Esileht Ajaviite- ja muud jutud Miks õppisite oma eriala?

Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )

Teema: Miks õppisite oma eriala?

Postitas:
okei

Ajaviiteteema. Kuidas leidsite endale sobiva kutse/eriala? Kas olete noorusaja valikuga tänaseni rahul või ala vahetanud?

Ise läksin pärast keskkooli inglise filoloogiasse, sest olen keeltes hea, aga akadeemilistes keeleteadustes paraku kehv, mistap jäi ülikool pooleli. Seega tegin aastaid juhu(tõlke)töid; vahepeal käisin ettekandjaks. Kümmekond aastat tagasi viis elu välismaale, kus omandasin pooljuhuslikult floristidiplomi ja oma tööd naudin tänaseni. Miski, mida poleks osanud uneski ette ennustada.

+25
-4
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Killy

Käisin põhi- ja keskkooli kõrvalt erialases huviringis. Peale keskkooli mõtlesin sama eriala õppima minna, aga ei saanud ühtegi kooli sisse.

Ei hakanud kuskile mujale ka proovima, tegin aasta väiksemaid tööotsi ja vabatahtlikku tööd. Sain oma mõtetes selgust ja proovisin sisse saada erialale, mis seni oli olnid vaid hobi. Midagi, mida ma alati rõõmuga teinud olen. Nüüd 20 aastat hiljem töötan samas valdkonnas, aga olen laiema profiiliga kui alustades.

Mul on hea meel, et omal ajal kohe peale keskkooli kuskile sisse ei saanud. Oleksin õppinid eriala, mille peal ma ei sooviks töötada.

+11
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Lii Silluga

Läksin pärast keskkooli erakõrgkooli sel ajal väga populaarset ala õppima. Ega siis muud nagu polnudki. Kas õigus või majandus. Kuna olin läbinisti humanitaar, siis majandust ma muidugi ei valinud. Lõpetasin kooli ära, maksin õpingute ees laenuga ja muidugi mind veel peeti üleval ja isegi välismaalt sugulane toetas mind. Aga neid juriste tuli sel ajal tööturule sadu aastas. Aasta või paar varem lõpetas juba Tartu Ülikooli 100 juristi. Tegin valesid otsuseid ja ütlesin ühest töökohast ära, mis sülle kukkus. Ja nii see läkski. Oleks pidanud hoopis midagi muud õppima. Midagi praktilist. See huina-muina akadeemiline haridus ei andnud ju mulle mingeid oskusi. Mis siis, et see lausa magistriga võrdsustatud. Keegi mind tööle ei tahtnud. Nii et lõpuks tegin juba lihttööd. Vähemalt olen targem ja oskan oma lapsi natukenegi toetada selles vallas, mida nad õppida võiksid. Lihtne on siis, kui on kindel soov ja kutsumus millegagi tegeleda ja ennast sellel alal harida. Kui juba lapsed olemas, on oluliselt keerulisem elukutset omandada või uut lehekülge pöörata. Ma muidugi plaanin veel enne surma selle ära teha. Ma pole endale seda andestanud, et valed valikud tegin ja peale emaks olemise pole minust mingit kasu ühiskonnale.

+15
-5
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Punkar

Õppisin eriala, mis mind huvitas, täiendan end igasugu spetsiifiliste teadmistega, et sel erialal normaalset palka saada, aga tegelen jätkuvalt selle sama erialaga, mis mind huvitab, ehk siis loodusteadustega.

 

+6
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
nuhvel

Valisin humanitaareriala, mis keskkoolis meeldis ja huvitas. Huvitasid mind paraku pea kõik asjad. Ühe tagantjärele mõeldes kõige mõistlikuma asjana oleksin tookord tahtnud õppida arhitektuuri, aga siis seda Tartus ei olnud ja pealinna elama kolimiseks poleks olnud vanematel toetamiseks ressursse ja mul endal polnud piisavat elukogemust ja eneseusku, et teada, et kõik on tahtmise korral võimalik. Ka oli paraku kodulinnas palju mugavamaid ja näiliselt sama häid valikuid.

