Teema: Miks sa ei või siis lihtsalt meenutada?

#3996552:

#3996549:

 

Mees teeb kodus väga palju kodutöid. Eeskujus asi ei ole. Vanemate omavahelises nääklemises ka mitte.

Miks siis laps oma vanemaid ei kuula ja vajalikke asju ära ei tee, kui talle seda meelde juba on tuletatud ja öeldud, mida teha tuleb?

#3996448:

Minu mees küsis just äsja minult, et miks ma ometi ei või oma pojale meenutada, et too kimono kuivama paneks peale trenni (mis oli üleeile).

No ja sul suud ei olnud peas, et öelda, et ma meenutasin ja ta vastas, et küll ma teen. Isa on ka juhmard muidugi, selle asemel, et pojale öelda, et tema kimono, seega tema vastutab, tormab oma naise kallal näägutama mingi poja lapsiku vabanduse tõttu. Huvitav, kas ta pojale ka andis mõista, et oih, mu nurjatu naine ei tuletanudki sulle meelde, sel teemal tuleb mul temaga nüüd üks tõsine vestlus maha pidada. Rõve peredünaamika on teil, mind ajaks ka masendusse, aga ma ikkagi ütleks mehele ka, mis mul öelda on, mitte ei mossitaks nurgas lihtsalt.

Mis mind üllatab, on see, et sellisest teemast on üldse kujunenud siin mingi pikk arutelu. Loogilisem oleks, kui esimene kommenteerija oleks vastanud “Möh?” ja kogu moos 😀

#3996485:

Kindlasti ei teeks asju poja ega mehe eest ära. Ise käib trennis, ise tegi selle kimono trennis mustaks, ise paneb selle kimono pesumasinasse, ise paneb programmi ja pesuvahendi ja ise riputab ka kuivama. Minu roll oleks ainult vaadata, et see juhtub, aga eest ära ma ei teeks. Ja tõesti tulebki kõrval seista, kui ise ei liiguta

Minu meelest ei ole naise roll kõrval seista ja vaadata, et mees või poeg oma asjad ise ära teeks. Seisab vaikselt ja ei ütle midagi või tuletab sõnadega ka meelde?

Mingu siis pesemata kimonoga trenni ja haisegu järgmisel korral, kui see last ei häiri. Teismelist vast varsti ikka hakkab häirima.

Ja üldse, kel janu sel jalad. Kui meest häirib, siis tehku ise.

#3996524:

#3996515:

Higist läbiimbunud niiskeid asju peaks pesema, mitte kuivatama.

Ei pesta kimonot peale iga kasutust.

Muidugi pestakse. Vähemalt meie poisi rühmas ei tuleks lapsevanemad selle pealegi, et higist vettinud kimonot KUIVATADA. Keegi ei lasekski oma last sinna trenni, kui teaks, et ta hakkab ennast nühkima vastu teise läppunud ja kuivanud higist ürpi.
Treener ei lase trennigi.

Mina seda ala ei tunne. Googeldasin kimono pesemist. Sain teada et see tõmbub pesus kokku. Selle pesemiseks on spets vahend. Ilmselt ei tohi ka tsentrifuugida. See pesemine on keerukam kui tavaliste spordiriete pesu. Vöösid ei või üldse masinaga pesta.  Võib olla et sellest see pesemise jant

#3996668:

Jah, seepärast ongi neid mitu. Meie pesime spordirõivaste programmiga, lisaloputusega, madalaima tsentrifuugiga. Kuivama. Muidugi seejärel triikimine.

Judo kimonot triikima????? Nalja teed? Sa räägid kas mõne muu ala kimonost või laste judokimonotest või luuletad üleüldse kokku, et end tähtsaks teha. Korralik teismelisele noormehele kohane judogi on nii tugev, et seda ei ole võimalik triikida, mõtet pole ammugi. Nurka võid püsti seisma panna selle judo jaki. Ja kimono pesemisega on nii, et kui sul on kodus rahapuu, siis muidugi pese iga kord ning osta teine kimono kõrvale (üks korralik komplekt maksab umbes 200€ ning kasvavale noorele kahte kimonot korraga pidada on üsna kulukas rõõm). Kui rahapuud ei ole, siis piisab pesemisest üle ühe korra küll, kui vahepeal korralikult kimono kuivama panna (iga kord pesta ei sa juba seepärast, et kui trennid on ülepäeva, siis ei kuiva kimono ju äragi järgmiseks korraks). Kimono all kasutatakse trennis T-särki, et see suurema higi endasse võtaks.

Niipalju siis kimonotest. Vabandan, et nii pikalt mitteteemakohast juttu rääkisin, aga mõni ajas siin ikka mõttetut jama juba, vajas sekkumist.

