Miks ei võiks asjad olla ametlikud, lihtsad ja selged? Kui kaaslane kõlbab kooseluks ja preloomiseks, peaks ta kõlbama ka abikaasaks ja ei tohiks olla häbiasi seda ka amtlikult vormistada.
Kuidas see abielutunnistus sinu arvates siin abiks oleks? Sina läheks politseiga matustele õigust nõudma kui oleks naise olukorras?
Kui elukaaslast ei lubata ärasaatmisele, on peres/suguvõsas ilmselgelt palju suuremaid probleeme, mida üks väike paber lahendaks.
Ei, siin ei ole asi mitte selles, et abielus oleks oleks aidanud, vaid siin on ehe näide sellest, et mehed, kes ei taha oma vana abielu mingil põhjusel lahutada, jätavad oma elukaaslase tulevikus sellisesse seisu, nagu Astra jäi. Sellistele olukordadele mehed ei taha ega julge ega viitsi mõelda aga just nii on.
Lisaks, kui neil abikaasaga ei olnud lahusvara lepingut, jääb kogu vara testamendi puudumisel sellele “toredale” abikaasale. Palju õnne.
Häbiväärt lugu aga Joala on siin ise selle olukorra autor. Olgu talle muld kerge selle eest.
Ei, siin ei ole asi mitte selles, et abielus oleks oleks aidanud, vaid siin on ehe näide sellest, et mehed, kes ei taha oma vana abielu mingil põhjusel lahutada, jätavad oma elukaaslase tulevikus sellisesse seisu, nagu Astra jäi. Sellistele olukordadele mehed ei taha ega julge ega viitsi mõelda aga just nii on.
Lisaks, kui neil abikaasaga ei olnud lahusvara lepingut, jääb kogu vara testamendi puudumisel sellele “toredale” abikaasale. Palju õnne.
Häbiväärt lugu aga Joala on siin ise selle olukorra autor. Olgu talle muld kerge selle eest.
Vana abielu? Elukaaslasega elas viimased kuus aastat ja samal ajal abiellus laste emaga eelmisel aastal. Mina ei saa ka aru, miks peaks armukest matustele lubama.
Vana abielu? Elukaaslasega elas viimased kuus aastat ja samal ajal abiellus laste emaga eelmisel aastal. Mina ei saa ka aru, miks peaks armukest matustele lubama.
Ja ometigi oli armuke see, kes Joala eest tema viimastel kõige raskematel hetkedel hoolitses, teda põetas ja hoidis. Mis iganes teema tal laste emaga oli, siis naine, kes surevat meest põetas, väärib ikkagi oma armsa inimesega hüvastijätmist.
Ei oska sellele “abikaasale” küll kuidagimoodi kaasa tunda. Väiklane.
See on jah äärmiselt segane lugu! 6 aastat on Astraga koos, aga alles eelmisel aastal (2018) abiellus oma tütre ema ja üle 20 a staažiga elukaaslasega?
Kus see loogika on? Või oli Astraga ikka mingi paus vahepeal?
Kui see Astra oleks päriselt olnud statsionaarne elukaaslane, korraldaks matused ju ka tema või mis? Siis ei peaks kelleltki luba küsima, kas tohib minna või ei. Kui aga matused korraldab ametlik abikaasa, oli järelikult abielu aktuaalne ja matuse korraldajal on mingil määral õigus otsustada, keda sinna kutsub. Paistab, et tegu siiski armukesega.
Kui see Astra oleks päriselt olnud statsionaarne elukaaslane, korraldaks matused ju ka tema või mis? Siis ei peaks kelleltki luba küsima, kas tohib minna või ei. Kui aga matused korraldab ametlik abikaasa, oli järelikult abielu aktuaalne ja matuse korraldajal on mingil määral õigus otsustada, keda sinna kutsub. Paistab, et tegu siiski armukesega.
Või lihtsalt põetajaga.
