Esileht Pereelu ja suhted Miks mõni lapsi ei taha?

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 127 )

Teema: Miks mõni lapsi ei taha?

Postitas:
Kägu

Minul on kaks lähedast tuttavat, kes sugulaste “Millal siis lapsed tulevad” vastavad, et ei tea, pole planeerinud või et tahavad veel mõnda aega ainult endale elada. Tegelikult on neil probleem rasestumisega, aga seda ei taheta välja öelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen tutvusringkonnas vaatanud, päris palju selliseid potensiaalselt väga häid perekondi, kes millegipärast lapsi ei taha. Huvitav miks?

Täditütrel-aastaid abielus, kenad noored inimesed, oma maja, ilus aed, mõlemal väga head töökohad ja haridused ja ometi ütlevad, et ei soovi oma perre lapsi.

Üks vana klassiõde, täpselt samad näitajad ja ka ei ole lapsi.

Ühel heal sõbrannal samamoodi, justkui kõik on lapse jaoks olemas, kuid ometi ei soovi ta enda sõnutsi lapsi.

Miks nii paljud lapsi ei soovi? Äkki siin on ka selliseid ja saavad valgustada tagamaid, et mis need põhjused siis on?

Ei ole lihtsalt tungi lapsi saada. Samamoodi võiks küsida, et miks mõni juhilube ei taha või akordionit mängida. Mingi huvi peab ikka asja vastu olema, et üldse selle peale mõelda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See tahtmise-mittetahtmise ja mugava elu soovimise jutt on kena möla ja kestab senikaua, kuni heaoluühiskond kõigile seda head elu võimaldab.

Kui tuleb jälle aeg, kus “äraaetud hobused lastakse maha”, siis leiavad kõik selle lastetahtmise jälle üles, sest ei taha elu lõpetada kerjakoti ja -kepiga või vaestemaja koikul.

Praegu on paraku aga selline aeg, kus saab head elu nautida. Jätkusuutmatu aeg.

Naistele see jutt ei meeldi. Liiga vähe emotsioone ja liiga palju pragmaatikat. Ühiskond, ajalugu. Keerulised teemad.

Siin pole mingit pragmaatikat. Oma lapsed ei pruugi sind ülal pidada, kui nad üldse nii vanaks elavad. Teiseks, et maailmas on kasvav tööjõupuudus ja üha enam töid teevad ära masinad, siis ei tasu loota, et sinu lapsed üldse kedagi ülal peavad. Paljud on ise tulevikus abirahade peal.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegelikult me ju kunagi tegelikku põhjust ei tea. Kes see siis ikka tahab öelda, et ei õnnestu rasestuda. Minu elukaaslane põdes kunagi munandivähki ja see tegi viljatuks. Ma ei hakka seda ju teistele kuulutama. Tuleb midagi hämada, et me ei tahagi.

Aga kas lihtsam poleks olla aus? Ütledki, et mehel oli munandivähk, või veel lihtsamalt – meie omavahel lapsi ei saa. Ühe korra ütled – usu, inimene ehmatab sellest aususest nii, et kunagi enam ei küsi.
Miks selline asi on kuidagi häbiväärne, et on olnud mõni haigus? Ega inimene ju ise haigustes süüdi pole. Ja ühtlasi on selline ausus ka inimesi lähendav, nad aimavad, mida olete pidanud läbi elama ning ei noki selle teema kallal enam.

See on sama, kui endine alkohoolik ütleb kohe, et kunagi jõin, ärge mulle pakkuge. Selge! Selle asemel et aastaid talle lauas jooki valada ja ta iga kord hämab midagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga kas lihtsam poleks olla aus? Ütledki, et mehel oli munandivähk, või veel lihtsamalt – meie omavahel lapsi ei saa. Ühe korra ütled – usu, inimene ehmatab sellest aususest nii, et kunagi enam ei küsi.

Aga kas poleks lihtsam jättaa see küsimus üldse küsimata? Nagu oleks teise inimese eraelus urgitsemine mingi normaalne tegevus? Ja aus peab ka veel vastates olema?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tegelikult me ju kunagi tegelikku põhjust ei tea. Kes see siis ikka tahab öelda, et ei õnnestu rasestuda. Minu elukaaslane põdes kunagi munandivähki ja see tegi viljatuks. Ma ei hakka seda ju teistele kuulutama. Tuleb midagi hämada, et me ei tahagi.

Aga kas lihtsam poleks olla aus? Ütledki, et mehel oli munandivähk, või veel lihtsamalt – meie omavahel lapsi ei saa. Ühe korra ütled – usu, inimene ehmatab sellest aususest nii, et kunagi enam ei küsi.

Miks selline asi on kuidagi häbiväärne, et on olnud mõni haigus? Ega inimene ju ise haigustes süüdi pole. Ja ühtlasi on selline ausus ka inimesi lähendav, nad aimavad, mida olete pidanud läbi elama ning ei noki selle teema kallal enam.

See on sama, kui endine alkohoolik ütleb kohe, et kunagi jõin, ärge mulle pakkuge. Selge! Selle asemel et aastaid talle lauas jooki valada ja ta iga kord hämab midagi.