Õpingutega läks hästi, aga väga hingega tegelikult asja juures ei olnud, aga sellest sain alles tagantjärele aru. Ka oli kogu aeg kerge hirm kuklas, et kas ikka mingit keskmise ligidasegi palgaga tööd ka õnnestub pärast õpinguid leida.

Ilmselt oleksin doktorantuuri läinud ja seejärel elu lõpuni kuskil ülikoolis või muuseumis vm haridus-teadusasutuses kükitanud. Aga magistriõpingute ajal olin hakanud õppima võõrkeelt, mis väga köitis, läksin välismaale õppima, siis jäin sinna elama, ja avastasin enda jaoks keelehuvi.

Omandasin keelealase hariduse, nüüd olen töö sisu mõttes väga rahul, ja ka pakkumisi-võimalusi jagus juba õppimise kõrvalt rohkem kui küllaga (tõlkimine, õpetamine, ülikooli projektid jne). Paraku ükski neist võimalustest pole olnud kuigi kõrgepalgaline. Hakkama saab, keskmise venitab välja, rohkema jaoks aga peaks end puhkeaja arvelt ribadeks venitama. Saaks oma keeleoskuste baasilt huvi korral teha ka paremini tasustatud töid, aga need ei tundu väga ahvatlevad võrreldes võimalusega teha tõeliselt paeluvalt ja meeldivat tööd, mis siis et väiksema palga eest.

Kui saaksin oma praeguste mõtetega uuesti 19-aastaseks keskkoolilõpetajaks kehastuda, siis teeksin mõndagi teisiti. Valiksin enam-vähem köitvatena tunduvate erialade hulgast paremini tasustatud eriala, isegi kui selleks peaks end kokku võtma ja õpingute kõrvalt tööle minema. Arukas ja töövõimeline inimene saab end ka õpingute kõrvalt ise ilusti ära majandada mõningase töölkäimisega ja kui eriala piisavalt praktiline, saab leida kiirelt ka asjakohast tööd, nii et esialgsed vaevad-valud tasuvad end suhteliselt kiiresti ära.

Kahjuks mul ei olnud toona nõuandjaid, kes aidanuks sellist pilti näha. Igasugu humanitaarsed asjad võivad olla väga põnevad ja mõnusad õppida, ja kui veab, toovad ka mingil määral leiva lauale, aga tegelikult see tasub end ära ikka ainult kui huvi ja sisepõlemine selle eriala järele on tohutu ja täiesti vastupandamatu.

Igal muul juhul on mõistlik omandada praktiline hästi tasustatud eriala, peaasi et mitte täiesti ebameeldiv, ja humanitaarasjad võtta omale hobiks. Kirjandust ja ajalooraamatuid lugeda ja keeli õppida on vabast ajast vähemalt sama tore kui tööajast, ainult selle vahega, et finantside pärast ei pea pead vaevama ja on mõnusam ja pingevabam süveneda.

+10
-2
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Agathe

Nõukogude aeg. Oli üsna kindel, et pärast keskkooli võin ma muusikakooli, meditsiinikooli, kunstikooli minna või vähemalt proovida minna 🙂 , aga kõrgharidust tahan ka.

Kõrghariduse eriala jaoks oli mul mitu parameetrit, kuna mu keskkooli hinded polnud puhtad viied.

Soovisin võimalikult vähe poliitikat, seega näiteks õigusteaduskond jäi kindlasti välja, ka kindlasti mitte filoloogiateaduskonda, sest sinna, eriti vene ja inglise filli, trampis terve pool meie paralleelklassi tüdrukutest ja mitu meie klassi omadest ka.
Seega polnud see sugugi huvitav.

Loomasõbrana kaalusin veterinaariat, aga sain ka aru, et ega see pole sul pehmete kutsikate paitamine, see on ka veise emaka kompamine looma läbi päraku. Õnneks oli mul oidu sokutada end paariks kuuks tööle, kus sain selle ameti argipäeva väga hästi näha. Jäi kõrvale.

