Esileht Pereelu ja suhted Miks nii kiiresti on vaja lapsi?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 65 )

Teema: Miks nii kiiresti on vaja lapsi?

Postitas:
Kägu

Sa ei näe iial ette, kellest saab juba keskeas torisev, tülpinud vanainimene – ja kellest mitte.

Väike vihje: vaadake oma elukaalase vanemaid 🙂 See, mis neis häirib, hakkab ka elukaaslases tõenäoliselt häirima, sest käitumismustrid on mitte ainult õpitud, vaid ka suuresti pärilikud.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väike vihje: vaadake oma elukaalase vanemaid 🙂 See, mis neis häirib, hakkab ka elukaaslases tõenäoliselt häirima, sest käitumismustrid on mitte ainult õpitud, vaid ka suuresti pärilikud.

Kohutavalt ebaõiglane ja igasugust edasiarengut välistav ellusuhtumine ju. Umbes nii, et kui su vanematel oli mingi käitumismuster – siis pane parem kohe nöör kaela, sest kõik on ette määratud korduma ja mingi areng pole võimalik üldse.

Küll on aga ohumärk see, kui keegi õigustab või suhtub ükskõiksusega oma vanemate mingitesse halbadesse käitumismustritesse. See on tõesti vihje, et tema jaoks on need normaalsus ja ta võib kalduda neid kordama.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Abiellusin 26 aastaselt, enne elasime poolteist aastat koos, aga enne seda veel käisime mingi 3,5 aastat. Polnud kuskil koos elada. Ülikoolid ka erinevates linnades. Süütuse kaotasin aga juba 18-aastaselt. Kogu selle aja hoidsime rasedust ära. No nii. Pulmad selja taga, vanust 26 ja peale, nüüd võiks mehe arvates hakata kohe last saama. Mina aga oma tööl just nibin-nabin karjääri tegemas ja amet selline, et juba mõnekuise rasedusega kohe kuidagi ei saanud seda pidada. Vastan, et rasestuks poole aasta pärast. Mees, ok. Poole aasta pärast hakkasin siis enda meelest rasestuma. Tavalisele noorpaarile kohase ühe seksikorra päevas asemel oli ovulatsiooni paiku 4. Mees pidas kalendrit ja mina ka 🙂 Soov saada lapsi oli nii meeeeletult suur. Ei midagi. Günekoloog küsis, et kus te varem olite. Mina vastu, et me hoidsime ju ära, ma ei teadnud, et ei rasestugi. Günekoloog vastu, et kui me oleksime teid 20 aastasena ravima hakanud, oleks teie šansud 80%, aga nüüd on 10% ja väga pikk viljatusravi. See see tänapäeval on, ütles günekoloog, et nii hilja hakatakse last tahtma ja siis alles selguvad raskused, millega oleks lihtsam olnud tegeleda 20-22 aastasena. Diagnoosi jätan enda teada. Minul küll vedas, pärast mõnda aastat ja paljusid kulutatud kuu- ja aastapalku saime arstide abiga siiski mitmei lapse vanemateks.
Ma ei propageeriks hilist rasestumist, kui muidugi on ustav ja hoolitsev mees olemas.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Imestan, mis isu on naistel järjest lapsi sünnitada? Lähevad teisele ringile ja hakkab jälle sünnitama.

Sest tahetakse mitut last väikese vahega. Alguses on raske, aga saad selle titemajanduse nii nelja aastaga kaelast maha ja elad edasi.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimesed on väga erinevad. On neid kes, kes soovivad enne lapsi oma elu ära elada ja pärast pühenduvad 100% lastele. Ja on neid, kes oskavad elada ka lastega koos. Ma ei ütleks, et nende teiste lapsed tingimata õnnetud on.