Mhmm, täpselt nagu Jaak Joalal oli abikaasa Maire ja siis “hea sõbranna, ravimite viija elu lõpus” Marina.
Mäletate, seal dokkaris võtsid mõlemad naised sõna. Uskumatu sarnasus ikka isal-pojal.
. Kui aga matused korraldab ametlik abikaasa, oli järelikult abielu aktuaalne ja matuse korraldajal on mingil määral õigus otsustada, keda sinna kutsub
Tegelikult mitte. Ainult peielaua puhul.
Siin üks näide
Miks ei võiks asjad olla ametlikud, lihtsad ja selged? Kui kaaslane kõlbab kooseluks ja preloomiseks, peaks ta kõlbama ka abikaasaks ja ei tohiks olla häbiasi seda ka amtlikult vormistada.
Aga kui mulle ei meeldi traditsioonid, mingid paberil fikseeritud kokkulepped, oma aja ära elanud põhimõtted nagu abielu … milleks mind selleks sundida. Oma mehega ja laste isaga oskan koos elada ka nii, et poleks vaja end rõngastada.
Mina ka sellest loost aru ei saa. Lapse emaga abiellus alles eelmisel aastal ja nüüd 6 aastat koos olnud mingi Astraga. See, kuidas Elu24 paneb loo nimeks: “Omakesed ei luba elukaaslast matustele” on muidugi ka päris jube lugeda.
Siin üks näide
Miks ei võiks asjad olla ametlikud, lihtsad ja selged? Kui kaaslane kõlbab kooseluks ja preloomiseks, peaks ta kõlbama ka abikaasaks ja ei tohiks olla häbiasi seda ka amtlikult vormistada.
Aga kui mulle ei meeldi traditsioonid, mingid paberil fikseeritud kokkulepped, oma aja ära elanud põhimõtted nagu abielu … milleks mind selleks sundida. Oma mehega ja laste isaga oskan koos elada ka nii, et poleks vaja end rõngastada.
Ilmselgelt keegi sind ju ei sunnigi. Vaevalt, et sind ka ülemäära tungivalt naiseks palutud on. Muidu vast armastatud mehele ära ei ütleks. Kabuhirm sõrmuse ees poleks vast nii suur, kui armastatud inimene, kellega sa ka lapsi nõustud saama, ikka paluks.
Ja ometigi oli armuke see, kes Joala eest tema viimastel kõige raskematel hetkedel hoolitses, teda põetas ja hoidis. Mis iganes teema tal laste emaga oli, siis naine, kes surevat meest põetas, väärib ikkagi oma armsa inimesega hüvastijätmist.
Ei oska sellele “abikaasale” küll kuidagimoodi kaasa tunda. Väiklane.
Ja abikaasa ei teinud seda seepärast, et tal polnud võimalustki, seepärast, et mees elas armukesega. Põlastusväärne mees.
Siis ära vingu, kui mingid segadused ja probleemid tekivad.
Tema polegi vingunud. Sina vingud võõraste inimeste pere-elu üle.
Kui inimest, kes enda väitel oli elukaaslane, ei kutsuta pere ja sugulaste poolt matustele, peab seal ikka midagi väga mäda olema. Abielus või mitte abielus, selle näite puhul tuleb põhjust, miks ei saanud teda matustele kutsuda, ikkagi millestki muust otsida.
Elukaaslane oleks need matused ise korraldanud, kui nende ühine elu tõesti nii paigas oleks olnud. Kui lapse ema ja sugulased pidid asja üle võtma, siis võib oletada, et ega temast matuste korraldajat poleks olnud. Ja mõeldes sellele, kuidas meest ennast leebelt kirjeldati kui “elu hammasrataste vahele jäänut”, siis eks selles on ka vihje, mis probleemid võisid sugulaste silmis selle elukaaslasega olla.