Siis vaatasin, mida saaks näiteks Moskvas õppida ja olin peaaegu juba dokumente viimas metroloogia erialale, et suurlinn ja kultuurielu ja värk.

Kuna seal oli dokumentidega mingi selline jama, et pidi ootama Eesti NSV-le antavat õppekohta, siis oli teada – dokumente saab viia ales hiljem, vist novembris. Kas siis vabariigi kohale või ise kohale minnes ja lootes, et võtavad vahepeal vabanenud kohtadele. Siis mõtlesin ka, et üks on ehk vähe. Olin ju 17 nagu paljud klassikaaslased, kui esimese kursuse tudengiks sain, seega tundus päris kole mõelda, et 22-aastasena pean hakkama “kumminaalmaksude ja konnasilmadega” tegelema. Mõtlesin, et venitaks toredat tudengipõlve.

Eks siis et mitte niisama näppe keerutada, viisin paberid ka ühte Eesti kõrgkooli, erialale, kuhu ma ei oleks tohtinud sisse saada. Aga sain, kuigi oli ka mõningane konkurents ühele kohale. Lõpetasin ka ja siis tuli aeg, et teist kõrgharidust võis saada ainult psühholoogias või ajakirjanduses, kui õigesti mäletan. Kumbki neist ei köitnud, seega teise sain alles uuel vaba Eesti ajal. Siis valisin samamoodi – asja, millest ma mitte mõhkugi enne ei teadnud.

+4
-4
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Killy

Ma olen mõelnud, et nii nagu ma ise ja nii nagu Agathe kirjutas, teeksin oma laste puhul selliselt, et kui nad gümnaasiumis, uuriksin, mis eriala neid võiks huvitada ja seejärel prooviksin leida neile võimaluse minna seda eriala proovima ettevõtesse. Nt kasvõi töövarjuna. Nii nad näeksid lähemalt, mida see endast kujutab.

+7
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
natakas

Omal ajal läksin pedasse kasvatajaks õppima, kuna ema oli kasvataja ja mul polnud aimugi, mida teha. See töö ei meeldinud, sobivalt tuli esimene koondamiste laine. Edasi tegin üht-teist muud, kuni sattusin kogemata vabatahtlikuna sotsiaaltööd tegema. Seda siis läksin ka õppima, töötan siiani. Töö tegelikult meeldib, aga palk võiks muidugi suurem olla.

+9
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
paadund perekoolik

Kuidas leidsite endale sobiva kutse/eriala? Kas olete noorusaja valikuga tänaseni rahul või ala vahetanud?

Läksin ülikooli õppima seda, milles olin andekas. Aga ei saa küll öelda, et valitud erialaga rahul oleksin, sisse see paraku palju ei too. Tahaks oluliselt rikkam olla, aga pole olnud pealehakkamist ka uut eriala omandada. Tiksun niisama edasi.

+4
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Meerike2

Õppima läksin eriala, mis mulle põhikoolist saati väga meeldiv tundus – veterinaariat. Nautisin kõiki viit aastat, kuigi esimesed kaks aastat olid ikka puhta hullud ja hirmutasid nii mitmedki ära.
Pole selles ametis kunagi töötanud, olen elu jooksul palju uusi erialasid omandanud, aga kui praegu peaksin uuesti valima kõrgkooli, läheksin kindlapeale ikka veterinaariat õppima, midagi muud ei tahaks nii põhjalikult.
Väga meeldis siis õppida ja meeldib ka praegu end puhtalt oma lõbuks teoreetiliselt täiendada (kõikvõimalikud kursused ja iga-aastased konverentsid paljude lektotitega üle maailma, õnneks praegu kõik netis). Olen väga rahul oma lapsepõlvest pärit valikuga, kuigi töötan täiesti teisel ametikohal, mis on nõudnud samuti päris palju õppimist ja nõuab siiani iga-aastast täiendamist.