Teemaalgataja, ajast aega on lapsi saadud ootamatult, planeerimatult, liiga vara ja vale partneriga. Miks just praegune aeg seetõttu sinu meelest probleemsem on kui kõik eelmised, selle üle võib paljugi arutleda. Võib-olla pole süüdi mitte liiga varajane lapsesaamine, vaid hoopis liiga lodevad inimsuhted, kerged lahutused ja üleüldine vastutustunde puudumine? Sest ausalt, mina ei usu, et varem lapsesaamist põhjalikumalt kaaluti kui praegu.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kindlasti ei kaalutud vanasti rohkem. Nõukaajal oli suurem osa pruute “natuke” rasedad. Vahendite puudumise tõttu väga kaua niisama vaba kooselu nautida ei saanud. Pruutidel hakkas peale paari kuud kõht kasvama. Ja noh tol ajal oli kombeks, et siis tuleb naine ka ära võtta.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

vanasti ei mindud väikeste laste kõrvalt lahku sest ei saadud. naistel polnud oma raha ja kui olekski olnud, poleks ühiskond seda sallinud. on suurepärane, et oleme jõudnud maailma, kus naine ei pea igat litapoega taluma ainult põhjusel, et too on mees.

 

Isiklikult sain esimese lapse kooselu 10ndal aastal ja väga kahetsen seda hilisust. Olime õppinud kahekesi nii hästi elu nautima, et laps ei tahtnud kuidagi sinna ära mahtuda. Mehel võttis ikka väga pikalt kohanemiseks

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Imestan, mis isu on naistel järjest lapsi sünnitada? Lähevad teisele ringile ja hakkab jälle sünnitama.

Sest tahetakse mitut last väikese vahega. Alguses on raske, aga saad selle titemajanduse nii nelja aastaga kaelast maha ja elad edasi.

Kaelast ära? Saab ka seda iga kord rahulikult nautida!

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

See ei loe, kaua enne lapsi koos ollakse. Ma olin oma eksmehega 15 aastat enne lapsi koos, millest 7 abielus. Kuna tutvusime väga noorelt, siis arvasin, et pärast 15 aastat tunnen oma meest iga külje pealt. Lapsed olid ühiselt planeeritud ja oodatud. Siis aga armus nooremasse ja läinud ta oligi. Lahutus oli üsna räpane, kuigi 15a olin teda näinud väga heast küljest. Pärast lahutust räägiti tema kohta igasuguseid põnevaid asju, millest mul suhte ajal aimugi polnud, aga olin siis üsna naiivne ja usaldav. Nüüd on juba elukogemust rohkem õnneks. Enam ei usalda kedagi.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ehk on eesmärk saada laps, eriti, kui ollakse ligi 40, mees polegi siis nii oluline. 5 aasta pärast on mees läinud, võimalik ka, et 5 nädala pärast. Mis teha, see on elu. Ise teeksin sama lapsesaamisvaliku, kui juba mitmekordne ema poleks.

Mees võib olla tänapäeval kavala naise käes kaitsetu. Meelitatakse nagu kokaiinisõltuvuses narkomaan mõne õndsa hetke nimel orki ja siis aastakümneid maksa sellele kavalikule emmele hüvitisi. Purjus mees ja mõned kaitsmata vahekorrad on ebaproportsionaalselt väike patt nii suurteks rahalisteks karistuseks nagu siin jurisprudentsis kohata võib. Naine on ilus lihasööja lill. Meelitab ohvri oma õie iluga tolmukaid noolima ja laksti! kroonlehed kinni ja ohver käes! Imeb mahladest tühjaks.