Vaata, kui sa tunnistad teistele inimestele, et sa oled “haige”, siis juhutb sageli, et nad ei oska su ümber enam käituda ja hakkavad eemale hoidma. Või siis vaatavad sind alati kurbade slmadega ja ei suhtu sinusse enam kui normaalsesse inimesse, kellega poliitikast ja raamatutest või muust huvitavast rääkida, vaid kelle elu peaks ainuüksi tiirlema über selle “haiguse”. Muutud mingiks “teise kultuuri esindajaks”, keda jälgitakse läbi võre nagu looma loomaajas.
Parem lase inimesel elada, mitte ära kasuta teisi inimesi ära oma uudishimu rahuldamiseks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga kas lihtsam poleks olla aus? Ütledki, et mehel oli munandivähk, või veel lihtsamalt – meie omavahel lapsi ei saa. Ühe korra ütled – usu, inimene ehmatab sellest aususest nii, et kunagi enam ei küsi.

sa ise ka ei usu kui palju on meie ümber enda arvates padutarku kes teavad kõike ja tulevad kohe õpetama sest ometi on nad ise mitu korda lapse saanud – korra siis kui pärast seksi jalad üles tõstis ja teine kord oli ta 3 kuud viljatu enne aga siis ütles et ei mõtlend enam sellele ja pauhti jäi neljandal kuul rasedaks
mul on sõbranna kellel on olnd vähemalt kaheksa katkemist ja räägib mis talle kõik on öeldud kui oma saatust kellegagi on jaganud. on igasuguse kriitikavõimeta inimesi kes ei ehmata isegi pärast seda kui öelda, kui palju katkemisi on olnud – ikka jauravad edasi kuidas tuleks teraapiaõlisid proovida ja puhkusereisile minna.

miks üldse peab põhjendama seda kui sa ei taha midagi. Kas ei või tõesti leppida sellega kui peolauas keegi ütleb et ta ei taha alkoholi vaid see tuleb pikalt ära põhjendada.
Kas on raske leppida sellega et mõni ütleb et ei taha lapsi. vahet ei ole mis põhjusel, kui inimene on nii öelnud siis oleks viisakas tema arvamust aktspteerida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oi, ma võin sellest rääkida tunde, miks ma lapsi ei taha!

Olen täpselt sellises eas ja eluperioodis, kus võiks lapsi saada – abiellunud, haritud, hea töökohaga jms. Aga päris ausalt, mul on mitmeid põhjuseid, miks ma järglasi ei soovi. Never say never, see võib muutuda!

Aga: mul on koer. Suurt kasvu. Väga tähelepanunõudlik. Temaga peab tohutult arvestama: ei saa teha spontaanseid “lähme viimase hetke reisile” või “täna ööseks spa-hotelli” otsuseid. Veelgi enam, ei saa ka peale tööd näiteks õhtuks välja linna peale jääda, sest koera olemasolu kohustab iga 8 tunni tagant tund aega kodus olema, et anda süüa, pissitada, jalutada, mängida. See on suur vastutus ja tegelikult üsna suured piirangud. Kõik kodust eemalolekud tuleb mitu nädalat ette ära planeerida ning viia loom vanemate juurde.
Lisaks: koer nõuab palju tähelepanu, ei ole ikka kunagi nii, et magad kella 12ni ja siis veel 2 tundi vedeled voodis. Ei, temaga tuleb mängida, pissitada, süüa panna. Lisaks terviseprobleemid: palju arstil käimist, koguaeg nagu viitsütiku otsas elamine, et mida ta jälle kodus on ära närinud või mida jälle omale sisse söönud. Ahjaa, kas ma juba mainisin, et kodu sisustamisel tuleb teadlikult vältida kallihinnalist mööblit ja ilusaid karvaseid asju? Vahet pole, kas kuu või nelja pärast, aga koera poolt töödeldud need saavad.

Kui keegi ütleb, et see on “lihtne”, siis minu lugupidamine. Minu jaoks ei ole. Ja kui koera asemel oleks laps, siis tuleb hoolitsuse intensiivsus korrutada viiega ja hoolitsemisaastad vähemalt kahega. Lisa siia veel kodu täis laialivedelevaid mänguasju, söögipritsmeid ja kõike muud. Ma kadestan neid, kes seda suudavad. Ausalt. Mina ei suuda, selle koha pealt olen jah egoistist ülbik ning tahan elu elada enda jaoks, mitte olla hooldaja. Ma tunnen end väga tihti ka süüdi selles, et ei suuda nii isetult armastada, vaid näen loomades-lastes peaasjalikult lihtsalt kohustustekoormat.

Kas ma neid üldse ei armasta? Armastan. Oma koera armastan ma kõigele vaatamata meeletult, kuigi vahepeal tuleb ahastus peale. Aga ma ei vahetaks teda millegi vastu, sest ta on mu parim sõber. Me käime koos palju matkamas, ma hellitan ta liigsete konservide jms maiustustega äragi. Lastega samamoodi, saan nendega suurepäraselt läbi. Niiet armastan küll. Aga mitte emalikult. Ma vaatan tihti heldimustundega väikseid lapsi poes, tänaval, kohvikutes jne. Nad on pisikesed ja armsad ja nii mõnegi sõbranna last suudan ma süles hoida ja nunnutada palju. Aga kas ma suudan sügavat ematunnet tunda, pole kindel. Ma kardan, et mitte. Minust pole nii suurt altruisti, kes suudaks pühenduda lapse esimesed aastad peaaegu ainult temale ja seejuures mitte pahaseks lapse peale saada (ja ma tean objektiivselt, et imik ei ole ega saagi olla kunagi “süüdi” milleski). Olla magamata, koduseinte vahel, päevakavas ärka-imeta-kussuta-jaluta, vahetada mähkmeid, toita, koristada…

Lisaks ka eelmainitud maailma ülerahvastatus ja keskkonnaprobleemid. Lisagem siia veel hirm ja teadmatus, mis saab Euroopast ja õhtumaadest ja kogu läänelikust “õilsast” inimõigusi ja naiste õigusi austavast kultuuriruumist järgmise 20 a jooksul (piiride avatuse tingimustes) – ma ei tea, kas minust oleks vastutustundlik üha kurjenevasse maailma üks õnnetu habras hing juurde tekitada.