+1
-2
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
moorike

Läksin õppima üprod “suva” asja nö minu tolleaja nägemuses. Sinna, kuhu sisse sain. Seal oli palju juuraaineid ja see hakkas huvitama. Peale kooli lõppu läksin tööle, kus ka oli jätkuvalt vaja õigusteadmisi (küll mitte otse juristiharidust). Peale seda töötasin veel väärteomenetlejana ja siis juba läksin ka õigust õppima ja hiljem ka vahetasin töö uue eriala vastu. Nüüd olengi jurist ja ilmselt eriala enam ei vaheta, sest meeldib.

+5
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
nufik

Õppisin IT eriala. Nüüd kui olen sellel alal 17 aastat tööd teinud tunnen, et ei tahagi enam seda enam. Tahaks midagi teistsugust teha. Puutööd või midagi lihtsalt nokitseda…

+7
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
nelz

Peale gümnaasiumit läksin rakenduskõrgkooli õppima eriala, mis lihtsalt huvitav tundus. Tööle õpitud valdkonda ei läinud kuna tegemist oli riigiametniku tööga ja palgatase valdkonnas oli toona ikka väga madal. Seega sattusin erasekorisse hoopis muusse valdkonda, õppisin töö käigus selgeks uue ameti ning toimetasin spetsialistina umbes 15 aastat. Selle aja jooksul omandasin ka teise kõrghariduse erialal, mis ennast lihtsalt huvitas, silmaringi mõttes. Ja nii 15 aastat peale esimese kõrghariduse omandamist leidsin tööpakkumise avalikku sektorisse, erialale, mis osaliselt seotud mõlema omandatud erialaga. Ja kuna avaliku sektori palgatase oli nende aastate jooksul tõusnud nii palju, et jõudnud mu endise erasektori palga tasemele siis kandideerisin ja osutusin valituks. Olen väga rahul ja ei pea vahepeal muus valdkonnas töötatud aasaid mitte raisatudajaks vaid pigem kasulikeks omadatud kogemusteks.

+8
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Lisberg

Ma ei teadnud üldse mida õppida, pisut on mul võimalused piiratud ka, kõike ei saagi õppida, mis meeldinuks.

Klassivend kutsus oma valitud erialale, oli aasta juba ees. Läksin siis, hädaga sain sisse. Hakkas meeldima. Kuna õpe oli laialivalguv, siis ise olen spetsialiseerunud projekteerijaks, mulle sobiv töö ja tööaeg, meeldiv töökeskkond ning ei plaani vahetatada. 18a tagasi alustasin siis seda tööd. Vahest tahaks ikka midagi muud teha aga siis teen triatlonitrenni, mis on piisavat mitmekesine ajaviide :). Õnneks on projektid ju kõik erinevad, et ei ole nüri töö.

+4
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Tuti Helve

Kes see loll kõigist postitustest teavitanud on? Mis diagnoos on?

+13
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kathryyne

Ajaloolane, defektoloog, filoloog. St kahe ja -poolekordne kôrharidus erinevatest ülikoolidest.
Töötan reisiplaaneerijana.

 

+4
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
ninja

Ma õppisin fotograafiat, sest huvitas. Väga palju kunstiga töötanud pole. Nüüd õpin IT’d, sest huvitab ja tööd tahaks ka.

+4
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
ageta

Läksin õppima tervishoidu, sest see oli lapsepõlvest saati mu unistus. Läksin tööle ja avastasin, et kuigi töö mulle meeldib, siis minu isikuomadustega see ei sobinud. Tööle läksin edasi tervishoidu aga hoopis saadud kõrvaleriala peale. Samal ajal läksin vabatahtlikuks järgmisele erialale, siis kutsekooli seda eriala õppima ning tööle sellele erialale. Tervishoiust tulin töölt ära koroona ajal. Ei tahtnud ja ei jõudnud enam mitmes töökohas selle ajal tõmmelda. Samas aga jääb miskit puudu ja seega läksin edasi õppima uut eriala. Alguses täiendõpe ja kui see tehtud, siis plaan magister sellel erialal teha. Ehk siis mul on praegu kolmas eriala käsil.