Ka võib võrrelda targa naise lapsetegemist kui Cramost kalli tööriista rentimist. Kulutas aega ja kütust sõitis kohale ja sai omale mitmeks päevaks vajaliku riista. Töö tehtud, viid riista tagasi ja maksad leplikult ära, ilma et hakkaks Cramo direktorile mingit jura ajama, et nad selle maatihendaja pruukimise tõttu sulle eluaegsed võlglased on. Kohtus isade elatisnõuete asjus aga naised selliste ebaloogilisustega väitlevadki. Täie teadlikkusega laenutas keeruliselt käituva riista. Kasutusõpetust läbi ei lugenud. Põristas sängis nii hullusti, et praod maja seintes, maksku aga heaga kõik kinni, muidu tuleb Sarv ja võtab kohtu abil kõik ära. Häbi peaks olema

Sellistele meestele, kes ei ole võimelised enda eest otsustama, tuleks eestkostja määrata.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

… ja kondoom paelaga kaela siduda, nagu vanasti võti lapsele, et ei unustaks kasutada…

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa ei näe iial ette, kellest saab juba keskeas torisev, tülpinud vanainimene – ja kellest mitte.

Väike vihje: vaadake oma elukaalase vanemaid 🙂 See, mis neis häirib, hakkab ka elukaaslases tõenäoliselt häirima, sest käitumismustrid on mitte ainult õpitud, vaid ka suuresti pärilikud.

Mis juttu sa ajad? Sa erinevatest inimtüüpidest pole kuulnud?
Näiteks minu mehe vanemad on kogujad ja mitte just kõige suuremad korra armastajad, aga minu mees on kergelt pedant. Tema üks vanematest on sangviinik ja teine on flegmaatik, aga minu mees on melanhoolik. Sinu jutu põhjal võiks kahtlustada, et mu mehest saab üli ekstravertne plähmerdaja, kellel on üldisest segadusest ükskõik või flegmaatik, kes laseb kõigel minna. Ei kõla väga tõenäoliselt.
Või näiteks minu ema – enesekeskne koleerik. Temaga on võimatu koos olla, ta teeb asju, mis paneb nii mõnelgi pead vangutama. Sinu jutu põhjal võiks mu mees karta, et minust, kui rahuliku loomuga inimesest, võib tulevikus saada ennasttäis õiendaja.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

See ei loe, kaua enne lapsi koos ollakse. Ma olin oma eksmehega 15 aastat enne lapsi koos, millest 7 abielus. Kuna tutvusime väga noorelt, siis arvasin, et pärast 15 aastat tunnen oma meest iga külje pealt. Lapsed olid ühiselt planeeritud ja oodatud. Siis aga armus nooremasse ja läinud ta oligi. Lahutus oli üsna räpane, kuigi 15a olin teda näinud väga heast küljest. Pärast lahutust räägiti tema kohta igasuguseid põnevaid asju, millest mul suhte ajal aimugi polnud, aga olin siis üsna naiivne ja usaldav. Nüüd on juba elukogemust rohkem õnneks. Enam ei usalda kedagi.

Sellel mehel olid nö sarved maha jooksmata. Kui püsisuhe algab väga noorelt, kiputakse hiljem vahelejäänu tasa teha.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laste olemasolu määrab inimese väärtuse. Mida rohkem on lapsi, seda suurem on inimese väärtus. Lastetud on alaväärtuslikud.

+2
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa ei näe iial ette, kellest saab juba keskeas torisev, tülpinud vanainimene – ja kellest mitte.

Väike vihje: vaadake oma elukaalase vanemaid 🙂 See, mis neis häirib, hakkab ka elukaaslases tõenäoliselt häirima, sest käitumismustrid on mitte ainult õpitud, vaid ka suuresti pärilikud.

Boože moi, KÄITUMISMUSTRID ei ole ega saa olla geneetiliselt pärilikud, sest need mustrid omandatakse KÄITUMUSLIKULT!!!

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa ei näe iial ette, kellest saab juba keskeas torisev, tülpinud vanainimene – ja kellest mitte.

Väike vihje: vaadake oma elukaalase vanemaid 🙂 See, mis neis häirib, hakkab ka elukaaslases tõenäoliselt häirima, sest käitumismustrid on mitte ainult õpitud, vaid ka suuresti pärilikud.

