Teema: Miks mõni lapsi ei taha?

Minu arust on see ainult tervitatav, kui mõned naised mõistavad, et neil ei ole last vaja saada. Tähendab ju, et enesekriitikaga on kõik korras.

Lisaks jätavad pereemad tihti mulje, et elu lastega on palju lihtsam ja ilusam, kui see tegelikult on. Enamus ju ei taha tunnistada, kui on raske.

Mina olen näinud seda lastetute kooselu varianti ka teise külje pealt. 3 korda – nii algus kui lõpp on kõigil olnud sama. Alguses ilus ja armas paar, elanud teineteisele, kaunis maja, jne materiaalse külje pealt kõik väga hästi. Ja siis kui mõlemad on 40-ndate keskel/ lõpus, saab mees lapse….kellegi teisega. Naisel ei ole enam võimalusi oma last saada. Kõik need paarisuhted on purunenud, 2 meest elas/elab koos oma laste emadega. 1 mees läks lapse emast lahku, elas üksi aga suhtles ja toetas oma last ning esimese naisega samuti kokku tagasi ei läinud.
Olen suht vana inimene, 1 mu kirjeldatud paaridest oli mu tädi ja tema mees. Tänaseks päevaks mõlemad osapooled ammu surnud. Tädi ei saanud mitte kunagi lahkuminekust üle, tema elu lõpp oli suht kurb. Teise 2 paari pooled on veel elus, aga ka vanainimesed. Meestel lapselapsed, naised üksi. Neid paare tean ja suhtlen vähem, seega ei tea, kui õnnelikud või õnnetud nad oma üksioleku pärast on.
Kõik üksikud paarisuhtes elavad naised võiksid mõelda sellele variandile, et mees ühel hetkel saab lapse kellegi teise naisega. Nende oma elu jätkuks siis selles vaikses ja rahulikus ja korras korteris, kus ühtki teist inimest ei ole ja ainus helitekitaja on raadio või TV. Mis tunne on sellises korteris olla – selle tunde sisse võiks minna.
Loomulikult kasvavad lapsed suureks ja lendavad laiali, mõni väga kaugele. Aga meil on Skype ja netiühendus, ikka saab suhelda ning ainuüksi teadmine, et mõni mulle lähedane inimene on veel Maailmas annab mõnusa tunde. Eks ma olen ka saanud sellest aru alles nüüd, 50+ aastasena. Mul on lapsed ja lapselapsed ja muidugi ka karjäär. Kui nüüd tagantjärgi peaksin valima, kas 1 või teine, et mõlemat ei saa, valiksin une pealt lapsed. Karjäär võiks sel juhul olemata olla. Aga muidugi, see olen mina, kindlasti on ka teistsuguseid inimesi 🙂

#3144087:

Mina olen näinud seda lastetute kooselu varianti ka teise külje pealt. 3 korda – nii algus kui lõpp on kõigil olnud sama. Alguses ilus ja armas paar, elanud teineteisele, kaunis maja, jne materiaalse külje pealt kõik väga hästi. Ja siis kui mõlemad on 40-ndate keskel/ lõpus, saab mees lapse….kellegi teisega.

Tõesti, see pole küll mingi argument, et tehke lapsed, muidu mees läheb ära ja teeb neid mujal. Minnakse ka oma laste kõrvalt ju ära, mujale lapsi tegema 😉

#3144124:

Tõesti, see pole küll mingi argument, et tehke lapsed, muidu mees läheb ära ja teeb neid mujal. Minnakse ka oma laste kõrvalt ju ära, mujale lapsi tegema ????

Jutu mõte polnudki ju selles. Kui peres on lapsed ja mees mujale lapsi tegema läheb, siis naisele jäävad tema lapsed. On kellega suhelda. Hiljem tulevad lapselapsed. Pole aega mehest puudust tundagi.
Paraku on tõesti nii, et mehed on naistest tunduvalt kauem viljakad ja nooruses tehtud kokkulepped lapsi mitte saada ei pruugi igaveseks kestma jääda.

Jutu mõte polnudki ju selles. Kui peres on lapsed ja mees mujale lapsi tegema läheb, siis naisele jäävad tema lapsed. On kellega suhelda.

Kas ma saan siis õigesti aru, et sul ei ole peale oma mehe ja laste mitte kellegagi suhelda? Mitte ühtegi lähedast ega sõpra?

Selline elu on tõesti kurb.

#3144049:

Mina päris ausalt kardan. Kardan seda, et ma ei saa hakkama. Kardan seda, mis raseduse/sünnituse ajal mu keha ja tervisega võib juhtuda. Kardan seda, et suhe mehega võib totaalselt muutuda. Kardan seda, et ma võin emana ebaõnnestuda.

