Hiljuti vaatasin “Kodumaad”, nüüd vaatan “Manifesti”. Mõlemad väga huvitavale teemale tehtud sarjad, kus inimesed on kadunuks/surnuks kuulutatud ja siis naasevad koju. Kahjuks seda poolt, et kuidas selline ootamatu naasmine perele mõjub, ei ole stsenaariumisse üldse usutavalt kirjutatud. Ikka üritatakse mingi action ja põnevus mingist muust liinist välja imeda. Aga see psühholoogiline pool perede ja lähedaste jaoks ongi ju tegelikult põnev. Igasugu mõrvu ja detektiivisarju võin ju ma eraldi vaadata, seda ei pea nendesse sarjadesse kirjutama. Kunagi tuli sari “Kuppel”, mida hakkasin ka põnevusega vaatama, sest seal oli teemaks, kuidas ühele piirkonnale tuli ootamatult kuppel peale. Lootsin ka tol korral, et tuleb põnev sari sellest, kuidas sellises ootamatus eraldatuses inimesed hakkama saavad, millal söök ja bensiin otsa saab, kuidas kujunevad inimeste vahelised suhted, aga jälle hakkas üks mõrvade ja sügavate sünnisaladuste paljastamine.
