või ei taha ja see pole pooltuttava urgitsemise teema kummalgi juhul.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, mina väitsin ka umbes 2 aastat igasugustele uudishimutsejatele, et väga ei tahagi.

Ei kipu kõigile kellama, et võib olla ei saagi. Tead, emotsionaalselt on nagu raske seda asjaolu endalegi tunnistada, rääkimata siis sellest, et kõigile veel ennast välja vabandada ja selgitada ka, et vaata ma pole siiski täiesti terve naine, kes on võimeline lapsi saama.

Minul läks hästi ja õnnestus lõpuks, aga paljudel on see keeruline protsess alles seedimises/algusjärgus või on juba alla antud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

On ka inimesi, kes lihtsalt ei taha lapsi. Saaksid ehk, aga ei taha.

Tead, veel palju kordi nõmedam ja valusam on selliseid jauramisi kuulata naisel, kes lapsi tahaks, aga ei saa. Sellised küsimused on teise inimese privaattsooni tungimine nii või naa, ebaviisakas, taktitundetu, tavaliselt ka mitte sügavast siirast huvist inimese käekäigu vastu vaid lihtsalt nö jutujätkuks ja lobisemiseks. Palun ärge tehke. Kui inimesel pole no ütleme neljakümnendateks eluaastateks lapsi, siis ta neid kas ei saa või ei taha ja see pole pooltuttava urgitsemise teema kummalgi juhul.

Ilmselt nii ongi.
Mul on tädi 56 aastane ja lapsi pole ning meest pole minu silmad tema kõrval näinud.
Ja ma ei teagi põhjust. Ma olen seda ise vaikselt omaette elnud, et huvitav miks aga minu jaoks on ebaviisakas sellist asja isegi oma sugulaselt küsida.
Äkki ma siis raputan hoopis soola haavale, sest mine tea, äkki ta ei saa, on olnud nurisünnitus, mingi lapsepõlve trauma jne.
Sellise isikliku asja küsimine on ebaviisakas ja jäme käitumine.

Küll aga olen ma tõesti juba 1 lapse saanud hea sõbranna käest küsinud, et kas nad on mõelnud ka teise peale. Eks muidugi mitte vastsündinu ajal. Ikka paari aastase lapse emalt. Mitte nii, nagu osadel on kombeks küsida: ” Nooh, millal siis järgmine tuleb?”

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Loomulikult räägivad lähedased inimesed (head sõbrannad, heades suhetes sugulased jne hoolivad inimesed) sellistest teemadest omavahel, mõni küsib ja mõni räägib küsimatagi, aga selle peab ära tundma, kas sina oled küllalt lähedane, et seda teemat üles võtta. See tädi on küll tõenäoliselt ammu oma nutud nutnud, kui oli, mille üle nutta, ja ehk räägiks nooremale inimesele heameelega oma elust.

Ei pääse sellest nõmedast inisemisest ka lastega naised 😀 ei jõua kõige ilmarahva meele järele elus olla!
Esimene laps- “nooh, nüüd on on õde-venda juurde vaja”!
Teine laps- kui erinevast soost “nooh, nüüd on komplekt koos!”
Kui samast soost “nooh, nüüd on veel õde/venda vaja”
Kui on 4.-5. laps, siis küsitakse hirmuga “ega te rohkem lapsi ikka ei taha!?”
https://foorum.perekool.ee/teema/ei-soovi-rohkem-lapsi/

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma pean koostööd tegema ühe raseda 3lapse emaga. tavaline ärilise eesmärgi koostöö peaks olema stiilis oleme teineteise vastu viisakad kellast kellani ja peame lubadustest kinni ja kuu lõpuks saame mõlemad palka.
ja no see naine ei oska olla stabiilne nende laste ja meeste ja raseduste kõrvalt – lastel on 3 erinevat isa, ta käib eksidega üksteise alla kohtus, samal ajal on rasedusest segi ja sellest et ta uus mees päris stabiilne ei ole. no ja siis ta käib seda minu peal välja elamas tööl, vahet pole mis viga on. karjub ennast minu peale välja ja siis tagant järele saan teada et mees kodus tegi midagi või on kohtus läbikukkumine olnud või mõni vale koht on paistes. aga seda alles pärast seda kui mina olen süüdi kõigis tema tegematajätmistes, halvas ilmas, et talle riided selga ei istu – kõiges.
kui tal mõni helgem päev on siis see paistab kaugele välja – tegemist on võimeka ja aruka naisega, aga tal pole neid helgeid päevi julgelt pool aastat olnud rohkem kui paar tükki kuus.

selle pärast on minul küsimus lapsevanematele
miks te saate neid lapsi sellises koguses meestega kellega te maid ei oska jagada pärast? miks te saate sellises koguses lapsi et tööl kolleegid teid vihkama hakkavad ja teie eraelu koosneb kohtus käimisest ja rasedustüsistustest ja maksmata arvetest? kas lastel on hea kui nad peavad selliste ebastabiilsete vanematega olema? ma ei usu et laste vastu stabiilsem ollakse kui kolleegide.
Kas tõesti on vaja saada nii palju lapsi nii paljude meestega? kas on vaja iga uue mehega kohe laps selle eelmainitud hirmu tõttu et pärast on lahkuminek ja mees saab kellegi teisega lapse? ..ise saate sama moodi ju.. võibolla kestaks suhe kauem kui väikelast kohe peale ei tuleks. võibolla oleks olemasolevatel lastel natuke parem.
miks? ma tõesti ei taipa

Kallis M, kui ennast ära tunned, siis tervitan.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Viimasele: kõik kirjeldatu on ühe inimese isiklik lugu, kui vastuseid tahad, kas ja miks, siis pead tema enda käest küsima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen tutvusringkonnas vaatanud, päris palju selliseid potensiaalselt väga häid perekondi, kes millegipärast lapsi ei taha. Huvitav miks?

