Minul oli Manduca kott. Ei meeldinud see kummalegi lapsele, loetud korrad õnnestus neid sinna panna. Ning hoolimata suurtest juttudest, kuidas see Manduca pidi emale endale imekerge ja -mugav olema, hakkasid mul endal väga kiiresti selg ja eriti õlad valutama, kui last seal hoidsin. Üks või kaks korda juhtus, et laps lõpuks (kui oli end koti vastu võitlemisest hingetuks röökinud) jäi sinna Manducasse magama – ning tagajärg oli, et isegi südatalvel ja üsna õhukeste riietega tavalisel toatemperatuuril (20 kraadi) hakkas meil ülimegapalav, lapse pea higistas vastu mu rinda nagu pöörane ja ma ise olin ka üleni tulipalavusest nõrkemas. Samuti peab ütlema, et minu jaoks on isegi selle koti selgaajamine parajalt aegavõttev ja tülikas mässamine, mingile linale ei hakka ma selles kontekstis mõtlemagi. 😛 Õnneks või kahjuks on mu lapsed mõlemad olnud minuga sama meelt ning raevukalt protestinud iga katse vastu neid sinna Manducasse ajada. 🙂 Juba ühekuuselt tundsid mul mõlemad lapsed elavad huvi ümbritseva ruumi vastu ning neid ajas algul meeletult närvi see peatugi, mis ühelt poolt küll toetas nende veel ebakindlat ja värisevat peakest, aga teiselt poolt varjas ära ka vaatevälja. Ning hiljem, kui nad juba pead hoidsid, ei tahtnud nad hoopiski enam kuskil kotis ühe koha peal paigal olla, vaid eelistasid ise ringi liikuda. See-eest hakkasid mul mõlemad lapsed juba kolmekuuselt keerama ja viiekuuselt roomasid – igal lapsel omad tugevused ja nõrkused, ühel on sülelapsed, teisel põrandalapsed (mis ei tähenda seda, et need lapsed ei hoiaks samuti oma vanemate lähedusse, ei käiks kallisid-musisid-paisid nõutamas).
Teema: Miks nii vähesed emad kasutavad kandelinasid?
No olgem ausad, meie kliimas on see ikka paras ettevõtmine. Vaadates kasvõi õue hetkel, kus vahetpidamata kallab, see ju mõeldamatu. Mulle ka sõbranna andis vist teise lapse sündimise järgselt, no ei saanud mina pihta kuidas see käib ning see pusserdamine oli ikka tüütu, kui keegi oleks koos lapsega nt haiglas õpetanud, ehk oleks suvisel perioodil ka kasutanud. Pigem see selline soojas kliimas elavate emade pärusmaa.
Vaadates kasvõi õue hetkel, kus vahetpidamata kallab, see ju mõeldamatu.
Kusjuures ma mäletan, et just sellise kallava (küll suvise) ilmaga käisin ma omal ajal kahe lapsega polikliinikus võimlemas kandelina abil – polikliinik oli meile parasjagu nii lähedal, et suurt vankrit neljandalt korruselt selleks alla vedada oli mõttetu, ja suuremal lapsel polnud vihmakindlaid riideid või kummikuid või mis tal parajasti puudu oligi. Seljakott selga, kolmekuune rõngaslinasse, kaheaastane puusaistmele, sellesse kätte, mis kaheaastast toetas, vihmavari, ja läksingi polikliinikusse, kaks last “süles”, üks käsi lisaks veel vaba uste avamiseks.
Meie kliimas on kandelina või kott just ainuvõimalik.
Vihmaga super mugav, saad vihmavarju hoida. Millise käega sa vankrit lükates vihmavarju hoiad?
Talvel nautisin eriti, sest meie kandis ei lükata lund.
Meie kliimas on kandelina või kott just ainuvõimalik.
Vihmaga super mugav, saad vihmavarju hoida. Millise käega sa vankrit lükates vihmavarju hoiad?
Talvel nautisin eriti, sest meie kandis ei lükata lund.
Miks ometi oled sa endale ostnud sellise vankri, mida peab tingimata kahe käega lükkama? :O Ma vaatasin isegi kergkäru auto pagasnikusse selle järgi, et ühe käega juhtida annaks.
Kas sa lapsega koos pikali käia ei karda, kui lume sees sumpama pead? Meie kandis lund lükatakse, aga sõidetakse vähe ja seega on teed jääs (kõnniteid pole üldse). Vankriga on sellisel teel kindlam tunne.
Eks see ongi mõtlemises kinni, müts maha teie ees, kes oskavad ja suudavad kandelinaga toimetada 🙂 eks ma veidi kade ka, heas mõttes. Mina ei osanud, no nüüd juba lapsed lasteaias ja suurem laps täiskasvanu. Mulle meeldis ikka vankriga liikuda, kile peale ja endale vihmariided selga ja nii kimasin oma küla vahel ringi.
Meie kliimas on kandelina või kott just ainuvõimalik.
Vihmaga super mugav, saad vihmavarju hoida. Millise käega sa vankrit lükates vihmavarju hoiad?
Talvel nautisin eriti, sest meie kandis ei lükata lund.Miks ometi oled sa endale ostnud sellise vankri, mida peab tingimata kahe käega lükkama? :O Ma vaatasin isegi kergkäru auto pagasnikusse selle järgi, et ühe käega juhtida annaks.
Kas sa lapsega koos pikali käia ei karda, kui lume sees sumpama pead? Meie kandis lund lükatakse, aga sõidetakse vähe ja seega on teed jääs (kõnniteid pole üldse). Vankriga on sellisel teel kindlam tunne.
Vankrit saab ühe käega lükata küll, on juhitav. Aga ma ei taha, mul pole tugevad käed ja vanker on tõepoolest valitud selline, mis on suur. Ehk siis pikka aega kestev magamisvanker. Tahaks ka vahepeal vaba käega näiteks nina nuusata, joogipudelist juua, helistada.
Ei ole ühegi lapsega pikali käinud. Pigem lisaraskus õpetab ennast paremini tasakaalustama. Käime ka matkamas kõhukotiga.
Ma ütleks ka just seda, et nimelt vihmaga on kandelina või -kott super. Eriti lühematel käikudel nagu poodi või arstile vms. Laps kõhule ja vihmavari kätte. Ideaalne ju.
Lisaks ühistranspordiga liikudes. Ei mingit muret sellega, kas ikka tuleb madala põhjaga buss ja kas ikka on bussis piisavalt ruumi jne.
Tõsi, lina sidumine tahab veidi harjutamist, aga midagi ülikeerulist siin nüüd ka ei ole.
Mis temperatuuri puutub, siis palava ilmaga on just ebamugavam kanda, kuna nii laps kui ise hakkab ikka higistama vastamisi olles. Jahedama ilmaga on aga mõnus ja soe.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
