Esileht Ajaviite- ja muud jutud Miks näod meelde ei jää?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )

Teema: Miks näod meelde ei jää?

Postitas:
Kägu

Kindkasti on sel mingi teaduslikum seletus olemas, millega meeleldi tutvuksin. Ent lühem lahti seletamine aitaks mul ka endast aru saada. Siin on oalju ja häid inimesi. Aidakem mõista.
Mul ei jää inimeste näod meelde. Samas paberil esitatutd kaardid, mustrid, joonised jne jäävad hästi meelde. Mis trikki see aju teeb?
Mul on fenomenaalselt halb mälu nägudele. Samas mõne tikkimise või kinda mustri võin peast maha joonistada peale nägemist, kuigi ma ei koo ega tiki ja tuttavaid seoseid seega ei loo.

Please wait...
Postitas:
Kägu

https://naisteleht.ohtuleht.ee/463737/miks-monel-meist-on-hea-nagude-malu-teisel-halb

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul jälle see häda, et näod jäävad väga hästi meelde. Nt olen inimesest kusagil varem näinud ja näen uuesti, siis hakkan mõtlema, et kus ma sama inimest olen varem näinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

selle nimi on prosopagnoosia, mul on ka see, mu emal samuti

https://en.wikipedia.org/wiki/Prosopagnosia

mulle jäävad imehästi meelde nimed, klassinimekirjad aastakümneid meeles, ülikoolis oli kahe esimese päevaga selge 110 inimesega kursus jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mul on sama asi. pigem tunnen põgusalt kohatud inimesed ära nende kõnnaku, liigutuste, kõnemaneeri järgi. seega – kui mulle tuvastamiseks kellegi passipilti näidatakse, siis seda ma ära ei tunneks, ehkki tegu võib olla nt mu sagedase kliendiga vms.
ja kui kohtan inimest nö vales keskkonnas, siis ei pane ka üldse pilti kokku. nt lapse klassikaaslase ema ütles linna peal tere, ma ära ei tundnud. aga lastevanemate koosolekul saan küll kohe aru kes ta on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul sama. Ütlen alati, et pean ühte inimest ca 10x nägema, et oleksin kindel, et see on SEE inimene

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kindkasti on sel mingi teaduslikum seletus olemas, millega meeleldi tutvuksin. Ent lühem lahti seletamine aitaks mul ka endast aru saada. Siin on oalju ja häid inimesi. Aidakem mõista.

Mul ei jää inimeste näod meelde. Samas paberil esitatutd kaardid, mustrid, joonised jne jäävad hästi meelde. Mis trikki see aju teeb?

Mul on fenomenaalselt halb mälu nägudele. Samas mõne tikkimise või kinda mustri võin peast maha joonistada peale nägemist, kuigi ma ei koo ega tiki ja tuttavaid seoseid seega ei loo.

Kui nägu on meigitud, siis ongi parem, et meelde ei jäta. Ju su mälu jätab meelde ainult need asjad, mis ongi sellised, nagu sa neid näed. Mille järgi sa sugulased ja koolikaaslased äratunned? Või ei tunnegi ?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul jälle see häda, et näod jäävad väga hästi meelde. Nt olen inimesest kusagil varem näinud ja näen uuesti, siis hakkan mõtlema, et kus ma sama inimest olen varem näinud.

Mul jäävad samuti näod väga hästi meelde, aga nimedest parimal juhul eesnimi. Kus me kohtunud oleme ei meenu, aga nägu on tuttav. Olen elu jooksul paljude inimestega tööl kokkupuutunud ja päris häda on. Pigem rõõmustage, et nägusid ei mäleta, muidu pärast meenutate meeleheitlikult kes see sõbralik jutualustaja oli kellele ei osanud pmst muud kui mömm-mömm öelda, a la tore jah kohtuda ja kuidasläinudon ja ilmast rääkida. Endal pole aimugi kes see oli ja milliste kaaslaste kohta küsis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

On ka inimesi, kelle näojooned on nii tavalised ja eristumatud, et lihtsalt ei suuda meelde jätta ega hiljem ära tunda. Mu lapse abikaasa suguvõsas on paar sellist inimest, keda ma esimestel aastatel nägin mitmeid kordi, aga alles kolmandal aastal suutsin vahet teha, kes on kes või et üldse on tuttav, kuigi olin nendega korduvalt ühe laua taga istunud.
Üks mu oma lastest on selline, kes meie küla naabrivalvele annab iga kord aru, kes ta on 🙂 No lihtsalt pole meeldejääv nägu.
Teise lapse tunneb igaüks ära, tundis ka ta lasteaia kasvataja 22 aastat hiljem, ainult korraks otsa vaadates.