Suur totaalne hirm on mul selle lapsesaamise ja -kasvatamise osas ja seetõttu olen paremaks pidanud mitte üldse proovida.

Lisaks see, et nii palju räägitakse, kuidas oota ära, kuni lapse saad ja küll siis su vaated muutuvad, et “minus omal ajal ka võõrad lapsed mingeid emotsioone ei tekitanud”, aga kui lapse oled saanud, siis tundub oma laps kõige nunnum ja parem jne. Aga mis siis, kui ei muutu? Kui ei tekigi mingit emainstinkti? Äkki sünnitan oma lapse ära ja ta ei lähe mulle üldse korda? Hakkan lausa kahetsema oma otsust? See oleks ju õudne.

Hirmudega sab tegeleda, st. need omas mõttes juppideks lahti võtta ja endale vastuvõetavaks muuta, et elu poleks nagu tammi taga, vaid pääseks… voogama.

See pole muidugi kitsalt selle teema kohta käiv mõtteke, vaid üleüldisem. Lihtsalt tsiteeritud kommenaari lugedes tuli pähe ja ma kirjutasin ta siis ära.

Mina ei näe teemaalgatuses küll mitte midagi rumalat või sobimatut. See on suhtlusfoorumi ajaviiterubriik ja miks mitte, ajaviiteks, arutleda teemal, miks mõned tahavad ja mõned ei taha lapsi.
Kuni kolmekümnenda eluaastani ma lapsi absoluutselt ei tahtnud. Põhjused järgmised:
– vastutustunne: on ikka suur vahe, kas vastutad (kasvõi peavari ja toit) ainult iseenda või veel kellegi eest, kes sõltub teatud ajaperioodil sinust täielikult
– puhas egoism: mina tahtsin lõbutseda, mina tahtsin reisida, ainult mina-maailmas ei pidanud ma kellegi teisega arvestama
– kindel teadmine, et lapsi ma peost-suhu majanduslikku olukorda ei sünnita: enne karjäär, korralik eluase ja selline majanduslik baas, et saaks lahedalt elada
– üksi või viletsasse suhtesse ma last ei saa: hoolimata pikast püsisuhtest polnud ma kindel, kas seda meest oma laste isaks soovin. Oli selline lõbus ülikool-pidu-reisid suhe
Kolmekümnendaks eluaastaks olingi sealmaal, et korralik haridus, karjäär, majanduslik põhi olemas. Pikaleveninud mina-mina fun-fun elu oli tõttöelda ära ka tüüdanud.
Siis kohtusin, nagu tellitult, ka õige mehega. Mitu head aastat elasime kahekesi ja 5 aasta pärast sündis esimene laps.
Väga soovitult ja oodatult. Nüüdseks on lastest saanud arukad noored inimesed, kellega koos kasvamine oli imetore, kelleta elu oleks palju vaesem ja kelle saamist kahetseda pole isegi mõttesse tulnud.
Need on/olid minu põhjused. Samas mõistan ma täiesti ka neid inimesi, kes oma elu lastetult elavad ja sellise variandi üle väga õnnelikud on.
Mida ma üldse ei mõista, on see tigedus ja vastandamine ja mõne ettekujutus, nagu ta oleks seepärast haritum (?) ja parem ja tohutu maailmapäästja, et tal lapsi pole. Ega ikka ei ole küll – lihtsalt teistsuguste eluvalikute/saatusega on, ei parem, ei halvem.

#3144249:

On ka inimesi, kes lihtsalt ei taha lapsi. Saaksid ehk, aga ei taha.

Tead, veel palju kordi nõmedam ja valusam on selliseid jauramisi kuulata naisel, kes lapsi tahaks, aga ei saa. Sellised küsimused on teise inimese privaattsooni tungimine nii või naa, ebaviisakas, taktitundetu, tavaliselt ka mitte sügavast siirast huvist inimese käekäigu vastu vaid lihtsalt nö jutujätkuks ja lobisemiseks. Palun ärge tehke. Paremal juhul kehitab küsitu mentaalselt õlgu “mis see sinu asi on”, halvemal juhul saab sisemiselt haiget. Kui inimesel pole no ütleme neljakümnendateks eluaastateks lapsi, siis ta neid kas ei saa või ei taha ja see pole pooltuttava urgitsemise teema kummalgi juhul.

#3144254:

#3144249:

On ka inimesi, kes lihtsalt ei taha lapsi. Saaksid ehk, aga ei taha.

