Esileht Pereelu ja suhted Miks nii kiiresti on vaja lapsi?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 65 )

Teema: Miks nii kiiresti on vaja lapsi?

Postitas:
Kägu

Olen siin oma 20 aastat lugenud, kuidas suhted lähevad halvaks pärast laste sündi. Peamiselt kirjutavad naised, kuidas mees muutub totaalselt, kuidas temas avalduvad ootamatud omadused, mis kohe üldse ei meeldi, kuidas mees üldse ei tegele lastega jne. Päris palju hulle lugusid, kus suhted on nii tuksis omavahel, et süsteemitatakse ja sõimatakse, käiakse kohtus ja manipuleeritakse läbi laste, enamik ei saa aru, kuidas nad kõige sellega oma lapsi lõhuvad, nende tuleviku tuksi keeravad ebastabiilse ja mürgise keskkonnaga. Ja lõpuks ongi mul küsimus – miks suur osa inimestest nii kiirest lapsed saada tahab? Miks ei soovita näiteks olla 5 aastat enne koos, et inimest päriselt tundma õppida, et sattuda koos erinevatesse olukordadesse, mida elu kaasa toob ja mis ei pruugi esimesel aastal ilmneda? Üks asi on teineteise tundma õppimine, teine asi see, et miks ei taheta kahekesi nautida elu enne lapsi? Minu küsimused ei oleks põhjendatud, kui siin oleksid enamik teemasid sellest, kuidas kõik on tore ja hea, kahjuks on kõik päevad täis kurbi suhteteemasid, kus kõige enam kannatavadki need kallid lapsed, kelle tegemisega nii hirmus kiire oli.

+18
-28
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siis võetakse mees, keda ei ole lapsi kasvatamas nähtud. Enamasti on mees samuti lapsevanem, kelle suhe läks katki samade probleemide pärast, milles eksmeest süüdistatakse. Loo moraal- osade loomus ei rahuldu pärast pikka kahekesi aega, sest on nähtud lapse esimesel aastal saanud õnnelikke paare.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks ei soovita näiteks olla 5 aastat enne koos, et inimest päriselt tundma õppida

Ehk on eesmärk saada laps, eriti, kui ollakse ligi 40, mees polegi siis nii oluline. 5 aasta pärast on mees läinud, võimalik ka, et 5 nädala pärast. Mis teha, see on elu.

Ise teeksin sama lapsesaamisvaliku, kui juba mitmekordne ema poleks. Muidugi peab olema majanduslik kindlustatus.

+8
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks ei soovita näiteks olla 5 aastat enne koos, et inimest päriselt tundma õppida, et sattuda koos erinevatesse olukordadesse, mida elu kaasa toob ja mis ei pruugi esimesel aastal ilmneda?

Aasta tutvumisest on muidugi liiga lühike aega lapsi saada ka minu arvates, aga alati see pikem tundmine ei aita. Sest sa ikkagi ei tea, milline on elu peale lapsi ja kuidas mees siis käitub. Minul oli ideaalne suhe, 10 aastat olime enne lapse saamist koos, aga ikka läks suhe tuksi. Laps oli väga nõudlik, nuttis palju, mul polnud enam nii palju aega mehe jaoks ja juba ta ringi vaatama läkski. Minu jaoks oli see reetmise tipp ja nii ta läks.

+28
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie olime koos enne lapse sündi 6 aastat aga ikka läksime lahku. Kui kummalgi ei ole lastega kogemust, siis ei tea kuidas lapsevanematena tegelikult käitutakse. Üks asi on mõtted, teine on reaalsus.

+27
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Alatud inimesed.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks ei soovita näiteks olla 5 aastat enne koos, et inimest päriselt tundma õppida, et sattuda koos erinevatesse olukordadesse, mida elu kaasa toob ja mis ei pruugi esimesel aastal ilmneda?

Sest inimesed ei mõtle. Saavad kokku kaks noort, arenemata inimest, armuvad, naisel tekib titeisu ja nii ta läheb.