Kõikide oma tehtud valikutega olen väga rahul. Jah, olen vahepeal mõelnud küll, et paras ajaraiskamine on olnud aga tegelikult ei jookse ükski neist erialadest mööda külge alla. Mul on olnud palju soove, ma olen neid järginud ja katsetanud ning ma võin suhteliselt kindlalt öelda, et õppimised ja erialavahetused ei ole veel läbi. Kõik mu erialad on erinevad aga ma seon need omavahel ja võtan kõigest midagi.

+1
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
tellis

Lühike vastus teemaalgatajale: sest hinded olid head ja vanemad soosisid õppimist. Olid valmis söögi- ja ühikaraha andma, et mina saaks ainult õppimisele pühenduda. Sellist võimalust edasiõppimiseks – kus sa oled noor ja sul mingeid muid kohustusi (tööd, perekonda) pole, ainult õpi – ei tarvitse elus enam tullagi. Seega kaldusin ikka edasiõppimise poole. Tuli eriala välja valida.

Ega siis muud nagu polnudki. Kas õigus või majandus. Kuna olin läbinisti humanitaar, siis majandust ma muidugi ei valinud. Lõpetasin kooli ära, maksin õpingute ees laenuga ja muidugi mind veel peeti üleval ja isegi välismaalt sugulane toetas mind. Aga neid juriste tuli sel ajal tööturule sadu aastas. Aasta või paar varem lõpetas juba Tartu Ülikooli 100 juristi. Tegin valesid otsuseid ja ütlesin ühest töökohast ära, mis sülle kukkus. Ja nii see läkski. Oleks pidanud hoopis midagi muud õppima. Midagi praktilist. See huina-muina akadeemiline haridus ei andnud ju mulle mingeid oskusi. Mis siis, et see lausa magistriga võrdsustatud. Keegi mind tööle ei tahtnud. Nii et lõpuks tegin juba lihttööd. Vähemalt olen targem ja oskan oma lapsi natukenegi toetada selles vallas, mida nad õppida võiksid.

Ma pole endale seda andestanud, et valed valikud tegin ja peale emaks olemise pole minust mingit kasu ühiskonnale.

Mäletan seda keskkooli lõpetamise aega. Jube aeg oli selles mõttes, et jäeti mulje, et tegijad erialad ongi ainult majandus ja juura. Ülejäänud erialasid pole üldse mõtet õppida – sest keegi neid lõpetajaid ei oota või teiseks, pakutakse palka, millega jääd vaeseks (ja isegi nendele vaesuri palgaga töökohtadele sa ei saa, sest neidki on vähe ja pensionieelikute poolt juba hõivatud). Tagantjärgi mõeldes selle tegin õigesti, et majanduse/juura akadeemilist haridust ei läinud omandama. Kuna kutsumust nendeks pole absoluutselt, siis vaevalt mul oleks paremini läinud kui tsiteeritud käol. Tagantjärgi teame, et ega ainuüksi majanduse/juura lõptamine nüüd ka automaatselt mingit edukust ei toonud, eks.

Läksin ja pooledi vihast (mitte midagi pole niikuinii mõtet õppida, seega – vahet pole) omandasin nn. huina-muina (st. akadeemilise) põllumajandushariduse. Oli hirm, et kuna karjääriinimene (kellele ülikoolidiplom annab tuule tiibadesse, et kuskile juhtiva ametikohale poole lennata) ma pole, praktiliste ametikohtade täitmiseks (mis ei eeldaks karjäärisoont ja sobiks tagasihoidlikumale inrtoverdile), aga jällegi võib nappida praktilisust, siis kukub kuidagi tobedalt välja. Tundus, et niikuinii vaadatakse mind kui tüüpilist küsitava väärtusega hariduse omandanud neiukest. Ühesõnaga, enesekindlust diplom ei toonud. Samas küsimusele, mida muud ma oleks siis võinud selle asemel õppida, ma noorena vastust poleks osanud anda.

