Valisin humanitaareriala, mis keskkoolis meeldis ja huvitas. Huvitasid mind paraku pea kõik asjad. Ühe tagantjärele mõeldes kõige mõistlikuma asjana oleksin tookord tahtnud õppida arhitektuuri, aga siis seda Tartus ei olnud ja pealinna elama kolimiseks poleks olnud vanematel toetamiseks ressursse ja mul endal polnud piisavat elukogemust ja eneseusku, et teada, et kõik on tahtmise korral võimalik. Ka oli paraku kodulinnas palju mugavamaid ja näiliselt sama häid valikuid.
Õpingutega läks hästi, aga väga hingega tegelikult asja juures ei olnud, aga sellest sain alles tagantjärele aru. Ka oli kogu aeg kerge hirm kuklas, et kas ikka mingit keskmise ligidasegi palgaga tööd ka õnnestub pärast õpinguid leida.
Ilmselt oleksin doktorantuuri läinud ja seejärel elu lõpuni kuskil ülikoolis või muuseumis vm haridus-teadusasutuses kükitanud. Aga magistriõpingute ajal olin hakanud õppima võõrkeelt, mis väga köitis, läksin välismaale õppima, siis jäin sinna elama, ja avastasin enda jaoks keelehuvi.
Omandasin keelealase hariduse, nüüd olen töö sisu mõttes väga rahul, ja ka pakkumisi-võimalusi jagus juba õppimise kõrvalt rohkem kui küllaga (tõlkimine, õpetamine, ülikooli projektid jne). Paraku ükski neist võimalustest pole olnud kuigi kõrgepalgaline. Hakkama saab, keskmise venitab välja, rohkema jaoks aga peaks end puhkeaja arvelt ribadeks venitama. Saaks oma keeleoskuste baasilt huvi korral teha ka paremini tasustatud töid, aga need ei tundu väga ahvatlevad võrreldes võimalusega teha tõeliselt paeluvalt ja meeldivat tööd, mis siis et väiksema palga eest.
Kui saaksin oma praeguste mõtetega uuesti 19-aastaseks keskkoolilõpetajaks kehastuda, siis teeksin mõndagi teisiti. Valiksin enam-vähem köitvatena tunduvate erialade hulgast paremini tasustatud eriala, isegi kui selleks peaks end kokku võtma ja õpingute kõrvalt tööle minema. Arukas ja töövõimeline inimene saab end ka õpingute kõrvalt ise ilusti ära majandada mõningase töölkäimisega ja kui eriala piisavalt praktiline, saab leida kiirelt ka asjakohast tööd, nii et esialgsed vaevad-valud tasuvad end suhteliselt kiiresti ära.
Kahjuks mul ei olnud toona nõuandjaid, kes aidanuks sellist pilti näha. Igasugu humanitaarsed asjad võivad olla väga põnevad ja mõnusad õppida, ja kui veab, toovad ka mingil määral leiva lauale, aga tegelikult see tasub end ära ikka ainult kui huvi ja sisepõlemine selle eriala järele on tohutu ja täiesti vastupandamatu.
Igal muul juhul on mõistlik omandada praktiline hästi tasustatud eriala, peaasi et mitte täiesti ebameeldiv, ja humanitaarasjad võtta omale hobiks. Kirjandust ja ajalooraamatuid lugeda ja keeli õppida on vabast ajast vähemalt sama tore kui tööajast, ainult selle vahega, et finantside pärast ei pea pead vaevama ja on mõnusam ja pingevabam süveneda.