Ikkagi kolhoosikorter. ja mis siis et kolhoosile kunagi kuulus juba 30 aastat ei ole kolhoose. Korterit võiks soojustada, aknad vahetada ja mõelda näiteks õhksoojuspumbale. Kõigepealt muidugi peab alustama kui suur see papi elamine ka on ja kas talle nii suurt elamist ka vaja on. Kuni kahe toalise korteri kütmine kindlasti normaaltingimustes ei maksa 700 eurot kuus. Papil tuleks endal ka natuke vaeva näha, mitte aga ainult näidata näed mul nii suur arve. Kui puukuuri kütma hakata siis see arve vast veelgi suurem, aga see ei tähenda et maksumaksja selle hüvitama peaks.
Jah, ma ei rääkinudki 700-st, aga 300-400 elektriarvest. 700 tõesti detsembris veel ei saanud sellise korteri eeselektriarve tulla, 300-400 aga küll. Ja ka see 300-400 on liiga palju pensionärile, kelle pension on 500 või natuke rohkem. Sul on muidugi väga head soovitused. Et soojustagu – üksi terve kortermaja või? Ok aknad saab tõesti vahetada, aga sellest üksi on ikka väga vähe, see neid arveid oluliselt väiksemaks ei tee, kui seinad hõredad on. Ja seinu paraku tuleb soojustada ikka ühiselt tervel majal. Sa vist pole elus Tallinnast väljas käinud, ei kujuta ette, millistes tingimustes inimesed elavad. Ja soovitus, et koligu väiksemasse on ka hea. Kuidas seda teostada, seda mina küll ei tea. Tavaliselt tähendab väiksemasse korterisse kolimine seda, et suurem müüakse maha ja ostetakse väiksem. Mis sa arvad, mitu soovijat sellisele nõukaaegse paneelika kütteta korterile on? Vaata kasvõi kinnisvara kuulutusi, need on aastate kaupa müügis, mitte keegi ei soovi selliseid osta. Need on väljasurevad piirkonnad, paljud korterid majas on tühjad, mingit terve maja soojustamist ei saa teha, ses pole huvilisi, paar üksikut elanikku ei jaksa ju maksta kogu maja soojustamist, kui pooled korterid huvitatud ei ole. Jne. Tõsiselt, kui juhuslikult saad Tallinnast välja, siis vaata ringi, igal pool on selliseid kortermaju, kus on näha, et mingit perspektiivi ei ole enam. Seal elavadki reeglina pensionärid.
Nüüd küsid, miks nad 30 aastat tagasi midagi ette ei võtnud? Praegu 80-aastased olid 30aastat tagasi 50-aastased. Arvad, et 50-aastasel oli üheksakümnendatel kerge? Ei, ei olnud. Just see põlvkond oli see, kes tol ajal kõige rängemalt pihta said. Pensioniile nad veel ei saanud ja pensioniiga hakkas tõusma, nihkus järjest tulevikku. Samal ajal kanti nad töökohtadelt kähku maha ja jäid töötuks. No ei olnud enamusel neil lihtne hakata kähku endale paremaid kortereid hankima või olemasolevaid soojustama ja korda tegema. Ja samal ajal vanus lisandus ning jaks vähenes.
Täitsa üllatav, mu eile kirjutatud kommentaarile sarnase olukorra kohta on täna delfis artikkel. On sul soovitusi ehk, kuidas see 80-aastane tädi oma elektriarve odavamaks saaks? Või soovid ehk ise tema korteri ära osta hea hinnaga, et ta saaks kuskile soodsamasse kohta elama?