Aga kui mulle ei meeldi traditsioonid, mingid paberil fikseeritud kokkulepped, oma aja ära elanud põhimõtted nagu abielu … milleks mind selleks sundida. Oma mehega ja laste isaga oskan koos elada ka nii, et poleks vaja end rõngastada.
Mina jälle ei saa aru sellisest hirmust abielu ees. Mida see muud on kui ühiskonnale teada andmine, et elame ja majandame koos? Siis saavad kõik ülejäänud inimesed sellega lihtsalt arvestada, olgu siis tegu laste vanemluse tuvastamisega, varaliste suhetega või millega iganes. Ei käsi sul keegi teha hiiglaslikku pulmapidu või üldse kuidagi tähistada. Ka sõrmust ei käsi tegelikult keegi kanda. Lihtsalt kui ühiselu pole kusagil mingitiki pidi registreeritud, siis ei saa seaduse mõistes ka lihtsalt koos elavatele isikutele niisama hõlpsasti mingit juriidilist kaitset pakkuda, täpselt nagu ei saa suvaline Kalle või Malle Kapa-Kohilast hakata nõudma endale näiteks osa sinu varast.
Siin üks näide
Miks ei võiks asjad olla ametlikud, lihtsad ja selged? Kui kaaslane kõlbab kooseluks ja preloomiseks, peaks ta kõlbama ka abikaasaks ja ei tohiks olla häbiasi seda ka amtlikult vormistada.
Aga kui mulle ei meeldi traditsioonid, mingid paberil fikseeritud kokkulepped, oma aja ära elanud põhimõtted nagu abielu … milleks mind selleks sundida. Oma mehega ja laste isaga oskan koos elada ka nii, et poleks vaja end rõngastada.
Mulle küll traditsioonid meeldivad. Selgus on majas, seaduste kaitse, õigused. Ma ei pea tüli korral mehe suguvõsas oma armsama matuseid puu tagant vaatama ega haiglas retseptsioonis tõestama suvalisele töötajale oma eraelu keerdkäike, et just mina olen hetkel see päris seksisemu ja see abielupaberiga “eksnaine” ei ole enam päris. Kuidas sulle meeldiks, kui su tütred oleksid suvalised seksisemud meestele, kes tahavad teatud hüvesid, aga nt kohustusi su tütrega ei soovi jagada. Selgus on tore ja turvaline. Kui traditsioone poleks, siis uued põlvkonnad vist tõmbaksid ainult ringi. Meestele on see ilmselt väga tore kohustustevaba elu, aga titekarjaga naistele pole see enam nii tore midagi.
Siin üks näide
Miks ei võiks asjad olla ametlikud, lihtsad ja selged? Kui kaaslane kõlbab kooseluks ja preloomiseks, peaks ta kõlbama ka abikaasaks ja ei tohiks olla häbiasi seda ka amtlikult vormistada.
Aga kui mulle ei meeldi traditsioonid, mingid paberil fikseeritud kokkulepped, oma aja ära elanud põhimõtted nagu abielu … milleks mind selleks sundida. Oma mehega ja laste isaga oskan koos elada ka nii, et poleks vaja end rõngastada.
Mulle küll traditsioonid meeldivad. Selgus on majas, seaduste kaitse, õigused. Ma ei pea tüli korral mehe suguvõsas oma armsama matuseid puu tagant vaatama ega haiglas retseptsioonis tõestama suvalisele töötajale oma eraelu keerdkäike, et just mina olen hetkel see päris seksisemu ja see abielupaberiga “eksnaine” ei ole enam päris. Kuidas sulle meeldiks, kui su tütred oleksid suvalised seksisemud meestele, kes tahavad teatud hüvesid, aga nt kohustusi su tütrega ei soovi jagada. Selgus on tore ja turvaline. Kui traditsioone poleks, siis uued põlvkonnad vist tõmbaksid ainult ringi. Meestele on see ilmselt väga tore kohustustevaba elu, aga titekarjaga naistele pole see enam nii tore midagi.