Vanaduspõlves üksi jäämist ma ei karda. Ma töötan selle nimel, et tagada majanduslik hakkamasaamine surmani ja elada oma hõbehallid aastad mõnes väga korralikus pansionaadis. Kõik, mis mu varandusest üle peaks jääma, pärandan. Looma- ja laste fondidele kompensatsiooniks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen märganud seda, et tavaliselt need, kes lapsi ei taha, lihtsalt ei saa lapsi. Üksikud paarid on sellised, kes tõesti ei taha, aga ka seal on omad varjatud põhjused, mis ei pruugi väga kenad olla, näiteks lapsepõlvetraumad, suhteprobleemid, või siin oli näide ajupesu ohvrist (väidab, et lapsed on keskkonnale kahjulik jne). Inimene, kes on terve, normaalses paarisuhtes, materiaalselt kindlustatud, tahab kindlasti lapsi, see on normaalsuse näitaja.

See on tõenäoline.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ehk siis nad on liiga egoistid?

Ma olen 30a naine ja ei taha lapsi. Eelistan mugavat elu.

Miks ma egoist olen, kui lapsi ei taha? Kas on parem kui sünnitan lapse, aga temast ei hooli?

Mingi tibuemme loogika jälle.

Egoist on praeguses maailmas hoopis see, kes siia lapsi juurde sünnitab. Ise sain sellest alles peale kolmandat last aru. Mul on väga kahju, et minu tõttu peavad ühed hinged siin maailmas veel kannatama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ehk siis nad on liiga egoistid?

Ma olen 30a naine ja ei taha lapsi. Eelistan mugavat elu.

Miks ma egoist olen, kui lapsi ei taha? Kas on parem kui sünnitan lapse, aga temast ei hooli?

Mingi tibuemme loogika jälle.

Egoist on praeguses maailmas hoopis see, kes siia lapsi juurde sünnitab. Ise sain sellest alles peale kolmandat last aru. Mul on väga kahju, et minu tõttu peavad ühed hinged siin maailmas veel kannatama.

Sul on täiesti õigus. Minu arvates peaks naisele, kes kolmandat rasedust arvele läheb võtma, otseteed lastekaitse selga saatma. Sest see ei ole see riik ja need ei ole need tingimused, kuhu peaks sigima.
Just nimelt egoismist sünnitataksegi, mõtlemata, kuidas ja mil moel see laps elus hakkama saab. SINA oled egoist ja tahad teda, nii tore pisike, pluti pluti… aga mis edasi saab? Suudad korraliku haridustee garanteerida, aidata leida koha elus, osta-luua oma kodu jne? Iga juurdesündiva lapse võrra selle lapse võimalused ju vähenevad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oi, ma võin sellest rääkida tunde, miks ma lapsi ei taha!

Olen täpselt sellises eas ja eluperioodis, kus võiks lapsi saada – abiellunud, haritud, hea töökohaga jms. Aga päris ausalt, mul on mitmeid põhjuseid, miks ma järglasi ei soovi. Never say never, see võib muutuda!

Aga: mul on koer. Suurt kasvu. Väga tähelepanunõudlik. Temaga peab tohutult arvestama: ei saa teha spontaanseid “lähme viimase hetke reisile” või “täna ööseks spa-hotelli” otsuseid. Veelgi enam, ei saa ka peale tööd näiteks õhtuks välja linna peale jääda, sest koera olemasolu kohustab iga 8 tunni tagant tund aega kodus olema, et anda süüa, pissitada, jalutada, mängida. See on suur vastutus ja tegelikult üsna suured piirangud. Kõik kodust eemalolekud tuleb mitu nädalat ette ära planeerida ning viia loom vanemate juurde.

Lisaks: koer nõuab palju tähelepanu, ei ole ikka kunagi nii, et magad kella 12ni ja siis veel 2 tundi vedeled voodis. Ei, temaga tuleb mängida, pissitada, süüa panna. Lisaks terviseprobleemid: palju arstil käimist, koguaeg nagu viitsütiku otsas elamine, et mida ta jälle kodus on ära närinud või mida jälle omale sisse söönud. Ahjaa, kas ma juba mainisin, et kodu sisustamisel tuleb teadlikult vältida kallihinnalist mööblit ja ilusaid karvaseid asju? Vahet pole, kas kuu või nelja pärast, aga koera poolt töödeldud need saavad.

Kui keegi ütleb, et see on “lihtne”, siis minu lugupidamine. Minu jaoks ei ole. Ja kui koera asemel oleks laps, siis tuleb hoolitsuse intensiivsus korrutada viiega ja hoolitsemisaastad vähemalt kahega. Lisa siia veel kodu täis laialivedelevaid mänguasju, söögipritsmeid ja kõike muud. Ma kadestan neid, kes seda suudavad. Ausalt. Mina ei suuda, selle koha pealt olen jah egoistist ülbik ning tahan elu elada enda jaoks, mitte olla hooldaja. Ma tunnen end väga tihti ka süüdi selles, et ei suuda nii isetult armastada, vaid näen loomades-lastes peaasjalikult lihtsalt kohustustekoormat.

Kas ma neid üldse ei armasta? Armastan. Oma koera armastan ma kõigele vaatamata meeletult, kuigi vahepeal tuleb ahastus peale. Aga ma ei vahetaks teda millegi vastu, sest ta on mu parim sõber. Me käime koos palju matkamas, ma hellitan ta liigsete konservide jms maiustustega äragi. Lastega samamoodi, saan nendega suurepäraselt läbi. Niiet armastan küll. Aga mitte emalikult. Ma vaatan tihti heldimustundega väikseid lapsi poes, tänaval, kohvikutes jne. Nad on pisikesed ja armsad ja nii mõnegi sõbranna last suudan ma süles hoida ja nunnutada palju. Aga kas ma suudan sügavat ematunnet tunda, pole kindel. Ma kardan, et mitte. Minust pole nii suurt altruisti, kes suudaks pühenduda lapse esimesed aastad peaaegu ainult temale ja seejuures mitte pahaseks lapse peale saada (ja ma tean objektiivselt, et imik ei ole ega saagi olla kunagi “süüdi” milleski). Olla magamata, koduseinte vahel, päevakavas ärka-imeta-kussuta-jaluta, vahetada mähkmeid, toita, koristada…

Lisaks ka eelmainitud maailma ülerahvastatus ja keskkonnaprobleemid. Lisagem siia veel hirm ja teadmatus, mis saab Euroopast ja õhtumaadest ja kogu läänelikust “õilsast” inimõigusi ja naiste õigusi austavast kultuuriruumist järgmise 20 a jooksul (piiride avatuse tingimustes) – ma ei tea, kas minust oleks vastutustundlik üha kurjenevasse maailma üks õnnetu habras hing juurde tekitada.

