Teema: Miks nii suur laps kogu-aeg lähedust otsib?

Siin on küll palju miinustatud aga pean ütlema, et minu kolmest lapsest üks on samasugune. Uskuge või ärge uskuge, aga füüsilist lähedust saab olla ühel hetkel liiga palju. Minu lähedusesõltuvuses laps on 11 aastane. Ükskõik kui väsinud ma ka ei ole, ta tahab kogu oma keharaskusega minu vastu vajuda, minu külge liibuda, nii, et liigutada on raske, asendit vahetada on raske. Ükskõik, on mul parasjagu käes kuum pada, kuhjas pesuga pesukauss vms, ma pean alati valmis olema, et ta mind kallistama tuleb ja siis külge rippuma jääb. Mina olen ise ka suure lähedusevajadusega aga see on liig, mis liig. Olen hellalt talle küll ja küll seletanud, et kui tuled, katsu oma keharaskus ikkagi oma jalgele või diivanile vm. suunata, mitte kogu raskusega minu vastu vajuda. Vangis olemise tunne tekib, sest ei pissile, nina nuuskama, raamatut võtma vm. minna ei saa ilma, et pead mitu head sekundit paluma, et sind lahti lastaks. Ja kõigi nende aastatega ei ole talle selgeks saanud, et kui inimesel on käed tööd täis, näiteks lõikab toorest liha vms. ei ole õige aeg kallistamiseks. Tema meelest on seda õiget aega liiga vähe. Millal see üle läheb, ma ei tea.

Mul on lapsest kahju, et ta ei saa emalt turvatunnet. Ega lapsel trauma kogemust ei ole? Peretülid? Nääklemised?  Koduvägivald? Väärkoheldud?

Mul on ka üks lastest nagu liim minu küljes. 11a poiss. Kunagi oli füüsiline trauma, ei oska öelda, kas see on põhjus. Kunagi olid peretülid mehega suuremad, võib ka see olla põhjuseks.

Täna jumalat et ta sinu tähelepanu otsib. Sedasi karjudes ja vastikusega teda tõrjudes, hakkab talle tähelepanu pakkuma u 50 aastane kiimane jorss. Meeldiks see sulle rohkem?

#3675502:

#3675495:

Ma otsisin seda tähelepanu hiljem teistmoodi. Hakkasin lollusi tegema, ainult selle jaoks, et saada mingitki tähelepanu emalt.

Miks on üldse vaja emalt niimodi tähelepanu kerjata?

Vastus peitub selle lapse eelnevas 12 eluaastas  – ilmselgelt jäi tal selle aja jooksul lähedusest ja tähelepanust puudu. Nii et kui sina oled selle lapse ema, siis vaata peeglisse.

Kui sa oled siiralt puudutuste foobik, siis ütle talle: Anna andeks, aga mulle ei meeldi kallistada. Palun arvesta sellega. Mitte ära haugu ta peale, et kallistamine on üleüldse halb ja laps ei peaks üldse mitte kedagi kallistama. Esita minateateid. Tema pole sinu foobiate eest vastutav.

Muide, mina ka ei kannata suvaliste inimeste kallistusi. Kohustuslikud kolleegikallistused töö juures on asi, mida ma püüan vältida.

Aga oma last ja meest ikka kallistan, sest nad on mulle lähedased kallid inimesed.

#3675653:

#3675511:

#3675507:

Miks on vaja sellisel emal laps saada, kellele tal tähelepanu ei jagu?

Kas lapse saamine eeldab, et järgmised 18 aastat peab nonstop lapse vajadused esikohale seadma?

Paraku küll jah. Võib teha kokkuleppeid. Näiteks, et alates 21 õhtul on igaüks oma toas ja emal oma aeg. Enne seda tuleb jutud ära rääkida ja kallid ära teha. Aga põhimõtteliselt pead siiski kogu aeg siiski lapse jaoks olemas olema.

Mul ei ole üldse raske oma lapsele öelda: nii, ma tahan nüüd natuke aega omaette olla, saad sa hakkama? Enamasti saab. Kui leiab, et ei saa, lahendame selle “ei saa” ära. Kõik on läbi räägitav.

