Küsimus on pigem selline, et miks kiruda oma meest küla peal, teha armukestele vihakõnesid ja teha kuude kaupa draamat kui sa tead, et su mees ongi selline ja jääb selliseks?
Mul on tutvusringkonnas olukord kus naine abiellus mehega kel oli temaga elamise ajaks veel kaks suhet, mehel oli kolm naist korraga. Üks neist naistest jäi rasedaks ja peale sünnitamist tulid teised kaks suhet välja. Selleks ajaks on selge, et mees ei olnud naisesse armunud ja nii palju sisse võetud kui ta teiste naistega kohtus ja seksis. Naine soovis, et mees teised maha jätaks ja temaga abielluks. Mees jättiski teised, abiellusid ja said veel lapsi. Mees peab aeg-ajalt teisi suhteid, kui naine teada saab, siis käib avalikkuse ees üks lahutamise tsirkus ja draama, mees saab nii et tolmab, aga laseb kõrvad lonti, jätab teised naised maha, saavad jälle kokku ja natukeseks on jälle vaikus. Kuid kõik see toimub korduvalt palju aastaid, sõprus- ja lähiringkond ei viitsi sellesse draamasse isegi süüvida, kuid tekib küsimus, et milleks draamat teha? Kui su mees ongi selline, siis vaata kas peeglisse ja lepi sellega, lahuta või tee midagi, aga miks iga kord manipuleerida, ähvardada, enda ja laste närve rikkuda? Kas kogu elu peab käima ainult mehe ja tema suhete ümber? Milleks avalikkusele head nägu teha kui asi on ammu seest mäda? Miks selliseid asju tehakse ja kui madal peab olema enesehinnang, et sellise asjaga leppida? Miks oma elu ei muudeta kui see nii häirib?