+9
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelikult ka 5 aastat tundmaõppimist ei anna täit ülevaadet, ega niisama muidu ka 20-30a olnud suhted ei lagune. Mõni suudab teisi ära petta oma olemusega, teisel nt laps/stressiolukord vmt vallandab teistsuguse käitumise kui sinnani oli, mõned kasvavad lahku vmt. 5-aastat suhet ei garanteeri miskit, et siis kindlasti asjad hästi läheks, aga eks mingi hetk tõesti tiksub ka bioloogiline kell, kus pärast nt mitut 5-aastat kestnud suhet ei ole enam 5-aastat lisaks oodata ja vaadata.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole vahet, kui kaua eelnevalt koos elatakse. Võimaluste hulk, kohustuste hulk, aja piiratus, ootused partnerile ja elustiil muutub laste saabudes niivõrd kardinaalselt, et suur hulk inimesi ei suuda muutustega toime tulla ja ei oska ka ette üldse kujutada, mida laste saamine tegelikult tähendab. Ei tulda üldse selle pealegi, et partneri arusaam igapäevaelu toimimisest pärast lapse sündi võib olla hoopis teine kui sinul. Isegi kui enne lapse saamist asjad läbi enda meelest räägitakse, siis reaalsuses on laste sündides vaja paljud varasemad plaanid minema visata ja olla paindlik, muuta käigu pealt toimimist. Aga paljud seda ei suuda.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enamasti on meestel lastesoov väiksem ja oskused teised, pole neil seda kogemust sünnitada ja emainstinkti.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei see aeg aita.

Asi pigem selles, et naine muutub peale lapsesaanist, kogu tema maailm, mõtteviis muutub. Mees reeglina ei muutu.

Nt enne käidi pidutsemas, või lihtsalt reede õhtul joodi koos teleka ees veini, laupäeval saunas õlut, koguaeg kplalised. Nüüd on beebi, ema imetab ja on kaine, külalisi nii palju ei taha, sest beebi uinub ainult kaisus ja emal sellega pidu läbi. Lisaks hakkab närvidele käima, kui mees jätkuvalt igal nädalavahetusel nüüd juba üksi joob. Lihtsalt üks näide. Aga väga mõjus näide, sest kainena avanevad silmad.

Lisaks muutub peale lastesaamist paarisuhte dünaamika, sest enam ei ole ainult sina ja mina ja teeme, mida tahame. Lisaks veel esimesete aastate öine magamatus, hommikused varased ärkamised, vb ka kasvatuslikud erimeelsused, tülid vanaema käitumise pärasr jne jne

See kõik võimendab

 

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen oma abikaasaga tuttavad 3 aastat ja meil on laps. Ei ole “ups”, vaid tehtud pärast abiellumist ja teadlikult, arvestades ka seda, et me võime mingil hetkel lahku minna.

Lapse saamisega kaasnenud elumuutus on aga küll nii meeletult suur, et olen aegajalt mõelnud, et no oli seda siis vaja… Ja minu mees on seejuures super isa, töötab kodus, aitab rohkemgi kui vaja ning ega lapski kõige keerulisem pole, aga see pole see, mida ma eeldasin. Üldse ei imesta, et see lahku võib ajada, eriti kui need asjad pole eelnevalt piisavalt läbi arutatud või pole isiksuse tüübid niiöelda sobilikud.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Imestan, mis isu on naistel järjest lapsi sünnitada?  Lähevad teisele ringile ja hakkab jälle sünnitama. Siis imestavad, mehed ei tule õhtuti koju ja suured tülid pisiasjade pärast. Ärge sünnitage esimese liblika peale, nautige ise ka suhet, oma elu ja tegemisi. Vaatan suviti mänguväljakutel väikelapse emasi, üks jookseb vaevu käima hakanuna liivakastis, teine on kõhus, ema surmväsinud, no oli siis seda nii väga vaja, ei kannatanud oodata.

+8
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sel pole tegelikult mingit vahet kui kaua enne suhtes oldud on. Tean nii selliseid paare, kus lapseootele jäädud esimeste kuude jooksul ja otsustatud kokku jääda kui ka selliseid, kus koos oldud 10 ja rohkem aastat ning siis alles laps saadud. On mõlemate seas inetuid ja rahulikke lahutusi, rohkem ja vähem peredraamasid. Kõige harmoonilisem paar minu tutvusringkonnast on just üks selline, kus kokku hakati elama kohe peale mõlema eelmist suhet, umbes poole aasta pärast oli naine rase ja nüüd on paar 19 või 20a abielu olnud ja nelja lapsega. Viiendaks lapseks nimetavad oma perefirmat.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ehk on eesmärk saada laps, eriti, kui ollakse ligi 40, mees polegi siis nii oluline. 5 aasta pärast on mees läinud, võimalik ka, et 5 nädala pärast. Mis teha, see on elu. Ise teeksin sama lapsesaamisvaliku, kui juba mitmekordne ema poleks.

