Aga saaks ju teha DNA-analüüsid, vaadata käsi, äkki on mees ka ründest natuke viga saanud või peksmisest mingid jäljed, mille abil saab tuvastada. Pluss, kui ikka pidevalt peab samasse kohta minema, naabrid kaebavad, et karjutakse, mees ja naine on kahekesi kodus ja naine vigastatud, siis ei ole vaja just Sherlock Holmes olla, et aru saada, mis toimus. Aga tegelikkuses ei juhtu midagi, kuni naine avaldust ei tee. Kui on kari tunnistajaid, siis võib see isegi juhtuda. Muidu nad ei viitsi uurida. On ju muudki uurida ja kohtus on ka raske karistust saavutada, kui naine ütleb, et ei ole midagi, löön end lihtsalt pidevalt vastu kappe ära ja kukun trepist alla.
Vaata vähem filme.
Mehel võib misiganes jälgi olla, alati võib naine öelda suures armastusehoos, et tema ründas esimesena ja mees ainult kaitses end. Tõesti, mees on tugevam ja tema enesekaitsejäljed on rohkem näha, kuid ega seetõttu ei pea laskma mees enda nägu naisel kriimuliseks kratsida. Ja sellisel juhul ei aita ka naabrite sõna – kuidas naabrid karjumise järgi aru saavad, kes ründas esimesena, kas mees kaitseb end ja üleüldse, kes täpselt keda lõi, kui kuulda ainult mütsud ja karjumine. See on kahjuks politseitöö igapäev.
Politsei peab suutma 100% tõestada kohtus, et mees lõi naist ja et see ei olnud enesekaitse. niipea, kui naine pole nõus tunnistust andma või räägib ristivastupidist, on politseil väga raske ka dna-de jm abil tõestada, et mees lõi naist ja see ei olnud enesekaitse. Õnneks on meie kohtusüsteem selline, et kui on vähimgi kahtlus süüaluse süüs, tuleb ta süüdi mõista – kui perevägivalla puhul tundub ehk ebaõiglane, sest me kõik “teame, mis tegelikult juhtus”, siis see välistab teinekord, et kui sinu dna juhuslikult satub kuskile kuriteopaika ja sul juhuslikult ei ole alibit (magasid üksi kodus nagu normaalne inimene), ei mõisteta sind automaatselt süüdi, kui esineb kahtlus, et see kõik võib olla kokkusattumus.