Pikalt ei hakka kõike detailselt lahti kirjutama aga kokkuvõttes: Oleme 8 aastat abielus, mõlemad 36, meil on 1 laps, kes käib esimeses klassis. Mul on diagnoositud depressioon ja ärevushäired, olen 5 aastat tarvitanud antidepressante, mingil hetkel hakkasin ka alkoholiga liialdama, peale tööd vein või õlu, et pingeid maandada. Mees seevastu jättis paar aastat tagasi suitsetamise maha ning hakkas kõvasti trenni tegema, külastab jõusaali 6 x nädalas, imetleb peegli ees pidevalt oma muskleid ja silitab kõhtu…
Meil on tihti olmeteemadel olnud vaidlemist ning mõni kuu tagasi ühe järjekordse vaidluse käigus ütles, et tal on karikas ammu täis ja tahab lahku minna. Minu jaoks oli see shokk kuna polnud aimugi, et ta nii tunneb, pereelu oli rahulik, vaidlesime ära ja elu läks edasi. Kuna armastan teda väga ning sisuliselt on tema ning laps mulle ainukesed lähedased inimesed (vanematest üks suri suve lõpus) ja õdesid vendi mul pole, siis palusin teda, et ta ei teeks sellist otsust kohe ja emotsiooni ajel. See mõjutab meie kõigi elu ning lapse elu ja tulevikku kõige rohkem ja samuti ütlesin, et jään siis täitsa üksi. Laps jääks samuti tema juurde kuna tema palk on minu omast 5x suurem ja mul ei ole võimalik endale isegi korterit üürida. Mees ütles, et annab mulle niipalju raha, et saan aasta korterit üürida ning selle ajaga on mul võimalik leida endale tasuvam töö.
Kokkuvõttes ütles ta minu jutu ja palumise peale, et kui ta otsustab, siis on see lõplik ja otsust tehes mõtleb ta ainult enda peale ega kellegi teise peale.
Nüüd rohkem me polegi seda teemat puudutanud, paar kuud saab täis. Olen ennast igati parandanud, pole paar kuud tilkagi alkoholi tarvitanud ning panustan nii koju kui pereelusse rohkem, kui siis, kui ma peale tööd väsinult lihtsalt kodus koos õlleklaasiga puhkasin. Olen kõik kodused kohustused enda peale võtnud ja mul pole selle vastu midagi. Mul on graafikuga töö ja rohkem aega kodus toimetada.
Alkoholi isegi ei taha, tahan vaid, et pere jääks kokku ja mees ei sooviks lahku minna.
Mehe poolne olek selle paari kuu vältel on suhteliselt hüplik . Kord on ta heas tujus, järgmisel hetkel karjub tühise asja pärast lapse peale. Minu suhtes on jahe, ise kallistama ei tule, koos diivanil istudes istume eri nurkades. Ometi annab ise head ööd musi ning ka hommikul ära minnes on sama. Mõned korrad on ka mulle ise tööle vabatahtlikult vastu tulnud. Hoolitseb, et meil oleks kodus söök laual.
Olen mõelnud palju, et mis siis saab, kui mees otsustabki mind maha jätta, olen läbi mõelnud detailselt ka enesetapu ja vaadanud väljaspoole Tallinnat üürikaid. Nutan tihti, sest tunnen, et ma ei ole nii paha inimene, et sellist suhtumist pean tema poolt tunda saama, et mees nüüd otsustab juba paar kuud, et mis edasi saab ning samas mulle tundub, et ei püüa isegi mõelda, mida see endaga kaasa toob.
Küsimus ongi, et miks siis see jahe suhtumine ja miks ta kaasa ei aita, et kõik jälle korda saaks? Kui enam ei armasta, siis miks ta laseb vinduda nähes, et ma ei pea varsti nagunii emotsionaalselt enam vastu selliselt elades? Mul on palju murdumishetki ja mõnda pole suutnud varjata, olen paar korda nutnud mehe ja lapse ees, enamasti teen seda siiski omaette ja ilmselt see tuleneb hirmust jääda päris üksi.
Uuesti teemaks ma seda lahkuminekut võtta ei taha, tookord ta ütles, et võtab mõtlemisaja ning nüüd lasen mehel olla ning usun, et ei taha kuulda ka negatiivset lahendust. Niikaua säilib veel väikene usk, et kõik ikkagi saab korda ühel päeval.
Kuidas ma ise selle aja üle elan, kuidas peaksin suhtuma, et hoida kodune õhkkond rahulik ja sealjuures iseennast rahulikuna?
Tol korral, kui see “uudis” tuli, küsisin paar päeva hiljem ka, et ta ütleks ausalt, kas tal on keegi teine tekkinud ja ta ütles, et ei ole. Tahan seda väga uskuda, sest siis on veel ehk võimalus…