Mees võib olla tänapäeval kavala naise käes kaitsetu. Meelitatakse nagu kokaiinisõltuvuses narkomaan mõne õndsa hetke nimel orki ja siis aastakümneid maksa sellele kavalikule emmele hüvitisi. Purjus mees ja mõned kaitsmata vahekorrad on ebaproportsionaalselt väike patt nii suurteks rahalisteks karistuseks nagu siin jurisprudentsis kohata võib. Naine on ilus lihasööja lill. Meelitab ohvri oma õie iluga tolmukaid noolima ja laksti! kroonlehed kinni ja ohver käes! Imeb mahladest tühjaks.

Ka võib võrrelda targa naise lapsetegemist kui Cramost kalli tööriista rentimist. Kulutas aega ja kütust sõitis kohale ja sai omale mitmeks päevaks vajaliku riista. Töö tehtud, viid riista tagasi ja maksad leplikult ära, ilma et hakkaks Cramo direktorile mingit jura ajama, et nad selle maatihendaja pruukimise tõttu sulle eluaegsed võlglased on. Kohtus isade elatisnõuete asjus aga naised selliste ebaloogilisustega väitlevadki. Täie teadlikkusega laenutas keeruliselt käituva riista. Kasutusõpetust läbi ei lugenud. Põristas sängis nii hullusti, et praod maja seintes, maksku aga heaga kõik kinni, muidu tuleb Sarv ja võtab kohtu abil kõik ära. Häbi peaks olema

+5
-22
Please wait...

Postitas:
Kägu

Päris palju hulle lugusid, kus suhted on nii tuksis omavahel, et süsteemitatakse ja sõimatakse

Mida tähendab süsteemitamine?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa räägid meestest nagu lastest. Lastele näidatakse kommi ja kohe valmis kõike tegema, aga meestele piisab viinapudeli näitamisest, ta korgib selle viivitamatult lahti, kulistab alla ja siis kaval naine teeb mida tahab. Enamasti on ikka mehed need, kes naise dringile kutsuvad.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu väimees on superisa ja lapse said nad esimesel kooselu aastal, nüüdseks on neil 2 last ja koos oldud üle 10 aasta. Samas tean juhust, kus pikalt planeeriti last ja mindi lahku, kui laps oli aastane. Reegel on see, et reegleid ei ole. Ise saime mehega esimese lapse peale 2 aastat kooselu ja siiani oleme koos.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

eks see sõltub vist ikka vanusest ka.

näiteks meie tutvusime, kui olime 30+, 33selt abiellusime. no polnud ju eriti oodata selle lapsesaamisega kuni ise juba 40 saad… saime esiklapse kohe järgmisel aastal peale aiellumist. lahku pole läinudki, kuigi lapsuke lõpetas just ülikooli.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen teemaalgatajaga nõus, et on palju neid, kes liiga kiiresti saavad suhtesse lapsed. Ei räägi siin neist, kes saavad kokku 30+ vanuses ja bioloogiline kell ei võimaldagi väga pikalt kahekesi olemist nautida. Minu meelest on siiski vähese haridusega naised need, kes kiiresti tited saavad. Neil pole elus muid väljakutseid, kui olla ema. Tihti nähakse lapsesaamist ka võimalusena pääseda vähetasuva ja tüütu palgatöö tegemisest. Harimatute paaride lapsesaamise soov on meestel ja naistel ka pöördvõrdeline haritumate paaridega. Kui haritud paaridel tahavad mees ja naine lapsi enamvähem võrdselt, siis harimatutel tahab naine lapsi kohe, mees ei taha eriti üldse. Või vähemalt mitte lähemas tulevikus ja mitte selle naisega.

Aga üldiselt on olukord ju ikka paranenud, võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga saadakse lapsi tänapäeval kaalutletumalt.