Vanaduspõlves üksi jäämist ma ei karda. Ma töötan selle nimel, et tagada majanduslik hakkamasaamine surmani ja elada oma hõbehallid aastad mõnes väga korralikus pansionaadis. Kõik, mis mu varandusest üle peaks jääma, pärandan. Looma- ja laste fondidele kompensatsiooniks.

Wow. Mul on ka koer. Suurt kasvu. Ma ei tea su kirjeldatud sekeldustest seoses koeraga mitte midagi. Spontaansed spaareisid on kogu tema pika eluea vältel absoluutselt võimalikud olnud näiteks. Enamik spaasid lubab koera kaasa võtta.
Mis seda käitumuslikku poolt puudutab, siis mulle tundub, et kusagil on mingid kasvatuslikud vead sisse lipsanud, sest pärast kutsikaiga ei tohiks ükski terve psüühikaga koer küll midagi purustada kodus. Piirid peaks selleks ajaks ammu paigas olema.

Mul on ka lapsed. Kaksikud. Pole nendega elus pooltki nii keeruline olnud nagu sul selle koeraga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vanaduspõlves üksi jäämist ma ei karda. Ma töötan selle nimel, et tagada majanduslik hakkamasaamine surmani ja elada oma hõbehallid aastad mõnes väga korralikus pansionaadis. Kõik, mis mu varandusest üle peaks jääma, pärandan. Looma- ja laste fondidele kompensatsiooniks.

Ma tegelikult ei usu, et negatiivse iibe puhul neid häid pansionaate kusagilt võtta on. Lihtsalt töötajaid ei leia sinna. Selleks, et vähesed inimesed saaksid täisteenusena tõesti head hooldusteenust, peab vähemalt miljonär olema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Paljud vanainimesed ei taha vanadekodusse minna – kodus on neil tuttav ja turvaline keskkond, väljakujunenud sotsiaalvõrgustik. Kuskil pansionaadis on teised vanurid ja sõbrad-tuttavad ei ole nii lähedased, kui enda lapsed.

Noorena ei kujuta paljud ette elu vanaduses, kui tervis on liiga kehv, et tööturul suuri tegusid korda saata ja üldiselt ikkagi eeldatakse, et lapsed aitavad probleemide korral. Kaugemad tuttavad-sugulased ei pruugi nii kergelt appi tulla. Vanaduses ei ole lihtsalt tervis enam nii hea, et kõiki neid tegevusi, mida noorena tehtud, nautida.

Paljude vanainimeste suureks elu osaks on see, millega nende lapsed tegelevad ja väga oluline sündmus on nende jaoks laste või lapselaste küllatulek.

Elu on tore, kui oled noor ja terve. Aga kui enam ei ole, siis sõltud palju rohkem teistest inimestest ja nende abist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Paljud vanainimesed ei taha vanadekodusse minna – kodus on neil tuttav ja turvaline keskkond, väljakujunenud sotsiaalvõrgustik. Kuskil pansionaadis on teised vanurid ja sõbrad-tuttavad ei ole nii lähedased, kui enda lapsed.

Noorena ei kujuta paljud ette elu vanaduses, kui tervis on liiga kehv, et tööturul suuri tegusid korda saata ja üldiselt ikkagi eeldatakse, et lapsed aitavad probleemide korral. Kaugemad tuttavad-sugulased ei pruugi nii kergelt appi tulla. Vanaduses ei ole lihtsalt tervis enam nii hea, et kõiki neid tegevusi, mida noorena tehtud, nautida.

Paljude vanainimeste suureks elu osaks on see, millega nende lapsed tegelevad ja väga oluline sündmus on nende jaoks laste või lapselaste küllatulek.

Elu on tore, kui oled noor ja terve. Aga kui enam ei ole, siis sõltud palju rohkem teistest inimestest ja nende abist.

kas saad aru KUI isekad põhjused need on?
jaa, ja selle pärast ei tohiksi lapsi saada. et ei tekiks vanaduses kiusatust laste elu oma elu asemel elada.
kui õiges vanuses soetada esimese korruse ühetoaline korter (või liftiga majas võib ka mitmendal korrusel olla) kauplusest mitte üle 300m kaugusel on ära elamine ka vanaduses võimalik. minu majas elab selliseid pensionäre mitu. ja et nad on toredad inimesed siis aitan neid aegajalt ja käin ka juttu puhumas. olen ruuterit ühendanud, õhufiltreid vahetanud, redeli otsas turnides kardinaid üles riputanud. minu maja vanainimesed on majarahva lemikud suisa, neil on huvitavad elud olnud, nad ajavad toredat juttu ja ma vahest ise otsin põhjust neid aidata sest nad on head inimesed. lähen külla – tädike pakub küpsiseid mida esimese korruse Aet on talle toonud ja räägib kuidas teise korruse Kaspar tal eelmine nädal suitsuandurit käis kontrollimas.
ei pea selleks saama lapsi, peab ise normaalne inimene olema et keegi sinuga suhtleks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kas saad aru KUI isekad põhjused need on?