Ei pea absoluutselt paika, vanemad ja lapsed võivad omavahel väga erinevad olla. Mina oma emast olen käitumise poolest erinev nagu siga ja kägu, ainult välimuselt oleme päris sarnased.

Samas tasub vaadata mehe suhteid vanematega – kui poeg käitub emaga halvasti, on väga tõenäoline, et hakkab sind samamoodi kohtlema. Alguses armununa ta seda muidugi ei tee, aga aja edenedes hakkab asi kahjuks ikka sinnapoole tüürima.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen juba mõnda aega tajunud ühiskonnas teatavaid väärtushinnanguid vääratena. Näiteks, et sina ise oled ideaalne just sellisena nagu oled, aga sinu võimalik partner peaks end sinu tahtmiste, himude ja arusaamade järgi muutma. Et ise võid sa olla ükskõik milline, nagu sa parajasti oled, aga elukaaslane peaks täiesti juhuslikult sattuma sinu jaoks perfektne. Ja ta peaks muutma ennast sinu jaoks uuesti perfektseks iga kord, kui sinu elu sunnib sind mingil moel muutuma, ilma et sina peaks tema soovide tahtmiste või vajadustega arvestama. Et Psühholoogide-terapeutide soovitatud “kõigepealt ise, siis suhe, siis lapsed” tähendab, et oma partneri soovidele ja vajadustele pööratakse tähelepanu alles siis, kui endal enam mitte millegi üle nuriseda ei ole.

Sellised arusaamad tekitavad meeletul hulgal pettumust.

Muistsetel aegadel, kui paari pandi sisuliselt võhivõõraid, need kooselud toimisid, mitte sellepärast, et ainult ühiskonna sund oleks neid koos hoidnud, vaid ka sellepärast, et ootused olid teised. Keegi ei oodanud, et kaasa on jumalast antult perfektne. Kõik elasid teadmises, et oludega tuleb kohaneda. Tuleb õppida sallima oma kaasa puudusi ja ise kohanduda oma kaasa soovide ja vajadustega.

On jäänud mulje, et edukamad on paarid, kes ei venita nooruses elu nautimist pikaks, vaid võtavad mingi mõistliku aja järel mõistlikke riske. Ei looda peret ehk esimese ettejuhtuvaga, aga ei jääda ka hiliste kolmekümnendateni ootama seda perfektset. Ei jäeta elukaaslast end pooleks tosinaks või enamaks aastaks tõestama, vaid ollakse mõistliku aja järel valmis leppima tema võimalike veel avalduvate puudustega.

Mis puutub elu nautimisse, siis tundub see sujuvat paremini paaridel, kes on saanud lapsed pigem varastes 20ndates. Nad on oma elu 40ndate keskpaigaks üles ehitanud, lapsed oma elu peale saatnud ja neil on nüüd piisavalt raha, et endale kõike lubada. Mida sa niiväga noorena ikka nautida saad, kui karjäär ja elu tahavad alles ülesehitamist ja muu jaoks raha ei jätku.

Lühidalt, meie siinne ühiskond paistab vajavat tõsist korrektuuri oma suhtumises suhetesse ja normaalsesse elurütmi. Praegune perfektse kaaslase otsimise ideoloogia tundub jätvat meist enamuse eluaegsesse rahulolematusesse.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis puutub elu nautimisse, siis tundub see sujuvat paremini paaridel, kes on saanud lapsed pigem varastes 20ndates. Nad on oma elu 40ndate keskpaigaks üles ehitanud, lapsed oma elu peale saatnud ja neil on nüüd piisavalt raha, et endale kõike lubada. Mida sa niiväga noorena ikka nautida saad, kui karjäär ja elu tahavad alles ülesehitamist ja muu jaoks raha ei jätku