Please wait...
Postitas:
Kägu

On ka inimesi, kelle näojooned on nii tavalised ja eristumatud, et lihtsalt ei suuda meelde jätta ega hiljem ära tunda.

Täpselt nii olen ka mina tundnud – nagu vaataks samasuguse näoga inimestele otsa. Harva jääb keegi pärast esimest nägemist meelde, osa jääb pärast teist korda, aga enamus ei jää ka siis.

Nimed eraldi jäävad tavaliselt meelde. Tean ka selliste inimeste täisnimesid, keda kunagi kohanudki pole – lihtsalt on kõrvu jäänud või kirjapildis näinud. Kui aga kui vaja nimi ja nägu kokku viia, siis on jälle mälu nagu pühitud. Ei tohi seda nägu seal pildis olla, siis töötab aju korralikult.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oma osa on ka lühinägevusel. Lühinägelikul on vähem detaile, mida meelde jätta, ta näeb üldisemat pilti ning eksimisvõimalus on suurem.
Aga jah, see on sinu aju eripära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

On ka inimesi, kelle näojooned on nii tavalised ja eristumatud, et lihtsalt ei suuda meelde jätta ega hiljem ära tunda

Sama siin. Meelde jääb esimese korraga ainult nägu, millel on mingi eripära.
Kui peaksin korra nähtud kurjategijat tuvastama, siis vist ei oskaks midagi märkimisväärset öelda, kui tal just meetripikkust nina või 10 cm-seid kõrvu pole.
Samas numbrite peale on mälu hea. Tunnen tuttavate autosid numbrite järgi, vähemalt 50 inimese sünnipäevi ja senini paljusid aastaarve ajaloost.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul ka, mingid inimesed ja isegi lapsed tihti teretavad mind tänaval, keda ma enda arust ei tunne.
Eile just mingi laps teretas mind, absoluutselt võõras nägu. Mõnikord keegi ajab jälle kellegagi segama ja hakkab lambist juttu ajama näiteks. Mõtlesin ise et järsku hoopis minul selline nägu mis paljudel. Või kuidas seda seletada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eestis mul eriti seda probleemi pole, küll aga siis, kui elasin välismaal. Polnud päris teisest rassist inimesed, aga ikkagi ei suutnud ma seal nägusid meelde jätta. Muidugi inimesed, kellega tihemini kokku puutusin, tundsin ära, aga vahest tuli töö tõttu mõne kliendiga kokku saada ja oli raske küll ära tunda inimest, keda eelnevalt ühe korra näinud olin. Nagu ütlesin, siis Eestis pole selliseid hetki ette tulnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

lapsed tihti teretavad mind tänaval, keda ma enda arust ei tunne.

Mind ka võõrad (väikesed) lapsed teretavad, ju on kodus õpetatud, et vastutulijale tuleb tere öelda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ah, ole õnnelik. Mul on jälle vastupidi, et nägu on meeles elupäevade lõpuni, kui ma kasvõi korra olen inimesega juttu ajanud ja talle otsa vaadanud. Meelde jäävad ka nimed. Mul on peas terve prügimägi selle infoga ja midagi pole peale hakata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul ka ei jää ja see on päris piinlik, eriti kui mõni vana kooliõde mu pärast aastate möödumist ka ära tunneb ja mina pean küsima, kes ta on.
Samuti olen kohanud seda, et inimesed, kellele näod hästi meelde jäävad, on päris solvunud sellise unustamise peale, sest nad lihtsalt ei mõista, kuidas saab mitte mäletada.
Lühinägevust mul ei ole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul jäävad kergesti näod meelde, aga segadus tekib sellega, et teda kuskil kohates pole mul õrna aimu ka, KES see inimene on. Mul on hästi suure töötajaskonnaga töökoht, tänaval alati pelgan, et ehk on mõni kolleeg ja ütlen igaks juhuks tere. Ilmselt ma teretan vahel inimesi, kes mind absoluutselt ei tea, aga mina olen teda näinud kaupluses müüjana, töökoha juures tänavat pühkimas või kõrvalmajast väljumas ning tänaval kohtudes ei aseta seda enam õigesse konteksti.
Ükskord teretasin üht kena noort inimest, pärast järele mõeldes meenus, et ta on hoopis näitleja ja võiks ju saada poes kõndida ilma, et võõrad inimesed teda teretaks.
Ja ükskord tuli minu töökohas mulle Jüri Ratas vastu (siis ta veel ei olnud peaminister) ja minul kihvatas sees, et “no nüüd ei öelda enam tere ka!”. Temal polnud ju jällegi aimugi, kes mina sihuke olen.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul ei ole samuti nägude peale mälu .Mina tunnen inimese hääle järgi ära .Mul on väga hea kuulmismälu .Ja mul on lühinägevus .