Väljasureva ühiskonna märk on see, kui kõige loomulikumat loodusseadust – tungi järglasi saada, peetakse egoistlikuks. Miks mitte end siis kohe ära tappa, maakera kannatab arutu tarbimise all vähem.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen märganud seda, et tavaliselt need, kes lapsi ei taha, lihtsalt ei saa lapsi. Üksikud paarid on sellised, kes tõesti ei taha, aga ka seal on omad varjatud põhjused, mis ei pruugi väga kenad olla, näiteks lapsepõlvetraumad, suhteprobleemid, või siin oli näide ajupesu ohvrist (väidab, et lapsed on keskkonnale kahjulik jne). Inimene, kes on terve, normaalses paarisuhtes, materiaalselt kindlustatud, tahab kindlasti lapsi, see on normaalsuse näitaja.

See on tõenäoline.

On veel see võimalus, et ei taha olla see “normaalne”…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kas saad aru KUI isekad põhjused need on?

Väljasureva ühiskonna märk on see, kui kõige loomulikumat loodusseadust – tungi järglasi saada, peetakse egoistlikuks. Miks mitte end siis kohe ära tappa, maakera kannatab arutu tarbimise all vähem.

Tung järglasi saada ongi egoistlik, sest millegipärast soovivad enamik selle tungi all kannatajaid, et saadav järglane oleks täpselt nende nägu ja teeks teoks nende täitumata unistused….

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kas saad aru KUI isekad põhjused need on?

Väljasureva ühiskonna märk on see, kui kõige loomulikumat loodusseadust – tungi järglasi saada, peetakse egoistlikuks. Miks mitte end siis kohe ära tappa, maakera kannatab arutu tarbimise all vähem.

ega lapsi vanastigi altruismist saadud, ikka selleks et oleks majas tööjõudu ja oleks poeg keda, hoolimata sellest mida ta ise tahab, panna tulevikus seda asja tegema mida sina ütled. no ja väga palju lapsi sündis sest nende sünde polnud võimalik ennetada

vastus küsimusele: sest tänu minule sünnib veel vähem inimesi maalima – olen nimelt püsiannetaja arengumaade tüdrukute haridusse. see on suurim asi mida saame ülerahvastumise vastu teha.
iseenda tapmine on väike asi võrreldes sellega kui saame panustada arengumaade naiste heaollu.
muretsed siin väljasureva ühiskonna pärast. MAA sureb välja. see ühiskond mis asemele tuleb on tarakanid ja plasti söövad mutantseened mitte mingi ülem valge eesti keelt rääkiv aaria rass

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on täiskasvanud lapsed, aga, palun saage must õigest aru, ma väga-väga armastan oma lapsi, kuid kui ma praegu oleksin uuesti selle valiku ees, siis ma vist ei julgeks lapsi saada. Ühiskonnas on latt nii kõrgele aetud, milline sa emana pead olema ja millistele nõudmistele vastama. Ka oma lapsed täiskasvanuna juba on olnud nii mõneski osas kriitilised oma lapsepõlve suhtes – no olime mitte just puruvaesed, aga siiski palgapäevast palgapäevani elavad ja laste isa, kellest lahku läksin tema hiljem avaldunud vägivaldsuse pärast ei toetanud meid rahaliselt mitte ainsagi sendiga. Mul oli korralik eriala ja me saime hakkama, aga tänu sellele pidin palju tööl olema ja siit taas etteheited, miks nad pidid nii sageli vanaema juures olema, sest ema tegi muudkui tööd…
Ma tunnen end emana, kes on nii oma laste kui ühiskonna ootusi petnud ja täna uuesti noor olles ma ei tahaks seda valu kõike oma ellu. Ja praegune ühiskond vist ka arvaks, et minusugused ei peaks lapsi saama.

Jah, seda mentaliteeti ma tean väga hästi!

See on umbes selline: “Isegi, kui sinu elus pole midagi väga valesti – otsi ikka hoolega, sest kui väga hästi otsida, küll siis lõpuks ikka leiab mõne asjakese, mille pärast oma elu täiesti väärtusetuks pidada ja sügavasse deprekasse langeda!!!” või:
“Isegi, kui oled endaga üldjoontes rahul – otsi ikka hoolega, küll sa ikka leiad midagi, mille tõttu ennast täiesti ebaõnnestunud ja mitte piisavaks inimeseks pidada!” (ja siit tulenev: “Et olla õigustatud olema kellagi ema/isa – selleks peab ilmselt olema mingi ebamaine imeinimene – no selge, minusugune tavaline ja puudulik selleks kaugeltki ei kõlba…”)

Ju see on mingi turumajanduse kõrvalnähtus – endaga ja oma eluga krooniliselt rahulolematut inimest on lihtsam hullumiseni nn. edukuse nimel tööd rabama (“Et ma oleks enda silmis natukenegi midagi väärt”) ja tooteid-teenuseid tarbima panna.

Aga minu reaktsioon sellele on küll täiesti vastupidine kui tsiteeritud käol – sellist nõmedat, haiget mentaliteeti mina lasen endale ligi nii vähe kui võimalik ning oma tähtsaimate eluotsuste tegemise juurde ma seda küll ei lase! Mul on justnimelt 3 last, karjääritegemisega ja nn. “kõrge latiga” püüan aga enda jaoks mõistlikku piiri pidada – ma ei ütle, et see on halb ning igasugu mugavusi tahan minagi, mitte päris ühe filosoofi kombel tünnis elada, aga kui see (püüd olla keegi parem, edukam jne.) võtaks mu elu niipalju üle, et muuks enam aega ei jääkski, siis minimeelest päris kõik korras enam ei oleks. Ja muidugi hoidun, et ma eelpoolkirjeldatud mentaliteeti (“sa ei ole mitte kunagi piisav”) lastele jm. lähedasematele inimestele vähemalt ise ei sisenda…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sul on täiesti õigus. Minu arvates peaks naisele, kes kolmandat rasedust arvele läheb võtma, otseteed lastekaitse selga saatma. Sest see ei ole see riik ja need ei ole need tingimused, kuhu peaks sigima.