Igasugused elumudelid on mingist aspektist just need õiged. Mina reisisin noore ja rahatuna pool maailma läbi üsna väheste ressursside najal, või maksis mõni õpingute käigus saadud stipendium erialaga seotud reisid kinni. Reisimise vahepeal sõin leivakoorukesi piltlikultöeldes ja elasin igasuguste mugavusteta kommuunis ja kogusin raha järgmise reisi tarvis, reisil elasin sageli telgis. Sellist odavat koonerdamist saab enesele vaid lastetu inimene lubada.  Seejärel 29-33 eluaastal tegin järjest kolm last, elasin spurdina väikelasteea üle koos majaehitamise stressiga keskendudes täielikult lastele. Jah, kui poleks õnne olnud ja oleks rasestumine keeruline olnud, poleks see nii lihtne olnud. Nüüd on lapsed teismelised, tegutsevad iseseisvalt, mina veidi üle 40, maja-autod, saun jne. olemas, käime mehega jälle üsna vabalt ringi ja naudime elu. Aga üle 50sena on väga raske näiteks juba igasugu raskeid mägimatku ja sukeldumisretki jne ette võtta, seega kui sul on sellised soovid, siis kogu elu elamist sellele ajale jätta, mil lapsed suured, ka ei tasu.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et lahku minnakse kuna naise jaoks on laps nr1 ja paarisuhe unustatakse. Ise otsime mehega igasuguseid variante, et kahekesi kvaliteetaega veeta- vahest piisab ka 15minutist laste uinaku ajal😁. Pikematel käimistel saab lapsed vajadusel vanavanemate hoolde jätta.

 

 

 

 

 

 

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et lahku minnakse kuna naise jaoks on laps nr1 ja paarisuhe unustatakse. Ise otsime mehega igasuguseid variante, et kahekesi kvaliteetaega veeta- vahest piisab ka 15minutist laste uinaku ajal😁. Pikematel käimistel saab lapsed vajadusel vanavanemate hoolde jätta.

Lahku minnakse seepärast, et naisel ja mehel on erinev nägemus sellest, mis on elu lastega. Meie mehega oleme mõlemad sellised, kes absoluutselt ei vajanud mingit eraldi aega, et kahekesi kusagile minna, sest me tegutsesime perena koos kogu aeg, mees osales ka pereelus ning seetõttu ei jaksanud ka tema nii väga palju energiat panustada spetsiaalsetele kahekesi spaas käimistele, pidudes käimistele ega soovinud ta selle pideva rakkes olemise kõrvalt päevas mitu korda seksida. Tema pidas seda väikelaste perioodil täiesti normaalseks ega olnud seepärast stressis (sest olukord vastas tema ootustele), mina pidasin seda normaalseks (sest olukord vastas ka minu ootustele) ja seetõttu ei olnud meil kummalgi teineteisele etteheiteid. Lubasime üksteisele ka lastevaba aega. Lisaks aega kahele me ei vajanud, igal päeval õhtuti ikka tunnikese leidsime, mil kasvõi diivanil kõrvuti omi asju teha nohistada (või ka koos, kui selleks tuju), kui lapsed kõik magasid.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu küsimused ei oleks põhjendatud, kui siin oleksid enamik teemasid sellest, kuidas kõik on tore ja hea, kahjuks on kõik päevad täis kurbi suhteteemasid, kus kõige enam kannatavadki need kallid lapsed, kelle tegemisega nii hirmus kiire oli.

Kas Sa sellest saad aru, et siia kirjutavadki inimesed, kellel on tekkinud mure? Keegi oma õnneliku pereelu siin väga ei lahka tõepoolest, sest milleks?

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga üle 50sena on väga raske näiteks juba igasugu raskeid mägimatku ja sukeldumisretki jne ette võtta, seega kui sul on sellised soovid, siis kogu elu elamist sellele ajale jätta, mil lapsed suured, ka ei tasu.