Please wait...
Postitas:
kitah

oleneb inimesest. siiski on pigem nägemismälu – näod jäävad natuke paremini meelde. samas, mõni nimi tiksub aastaid mälus, kui inimest ennast pole ammugi kohanud. vahel olen sellega seoses mõnd inimest meeldivalt üllatanud 🙂
pigem on probleem selles, nagu keegi eespoolgi mainis, et tean nimesid, tean nägusid, aga kokku viia ei oska (no et kui pole ametlikult esiteldud, või et kohtan inimest ja saan teada, kes ta on, siis vahel jääb meelde, vahel mitte).
aga ka häälemälu on, kuid siis peab see hääl olema üpris iseloomulik. huvitaval kombel mäletan igasuguseid telefoniagente nende häälte järgi. st muidugi ei mäleta ma nende nimesid, mis nad kiiruga ette vuristavad, aga ma tean, et olen selle inimesega enne kõnelnud. samuti tunnen häälte järgi ära näitlejaid, olgu nad filmis nii grimeeritud ja äratundmatud kui tahes. sellega seoses on olnud vahel üllatus suur, kui nt vaatasin mõnelt saksa kanalilt filmi, sarja, aga sakslased ju dubleerivad, ja siis juhtusin nägema mõnd sakslaste endi tehtud asja, kus sama dublant ise mängis. veider oli siis vaadata seda nö originaali, kui kogu aeg lõi silme ette teine, st välismaine näitleja, keda ta dubleerinud oli 🙂
aga päriselus ma ilmselt ka kurjategijaid ei tuvastaks, ju nad siis pole nii meeldejäävad näod.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul jäävad näod hästi meelde, kuid mul on raskusi hoopis järjekordade ja suundade meelde jätmisega. Näiteks aastaarv 1867 võib mulle vabalt meelde jääda 1876 või telefoninumbri 5878711 asemel 5118787.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul just näod jäävad meelde ja vaatan, et tuttav nägu, aga kus kohast, ei mäleta alati. Kord oli sellega naljakas olukord. Tuli poes juurde naine ja pöördus nagu vana tuttava poole, uuris, et kuidas mul läinud on. Vaatasin, et tuttav nägu, aga pilti kokku ei pane. Ei julenud küsida ka, et kes ta on, aga saimegi selle põgusa vestluse nii peetud, et ta ei saanud aru, et ma ei mäleta ja mul jäigi meelde tuletamata, et kellega tegu oli 🙂 Samas mind on kellegi teisega varem segi ka aetud või tuldud lihtsalt ütlema, et issand, olete kui… koopia või kellegi sarnane. Kord haiglas olles ütles üks medõde, et ma olevat iga kord erineva näoga kui ta mind palatist väljumas on näinud ja pole kohe aru saanud, et mina. See tundub küll päris veider juba 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul sama. Ütlen alati, et pean ühte inimest ca 10x nägema, et oleksin kindel, et see on SEE inimene

Ma olen kah näopime. Ja see on paraku geneetiline, mu lastel on ka. Üks näiteks pidas ühte sama tüüpi ja sarnase mantliga tädi oma vanaemaks ja ma ei suutnud teda kuidagi ümber veenda, et see oli võõras tädi. Laps oli siis vast nelja-viiene. Ma ütlen oma tänaval kõigile tere, sest ma ei tee vahet, kas see mutt, kes parasjagu mööda läheb, on mingi suvaline mutt, kes läheb kellelegi külla, või meie tänavalt keegi. Kui laps olin, siis maal mutid kiitsid, et ma nii viisakas, aga ma lihtsalt ei tundnud inimesi ära ja teretasin kõiki küpses eas mampsleid, et mõni vanaema sõbranna jumala pärast teretamata ei jääks. Muidugi vanasti oligi kombeks külavahel kõiki teretada, aga see ei olnud nii “külavahel”-koht, suviti oli alevis palju Piiteri suvitajaid ja koolimajas olid laste spordilaagrid jmt. Praegu olen jälle kole ebaviisakas, sest ma ei märka tuttavaid. Ka neid, keda ma põhimõtteliselt ikka suudan ära tunda.