Ah et lastekaitse tuleks iga kolmanda lapse saajat töötlema stiilis: “Kas sa ei näe, et sa ei elagi paradiisis, vaid kõigest maa peal? Ja sa ei ole ju piisav, sa ei saagi mitte kunagi piisavaks – sest sa oled ju kõigest väike inimene, mitte ingel! Nii et ära unistagi, et sa oled piisav ja et su tingimused on piisavad – ei ole, ei saagi iialgi olema!!!” On ikka mõnel, hmm, “edumeelsel inimesel” siin Perekoolis unistused…

Et mingi institutsioon hakkas lausa survestama inimesi ennast ja oma elu alavääriseks prahiks pidava mõtteviisiga kaasa minema – vat see oleks uus tase.

(et lastekaitse on vajalik juhtudel, kus on tõesti sekkumist vajavad probleemid, on hoopis teine teema)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oi, ma võin sellest rääkida tunde, miks ma lapsi ei taha!

Olen täpselt sellises eas ja eluperioodis, kus võiks lapsi saada – abiellunud, haritud, hea töökohaga jms. Aga päris ausalt, mul on mitmeid põhjuseid, miks ma järglasi ei soovi. Never say never, see võib muutuda!

Aga: mul on koer. Suurt kasvu. Väga tähelepanunõudlik. Temaga peab tohutult arvestama: ei saa teha spontaanseid “lähme viimase hetke reisile” või “täna ööseks spa-hotelli” otsuseid. Veelgi enam, ei saa ka peale tööd näiteks õhtuks välja linna peale jääda, sest koera olemasolu kohustab iga 8 tunni tagant tund aega kodus olema, et anda süüa, pissitada, jalutada, mängida. See on suur vastutus ja tegelikult üsna suured piirangud. Kõik kodust eemalolekud tuleb mitu nädalat ette ära planeerida ning viia loom vanemate juurde.

Lisaks: koer nõuab palju tähelepanu, ei ole ikka kunagi nii, et magad kella 12ni ja siis veel 2 tundi vedeled voodis. Ei, temaga tuleb mängida, pissitada, süüa panna. Lisaks terviseprobleemid: palju arstil käimist, koguaeg nagu viitsütiku otsas elamine, et mida ta jälle kodus on ära närinud või mida jälle omale sisse söönud. Ahjaa, kas ma juba mainisin, et kodu sisustamisel tuleb teadlikult vältida kallihinnalist mööblit ja ilusaid karvaseid asju? Vahet pole, kas kuu või nelja pärast, aga koera poolt töödeldud need saavad.

Kui keegi ütleb, et see on “lihtne”, siis minu lugupidamine. Minu jaoks ei ole. Ja kui koera asemel oleks laps, siis tuleb hoolitsuse intensiivsus korrutada viiega ja hoolitsemisaastad vähemalt kahega. Lisa siia veel kodu täis laialivedelevaid mänguasju, söögipritsmeid ja kõike muud. Ma kadestan neid, kes seda suudavad. Ausalt. Mina ei suuda, selle koha pealt olen jah egoistist ülbik ning tahan elu elada enda jaoks, mitte olla hooldaja. Ma tunnen end väga tihti ka süüdi selles, et ei suuda nii isetult armastada, vaid näen loomades-lastes peaasjalikult lihtsalt kohustustekoormat.

Kas ma neid üldse ei armasta? Armastan. Oma koera armastan ma kõigele vaatamata meeletult, kuigi vahepeal tuleb ahastus peale. Aga ma ei vahetaks teda millegi vastu, sest ta on mu parim sõber. Me käime koos palju matkamas, ma hellitan ta liigsete konservide jms maiustustega äragi. Lastega samamoodi, saan nendega suurepäraselt läbi. Niiet armastan küll. Aga mitte emalikult. Ma vaatan tihti heldimustundega väikseid lapsi poes, tänaval, kohvikutes jne. Nad on pisikesed ja armsad ja nii mõnegi sõbranna last suudan ma süles hoida ja nunnutada palju. Aga kas ma suudan sügavat ematunnet tunda, pole kindel. Ma kardan, et mitte. Minust pole nii suurt altruisti, kes suudaks pühenduda lapse esimesed aastad peaaegu ainult temale ja seejuures mitte pahaseks lapse peale saada (ja ma tean objektiivselt, et imik ei ole ega saagi olla kunagi “süüdi” milleski). Olla magamata, koduseinte vahel, päevakavas ärka-imeta-kussuta-jaluta, vahetada mähkmeid, toita, koristada…

Lisaks ka eelmainitud maailma ülerahvastatus ja keskkonnaprobleemid. Lisagem siia veel hirm ja teadmatus, mis saab Euroopast ja õhtumaadest ja kogu läänelikust “õilsast” inimõigusi ja naiste õigusi austavast kultuuriruumist järgmise 20 a jooksul (piiride avatuse tingimustes) – ma ei tea, kas minust oleks vastutustundlik üha kurjenevasse maailma üks õnnetu habras hing juurde tekitada.

Vanaduspõlves üksi jäämist ma ei karda. Ma töötan selle nimel, et tagada majanduslik hakkamasaamine surmani ja elada oma hõbehallid aastad mõnes väga korralikus pansionaadis. Kõik, mis mu varandusest üle peaks jääma, pärandan. Looma- ja laste fondidele kompensatsiooniks.

Wow. Mul on ka koer. Suurt kasvu. Ma ei tea su kirjeldatud sekeldustest seoses koeraga mitte midagi. Spontaansed spaareisid on kogu tema pika eluea vältel absoluutselt võimalikud olnud näiteks. Enamik spaasid lubab koera kaasa võtta.

Mis seda käitumuslikku poolt puudutab, siis mulle tundub, et kusagil on mingid kasvatuslikud vead sisse lipsanud, sest pärast kutsikaiga ei tohiks ükski terve psüühikaga koer küll midagi purustada kodus. Piirid peaks selleks ajaks ammu paigas olema.

