Teema: Miks mu mees käitub nii?

Miks sa endale päriselt abi ei otsi? Psühholoog või koos mehega suhtenoustamine? See, et su mõtted vaikselt hõõguvad, tekitab ju tegelikult suuremat ärevust ja häireid

#3300470:

Nii

Kui palju sa oled oma depressiooniga tegelenud? Abi otsinud ja päriselt üritanud hakkama saada?

Sa oled aastaid olnud alkohoolik ja mitte osalenud pereelus, nii sa kirjutad. Ja nüüd oled sa üritanud mõned kuud end parandada (ja näidanud, et tegelikkuses sa suudad seda) – päriselt enesega tegeleda, mis on väga, väga hea, aga….Nii lühikese ajaga ei saa sa oodata, et inimene jääb uskuma sinu muutust.

Sinu pisarad, ahastused, nõudmised ja mehesüüdistused ei too teda tagasi, vaid ajavad just minema.

See, et ta pole tänini lahkunud, et ta teeb sulle väikeseid armsaid žeste näitab, et ta tegelikult ei taha sinust lahutada. Keegi ei käi kellelgil tööjuures vastas, kui ta tahab temast lahutada.

On sinu enda asi, kuidas sa oma haigust suudad karjatada, sest tegelikult, tema sind siin aidata ei saa. Ta aitas, aga sina selle najal muutusid alkohoolikuks.

Karmid sõnad. Vabandan. Aga ma olen kunagi olnud su mehe asemel ja mina lahkusin. Ma lihtsalt ei jakanud enam olla kaassõltlane. Ja ka mina oli oh kui paha.

Pluss – mulle üldse ei meeldi sinu natuke vastikud nöökavad sõnad mehe justkui eneseimetluse teemadel. Ole väga õnnelik, et ta hakkas sportima tasakaalu saamiseks, mitte ei hankinud kõrvalsuhet või hakanud kah jooma.

PS – ja oi, ära ütle, et issand, kui raske on ikkagi depressioonis olla. Ma sain ise sellesama haiguse, ärevushäire jms asjad, nutuhood jms. Kogu tsirkuse, auramigreenini välja, surmahirmud jne. Ma pidin end ise sellest välja kraapima, lisaks veel süüditused ja surve. Aga sellega SAAB hakkama. Sina ju kah said. Jätka seda.

Jõudu, päriselt. Ma arvan, et te ei lähe lahku, kui sa suudad vähegi end hoida.

Vähihaigele tuntakse kaasa, depressiivsele antakse hoope juurde. Mõlemad on haigused, mis võivad lõppeda surmaga ja ei ole enda põhjustatud. Eks inimesi ongi erinevaid, ühed hoolivad, armastavad, teised on isekad ja ükskõiksed. See, milline inimene päriselt on, tulebki välja rasketel hetkedel.
Teemaalgatajal ei ole kahjuks selle mehega enam midagi peale hakata. Ta on hoolimatu. Ükskõik, kuidas sa ka ei püüaks, nüüd kasutab ta sind ainult ära. Põgene, kuid võta laps kaasa. Võitle ennast välja ja leia enda kõrvale hoolivad inimesed. Neile võid oma haigusest rääkida, teistele hoia suu kinni.

Vähihaige ei saa end ise terveks teha. kasvaja ei kuula vaimu sõna.

Depresiivihaigel on selleks rohkem vahendeid. Ja tahe on siin ju täiesti olemas, nüüd sai küll end muuta, kui mees ähvardas lahkuda.

Miskipärast arvavad niipaljud depressiivikud, et neil on jumalast antud õigus teiste elu põrguks teha. Sh teiste depresiivikute oma.

#3300626:

Mõlemad on haigused, mis võivad lõppeda surmaga ja ei ole enda põhjustatud.