Õigused ja kaitse? Saad hoopis kohustuse hooldada, abikaasa võlgu maksta, kui abikaasa kaotab töövõime, on sul kohustus teda ülal pidada. Tore elu naisel küll, lisaks “titekarjale” (miks peaks normaalsel naisel üldse olema kari tittesid?) on vaja potitada meest ja tema elu kinni maksta.
Haiglas ei pea midagi tõestama- digi.ee vms. lehel määrad oma lähedased ise, kellele infot antakse ja helistatakse, kui midagi juhtub.
Lisaks- lugesin, et nad elasid Goas. Kui mees seal suri, jääb veel ametliku abikaasa ülesandeks surnukeha kodumaale toomine ja kõik sellega seonduvad kulud.
Siin üks näide
Miks ei võiks asjad olla ametlikud, lihtsad ja selged? Kui kaaslane kõlbab kooseluks ja preloomiseks, peaks ta kõlbama ka abikaasaks ja ei tohiks olla häbiasi seda ka amtlikult vormistada.
Aga kui mulle ei meeldi traditsioonid, mingid paberil fikseeritud kokkulepped, oma aja ära elanud põhimõtted nagu abielu … milleks mind selleks sundida. Oma mehega ja laste isaga oskan koos elada ka nii, et poleks vaja end rõngastada.
Mulle küll traditsioonid meeldivad. Selgus on majas, seaduste kaitse, õigused. Ma ei pea tüli korral mehe suguvõsas oma armsama matuseid puu tagant vaatama ega haiglas retseptsioonis tõestama suvalisele töötajale oma eraelu keerdkäike, et just mina olen hetkel see päris seksisemu ja see abielupaberiga “eksnaine” ei ole enam päris. Kuidas sulle meeldiks, kui su tütred oleksid suvalised seksisemud meestele, kes tahavad teatud hüvesid, aga nt kohustusi su tütrega ei soovi jagada. Selgus on tore ja turvaline. Kui traditsioone poleks, siis uued põlvkonnad vist tõmbaksid ainult ringi. Meestele on see ilmselt väga tore kohustustevaba elu, aga titekarjaga naistele pole see enam nii tore midagi.
Õigused ja kaitse? Saad hoopis kohustuse hooldada, abikaasa võlgu maksta, kui abikaasa kaotab töövõime, on sul kohustus teda ülal pidada. Tore elu naisel küll, lisaks “titekarjale” (miks peaks normaalsel naisel üldse olema kari tittesid?) on vaja potitada meest ja tema elu kinni maksta.
Haiglas ei pea midagi tõestama- digi.ee vms. lehel määrad oma lähedased ise, kellele infot antakse ja helistatakse, kui midagi juhtub.
Lisaks- lugesin, et nad elasid Goas. Kui mees seal suri, jääb veel ametliku abikaasa ülesandeks surnukeha kodumaale toomine ja kõik sellega seonduvad kulud.
Tead, enamus kooselu mehi ei käi digimaailmas oma seksisemudele õigusi jagamas. Pakun, et paljud ei teagi, et see üldse võimalik on. See kehtib ka ainult Eestis. Enamgi kui kindel, et mehed ei tee ka testamente. Abikaasa võib tõesti saada kohustuse tuua surnukeha Eestisse, aga selle katab kindlustus. Abikaasa saab kindlasti mehe vara osaliseks omanikuks. Eriti hull, kui armuke juhtus elama mehe pinnal, siis lendab ta sealt varsti nagu püssikuul. Ei usu, et ka sinu mees on sind õigustatud isikuks määranud digimaailmas, ammugi teinud testamendi sinu kasuks või ajanud notaris dokumente, et sa midagi tema surma korral ei kaotaks. Lastele pärandmine on tore, aga sa ei saa eriti ühtegi liigutust oma laste varaga teha, iga kord, kui soovid oma kodu müüa, pead kohtuotsust ootama ja enne lastele esindaja palkama – võõraste inimeste ees oma otsuseid põhjendama. Väga “turvaline” ja “soodne” eluviis tõesti, on, mida kadestada.