Mul on ka lapsed. Kaksikud. Pole nendega elus pooltki nii keeruline olnud nagu sul selle koeraga.

Mul on su pärast hea meel.

Nähtavasti oled superema ja loomapidaja. Mina ei ole. Seda enam toetab see subjektiivselt minu seisukohta laste saamise osas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ega lapsi vanastigi altruismist saadud, ikka selleks et oleks majas tööjõudu ja oleks poeg keda, hoolimata sellest mida ta ise tahab, panna tulevikus seda asja tegema mida sina ütled. no ja väga palju lapsi sündis sest nende sünde polnud võimalik ennetada

vastus küsimusele: sest tänu minule sünnib veel vähem inimesi maalima – olen nimelt püsiannetaja arengumaade tüdrukute haridusse. see on suurim asi mida saame ülerahvastumise vastu teha.
iseenda tapmine on väike asi võrreldes sellega kui saame panustada arengumaade naiste heaollu.
muretsed siin väljasureva ühiskonna pärast. MAA sureb välja. see ühiskond mis asemele tuleb on tarakanid ja plasti söövad mutantseened mitte mingi ülem valge eesti keelt rääkiv aaria rass

No tegelikult pikas perspektiivis on ju nii, et kui need arenenud, hästi toidetud, kõrgete aadete ja kõrge intelligentsiga inimesed ainult annetavad arengumaadele aga ise ennast ja endasarnaseid ei taastooda, siis pikas perspektiivis soodustatakse vaesuses elamist, vaeste riikide tõekspidamised ja kultuur elab edasi (sest rikaste riikide toetus ei lase välja surra neil), paljunemise piirang neil puudub, sest rahvastik on vähe haritud. Samas need eetilised ja aatelised, kes vaeste hüvanguks enda elu jooksul kokku kraabitu annavad, nende aated ja eetika surevad välja, sest nende ühiskond sureb välja. Arengumaad aga saastavad kenasti edasi. Mina ei usu, et nii annab maakera päästa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ega lapsi vanastigi altruismist saadud, ikka selleks et oleks majas tööjõudu ja oleks poeg keda, hoolimata sellest mida ta ise tahab, panna tulevikus seda asja tegema mida sina ütled. no ja väga palju lapsi sündis sest nende sünde polnud võimalik ennetada

vastus küsimusele: sest tänu minule sünnib veel vähem inimesi maalima – olen nimelt püsiannetaja arengumaade tüdrukute haridusse. see on suurim asi mida saame ülerahvastumise vastu teha.

iseenda tapmine on väike asi võrreldes sellega kui saame panustada arengumaade naiste heaollu.

muretsed siin väljasureva ühiskonna pärast. MAA sureb välja. see ühiskond mis asemele tuleb on tarakanid ja plasti söövad mutantseened mitte mingi ülem valge eesti keelt rääkiv aaria rass

No tegelikult pikas perspektiivis on ju nii, et kui need arenenud, hästi toidetud, kõrgete aadete ja kõrge intelligentsiga inimesed ainult annetavad arengumaadele aga ise ennast ja endasarnaseid ei taastooda, siis pikas perspektiivis soodustatakse vaesuses elamist, vaeste riikide tõekspidamised ja kultuur elab edasi (sest rikaste riikide toetus ei lase välja surra neil), paljunemise piirang neil puudub, sest rahvastik on vähe haritud. Samas need eetilised ja aatelised, kes vaeste hüvanguks enda elu jooksul kokku kraabitu annavad, nende aated ja eetika surevad välja, sest nende ühiskond sureb välja. Arengumaad aga saastavad kenasti edasi. Mina ei usu, et nii annab maakera päästa.

minu maksudest käivad muideks sinu lapsed ka koolis.
kraabin raha kokku aga iga palgatõusuga läheb rohkem raha selleks et sinu lapsed käiks koolis ja kolmandad lapsed saaks toetusi ja vaktsineerimisvastaste lapsed saaks ikka sama moodi tasuta arstiabi kui nad leetrites on mis sest et vanemad otsustasid et need on need lapsed keda nad ei taha elusate ja tervetena näha.

ja nüüd see keerab kõik maakera peal pekki et annetan kolmanda maailma tütarlastekoolidele. riikidesse, kus endal sotisaalsüsteemi pole ollagi mis aitaks neil lastel koolis käia
kurat küll noh, nüüd tuleb enesetapp

mis motivatsioon on arengumaal saastada kui saaste produktidel pole ostjaid? koobaltikaevandused on selleks ikka et keegi heaoluriigis aifõuni ja teslat tahab, mitte selleks et kohalike väikelaste töötusprobleemiga tegeleda

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Samas need eetilised ja aatelised, kes vaeste hüvanguks enda elu jooksul kokku kraabitu annavad, nende aated ja eetika surevad välja, sest nende ühiskond sureb välja. Arengumaad aga saastavad kenasti edasi. Mina ei usu, et nii annab maakera päästa.

Mina ka ei usu, et maailma päästa annab nii, et need, kes niigi sigivad väga piiratud määral, hakkavad veel vähem lapsi saama. Justnimelt, kui eetilisi ja aatelisi jääb väheks (no päris suremine ei käi niimoodi pauguga, eksole) – siis peavad nad varsti kogu auru panustama oma ühiskonna vananemisest tekkinud probleemistikuga maadlemiseks ning võhma aidata teisi (näit. siirata neile oma teadmisi – nagu üks eesti naine käis kongolastele kartuli kasvatamise võimalusi tutvustamas, muidugi ka hariduse toetamine jne.) jääb väheks. Annetamine ise on muidugi hea.