Teie saite oma lapsed moodsalt hilja. Saanuks te lapsed vanuses 21-24, siis oleksid nad teie 40 aastaseks saades piisavalt mõnusad, et kas üksi koju jätta või suusatama kaasa õtta.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga üle 50sena on väga raske näiteks juba igasugu raskeid mägimatku ja sukeldumisretki jne ette võtta, seega kui sul on sellised soovid, siis kogu elu elamist sellele ajale jätta, mil lapsed suured, ka ei tasu.

Teie saite oma lapsed moodsalt hilja. Saanuks te lapsed vanuses 21-24, siis oleksid nad teie 40 aastaseks saades piisavalt mõnusad, et kas üksi koju jätta või suusatama kaasa õtta.

Jah sel ajal käivad kodus mõnusad rajud peod, kus terve facebook koos.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen juba mõnda aega tajunud ühiskonnas teatavaid väärtushinnanguid vääratena. Näiteks, et sina ise oled ideaalne just sellisena nagu oled, aga sinu võimalik partner peaks end sinu tahtmiste, himude ja arusaamade järgi muutma. Et ise võid sa olla ükskõik milline, nagu sa parajasti oled, aga elukaaslane peaks täiesti juhuslikult sattuma sinu jaoks perfektne. Ja ta peaks muutma ennast sinu jaoks uuesti perfektseks iga kord, kui sinu elu sunnib sind mingil moel muutuma, ilma et sina peaks tema soovide tahtmiste või vajadustega arvestama. Et Psühholoogide-terapeutide soovitatud “kõigepealt ise, siis suhe, siis lapsed” tähendab, et oma partneri soovidele ja vajadustele pööratakse tähelepanu alles siis, kui endal enam mitte millegi üle nuriseda ei ole.

Sellised arusaamad tekitavad meeletul hulgal pettumust.

Muistsetel aegadel, kui paari pandi sisuliselt võhivõõraid, need kooselud toimisid, mitte sellepärast, et ainult ühiskonna sund oleks neid koos hoidnud, vaid ka sellepärast, et ootused olid teised. Keegi ei oodanud, et kaasa on jumalast antult perfektne. Kõik elasid teadmises, et oludega tuleb kohaneda. Tuleb õppida sallima oma kaasa puudusi ja ise kohanduda oma kaasa soovide ja vajadustega.

On jäänud mulje, et edukamad on paarid, kes ei venita nooruses elu nautimist pikaks, vaid võtavad mingi mõistliku aja järel mõistlikke riske. Ei looda peret ehk esimese ettejuhtuvaga, aga ei jääda ka hiliste kolmekümnendateni ootama seda perfektset. Ei jäeta elukaaslast end pooleks tosinaks või enamaks aastaks tõestama, vaid ollakse mõistliku aja järel valmis leppima tema võimalike veel avalduvate puudustega.

Mis puutub elu nautimisse, siis tundub see sujuvat paremini paaridel, kes on saanud lapsed pigem varastes 20ndates. Nad on oma elu 40ndate keskpaigaks üles ehitanud, lapsed oma elu peale saatnud ja neil on nüüd piisavalt raha, et endale kõike lubada. Mida sa niiväga noorena ikka nautida saad, kui karjäär ja elu tahavad alles ülesehitamist ja muu jaoks raha ei jätku.

Lühidalt, meie siinne ühiskond paistab vajavat tõsist korrektuuri oma suhtumises suhetesse ja normaalsesse elurütmi. Praegune perfektse kaaslase otsimise ideoloogia tundub jätvat meist enamuse eluaegsesse rahulolematusesse.

Muidu olen nõus, aga kui sa said kolm last varastes 20ndates, siis sa sel ajal ju karjääri teha ei saanud. Kolm pluss kolm pluss kolm aastat kodus. Ja siis palju aastaid haigete lastega rohkem kodus kui tööl. Sel juhul sa 40 ligi alles hakkad mõtlema, millises suunas tööalaselt areneda ja kas minna midagi muud õppima. Sul pole mingit karjääri veel olnud.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga üle 50sena on väga raske näiteks juba igasugu raskeid mägimatku ja sukeldumisretki jne ette võtta, seega kui sul on sellised soovid, siis kogu elu elamist sellele ajale jätta, mil lapsed suured, ka ei tasu.