Suur jubedus on see, kui kusagil, kuhu ma uue inimesena liitun, on mingit ühte tüpaaži inimesi mitu tükki. Ma lihtsalt ei tee neil väga kaua vahet. Üldiselt ma uusi inimesi jõllitan, nii et see vist lausa silma torkab, sest ma üritan inimesi meelde jätta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

veel üks asi selle nähtusega seoses – väga raske on vaadata filme või sarju, kus on kasutatud sarnaseid näitlejaid. Mõnikord saan alles poole filmi pealt aru kui mõlemad korraga kaadris on, et tegu on kahe erineva tegelasega.
Enne seda imestan segase süžee üle 🙂 Võiks siis vähemalt soengud erinevad teha vms.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul on üldiselt hea mälu, koolis tegime kunagi mälutesti ja seal sain kõiges maksimumpunktid… väljaarvatud nägude meeldejätmise harjutus.
Üks põhjus võib olla mu häbelikkus ja see et rääkides inimestega vaatan rohkem maha kui silma. Mõnikord ei tunne värsket tuttavat näo järgi ära, küll aga kohe kui ta rääkima hakkab – hääle ja maneeride järgi. Raske on eristada sarnase soengu, kehatüübi ja vanusega inimesi. Näiteks kui on mitu pikka kõhna blondi meest või mitu paksu hallipäist keskealist härrat, isegi kui näo poolest võivad nad üsna erinevad olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma tunnen inimesi seljatagant kõnnakust paremini ära kui näost, olen vist ka üks selline
https://www.postimees.ee/1466785/naopimedus-on-paritav

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nägemismälu ja nägudemälu on muide kaks eri asja.
Inimesel töötleb liigikaaslaste nägusid täiesti eraldi ajusüsteem ja mõnel on selle väike arenguhäire.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nägemismälu ja nägudemälu on muide kaks eri asja.
Inimesel töötleb liigikaaslaste nägusid täiesti eraldi ajusüsteem ja mõnel on selle väike arenguhäire.

Ilmselt õige jah. Ma võin iga mistahes pisijuhtumi kohta alati täpselt meenutada kus olin ja mis ümberringi oli, aga näod-ooh, ei. Olen ikka imestusega lugenud kui keegi on pildi põhjal mõne võõra tagaotsitava ära tundnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle jäävad näod meelde aga nimed eriti mitte. Tutvustamishetkel kuulen oma nime, aga uue tuttava oma läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Kui uuesti kohtuma peaks, siis küsin tavaliselt, et kuule, sorri, aga mis su nimi oligi? Parem varem kui hiljem välja selgitada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

veel üks asi selle nähtusega seoses – väga raske on vaadata filme või sarju, kus on kasutatud sarnaseid näitlejaid. Mõnikord saan alles poole filmi pealt aru kui mõlemad korraga kaadris on, et tegu on kahe erineva tegelasega.

Enne seda imestan segase süžee üle 🙂 Võiks siis vähemalt soengud erinevad teha vms.

Hahahaa, ma mäletan, kuidas ma vaatasin Kurosawa “Seitset samuraid” – no pmst oli film juba lõppemas, kui ma lõpuks hakkasin paari peategelast eristama. Mustvaölge film, kõik jaapanlased nii ühte nägu, no sure ära, aru ei saa, kes on kes…

Aga mul on ka elus olnud paar korda, et keegi vestleb minuga sõbralikult ja mina kogu aeg sisimas püüan meenutada, kes see sihuke võiks olla.

Kunagi käisin klassikokkutulekul. Sellest ajast, kui viimati koos õppisime, oli möödas nii 10-15 aastat. Ja sina issanda vägi, kuidas üks meie klassi tütarlaps oli minu silma ees nii muutunud, et minu jaoks ei olnud see enam sama inimene, kogu aeg oli mingi võõristus sees, et see pole ju tema. Täiesti kreisi oli juttu ajada, mitte vähimatki äratundmist mul ei olnud. Teised tundsin ikka enam-vähem ära, või vähemalt nägin sarnanust, aga tema puhul oli tegu justkui võõra inimesega.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Miks näod meelde ei jää?