Kopsuvähk näiteks võib olla enda põhjustatud või vähemalt on ise antud suitsetamisega oluline panus selle tekkimiseks. Depressioon tundub inimestele enda põhjustatud haigusena. Nende meelest on depressiivikul lihtsalt paha tuju ja mõtlevadki, et mida ta mossitab ja vingub ja näeb ainult negatiivset, oma viga ju. Isegi mina, ise suhteliselt depressiivne isik, ei saa aru, et mida ma mossitan ja vingun ja miks ma siis ise midagi oma elu parandamiseks ette ei võta, veel raskem on sellest aru saada ju siis teistel, kel endal ehk olukord vaimsel rindel tervislikum on.

#3300736:

Vähihaige ei saa end ise terveks teha. kasvaja ei kuula vaimu sõna.

Depresiivihaigel on selleks rohkem vahendeid. Ja tahe on siin ju täiesti olemas, nüüd sai küll end muuta, kui mees ähvardas lahkuda.

Miskipärast arvavad niipaljud depressiivikud, et neil on jumalast antud õigus teiste elu põrguks teha. Sh teiste depresiivikute oma.

Praegu on teadus jõudmas sinnani, et depressiooni on võimalik näidata ajupildis. Kes pole ise kogenud, ega see ei saagi mõista depressiooni. Mõtetele ei allu seal midagi. On ainult hingevalu ja jõuetus ja raskematel juhtudel on ainus soov lõpetada see elu. Kahjuks julgemad suudavadki ennast tappa, et sellest kohutavast valust pääseda.

Mina ei räägi oma mõtetest ja tunnetest kellelegi. Selle vea olen noorena teinud ja tagasiside tegi rohkem haiget, kui haigus ise. Pealtnäha elan väga toimekat elu, nii et kellelgi pole midagi öelda. Rohte ei võta, alkoholi ka muidugi ei tarbi, teen trenni, arste ei külasta. Aga ka seegi pole mu sisemisi tundeid muutnud. Keegi ei tea, kui sageli ma soovin mitte olemas olla.
Kusjuures hakkasin niiviisi tundma pärast rasket väärkohtlemist lapsena. Mäletan elu enne seda. Teie, kes te saate heade tunnetega elada, olge õnnelikud. Teemaalgatajale jõudu. Olen sama läbi teinud, aga mul on nüüd armastav ja hooliv kaaslane.

Niisiis.

Mina olen ka põrgu läbi teinud, talunud (sh seksuaalset) ärakasutamist, kiusu ja piina. Väga hull lapsepõlv oli.

Aga ma sain aru, et kui ma ise end ei LASE aidata, siis ma surengi. Enesetapp pole iialgi lahendus EGA TUGEVUS!!!!, mõtle, mida sa oma lapsele sellega teed!

Olen ka aru saanu, et see, et ma ise oma õnnetusest välja sain (abiga, ehk abi vastu võttes) olen ma omamooi paaria, kes “ei tea mis tunne on”. Tean küll.

Ma olen ka läbi elanu korraliku depressiooniperioodi ja sellest üle saanud. Minu eks ei kavatsenuki oma depressiooni muul moel ravida kui viinaga ja kasiinoga. Peale u 66. viimast võimalust hakkasin astuma. Minu depressioon teda ei huvitanud, vaid tal oli halb…

Vähk on muuseas ennekõike geneteetiline ja alles siis elustiili haigus.

#3301079:

Praegu on teadus jõudmas sinnani, et depressiooni on võimalik näidata ajupildis. Kes pole ise kogenud, ega see ei saagi mõista depressiooni. Mõtetele ei allu seal midagi.