#3675656:

Siin on küll palju miinustatud aga pean ütlema, et minu kolmest lapsest üks on samasugune. Uskuge või ärge uskuge, aga füüsilist lähedust saab olla ühel hetkel liiga palju. Minu lähedusesõltuvuses laps on 11 aastane. Ükskõik kui väsinud ma ka ei ole, ta tahab kogu oma keharaskusega minu vastu vajuda, minu külge liibuda, nii, et liigutada on raske, asendit vahetada on raske. Ükskõik, on mul parasjagu käes kuum pada, kuhjas pesuga pesukauss vms, ma pean alati valmis olema, et ta mind kallistama tuleb ja siis külge rippuma jääb. Mina olen ise ka suure lähedusevajadusega aga see on liig, mis liig. Olen hellalt talle küll ja küll seletanud, et kui tuled, katsu oma keharaskus ikkagi oma jalgele või diivanile vm. suunata, mitte kogu raskusega minu vastu vajuda. Vangis olemise tunne tekib, sest ei pissile, nina nuuskama, raamatut võtma vm. minna ei saa ilma, et pead mitu head sekundit paluma, et sind lahti lastaks. Ja kõigi nende aastatega ei ole talle selgeks saanud, et kui inimesel on käed tööd täis, näiteks lõikab toorest liha vms. ei ole õige aeg kallistamiseks. Tema meelest on seda õiget aega liiga vähe. Millal see üle läheb, ma ei tea.

Minul on samasugune laps, praegu 7-a, aga tema ka tahab palju lähedust ja ma ise ka tahan teda kallistada ja musitada. AGA vahel, kui ma olen väga väsinud või kui ma ka parajasti söön või kääride-nõeltega käsitööd teen ja siis laps tuleb ja ka sõna otseses mõttes vajub oma keharaskusega mulle peale või hakkab ennast minu vastu hõõruma või küljes rippuma, siis olen ka vahel pahandanud ja öelnud, et ta laseks mul vähemalt söömise lõpetada vms. Ta muidugi solvub ja ütleb, et ‘ma tahtsin ainult kallistada’ või ‘ma arvasin, et sulle meeldib kalli’. Ma siis ütlen, et meeldibki ja ma tahan küll kalli, aga mitte sel hetkel, kui ma parajasti hambaid pesen või üritan suutäit alla neelata…

Nii et jah, see võib muutuda üsna ahistavaks. Aga ma arvan, et sellisel juhul peab leidma selle aja, mil lapsega lähedust väljendada, nt enne magamajäämist hästi palju kallisid ja musisid teha või midagi sellist, et laps ikkagi tunneks, et teda armastatakse. Õnneks mulle endale muidu meeldib ka lapse kalli ja musi, lihtsalt vahel läheb liiale.

Ema karjub lapse peale kui laps lähedust soovib ja siis imestab, et laps ema tähelepanu tahab? Laps soovib sinuga positiivseid emotsioone, aga sa vastad talle tõrjuvalt. Ole mureta, varsti ta seda enam ei soovi, võib juhtuda, et ega ta sinuga väga suhelda ei soovigi siis.

Mul on ema, kes kunagi kallistada ega üldse mingeid tundeid meie vastu näidata ei raatsinud, ei tahtnud või ma ei tea mis probleem tal oli. No probleeme oli peale selle veel, aga las need praegu jäävad. Igatahes oleme me nüüd venna ja õega võõrdunud oma emast täielikult. Minu lapsi ta näinud pole, õde vist paar korda aastas käib seal, vend ka ei suhtle üldse. See inimene pole minu ema, ta on naine, kes kunagi sünnitas. Mind ei huvita see, mis ta teeb või kuidas ta elab. Võõras inimene.

Lapsed ei peagi alati olema tähtsamad kõigist, aga see et su laps nii suur läheduseotsija on, näitab selgelt, et ta ei ole seda kunagi piisavalt saanud. Ta on ebakindel ja sa ainult süvendad seda.

See teema on ju ilmselgelt liba…

#3675338:

#3675289:

Inimene vajab puudutusi. Kui sa ise talle seda kodus ei paku, siis varsti leiab mõne teise koha. Näiteks mõne poisi, kelle kaisus olla. Ma olen ise ka selline füüsilise katsumist vajav inimene. See ei ole üldse seksuaalne, lihtalt vajangi hea inimese kontakti. Kui kunagi poiss-sõbrad tekkisid, siis sain aru, kui palju ma sellest teismelise-eas olin puudust tundnud. Sama teema on vanade inimestega. Neil on ka vaja sõna otses mõttes käe hoidmist ja väikest paid mõnikord.