Pealegi – kui räägistake bioloogilisesest mitkesisusest ja kui väärtuslik see on, siis võiks ka inimese puhul mitmekesisususe hoidmisest rääkida – et parem sigigu siis kõik ja mõistlikul määral, mitte ühed veel vähem ja teised tohutult üle. No näit. on diabeedi uuringud näidanud, et kuigi Holland on üks suurema suhkrutarbimisega maid, on diabeedi levimus seal maailma mastaabis üllatavalt tagasihoidlik. Samas, mitmetel lõunapoolsetel, sh. araabiamaades ja juutidel, on jällegi suur. Ka dr. Levin on öelnud, et oh, tal suguvõsa diabeetikuid täis (ise ka), sest juutidel olevatki see mingipärast rohkem levinud. Kui me viskame hagu alla Hollandi või mistahes muu paikkondliku päritoluga inimeste kadumisele stiilis, et ah, mis, see neetud liiga hästi elav aaria rass, sellest rajakast polegi ju kahju – siis kaotame ka neid geneetilisi tugevusi, mis teat. piirkonnast pärit inimesed kannavad (näit. kasvõi väiksem kalduvus haigestuda dibeeti).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ehk siis nad on liiga egoistid?

Ma olen 30a naine ja ei taha lapsi. Eelistan mugavat elu.

Miks ma egoist olen, kui lapsi ei taha? Kas on parem kui sünnitan lapse, aga temast ei hooli?

Mingi tibuemme loogika jälle.

Egoist on praeguses maailmas hoopis see, kes siia lapsi juurde sünnitab. Ise sain sellest alles peale kolmandat last aru. Mul on väga kahju, et minu tõttu peavad ühed hinged siin maailmas veel kannatama.

Sul on täiesti õigus. Minu arvates peaks naisele, kes kolmandat rasedust arvele läheb võtma, otseteed lastekaitse selga saatma. Sest see ei ole see riik ja need ei ole need tingimused, kuhu peaks sigima.

Just nimelt egoismist sünnitataksegi, mõtlemata, kuidas ja mil moel see laps elus hakkama saab. SINA oled egoist ja tahad teda, nii tore pisike, pluti pluti… aga mis edasi saab? Suudad korraliku haridustee garanteerida, aidata leida koha elus, osta-luua oma kodu jne? Iga juurdesündiva lapse võrra selle lapse võimalused ju vähenevad.

Ei pidanud üldse seda silmas. Majanduslikult on meie pere väga hästi kindlustatud. Tegeleme kinnisvaraga, aga lastele enda raha eest kodu siiski ei loo. Ei taha abituid inimesi. Kui haridus käes, lähevad ja alustavad ise, teenivad endale ise kodu välja.

Pidasin kannatamise all silmas seda, milliseks see maailm läinud on. Seda tõestas edukalt teie kommentaar. Mina rääkisin kannatamisest ning seda seostati automaatselt majanduslikult kehva seisuga. Majanduslik heaolu on see, mille ümber kõik keerleb. Kõik on müügiks, miski pole püha, minnakse üle laipade ja tulevastele põlvedele ei mõelda. See on see, miks lapsi on egoistlik sünnitada. Majanduslik seis on täiesti teisejärguline.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pidasin kannatamise all silmas seda, milliseks see maailm läinud on. Seda tõestas edukalt teie kommentaar. Mina rääkisin kannatamisest ning seda seostati automaatselt majanduslikult kehva seisuga. Majanduslik heaolu on see, mille ümber kõik keerleb. Kõik on müügiks, miski pole püha, minnakse üle laipade

“maailm läinud” – vanasti ei olnud? Igasugu sõdu naabritega ja ristisõdu jt. vallutussõdu ei peetud majanduslikel põhjustel, kannatusi põhjustades ja üle laipade? Paljud tänapäeva inimesed on humanistlikud illikukud ise selle kõrval, mis minevikus oli. Muidugi mitte kõik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
nyah nyah

Pakun minagi, et maailm on pigem läinud paremax — vähemalt demokraatlikes riikides nõidu enam ei põletata, naisi lammaste vastu ei vahetata, alistatud vaenlasi teibasse ei aeta. & laste saamise või vältimise osas võib igayx tänapäeval siiski ise päris palju ära teha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

kraabin raha kokku aga iga palgatõusuga läheb rohkem raha selleks et sinu lapsed käiks koolis ja kolmandad lapsed saaks toetusi ja vaktsineerimisvastaste lapsed saaks ikka sama moodi tasuta arstiabi kui nad leetrites on mis sest et vanemad otsustasid et need on need lapsed keda nad ei taha elusate

No tõenäoliselt minu lapsed vastavad samaväärselt, töötades ka selle nimel, et lastetud inimesed vanaduses tasuta arstiabi ja riiklikku pensioni saaksid.
Nii, et tõenäoliselt on see nullsumma mäng.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kraabin raha kokku aga iga palgatõusuga läheb rohkem raha selleks et sinu lapsed käiks koolis ja kolmandad lapsed saaks toetusi ja vaktsineerimisvastaste lapsed saaks ikka sama moodi tasuta arstiabi kui nad leetrites on mis sest et vanemad otsustasid et need on need lapsed keda nad ei taha elusate

No tõenäoliselt minu lapsed vastavad samaväärselt, töötades ka selle nimel, et lastetud inimesed vanaduses tasuta arstiabi ja riiklikku pensioni saaksid.

Nii, et tõenäoliselt on see nullsumma mäng.

Jah, ja peavad aina suuremas osas kui valitsuse poliitika jätkub samas suunas. Mul on ka kahju sellest ja mina ei ole süüdi et kasutame industriaalajastul leiutatud püramiidskeemi. Minule isiklikult sobiks USA süsteem ka.
Aga nagu 40 aastat tagasi oli väga erinev olukord tänasest võib ka 40 aastat hiljem olla hoopis teine riik ja majandusmudel, elame näeme

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 127 )


Esileht Pereelu ja suhted Miks mõni lapsi ei taha?