Oleks peale keskkooli nii tark olnud nagu praegu, oleks oma isikuomadustega õppinud lihtsalt… laborandiks. Kas see nüüd just kohe töölesaamise oleks taganud (Eesti oli vähem arenenud ja seega, kõiki töökohti oli vähem). Aga arvan, et see oleks andnud noorele ja tagasihoidlikule minule kuidagi parema tunde, et mul ikkagi on nn. aus amet ja mingid praktilised oskused, mida pakkuda. (Nüüd olen ringiga kuidagi selleni jõudnud).

Põllumajandusharidus on jätnud selle, et kui kellestki põllumajanduses tegutsevast inimesest on juttu, siis elan nagu kaasa. Natuke songin koduaias mulda, aga nii uhket-suurt aiapidamist nagu tõsisematel aiahoolikutel on, mul ei ole.

+2
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
ilushelena

Ajaviiteteema. Kuidas leidsite endale sobiva kutse/eriala? Kas olete noorusaja valikuga tänaseni rahul või ala vahetanud?

Nooruses ma mingit eriala ei omandanud, 1990ndatel näis, et keskharidusest, heast emakeelevaistust ja inglise keele oskusest piisab küll. Baka tegin alles 33-aastaselt. Tänaseks on mul sellele lisaks kaks magistrikraadi. Esimese eriala omandasin nii, et mind kutsuti ühel hetkel tööle, kus nõuti kõrgharidust, klausliga, et võib olla ka omandamisel. Astusin ruttu kooli, et oleks vähemalt omandamisel. Eriala valisin sellise, mis oli mu eelneva tööeluga seotud, sain kergelt sisse ja kergelt ka läbitud. Magistrisse läksin veidi samamoodi. Nimelt tahtsin jälle tööd vahetada ja jäi silma, et igal pool oli nõutud magistrikraad. Astusin siis jälle sellisele erialale, mis töövaldkonnaga oli seotud ja kuhu lihtne oli sisse saada ning lihtne ka teha. Mõni aeg pärast diplomi saamist tegi aga karjäär kuidagi sujuvalt kannapöörde, tuli ootamatu ja põnev pakkumine. Ma ei olnud sellel alal varem töötanud, aga hüppasin vette ja hakkasin ujuma. Ja kuna tahtsin siiski sellel alal ka hea olla, astusin mõne aasta pärast järgmisse magistrisse. Pole välistatud, et 50-aastaselt doktorantuuri lähen. Elu peab ikka jätkuvalt ju raske ja põnev olema. 😀

+1
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Tahesara

Ühtki erilist huvi minul ei olnud, sattusin majandust õppima, seda juba sügaval nõukaajal. Olengi pidevalt erialal töötanud ja väga rahul. Ei ole kordagi mingi muu ameti järele tahtmist tekkinud.

0
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
ageta

Läksin õppima tervishoidu, sest see oli lapsepõlvest saati mu unistus. Läksin tööle ja avastasin, et kuigi töö mulle meeldib, siis minu isikuomadustega see ei sobinud. Tööle läksin edasi tervishoidu aga hoopis saadud kõrvaleriala peale. Samal ajal läksin vabatahtlikuks järgmisele erialale, siis kutsekooli seda eriala õppima ning tööle sellele erialale. Tervishoiust tulin töölt ära koroona ajal. Ei tahtnud ja ei jõudnud enam mitmes töökohas selle ajal tõmmelda. Samas aga jääb miskit puudu ja seega läksin edasi õppima uut eriala. Alguses täiendõpe ja kui see tehtud, siis plaan magister sellel erialal teha. Ehk siis mul on praegu kolmas eriala käsil.

Kõikide oma tehtud valikutega olen väga rahul. Jah, olen vahepeal mõelnud küll, et paras ajaraiskamine on olnud aga tegelikult ei jookse ükski neist erialadest mööda külge alla. Mul on olnud palju soove, ma olen neid järginud ja katsetanud ning ma võin suhteliselt kindlalt öelda, et õppimised ja erialavahetused ei ole veel läbi. Kõik mu erialad on erinevad aga ma seon need omavahel ja võtan kõigest midagi.