Teie saite oma lapsed moodsalt hilja. Saanuks te lapsed vanuses 21-24, siis oleksid nad teie 40 aastaseks saades piisavalt mõnusad, et kas üksi koju jätta või suusatama kaasa õtta.

Jah sel ajal käivad kodus mõnusad rajud peod, kus terve facebook koos.

Sul sellised lapsed 🙁 🙁 et sa ei saa enne nende 40. sünnipäeva neid ööseks üksi koju jätta? Kaju sinust.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Muidu olen nõus, aga kui sa said kolm last varastes 20ndates, siis sa sel ajal ju karjääri teha ei saanud. Kolm pluss kolm pluss kolm aastat kodus. Ja siis palju aastaid haigete lastega rohkem kodus kui tööl. Sel juhul sa 40 ligi alles hakkad mõtlema, millises suunas tööalaselt areneda ja kas minna midagi muud õppima. Sul pole mingit karjääri veel olnud.

Terve praeguste 50-60-aastaste põlvkond peaaegu (peaaegu!) nagu üks mees sai lapsed ülikooli ajal ning kõrghariduse omandamise ajaks vanuses 24-25 oli neil esimene laps või lapsed juba olemas. Laps läks kahe-pooleselt või kolmeselt kui ma õigesti mäletan, lasteaeda, ema tööle.
Minul ei tekkinud küll mingit karjääripausi oma 3 lapsega. Miks see oleks pidanud tulema? Ülikool venis küll 5 aastalt 7 aastani.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

vanasti ei mindud väikeste laste kõrvalt lahku sest ei saadud. naistel polnud oma raha ja kui olekski olnud, poleks ühiskond seda sallinud. on suurepärane, et oleme jõudnud maailma, kus naine ei pea igat litapoega taluma ainult põhjusel, et too on mees.

Isiklikult sain esimese lapse kooselu 10ndal aastal ja väga kahetsen seda hilisust. Olime õppinud kahekesi nii hästi elu nautima, et laps ei tahtnud kuidagi sinna ära mahtuda. Mehel võttis ikka väga pikalt kohanemiseks

Millal vanasti? Nõukaaajal käisid naised ka tööl ja asi polnud rahas. Küll aga oli raske uut eluaset leida ja 3-toalise korteri nimel taluti joodikust meest edasi. Veel varasemast ajast räägid? Siis elati ju valdavalt maal ja kõik tuli omast majapidamisest. Siis polnud suurt vahet, kas olid üksik mees või naine, nii või teisiti oli üksi majapidamise üleval hoidmine võimatu. Aga kuna mees ja naine rassisid majapidamises erinevate tööde kallal ja nägidki üksteist alles õhtul, siis polnudki nii suur asi, et su abikaasa sulle eriti meeldinud.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Muidu olen nõus, aga kui sa said kolm last varastes 20ndates, siis sa sel ajal ju karjääri teha ei saanud. Kolm pluss kolm pluss kolm aastat kodus. Ja siis palju aastaid haigete lastega rohkem kodus kui tööl. Sel juhul sa 40 ligi alles hakkad mõtlema, millises suunas tööalaselt areneda ja kas minna midagi muud õppima. Sul pole mingit karjääri veel olnud.

Terve praeguste 50-60-aastaste põlvkond peaaegu (peaaegu!) nagu üks mees sai lapsed ülikooli ajal ning kõrghariduse omandamise ajaks vanuses 24-25 oli neil esimene laps või lapsed juba olemas. Laps läks kahe-pooleselt või kolmeselt kui ma õigesti mäletan, lasteaeda, ema tööle.

