Kas naised üldse peaga ei mõtle, eelkõige lastele? Miks sünnitatakse igale mehele, kellega tutvutakse, lapsi? Minnakse lahku, kuu-kahe pärast on uus mees majas, aasta pärast on ka laps sünnitatud. Ja mõne puhul muster kordub isegi 4-5 korda? Milleks? Kas “armastada” ei saaks siis ilma sünnitamata? Või tänapäeval tõesti mõni ullike arvab, et kui tuleb laps, siis mees võtab ta ära? Ja siis jääbki sellele lootma, muudkui erinevate meestega lapsi juurde tehes?
Kuidas jõuab üldse kuu-kahe jooksul vana armastus kustuda ja kohe uus süttida?
Ma saan aru, et inimene ei taha üksi olla, aga miks peab tõesti kohe kokku kolima ja tittesi vorpima hakkama. Kas ei saaks niisama “väljas käia”. Kohe juletakse võõras mees enda ellu, koju ja laste juurde lubada.
Ja siis on need lapsed, kes ei tea isegi kes nende isa on. Küll mõnel lapsel on kaks issit, mõnel igal aasta uus issi. Ma üritan muidugi leebelt ja ilustades oma lapsele seletada, et miks Maril on jälle uus issi, miks Kauril on lausa kaks issit, kuidas saab nii, et Liisa ja Kairi ja Kalle on õed-vennad, aga kõigil on erinevad isad.
Muidugi ma saan aru et asju juhtub aga kas poleks mõistlikum nendes toimetamistes mitte kiirustada. Seda enam, kui esimene suhe läks nihu, peaks inimesel ju mingigi ettevaatlikus olema.
Ja siis heietatakse kuidas lapsed on ikka elu ja kõige tähtsamad! Mis mõttes sa korraldad siis neile sellist kärjendust? See pole ju normaalne!
Tulevikus oleme me oma eluga sealmaal, et tehakse lapsi oma õdede-vendadega – teadmatult! Nõbudevahelisest lapse saamisest olen juba kuulnud – üks noortest ei teadnud kes ta isa on. Ja kui vaadata praegu ringi, siis see on ju täiesti reaalne.
P.S. Ma siinkohal ei mõtle selliseid olukordi, kus minnakse lahku parandamatu asja pärast (mitte et mees ei too lilli vms). Ja et peale lahkuminekut ei ole kohe järgmine mees majas.