Tead, veel palju kordi nõmedam ja valusam on selliseid jauramisi kuulata naisel, kes lapsi tahaks, aga ei saa. Sellised küsimused on teise inimese privaattsooni tungimine nii või naa, ebaviisakas, taktitundetu, tavaliselt ka mitte sügavast siirast huvist inimese käekäigu vastu vaid lihtsalt nö jutujätkuks ja lobisemiseks. Palun ärge tehke. Kui inimesel pole no ütleme neljakümnendateks eluaastateks lapsi, siis ta neid kas ei saa või ei taha ja see pole pooltuttava urgitsemise teema kummalgi juhul.

Ilmselt nii ongi.
Mul on tädi 56 aastane ja lapsi pole ning meest pole minu silmad tema kõrval näinud.
Ja ma ei teagi põhjust. Ma olen seda ise vaikselt omaette elnud, et huvitav miks aga minu jaoks on ebaviisakas sellist asja isegi oma sugulaselt küsida.
Äkki ma siis raputan hoopis soola haavale, sest mine tea, äkki ta ei saa, on olnud nurisünnitus, mingi lapsepõlve trauma jne.
Sellise isikliku asja küsimine on ebaviisakas ja jäme käitumine.

Küll aga olen ma tõesti juba 1 lapse saanud hea sõbranna käest küsinud, et kas nad on mõelnud ka teise peale. Eks muidugi mitte vastsündinu ajal. Ikka paari aastase lapse emalt. Mitte nii, nagu osadel on kombeks küsida: ” Nooh, millal siis järgmine tuleb?”

ma pean koostööd tegema ühe raseda 3lapse emaga. tavaline ärilise eesmärgi koostöö peaks olema stiilis oleme teineteise vastu viisakad kellast kellani ja peame lubadustest kinni ja kuu lõpuks saame mõlemad palka.
ja no see naine ei oska olla stabiilne nende laste ja meeste ja raseduste kõrvalt – lastel on 3 erinevat isa, ta käib eksidega üksteise alla kohtus, samal ajal on rasedusest segi ja sellest et ta uus mees päris stabiilne ei ole. no ja siis ta käib seda minu peal välja elamas tööl, vahet pole mis viga on. karjub ennast minu peale välja ja siis tagant järele saan teada et mees kodus tegi midagi või on kohtus läbikukkumine olnud või mõni vale koht on paistes. aga seda alles pärast seda kui mina olen süüdi kõigis tema tegematajätmistes, halvas ilmas, et talle riided selga ei istu – kõiges.
kui tal mõni helgem päev on siis see paistab kaugele välja – tegemist on võimeka ja aruka naisega, aga tal pole neid helgeid päevi julgelt pool aastat olnud rohkem kui paar tükki kuus.

selle pärast on minul küsimus lapsevanematele
miks te saate neid lapsi sellises koguses meestega kellega te maid ei oska jagada pärast? miks te saate sellises koguses lapsi et tööl kolleegid teid vihkama hakkavad ja teie eraelu koosneb kohtus käimisest ja rasedustüsistustest ja maksmata arvetest? kas lastel on hea kui nad peavad selliste ebastabiilsete vanematega olema? ma ei usu et laste vastu stabiilsem ollakse kui kolleegide.
Kas tõesti on vaja saada nii palju lapsi nii paljude meestega? kas on vaja iga uue mehega kohe laps selle eelmainitud hirmu tõttu et pärast on lahkuminek ja mees saab kellegi teisega lapse? ..ise saate sama moodi ju.. võibolla kestaks suhe kauem kui väikelast kohe peale ei tuleks. võibolla oleks olemasolevatel lastel natuke parem.
miks? ma tõesti ei taipa

Kallis M, kui ennast ära tunned, siis tervitan.

#3142832:

Olen tutvusringkonnas vaatanud, päris palju selliseid potensiaalselt väga häid perekondi, kes millegipärast lapsi ei taha. Huvitav miks?

Mul on kaks venda ja õde. Minul on kaks last, kummalgi vennal 4, aga õde ei soovi lapsi. Talle ei meeldi lapsed. Lapsed ei peagi kõigile meeldima ja parem on, kui neid sünnib vähem. Maailmas on juba liiga palju inimesi. Ka ise oleksin piirdunud ühega, aga vat saatus on loonud mitmikud.

#3142971:

Mul on kaks last.

Ja ma saan suurepäraselt aru, et lisaks sellele suurele armastusele saad sa koos lastega kaela ka maailma kõige kõige suurema mure. Mure, mis teeb sind lausa haigeks ja mis viib sind ennast enneaegselt hauda.

