Tuttava noorim laps on selline, aga ta ripub ka teiste süles, jala küljes jne. Ema läks suht ruttu peale sündi tööle ja on väga hõivatud sp. saan ka lapsest aru. Olen lapse emaga ka rääkinud, et lapsel on läheduse vajadus, aga on näha, et ta on sellest ka ise väsinud, kui laps lõpmatult tähelepanu tahab. Vanem poiss on väga iseseisev.
Laps on laps, ei ole parim sõbranna ega õde – need, kes seda väidavad täidavadki elus puuduvat osa lapsega. Ehk siis laps vajab tähelepanu, aga ka sellel on piir
Teemaalgataja, kui Sa tõesti kirjutad oma tunnetest, mitte ei tee niisama inetut nalja, siis ma mõistan sind, küll aga ainult pooleldi. Mul on Aspergeri sündroom ja terve oma lapsepõlve jooksul enda emaga füüsilist kontakti ei otsinud, see oli minu jaoks ebameeldiv . Nüüd on mul endal kaks last ja olen siiralt õnnelik, kui nad minu lähedust otsivad, kallistan-kaisutan neid hea meelega. Mõtle selle peale, mida tunneb laps, keda pidevalt eemale tõugatakse, läheduse otsimise peale pahandatakse, see teeb ju haiget. Kui oled lapse ilmale toonud ja otsustanud teda kasvatada, siis jah, elu keerleb ümber Sinu lapse, Sina oled tema maailm ja turvatunne. Ära võta seda lapselt ära. Palu abi psühholoogilt.