+11
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on nii vähe ette aimatav, kuidas kujuneb suhe ja kooselu. Kui mingi % peavad endid või ongi sellised inimesed, et oskavad kaaslast kohe tundma õppida, mis eeldab, et kaaslane ei salatse ka, kumbki ei salatse ega varja oma omadusi ja nad ei ole ka etteimamatud. Kui ise käitud normaalselt, ka pärast laps sündi. Kui keegi ei joo. Kui ei ole liiderdaja keegi. Siis ehk mõni oskab kohe valida ja näha.
Paljudel on see siiski juhus, vedamine ja loterii. Kui ka veab partneriga. Kõik, kellel on väga head suhe ja kooselu, ka ei ole enamasti seda ise teinud, et muutis teise oma käe järgi.
Koosoldud aeg ka ei anna garantiid kokkujäämisele, peale laste sündi. Või aastaid hiljem. Mitte miski ei garanteeri seda, et jäädakse kokku.
Nii palju on inimesi, kes ei ava ennast kunagi teisele selliselt, et teine saaks öelda – tunnen teda läbi ja läbi. Ja päris palju on neid, kes avavad, aga see ei aita sugugi suhtele kaasa, kuna vastaspool ei soovi seda osa avatust näha, vaid omistab teisele ise mingeid oma poolt kinnistatud omadusi, kas eelmistest partneritest kummitama jäänuid vms. Eriti ilmutab see ennast armukadeduse, ja süüdistamiste ja eeldamiste koha pealt. Et ei nähta tõelist inimest ega tunnistata, kes ta on vaid midagi muud.
Tavaline on ka, et inimese täielikku avatust võidakse kasutada kunagi hiljem tema vastu. Kas tülis või lahku minnes, manipuleerides, valdavalt nõrku kohti.
Lapsega-lastega mahajätmine oleneb inimese paljudest omadustest. Päris probleemse naisega tegelikult ei saagi koos elada, olenemata lastest. Kui mees juhtub olema normaalne. Samas on ju mehi, kes võtavad lastega naise ja elavad võõraste lastega normaalset pereelu. See oleneb nii paljudest asjadest ikka.
Minu lähedane elas mehega  , lapsed said suureks, mees oli seda tüüpi, et tema oma lapsi maha ei jäta. Ei jätnud jah ise, aga tõmbas ringi, kui sai, lihtsalt ära ei läinud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina just olen mõelnud, et lapse peaks ikka saama esimese kahe aasta jooksul, siis ollakse veel armunud ja antakse üksteisele rohkem andeks ning harutakse rohkem sellise ekstreemse olukorraga,  et me pole enam ainult kahekesi. Kes pikalt koos olnud, neil on niiöelda dünaamika juba paigas ja sageli ei suuda leppida nõudliku lapsega (nagu siin juba näiteid).

Kust ma lugesin seda kiviaja näidet, et lapsi tehti ikka erinevate meestega. Üks suhe kestis maksimum 5 aastat, sest mees /naine jäeti maha, kui laps oli juba ca 3-4 aastane, ikka veel elus (siis suri beebisid ju palju) ja juba suhtlemisvõimeline. Mehel polnud ka vaja enam lapsevoodist tõusnud naise eest hoolitseda ja võis järgmist otsima minna. Monogaamne abielu ongi vist lihtsam lastetutele.

Teine võimalus on ka, et enne lapse tegemist võetakse endale kahepeale koer. See on ka suur vastutus ja näitab ikka ära, kes viitsib tegeleda ja kes laseb käest…

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vaidleks TA täiega vastu.

 

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Neil pole elus muid väljakutseid, kui olla ema.

