See väide on küll puhas vale. Meditsiin ja teadus on ikka palju võimekam praegu, kui misiganes ajahetkel minevikus.
Meditsiin ja teadus on edasi arenenud selle poolest tõesti, et rohkem on avastatud, rohkem on leiutatud, rohkem on katsetatud – aga metoodika hakkab käest minema. Selle kõige juures ei tasu unustada, mis mõte on ettevaatusprintsiipidel ja riskimaandusel. Tark ei torma, nagu öeldud on.
Aga arstlik komisjon on tunduvalt pädevam otsustama, mis sinu häda põhjustas.
Kui teile nii sobib, jätke oma tüsistused ja terviseprobleemid arstide nuputada ja lahendada. Aga igal inimesel on samal ajal ka vabadus ise oma probleemi uurida ja lahata – kõiki detaile oma elust ja muredest me arstile edastada ei jõua (ja teinekord läheb endalgi meelest – sp peaks arsti juurde minnes ennem kirja panema kõik, muidu vestluse käigus läheb meelest). Arstid teavad, mis on tüüpilised probleemid ja kirjutavad selle vastu välja tüüpilised rohud.
Kui inimene ikkagi tunneb, et tal ei ole see probleem, millest arst räägib, või kui temale väljakirjutatud ravim teeb asja hullemaks – oleks ikkagi mõistlik edasi uurida, mitte kuni kõngemiseni vale raviga jätkata.
Arsti asi on sulle pakkuda variante ja selgitada, mis kasu on mingist ravist ja mis on kaasnevad võimalikud kahjud – kui probleem on juba piisavalt tõsine, siis tavaliselt need kasud kaaluvad kahju üle – elad meditsiinist saadud tüsistustega, sest need on vähem tüütud, kui nt südameattaki suremine. Kohustust selle raviga nõustuda sul pole kunagi olnud – aga enamasti, kui inimene juba arsti juurde murega roninud on, siis haarab ta igast õlekõrrest.
Mulle on kroonilise põletiku vastu antibiotse välja kirjutatud – mis ei parandanud probleeme ja hävitas ka mu mikrobioomi. Selle taastamine täiesti omadest vahenditest võttis aastaid.
Mul on adenoidid ära lõigatud, kuigi seda kõike polnud tegelikult vaja. Mind ei informeeritud raseduspillide psühholoogilistest ega fpsioloogilistest kõrvalmõjudest ega nõustatud, vaid kui probleeme tuli, kirjutati lihtsalt veel ravimeid peale (mis ei aitand mitte midagi).
Pean arste professionaalideks, kellel on palju vahendeid, millega mind aidata, kui tekib vastavaid probleeme – aga see ei tähenda veel seda, et nad eksida ei saa, see ei tähenda, et nad oma sekkumisega asjatut kahju tekitada ei saa. Ja see ei tähenda, et ma ise oma tervise, anatoomia, bioloogia, meditsiini jne vastu huvi ei võiks tunda, et siis seda endal ka vastavalt rakendada. Teistele seda peale ei suru, tänks – ära mulle oma filosoofiat ka siis suru.