Kogu elu ei tiirle laste vajaduste üle. Tema vajab puudutusi, aga minule on see vastumeelne. Mis me nüüd siis teeme? Tuleks leppida sellega, et mina ei taha puudutusi.

oleks pidadud siis väikelapse eas rohkem hellust pakkuma. Lapsest tõesti kahju, eriti kui karjutakse ka veel sellepeale, et tema lihtsalt tahab armastust tunda, millest tal ilmselgelt puudus on.

Ise sa oma lapse tegid, miks sa ta siis said, kui tema vajadused sulel korda ei lähe? Aga kui sa ise vajad tulevikus abi, kas lapsele peaksid siis sinu, täiskasvanud inimese vajadused korda minema? Või nähvab ka, et kogu elu ei keerle ühe vanainimese vajaduste ümber?

Karjumise asemel uuri lapselt, kas teda miski vaevab. Proovi õppida ise ka seda lähedust pakkuma, et ta ei peaks seda koguaeg ise otsima

Teemaalgataja on oma lapse suhtes ärritunud ning muutunud iga puudutuse suhtes juba ülitundlikuks.  Neil, kes ütlevad, et omal ajal tähelepanust ilma jäänud laps läheb ja otsib selle tähelepanu mujalt, on õigus. Selline rangus ei ole pigem okei tänapäevases kasvatusstiilis ning lapsele peaks rohkem füüsilist tähelepanu jagama isegi, kui endale on see vastumeelne. Tuleb leida siis viis, kuidas enda tühjaks kallistatud karikat uuesti täita (piisavalt aega lapsele aga piisavalt ka iseendale, et oleks mida lapsele jagada).

Enda puhul, kõige kurvem on see, et ma ise olen täpselt samas mustris. Ma ei mäleta lähedust emaga, meie peres ei kallistatud väga. Ema-isa suhted olid neutraalsed, kunagi ma ei näinud nende lähedust (või ei mäleta). Kolisin kodust üsna noorelt välja ja tekkisid suhted. Siiski – saan täna emaga normaalselt läbi ja mõistan, et tema andis oma parima. Minule teadaolevalt tuleb tema täpselt samasuguse mustriga perekonnast. Teda süüdistada oleks vale.

Olen nüüd abielus 30ndates naine, kellel on 8 aastane tütar, kes soovib minu tähelepanu. Aga ma ei oska seda anda. Teen selle nimel tööd ja mõistan, et pean enda soovi ja kohati ka ebameeldiva tunde maha suruma ja pakkuma lapsele kallisid-musisid. Kuid nagu mõned ka ülal kirjutasid – see lähedusevajadus tuleb täiesti suvalistel hetkedel. Eile oli hetk, kus oleks ma koos süles oleva aastase lapsega tasakaalu kaotamise pärast maha prantsatanud, sest 8-aastane arvas, et tahab mu jalgade ümber end mässida. Loomulikult veidike pahase häälega ütlesin, et nii päris ei saa – sinu kallivajaduse pärast saavad teised haiget. Ja siis tuli: “ma ju tahan AINULT kalli” nagu ma peaks ennast veel halvasti tundma. Seega nõustun sellega, et kui lapsevanem ei ole  kalli-tüüpi inimene, võib see olla nii mõnigi kord äärmiselt ahistav. Tegelen oma läheduse-probleemiga.

Sellega aga ma ka nõus ei ole, et lapsel on tingimusteta õigus igal ajahetkel vanemate füüsilist tähelepanu saada. Igal asjal on oma aeg ja koht ning laps peab ka mõistma, et keset majapidamistöid ei ole õige hetk külge ennast kleepida. Või kui ma tegelen väiksemaga, tunneb tema armukadedust ja on kohal ennast külge kleepimas. Laps on inimene aga lapsevanem on ka ning ka teistel pere lastel on õigus saada lapsevanema üks-ühele tähelepanu.

Hea teema-algataja, ma soovitan teil välja selgitada oma vastumeelsuse tegelikud ja tõelised põhjused. Esimese sammu olete juba teinud, oma vastumeelsuse ja sellest tingitud frustratsiooni tunnistamisega.