Ja mõni ei saavuta iialgi seda väljakutset, ka kõige suurema tahtmise juures mitte! Kuidas sinul endal sellise iseenesestmõistva asjaga muidu lood on? hakkavad juba tutvumismängud ühelepoole saama ja oleks ka nagu aeg juba…

Ole sa lastega või ole sa lasteta, probleemid on inimestel samad.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja paneb suhteõnne korrelatsiooni sellega, kui kaua enne lapsesaamist koos oldi? See ei päde absoluutselt, igaühel on tuua näiteid nii sealt, kus äsja tutvunud paar kolis kokku, sai lapse ja on siiani koos kui neist, kes aastaid koos elasid ja pärast last lahku läksid.  Palju rohkem sõltub ikka kokkusaanud inimeste stressitaluvusest (sest beebi saamine on stress, pinge ja elukorralduse sassilöömine ja mitte vähe), üldisest suuremeeldusest, võimest vigu taliuda ja andetstada jnejne. Minu meelest on palju rohkem naisi, kes logiseva suhte “tugevdamiseks” (veel ühe) lapse kipuvad tegema, ja vot see plaan lendab minu elukogemuse järele palju suurema tõenäosusega vastu taevast. Ei hoia lapsega meest kinni. Hea suhte laps tugevdab, juba viletsa suhte lagundab hoopis.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Arvan, et on palju neid juhuseid, kus üks osapooltest ise usub, et laps lahendab suhtes niigi olemasolevad probleemid, aga siis tuleb välja, et see nii ei ole. Näide: Naine on kuri, näägutab ja ei taha, et mees mööda klubisid ringi käiks igal vabal õhtul, äkki jätab maha ka veel. Lahendus, laps, kui lapse saab, ega siis ometi näägutamiseks aega ei leia. Tulemus: Nüüd näägutab veel rohkem, kui enne, kes oleks võinud arvata.

Tundub absurdne, aga minu ülikooliaegsele sõbrannale rääkis mees niimoodi augu pähe laps saada, naine ise ei plaaninud lähimate aastate lõikes veel emaks saamist. Kui laps oli käes, siis ei ilmunud mees üldse enamjaolt koju, sest laps nuttis öösiti ja naine tema sõnade järgi nägi välja, nagu psühhopaat. Nii ränka sünnitusjärgset depressiooni nägin ka esimest korda elus. Lõppes lahkuminekuga, nagu arvata oli, sest kui suhe on niigi probleemne, siis laps maagilist lahendust ei too. Lahku minna soovivat meest kinni ka ei hoia.

 

Siis on muidugi need ka, kes tõesti väga noorelt emaks saavad ja lahku lähevad ja siis jälle uue leiavad, emaks saavad. Kui mul esimene laps sündis, siis olin koos palatis ühe tüdrukuga, kes oli sel ajal 20 ja sünnitas neljandat last, esimesel kahel pidi üks ja sama isa olema, teistel erinevad. Vahest mõtlen, et kuidas tal läheb, on ta oma eluga rahul, kuhu omadega jõudnud on, nime ka ei mäleta.. Tahaks mõelda nii, et see viimane suhe oligi see õige ja siiamaani on koos ja õnnelikud, aga tegelikult vist igavest õnne väga raske leida, kui katse-eksitus meetodil iga suhtega just laps kaasa peab tulema.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen siin oma 20 aastat lugenud, kuidas suhted lähevad halvaks pärast laste sündi. Peamiselt kirjutavad naised, kuidas mees muutub totaalselt, kuidas temas avalduvad ootamatud omadused, mis kohe üldse ei meeldi, kuidas mees üldse ei tegele lastega jne. Päris palju hulle lugusid, kus suhted on nii tuksis omavahel, et süsteemitatakse ja sõimatakse, käiakse kohtus ja manipuleeritakse läbi laste, enamik ei saa aru, kuidas nad kõige sellega oma lapsi lõhuvad, nende tuleviku tuksi keeravad ebastabiilse ja mürgise keskkonnaga. Ja lõpuks ongi mul küsimus – miks suur osa inimestest nii kiirest lapsed saada tahab? Miks ei soovita näiteks olla 5 aastat enne koos, et inimest päriselt tundma õppida, et sattuda koos erinevatesse olukordadesse, mida elu kaasa toob ja mis ei pruugi esimesel aastal ilmneda? Üks asi on teineteise tundma õppimine, teine asi see, et miks ei taheta kahekesi nautida elu enne lapsi? Minu küsimused ei oleks põhjendatud, kui siin oleksid enamik teemasid sellest, kuidas kõik on tore ja hea, kahjuks on kõik päevad täis kurbi suhteteemasid, kus kõige enam kannatavadki need kallid lapsed, kelle tegemisega nii hirmus kiire oli.

ega see 5 aastat “käimist” enne laste saamist ka ei päästa. sa pole ju oma kaaslast lapsevanema rollis näinud.

minu isiklik kogemus on, et mees oli suurepärane enne laste saamist, oli tore isa esimese lapse puhul, aga teise lapse sündides keeras nii ära, et kooselu jätkamine oli võimatu.

seega me kunagi ei tea, mis elu toob. aga lapsi saamata ka ärge jätke. saage kasvõi üks- enda rõõmuks!