Kindlasti on neid, kellel kõik läheb kui lepase reega – nad on terved kui purikad, nad õpivad koolis ilma stressita ainult viitele, eksamitulemused tulevad ladusalt. Lisaks mängivad pilli, on head sportlased jne. Teismeiga on ladus ja kui 18 saavad – siis omandades esimesed juhiload on nad kukupaid, ei kipu Tallinn-Tartu maanteele.

Aga minul nii ei ole.

Ma olen pidanud 6 aastat elama väga kohutava kroonilise haigusega, mis ilmselt oli ühe teise haiguse tüsistus. Õnneks jah, kasvas ta sellest välja. Kooliga on mudastress, lihtsalt õudne. Üks lastest oli täielik düsgraafik.

Lisaks – mis maailm see on, mida me neile elamiseks pakume? Õudne! Ära raisatud, saastatud. Katastroofide lävel.

Need inimesed, kes teadlikult lapsi ei soovi, teevad tegelikult väga targa otsuse. Võimalik, et allutavad oma tunded mõistusele.

sa vist mõtled üle, go with the flow 🙂
No tõsiselt rääkides, haigused lapsel või endal on muidugi jubedad, kuid kui nad on ravitavad ja kontrolli all, siis pole ju hullu midagi, võtad päev korraga.
Minu on 3 last ja ma ütleks, et olen nii õnnelik ja rahul, et nad mul on. Ei ole kukupaid, ei saa ainult kiituskirju, pilli mängivad küll ja tulevad ja kallistavad ja isegi koristavad oma tuba. Aga 3 on ka minu piir, et ise selles enamvähem normaalseks jääda või end ise ka naisena tunda, mitte ema olla. Minu jaoks on mu mees alati tähtsam kui lapsed, see kõlab egoistlikult kuid nii peaks igas suhtes mõtlema.
Minu tutvusringkonnas on ikka kõik oma pambud kätte saanud, kes soovinud, mõni pikema ringiga. Küll aga on mõni, kes ei soovigi lapsi ja mõni ei leia endale meestk. Ja no minu meelest on 45 alates need naised kmkk kuidagi kummalised… eluvõõrad.

#3147707:

Olen mees ning ei soovi peret luua. Miks? Ei vaja endale probleeme. Igasugustele mitte nii olulistele probleemidele lisaks on ka kartus, et olen vägivaldne/kergesti ärrituv. Rikuks sellega lihtsalt kolm elu ära – naise, lapse ja endale jääks ka plekk külge.

Kahju sinust. Sa oled inimene, kes ei julge elada.

#3142832:

Olen tutvusringkonnas vaatanud, päris palju selliseid potensiaalselt väga häid perekondi, kes millegipärast lapsi ei taha. Huvitav miks?

Täditütrel-aastaid abielus, kenad noored inimesed, oma maja, ilus aed, mõlemal väga head töökohad ja haridused ja ometi ütlevad, et ei soovi oma perre lapsi.

Üks vana klassiõde, täpselt samad näitajad ja ka ei ole lapsi.

Ühel heal sõbrannal samamoodi, justkui kõik on lapse jaoks olemas, kuid ometi ei soovi ta enda sõnutsi lapsi.

Miks nii paljud lapsi ei soovi? Äkki siin on ka selliseid ja saavad valgustada tagamaid, et mis need põhjused siis on?

Ei ole lihtsalt tungi lapsi saada. Samamoodi võiks küsida, et miks mõni juhilube ei taha või akordionit mängida. Mingi huvi peab ikka asja vastu olema, et üldse selle peale mõelda.

Tegelikult me ju kunagi tegelikku põhjust ei tea. Kes see siis ikka tahab öelda, et ei õnnestu rasestuda. Minu elukaaslane põdes kunagi munandivähki ja see tegi viljatuks. Ma ei hakka seda ju teistele kuulutama. Tuleb midagi hämada, et me ei tahagi.

Aga kas lihtsam poleks olla aus? Ütledki, et mehel oli munandivähk, või veel lihtsamalt – meie omavahel lapsi ei saa. Ühe korra ütled – usu, inimene ehmatab sellest aususest nii, et kunagi enam ei küsi.
Miks selline asi on kuidagi häbiväärne, et on olnud mõni haigus? Ega inimene ju ise haigustes süüdi pole. Ja ühtlasi on selline ausus ka inimesi lähendav, nad aimavad, mida olete pidanud läbi elama ning ei noki selle teema kallal enam.

See on sama, kui endine alkohoolik ütleb kohe, et kunagi jõin, ärge mulle pakkuge. Selge! Selle asemel et aastaid talle lauas jooki valada ja ta iga kord hämab midagi.