Minu mees küsis just äsja minult, et miks ma ometi ei või oma pojale meenutada, et too kimono kuivama paneks peale trenni (mis oli üleeile). Ma enam ei suuda. Mees elab mingis paralleelmaailmas, üleüldse veedab suurema osa päevast tööl ja ta üldse ei mõista protsesse, mis kodus toimuvad. Poeg on teismeline ja räägi või ära räägi, soovitus kimono kuivama panna on nagu herilasepessa istumine. Heal juhul lihtsalt ignoreeritakse, halvemal juhul kuulen, et jätku ma rahule ja küll ma panen (ja ei pane). Ja siis tuleb mees ja riidleb minuga, et miks ma ei või meenutada???? Selline tasakaal(utus) on kõiges. Ainus, kes mind mõistab ja kaitseb, on täisealine tütar, aga ma ei taha teda ju uputada kõigisse muredesse. Kuidas see asi üle elada? Just natuke aega tagasi väljusin depressioonist, milles kindlasti oma osa oli just suhetel pojaga ning mehe tegevusetus. Samas mees on iseenesest üle keskmine, isegi justkui empaatiat on üle keskmise, aga minu jaoks seda ei jagu. Mina ei oska olla.
Ma oleks palju nõudlikum selle teismelisega. Mees ju õpetab lapsele praegu seda, et on normaalne, et ema, hilisemas elus naine, teeb kõik tema eest ära. Siit tekib mulje, et TA teeb ka mehe eest asju ära. See peab lõppema. Siit muidugi on ennegi lugeda saanud, et naine pakib mehe plätusid ja keedab ja koorib mehele muna.
Kindlasti ei teeks asju poja ega mehe eest ära. Ise käib trennis, ise tegi selle kimono trennis mustaks, ise paneb selle kimono pesumasinasse, ise paneb programmi ja pesuvahendi ja ise riputab ka kuivama. Minu roll oleks ainult vaadata, et see juhtub, aga eest ära ma ei teeks. Ja tõesti tulebki kõrval seista, kui ise ei liiguta.
Miks mees ise poisile meelde ei tuleta?