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jäin rasedaks poolteist aastat pärast mehega tutvumist. Seda plaanitult ja sihipäraselt. Ja miks nii vara – sest olin tutvudes juba 34 ja tahtsin vähemalt kahte last. Bioloogiline kell hakkab selles vanuses juba vaikselt tiksuma ja lapsi tahtsin kindlasti saada.

Teiseks, nagu öeldakse, aeg ei aita. Tagantjärele mingid nö punased lipud olid mehe käitumises juba enne olemas, ent põhilised probleemid tekkisid pärast esimese lapse sündi ja võimendusid kõvasti, kui ootasin teist last. Mees ilmselt tajus, et nüüd olen tal päriselt käpa all. Lahku läksime, kui teine laps oli imik, ei kahetse siiani. Isana on mees hea ning läbi saame palju paremini kui omal ajal koos olles. Kuigi lastel pole nö tervikperekonda, on see ilmselt parem lahendus, kui pidev pinge ja kohutavad tülid iga päev.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja lõpuks ongi mul küsimus – miks suur osa inimestest nii kiirest lapsed saada tahab? Miks ei soovita näiteks olla 5 aastat enne koos, et inimest päriselt tundma õppida, et sattuda koos erinevatesse olukordadesse, mida elu kaasa toob ja mis ei pruugi esimesel aastal ilmneda?

Üks asi on teineteise tundma õppimine, teine asi see, et miks ei taheta kahekesi nautida elu enne lapsi?

Näiteks meie mehega olime olnud just need pereloomise osas väga ettevaatlikud ja umbusklikud – no teate ju küll, ikka haridust on vaja, töö tahab tegemist, “ära saa mingi suvalisega lapsi” jne. Nii need aastad läksid.

Siis saime kokku ja olime mõlemad ühel nõul, et oodata ja vaadata pole meiesugustel enam aega. Aasta peale kokkukolimist sündis esimene laps. Midagi väga hullu ei juhtunud. St. jäime kokku, pole olnud mürgisust, elu on kulgenud rahulikult, pole intriige… Ainult et,  kahjuks juhtus ikkagi see tüüpiline lugu, et peale esialgset õhinat (mees põles isegi rohkem lapsesaamsiega kui mina) juhtus ikka see tüüpiline lugu, et naine (st. siis mina) on peale tundmatus kohas vette hüppamist (ma ei teadnud lastest/pereema olemisest midagi – nullist pidin kohanema) nüüd, kui lapsed juba natuke suuremad, väga rahul.

Aga mees vastupidi, peal esialgset õhinat… tüdines, ei viitsi nagu enam üldse mingitesse pere/laste asjadesse süveneda. Ja näitab aina enam ka seda tüdimust välja. Kohustused täidab. Aga ilmselgelt tülpinult ja pika hambaga. Võibolla mõjub vanuse lisandumine nii. Kuigi vanusenumber nagu nii suur ju ei olegi. Aga samas – inimesed vananevadki erinevalt. Ja kui mehele tundun mina ja lapsed tüütud – siis mulle omakorda tundub mehe resigneerunud, mitte millestki huvituv ja koos olemist mitte väärtustav olek aina enam tüütu! Aina enam tekib mõtteid, et lihtsam oleks elada omaette – ei kisuks keegi oma torisemisega minu energiataset alla…

Sa ei näe iial ette, kellest saab juba keskeas torisev, tülpinud vanainimene – ja kellest mitte. No ja kuidas sa seda ette näed? Võid ju elada näit. 5a koos – aga kui selle 5a jookul seda muutust mehes ei teki, vaid see tekib kunagi hiljem – siis sa ikkagi ei tea ju.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Las igaüks elab oma elu nii nagu tahab. Miks enda pead üldse selliste küsimustega vaevata?

+3
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 65 )


Esileht Pereelu ja suhted Miks nii kiiresti on vaja lapsi?