Tead, enamus kooselu mehi ei käi digimaailmas oma seksisemudele õigusi jagamas. Pakun, et paljud ei teagi, et see üldse võimalik on. See kehtib ka ainult Eestis. Enamgi kui kindel, et mehed ei tee ka testamente. Abikaasa võib tõesti saada kohustuse tuua surnukeha Eestisse, aga selle katab kindlustus. Abikaasa saab kindlasti mehe vara osaliseks omanikuks. Eriti hull, kui armuke juhtus elama mehe pinnal, siis lendab ta sealt varsti nagu püssikuul. Ei usu, et ka sinu mees on sind õigustatud isikuks määranud digimaailmas, ammugi teinud testamendi sinu kasuks või ajanud notaris dokumente, et sa midagi tema surma korral ei kaotaks. Lastele pärandmine on tore, aga sa ei saa eriti ühtegi liigutust oma laste varaga teha, iga kord, kui soovid oma kodu müüa, pead kohtuotsust ootama ja enne lastele esindaja palkama – võõraste inimeste ees oma otsuseid põhjendama. Väga “turvaline” ja “soodne” eluviis tõesti, on, mida kadestada.
Küll see sinu abielu peab kibe olema, et sellist lollust suust välja ajad 🙂 Või ei pea su mees pühasid abielusidemeid millekski vaatamta sellele, et sul on kohtutunnistus kapis?
Enamik mehi ja ka naisi siiski ei ole arvutimaailmas võhikud- saavad oma arstiajad internetis pandud ja info jagamise load määratud küll. Kui sa ei tea sellest võimalusest ja õigusest, siis see on sinu probleem. Ja välismaal teatkse sinu abielustaatust? Millega sa seda seal tõestad, reisid abielutunnistus käekotis?
Tänapäeval on enamikel naistel oma kinnisvara ja vallalised naised ei pea vähemalt kartma, et mehed sellele käpad taha ajavad. Kui sina elad oma mehe kulul ja tema pinnal- taas sinu probleem. Jaga ja jagele poole maja pärast kui soovid ja maksa mehele oma poolt välja lahutuse korral. Või oota, et mees seda teeb. Kui teeb.
Nagu ka sellest loost näha- alkoholiprobleemidega mehe abikaasale jäävad vaid kohustused ja maksmise rõõm, tegelik elukaaslane elas mehega soojal maal. Hooldas, aga see oli tema vaba tahe. Sama hästi oleks ta võinud mehe kuu peale saata, sest temal, erinevalt seaduslikust abikaasast, ei ole mingit kohustust haiget meest põetada.
Kui sina oled nõus poole maja nimel joodikut aastaid põetama ja tema võlgu maksma, siis väga hea. Vaba naine astub sellisest suhtest lihtsalt minema, sina pead kohtu vahet käima ja advokaate palkama.
Vaba naine astub sellisest suhtest lihtsalt minema, sina pead kohtu vahet käima ja advokaate palkama.
Ok. Et siis vabaabielunaistel läheb näiteks mehe väljaviskamine oma majast kuidagi lihtsamini? Ärakolimine ka?
Ah, igaüks soovib ennast kuidagi kaitsta.
Ok. Et siis vabaabielunaistel läheb näiteks mehe väljaviskamine oma majast kuidagi lihtsamini? Ärakolimine ka?
Loomulikult! Viskan mehe kodinad ukse taha ja vahetan lukud ära, kui heaga ei lähe.
Täiesti välistatud on kinnisvara kahasse ostmine.
Ok. Et siis vabaabielunaistel läheb näiteks mehe väljaviskamine oma majast kuidagi lihtsamini? Ärakolimine ka?