Valetamine, laim, vulgaarne enese väljendus, teisi kasutajaid alaväärselt kohtlev (Kasutajatingimused 4.5)

Lugupeetud teavitaja, äkki natukene põhjendate ka ennast, loeks kohe huviga.

+1
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Sini

Ajaviiteteema. Kuidas leidsite endale sobiva kutse/eriala? Kas olete noorusaja valikuga tänaseni rahul või ala vahetanud?

Nooruses ma mingit eriala ei omandanud, 1990ndatel näis, et keskharidusest, heast emakeelevaistust ja inglise keele oskusest piisab küll. Baka tegin alles 33-aastaselt. Tänaseks on mul sellele lisaks kaks magistrikraadi. Esimese eriala omandasin nii, et mind kutsuti ühel hetkel tööle, kus nõuti kõrgharidust, klausliga, et võib olla ka omandamisel. Astusin ruttu kooli, et oleks vähemalt omandamisel. Eriala valisin sellise, mis oli mu eelneva tööeluga seotud, sain kergelt sisse ja kergelt ka läbitud. Magistrisse läksin veidi samamoodi. Nimelt tahtsin jälle tööd vahetada ja jäi silma, et igal pool oli nõutud magistrikraad. Astusin siis jälle sellisele erialale, mis töövaldkonnaga oli seotud ja kuhu lihtne oli sisse saada ning lihtne ka teha. Mõni aeg pärast diplomi saamist tegi aga karjäär kuidagi sujuvalt kannapöörde, tuli ootamatu ja põnev pakkumine. Ma ei olnud sellel alal varem töötanud, aga hüppasin vette ja hakkasin ujuma. Ja kuna tahtsin siiski sellel alal ka hea olla, astusin mõne aasta pärast järgmisse magistrisse. Pole välistatud, et 50-aastaselt doktorantuuri lähen. Elu peab ikka jätkuvalt ju raske ja põnev olema. 😀

 

Mis töökohas magistrit nõuti?

0
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
ilushelena

Mis töökohas magistrit nõuti?

Avalikus teenistuses.

0
-1
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Piibuga naine

Ajaviiteteema. Kuidas leidsite endale sobiva kutse/eriala? Kas olete noorusaja valikuga tänaseni rahul või ala vahetanud?

Ise läksin pärast keskkooli inglise filoloogiasse, sest olen keeltes hea, aga akadeemilistes keeleteadustes paraku kehv, mistap jäi ülikool pooleli. Seega tegin aastaid juhu(tõlke)töid; vahepeal käisin ettekandjaks. Kümmekond aastat tagasi viis elu välismaale, kus omandasin pooljuhuslikult floristidiplomi ja oma tööd naudin tänaseni. Miski, mida poleks osanud uneski ette ennustada.

Kuna ei viitsinud väga õppida põhikoolis, siis olid toonased valikud kasinad ja sattusin õendusesse. Oli ligi kaheksa aastat erialal töötanud ja nii kurvalt, kui see ka ei kõla, tegi üks patsient mu vahetuse ajal enesetapu .  Situatsioon viis mind mõtteni, et ma ei taha enam seda tööd teha, mul peab olema mingi muu amet.

Olin lapsest saati suur lugeja ja raamatuhuviline olnud ning leidsin, et teine eriala võik midagi humanitaarset olla.

Läksin filoloogiat õppima, sealt tuli täiesti loomulik edasine valik ning nüüd teen tööd, mis toob leiva lauale, rahulolu hinge ja võimaldab ka hobiga tegeleda – kõik ühest kausist.

+3
-2
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Mauno

Õppisin meditsiini, aga sain hoopis õppejõuks. St ei oleks uskunud, et hakkan kunagi õpetama, aga naudin väga!

+2
0
Please wait...

Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Miks õppisite oma eriala?