Ja kes on ise kogenud ja teab, et 1. null alkoholi, 2. korralik toit, 3. füüsiline koormus on primaarsed ning järjepidevalt sellist liini ajades ja iseendaga tegeldes tuleb PIKA AJA PEALE ka paranemine – mis nemad tegema peavad? Arvama, et teised on nii saamatud, et nemad kindlasti vajavad välist jõudu, kaaslast, kes imeväel raviks? No ei ravi. Kuni ma leidsin, et keegi teine peaks minu ajukeemiat parandama, ei olnud mul mingeid heledaid päevi. Istusin vannitoas, valasin pisaraid ja ootasin surma. Minu ja mu mehe vahe on selles, et mina ei olnud nõus elama teadmisega, et äkki surm ei tule veel 40 aastat ja ma terve selle aja niimoodi vannitoas pisaraid valan. Tema on. Aga tema oma depressiivsusega tahab ka mind taas mäest alla vedada, seltsis segasem. Ses mõttes oleme me nagu teemaalgataja ja tema mees. Ma saan sellest mehes vägagi aru. Armastusest ei piisa.

Viimasele: ära üldista nii palju. Sinu depressiivik võis selline olla, aga see ei tähenda, et kõik depressioonis inimesed sellised oleks.
Olen ise ka aastaid olnud depressiivne, aga muidugi hindan seda, mis mul on. Ei arva, et on liiga vähe antud. Lihtsalt mõnes asjas ei vea või pole piisavalt oskusi, et olla edukas. Suhetes pole hästi läinud ja pole osanud leida ei sõpru ega head kaaslast.
Depressioon ei ole mõte, et “ei hinda” midagi või “pole piisavalt antud” vaid pidev meeleolulangus.
Just see on see ,mis mind kõige rohkem on häirinud. Selline pidev krooniline meeleolulangus. Ja võibki olla nii, et vahel on meeleolu parem, olgugi et keskkond võib olla sama.
Muidugi hindan seda, mis mul on. Aga lihtsalt on krooniliselt alanenud meeleolu, et ei oska RÕÕMU TUNDA neist asjadest. Lihtsalt asjad, mis tavainimeses tekitaks rõõmu, minus ei tekita. Selles on point. Asjad, mida varem nautisin, ei paku enam kaugeltki sellist naudingut.
Depressioonis inimesel võib just olla nii, et kellegi aitamine teeb natuke paremaks ajutiselt. Sest aitab seegi hetk tunda end kuidagi väärtusliku või vajalikuna.

#3301509:

Olen ise ka aastaid olnud depressiivne, aga muidugi hindan seda, mis mul on. Ei arva, et on liiga vähe antud. Lihtsalt mõnes asjas ei vea või pole piisavalt oskusi, et olla edukas. Suhetes pole hästi läinud ja pole osanud leida ei sõpru ega head kaaslast.

Aga miks see nii on? Kirjutad, et pole leidnud ei sõpru ega kaaslast? Äkki siis ikkagi on asi sinu mingites iseloomujoontes või omadustes, mitte depressioonis?
Võib küll olla, et üldistan liialt. Olen ka ise mõelnud, kas teen seda? Tunnen kokku päris hästi kolme depressioonis vaevlevat inimest ja need kõik kolm on vägagi enesekesksed – kõik algab alati nende tunnetega ja lõpeb samaga. Teised inimesed lähevad neile korda kontekstis ”oi, ma olen teile koormaks aga mul on endal veel halvem”. Mitte kunagi kontekstis ”jah, mul on väga raske, aga ma tahaksin siiski teada, kuidas sinul täna läheb? Sest sina oled vaatamata mu hädale sama tähtis kui mina.” Jah, depressioon ongi suutmatus millestki rõõmu tunda, lõpuks suutmatus voodist tõusta või kodust välja minna, ma olen seda kõike näinud. Sest depressiviku jaoks on kodust välja minemine kohustus, mida ta peab tegema välise maailma survel, mitte võimalus. Ma tegelikult ei oskagi seletada, mida ma silmas pean, kõige vähem saab mu mõttest aru inimene, kellel endal on depressioon.
Eks tõde on see, et ma ei ole muidugi psühhiaater ja need kolm inimest, keda tean, ei anna siiski veel ülevaadet järgmisest kolmekümnest depressiivsest inimesest. See siin ja ka ülemine postitus oli vaid minu kogemus.