Loomulikult! Viskan mehe kodinad ukse taha ja vahetan lukud ära, kui heaga ei lähe.
Täiesti välistatud on kinnisvara kahasse ostmine.
Nagu see 1. kodinate ukse taha viskamine vabaabielus oleks abielust lihtsam 🙂 ja 2. oleks abielus keelatud teha lahusvara.
Nagu see 1. kodinate ukse taha viskamine vabaabielus oleks abielust lihtsam ???? ja 2. oleks abielus keelatud teha lahusvara.
Abieluinimestel tavaliselt on ühisvara.
Abielu lahutamisega tuleb ka midagi ette võtta.
Nagu see 1. kodinate ukse taha viskamine vabaabielus oleks abielust lihtsam ???? ja 2. oleks abielus keelatud teha lahusvara.
Abieluinimestel tavaliselt on ühisvara.
Abielu lahutamisega tuleb ka midagi ette võtta.
Jah, peab lahutama minema. Või kohtusse andma. Aga pärast seda on ka vara jagamine paigas, mitte ei sõltu mingitest soovidest ja tujudest. Aga ok.
Õigused ja kaitse? Saad hoopis kohustuse hooldada, abikaasa võlgu maksta, kui abikaasa kaotab töövõime, on sul kohustus teda ülal pidada. Tore elu naisel küll, lisaks “titekarjale” (miks peaks normaalsel naisel üldse olema kari tittesid?) on vaja potitada meest ja tema elu kinni maksta.
Haiglas ei pea midagi tõestama- digi.ee vms. lehel määrad oma lähedased ise, kellele infot antakse ja helistatakse, kui midagi juhtub.
Miks peaks abielluma inimesega, kelle eest sa pole nõus hoolitsema ja keda sa pole nõus töövõime kaotuse korral ülal pidama? Äkki valid veidi paremini.
Õigused ja kaitse? Saad hoopis kohustuse hooldada, abikaasa võlgu maksta, kui abikaasa kaotab töövõime, on sul kohustus teda ülal pidada. Tore elu naisel küll, lisaks “titekarjale” (miks peaks normaalsel naisel üldse olema kari tittesid?) on vaja potitada meest ja tema elu kinni maksta.
Haiglas ei pea midagi tõestama- digi.ee vms. lehel määrad oma lähedased ise, kellele infot antakse ja helistatakse, kui midagi juhtub.
Miks peaks abielluma inimesega, kelle eest sa pole nõus hoolitsema ja keda sa pole nõus töövõime kaotuse korral ülal pidama? Äkki valid veidi paremini.
Seda, kui inimesest saab keskealisena alkohoolik, ei saa küll ette näha. Vaimse tervise probleemid on ka ennustamatud. Võlad võivad tekkida ka täiesti pahatahtmatult, pisut liiga suuri riske võttes. See pole enam see inimene, kelle ma kunagi valisin.
Mina ei seo ennast kellegagi ametlikult, sest ei soovi kohustusi, mille täitmine mulle üle jõu võiks käia või segaks mu tavapärast elu. Sama ka vastupidi- ma hoolitsen enda varandusliku seisu eest, et keegi teine poleks koormatud minu hooldamisega.
Saan aru, et paljudel naistel on see hoolitsemisvajadus meeletu- algul lapsed ja hiljem mees. Ma olen sellist elu näinud- naisi, kes hooldavad oma meest 20 aastat. Ise väsimusest poolsurnud, hooldaja palkamiseks pole raha, kinnisvara ka müüa ei saa, sest kuhu see naine siis elama läheb, kõik ju ühine.
Tore, kui inimesed on surmani koos ja üksteise eest hoolitsevad- see on igati armas ja südamlik. Aga seda võivad teha ka lihtsalt kooselus inimesed, kellel on eraldi rahakotid. Hooldamine peab olema vaba valik, mitte kohustus.