Mul on kaks venda ja õde. Minul on kaks last, kummalgi vennal 4, aga õde ei soovi lapsi. Talle ei meeldi lapsed. Lapsed ei peagi kõigile meeldima ja parem on, kui neid sünnib vähem. Maailmas on juba liiga palju inimesi. Ka ise oleksin piirdunud ühega, aga vat saatus on loonud mitmikud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina päris ausalt kardan. Kardan seda, et ma ei saa hakkama. Kardan seda, mis raseduse/sünnituse ajal mu keha ja tervisega võib juhtuda. Kardan seda, et suhe mehega võib totaalselt muutuda. Kardan seda, et ma võin emana ebaõnnestuda.

Mul on täiskasvanud lapsed, aga, palun saage must õigest aru, ma väga-väga armastan oma lapsi, kuid kui ma praegu oleksin uuesti selle valiku ees, siis ma vist ei julgeks lapsi saada. Ühiskonnas on latt nii kõrgele aetud, milline sa emana pead olema ja millistele nõudmistele vastama. Ka oma lapsed täiskasvanuna juba on olnud nii mõneski osas kriitilised oma lapsepõlve suhtes – no olime mitte just puruvaesed, aga siiski palgapäevast palgapäevani elavad ja laste isa, kellest lahku läksin tema hiljem avaldunud vägivaldsuse pärast ei toetanud meid rahaliselt mitte ainsagi sendiga. Mul oli korralik eriala ja me saime hakkama, aga tänu sellele pidin palju tööl olema ja siit taas etteheited, miks nad pidid nii sageli vanaema juures olema, sest ema tegi muudkui tööd…
Ma tunnen end emana, kes on nii oma laste kui ühiskonna ootusi petnud ja täna uuesti noor olles ma ei tahaks seda valu kõike oma ellu. Ja praegune ühiskond vist ka arvaks, et minusugused ei peaks lapsi saama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on kaks last.

Ja ma saan suurepäraselt aru, et lisaks sellele suurele armastusele saad sa koos lastega kaela ka maailma kõige kõige suurema mure. Mure, mis teeb sind lausa haigeks ja mis viib sind ennast enneaegselt hauda.

Kindlasti on neid, kellel kõik läheb kui lepase reega – nad on terved kui purikad, nad õpivad koolis ilma stressita ainult viitele, eksamitulemused tulevad ladusalt. Lisaks mängivad pilli, on head sportlased jne. Teismeiga on ladus ja kui 18 saavad – siis omandades esimesed juhiload on nad kukupaid, ei kipu Tallinn-Tartu maanteele.

Aga minul nii ei ole.

Ma olen pidanud 6 aastat elama väga kohutava kroonilise haigusega, mis ilmselt oli ühe teise haiguse tüsistus. Õnneks jah, kasvas ta sellest välja. Kooliga on mudastress, lihtsalt õudne. Üks lastest oli täielik düsgraafik.

Lisaks – mis maailm see on, mida me neile elamiseks pakume? Õudne! Ära raisatud, saastatud. Katastroofide lävel.

Need inimesed, kes teadlikult lapsi ei soovi, teevad tegelikult väga targa otsuse. Võimalik, et allutavad oma tunded mõistusele.

sa vist mõtled üle, go with the flow 🙂
No tõsiselt rääkides, haigused lapsel või endal on muidugi jubedad, kuid kui nad on ravitavad ja kontrolli all, siis pole ju hullu midagi, võtad päev korraga.
Minu on 3 last ja ma ütleks, et olen nii õnnelik ja rahul, et nad mul on. Ei ole kukupaid, ei saa ainult kiituskirju, pilli mängivad küll ja tulevad ja kallistavad ja isegi koristavad oma tuba. Aga 3 on ka minu piir, et ise selles enamvähem normaalseks jääda või end ise ka naisena tunda, mitte ema olla. Minu jaoks on mu mees alati tähtsam kui lapsed, see kõlab egoistlikult kuid nii peaks igas suhtes mõtlema.
Minu tutvusringkonnas on ikka kõik oma pambud kätte saanud, kes soovinud, mõni pikema ringiga. Küll aga on mõni, kes ei soovigi lapsi ja mõni ei leia endale meestk. Ja no minu meelest on 45 alates need naised kmkk kuidagi kummalised… eluvõõrad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen mees ning ei soovi peret luua. Miks? Ei vaja endale probleeme. Igasugustele mitte nii olulistele probleemidele lisaks on ka kartus, et olen vägivaldne/kergesti ärrituv. Rikuks sellega lihtsalt kolm elu ära – naise, lapse ja endale jääks ka plekk külge.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen mees ning ei soovi peret luua. Miks? Ei vaja endale probleeme. Igasugustele mitte nii olulistele probleemidele lisaks on ka kartus, et olen vägivaldne/kergesti ärrituv. Rikuks sellega lihtsalt kolm elu ära – naise, lapse ja endale jääks ka plekk külge.

Kahju sinust. Sa oled inimene, kes ei julge elada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 127 )


Esileht Pereelu ja suhted Miks mõni lapsi ei taha?