Minul ei tekkinud küll mingit karjääripausi oma 3 lapsega. Miks see oleks pidanud tulema? Ülikool venis küll 5 aastalt 7 aastani.

No tol ajal ei olnud kõrghariduse nii pop kui täna ja valdav osa selle põlvkonna naisi ei ole kõrgharidusega. Lihtsalt töötamine ei võrdu ju karjääri tegemisega. Jah käisid terve elu ühes vabrikus või asutuses tööl, aga ei liikunud ühtegi sammu karjääris kõrgemale. Naisi oli kõrgetel kohtadel üpris vähe.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nõukaajaga ei ole mõtet võrrelda ka selles mõttes, et korteri said ju riigilt. Minu vanemad lõpetasid ülikooli ja koos sellega anti töökoht, anti korter. Vanemate abiga osteti ka auto. Neil polnud mingit pangalaenu ega takistusi, miks lapsesaamist edasi lükata. Täna ei ole 25-aastasel ju korterit ega maja. Pank ei anna talle laenugi, sest ta on nii vähe veel töötanud. Kuhu ta need lapsed 20. eluaastates sünnitab?

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Muidu olen nõus, aga kui sa said kolm last varastes 20ndates, siis sa sel ajal ju karjääri teha ei saanud. Kolm pluss kolm pluss kolm aastat kodus. Ja siis palju aastaid haigete lastega rohkem kodus kui tööl. Sel juhul sa 40 ligi alles hakkad mõtlema, millises suunas tööalaselt areneda ja kas minna midagi muud õppima. Sul pole mingit karjääri veel olnud.

Terve praeguste 50-60-aastaste põlvkond peaaegu (peaaegu!) nagu üks mees sai lapsed ülikooli ajal ning kõrghariduse omandamise ajaks vanuses 24-25 oli neil esimene laps või lapsed juba olemas. Laps läks kahe-pooleselt või kolmeselt kui ma õigesti mäletan, lasteaeda, ema tööle.

Minul ei tekkinud küll mingit karjääripausi oma 3 lapsega. Miks see oleks pidanud tulema? Ülikool venis küll 5 aastalt 7 aastani.

No tol ajal ei olnud kõrghariduse nii pop kui täna ja valdav osa selle põlvkonna naisi ei ole kõrgharidusega. Lihtsalt töötamine ei võrdu ju karjääri tegemisega. Jah käisid terve elu ühes vabrikus või asutuses tööl, aga ei liikunud ühtegi sammu karjääris kõrgemale. Naisi oli kõrgetel kohtadel üpris vähe.

Mis jutt see nüüd on. Meie klassi 25 tüdrukust eranditult kõigil on kõrgharidus. Enamikul kohe peale keskkooli, mõnel ka jäi paar aastat vahele. Üks tüdruk küll sattus naiseks peksjale ja sai üikooli alles 31 aastaselt. Kõigil 8 poisil on ka kõrgharidus.
Vastupidi. Nüüd on neid küünetehnikuid ja ilusalongi administraatoreid tekkinud nagu seeni pärast vihma. Kui aga siis elasid ikka tavalises keskmises kultuurses peres ja õppeedukus oli ikka 3+, siis ülikooli peale mõte ikka liikus. Ehk aitas ka see, et stippi ju sai ja ühikad olid. Mu mees on vaesest perest ja nende pere 4 last läksid kõik ülikooli. Kulud perele olid ehk bussipiletid, kui laps koju sõitis pühapäevaks. Ja mooonapakk ühikasse kaasa.
Praegu vaadatakse, kuidas rikkaks saada. Siis just mindi ülikoolidesse, sest ega muud normaalsel inimesel nõukogude õilmitsevas tegelikkuses väga teha polnud.

+2
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 65 )


Esileht Pereelu ja suhted Miks nii kiiresti on vaja lapsi?