Olen 45 aastane mees ja tutvusin endavanuse sümpaatse naisega. Me mõlemad lahutatud, mõlemal lapsed jne. Jõudsime üpris varsti ühe korra (rõhutan, ühe korra — miks see on oluline, seletan hiljem) voodisse ja meil klappis hästi. Ja üldse tundub naine mulle väga tore ja armas. Ühesõnaga, armusin peaaegu et ära. Igatahes sügav tunne.
AGA
Ma kogenud mehena saan samas hästi aru, et mina talle nii sümpaatne pole ja tal pole tundeid. Selle märk on ka see, et rohkem kui korra me seksinud ei ole. Kogenud mehena tean, et naised võivad esimene kord voodisse jõuda väga kiiresti aga oluline on see, kas tuleb ka teine ning kolmas kord. Seda pole tulnud.
Rääkisin naisega juba alguses, olgu minu vastu igati aus. Igas mõttes. Et kui tal ikka tundeid ei ole, siis öelgu ka seda otse välja. Ta teab, et ma pole vägivaldne ega ega midagi ning suudab tõde hästi taluda.
Küsisingi otse, et kas ta tahaks ära lõpetada ja viitasin, et aus lahkuminek on kordades parem kui leige suhe.
Ja kus siis algas udutamine ja keerutamine. Et MIKS ikka mina nii arvan, et tal tundeid ei ole, et kust selline arvamus, mina olevat ikka sümpaatne ja tore ja ega ta igatühte voodisse ka ei lase (selle peale ma mõttes muigasin, teades, kui kiiresti naised mehi võivad voodisse lubada) jne jne.
Samas ma ju näen, et ta hoiab eemale, minu vastu tal huvi pole, ise ta ühendust ei võta, minult ei küsi kuidas mul läheb jne. Ilmselgelt tal tegelikult suurt soovi pole.
Siit küsimus tulebki: miks naised peavad nii palju hämama ja vassima? Kas see on instinkt? Geenides? või mis?