Ei taha ei mehed ega naised seda ebameedivat jutuajamist ise algatada, et l6petame nyyd selle poolk6va “suhte” ara ja otsime m6lemad omale paremat. Lihtsam on vaikelt vasakule ara kaduda, et mitte jaada “paha mahajatja” rolli jms. Teemaalgataja ise samamoodi, ei taha ju ette v6tta. Miks sa naisi syydistad…
Olen lõpetanud…
Oli ebameeldiv küll, aga kui otsus on kindel, siis leiad ka õige momendi ja viisi.
Üks mees, suuremast seltskonnast tuttav, hakkas öösiti külas käima. Ilmus nii kord nädalas väga hilja minu ukse taha. Kuna ta mulle väga meeldis, tõesti väga-väga, siis ma lasin sellel mõned korrad toimuda. Päeval tegi nägu, nagu meie vahel poleks midagi, nagu oleksimegi lihtsalt tuttavad, nii nagu varem. Noh ja siis mul oli kõvasti aega mõelda, milline see meie suhe üldse on ja kas tegelikult ikka on suhe. See, et mina olen kõrvuni armunud, on üks asi. Aga mehe tunded… kuidas nii saab, et päeval ei ole ja öösiti kord nädalas on? Järelikult ikka ei ole. Ega me nendel kohtumistel eriti midagi ei rääkinud. Luuletusi lugesime 😀 Natuke. Enamasti tegelesime muuga ja vastu hommikut ta alati lahkus.
Lõpuks umbes seitsmendal korral, kui ta platsi ilmus, saatsin ma ta minema. Ütlesin, et aeg on liiga hiline ja ma ei jaksa. Rohkem ta ei tulnud. Minul oli raske ja valus, aga otsus oli ju õige.
Imelikul kombel see mees solvus mu peale ja hiljem ei öelnud tänaval vastu juhtudes teregi. Kui ikka ego on nii suur, et selle tagant oma tilligi ei näe, siis sellise mehega polekski midagi tarka peale hakata.