Kui te jätkate ja asute oma vastumeelsust tähelepanelikult jälgima ja välja uurima selle tõelisi põhjuseid, siis ühel hetkel te avastate eneses midagi. Võimalik, et teete rohkemgi kui ühe avastuse ja võimalik, et need avastused ei ole meeldivad. Igal juhul te püüdke neid tunnistada: nii nagu te oma vastumeelsusega juba teinud olete. Vaadake või kuulake või tunnetage, mida need avastused teile ütlevad.

Teie katsed sundida oma last füüsilise kontakti otsimisest loobuma on tühi töö. Isegi kui see teil õnnestub, siis mõne aja möödudes tekib tema asemele mõni teine “ahistaja”, sest teis eneses on miski, mis seda võimaldab. Teil tuleb oma vastumeelsuse tõelised põhjused oma sisemaailmast üles leida, päevavalgele tuua ja neid tunnistada. Kui see on ära tehtud, siis peagi näete juba isegi, mida sealt edasi teha.

Minul on kolmest lapsest keskmine, 11. a, on ülisuure lähedusvajadusega. Ta käib kaisus ja kallistamas u. 50 korda päevas. Kallistab siis kui sul parasjagu ühes käes on prügi täis prügikühvel, teises hari, siis kui kurnad makarone, siis kui oled väsinult natukeseks istunud, et korraks puhata, siis kui sa püüad kuulata, mida teine laps räägib, siis kui kiiruga püüad õigeks ajaks toitude ja ettevalmistustega valmis saada… Ühesõnaga tahab kogu aeg füüsilist kontakti, kusjuures erinevalt teistest lastest ta ei oska kallistada nii, et toetab oma keharaskuse põrandale vaid vajub kogu oma kehaga sinu peale. Ütleme nii, et kuigi mu laps on mulle väga armas, on see üsna ahistav. Samas ma ei keela talle neid kallisid muidu, kui siis, kui ta ohtlikus olukorras kallistab ja räägin ja räägin ja räägin, kuidas ta peaks kallistama, nii, et see ei oleks raske ja valus (kui 12 aastane kogu raskusega peale vajub on päris valus). Kui tal on lähedust vaja, siis on vaja ja ma ei keela seda talle. Paralleelselt suunan teda maksimaalselt palju iseseisvalt tegutsema, kuigi tema on selline laps, kes üksi tegutsemisest rõõmu ei suuda tunda. Soovib kogu aeg kellegagi koos tegutseda. Loodan, et täiskasvanueaks kasvab sellest välja, sest vaene tema tulevane mees, kui ta samal moel klammerdumist jätkab. Ükskõik kui armas see ka ei ole, see on väsitav ja ahistav. Aga lahenduseks ei ole kindlasti see, et keelad talle lähedust. kui tal on lähedust turvatundeks vaja, tuleb seda pakkuda. Lõppudelõpuks kuue aasta pärast on ta kodust läinud ja siis kahetsed, et ei olnud oma lapse jaoks olemas, kui ta seda vajas.

Järelikult ta tunneb, et midagi on puudu.
Ise olen 30+ ja teises linnas emal külas käies poen ka talle vahest kaissu. Ta on ju minu ema, tean kui raske elu tal on olnud ja hoolin temast väga.
Imelik teema algatus.

#3675236:

12-aastane tüdruk ja pidevalt tahab minuga füüsilises kontaktis olla. Kui möödub, võtab õlgadest kinni, diivanil telekat vaadates paneb pea sülle jne. Sellest, et ta päevas mitmeid kordi kallistada tahab, ei hakka ma üldse rääkima. Olen talle öelnud, et ärgu puutugu mind, see on ahistav. Tulemuseks on oma tuppa nutma minek ja saan natukeseks ajaks rahu, kuid varsti on jälle kõik vanaviisi.

Mul on nii kõrini sellest, ei jaksa enam karjuda ta peale. Miks ta aru ei saa, et teisi inimesi ei tohiks niimodi puudutada?

Milline kohutav ema!

#3754994:

Kogu elu ei tiirle laste vajaduste üle. Tema vajab puudutusi, aga minule on see vastumeelne. Mis me nüüd siis teeme? Tuleks leppida sellega, et mina ei taha puudutusi.

Või siis pigem lepi sellega, et laps vajab puudutusi!