#3996469:

1. Ütle mehele, et meenutagu ise

2. Räägi mehele ära seesama jutt, mis sa siia kirja panid

3. Mine mehega suhtenõustaja juurde ja räägi temaga seal

4. Mine iseendaga nõustaja juurde

Mis pojasse puutub, siis ma tean, mida sa tunned. Kusjuures – nädal aega võid sa rääkida nagu seinale, siis ühtäkki juhtub, et ta paneb ise, ilma ütlemata asjad korda. See annab lootust, et nüüd on asjad korras – aga järgmisel päeval on jälle sokid põrandal. Hulluks võib minna, hulluks!

Hea, et teil pole siis selline laps nagu mul. Ath+autism mingil määral. Kui tal asi piirduks ainult sokkidega põrandal, auhindaksin teda iga päev millegagi. Ma imestan, et ta ûldse midagi üles leiab ja ka seda, et meil veel hiiri- rotte pole.

Kimono teemal pole asi üldse nii hull – mitte ükski sportlane ei kanna seda vastu ihu, vaid kannab kimono all t-särki. Seega higistab ikkagi peamiselt t-särk, kimono iga trenni järgset pesemist jah välja ei kannatagi

Aga suhete teemal on asi kehv. Poja osas ei teeks ma mitte midagi – kui on normintellektiga laps, siis ongi vaja, et saab oma vitsad, et õpiks vastutama. Mehe osas – suunaks ta iga kord ise lapsele meeldetuletama.

Juba väikelapsele saab teha näidiõpet elus põhjus-tagajärg suhete kohta, et mis juhtub siis kui… Kui oma kimonot kotist välja ei võta, võtab järgmine kord kotist haisva ja kortsus asja välja (hea, kui hallitama ei lähe). Eks oleneb ka, mis on “teismeline”, see on nii 11 kui 19 ja vahe nagu oleks, mida kellelt tasub nõuda. Kui ta TEAB, mida tegema peab, sest talle on emme “meenutanud” (laste keeles näägutanud ja käsutanud) 100+1 korda juba, siis no sorry, mingi hetk tuleb hakata oma initsiatiivil tegutsema, muidu kasvabki mees, kellele a) peab naine pidevalt kõike ette ära tegema, nagu tegi emme, või b) naine peab pidevalt “meenutama” mehele, et midagigigi tehtud saaks. Ei ole hea variant kumbki, mõeldes mehe hilisemale elule.

Kas mees ise on kasvanud samamoodi pidevalt “meenutava” emaga, et ta midagi teha taipaks või miks mees arvab, et lapsekasvatamine on ainult naise töö?

#3996448:

Minu mees küsis just äsja minult, et miks ma ometi ei või oma pojale meenutada, et too kimono kuivama paneks peale trenni (mis oli üleeile). Ma enam ei suuda. Mees elab mingis paralleelmaailmas, üleüldse veedab suurema osa päevast tööl ja ta üldse ei mõista protsesse, mis kodus toimuvad. Poeg on teismeline ja räägi või ära räägi, soovitus kimono kuivama panna on nagu herilasepessa istumine. Heal juhul lihtsalt ignoreeritakse, halvemal juhul kuulen, et jätku ma rahule ja küll ma panen (ja ei pane).

Teismeline on teismeline. Aga mind häiris teemaalgatuses isegi rohkem, kuidas käitub täiskasvanud mees.

Küll on mugav mees sul, teemaalgataja! Mugav selles mõttes, et ta ei viitsi ise oma poega kasvatada, vähemalt tegelda lapsekasvatuse tülikama ja ebameeldivama osaga  – näit. survestada last midagi tegama. Ja taluda lapse survestamisega kaasvnevaid ebameeldivusi – näiteks seda, et laps hakkab vastu vinguma, ütleb “jäta mind rahule” vms. Kogu selle lapse kasvatamise ebameeldivama osa lükkab ta sinu kaela, teemaalgataja – seljuures kasutades veel tooni, et “miks sa seda ebameeldivat tegevust ära ei tee” . Umbes nagu oleks see iseenesestmõistetav, et kuigi peres on emme ja issi mõlemad, siis emme üksi peab olema see “õiendaja” ja tõmbama enda peale lapse pahameele. Issi aga viilib konfliktolukorrast pojaga kõrvale – sest see on mugavam lükata emme kaela. Ei noh – väga mugav härra!

Soovitan sul järgmine kord, kui härra jälle tuleb ette heitma: “Miks sa ei või oma pojale…”, mehele vastata: ” Meie pojal on KAKS lapsevanemat ja lapse kasvatamine on mõlema kohustus. Jah, ma tean küll, et meie pojukesele millegi ütlemine on ebameeldiv – ta ütleb vastu “jäta rahule”, “küll ma teen”. Ma kogen seda pidevalt. Kuid sina kui isa ei peaks ju oma teismelise poja pahameelt kartma? Ei pea olema ainult mina “paha emme”, kes pojakesele pinda käib? Ma tahaks näha, et sina ka vahelduseks “paha issi” oleksid. Kui sina märkad esimesena, et kimono pole kuivama pandud – siis palun, ära tule mulle ütlema, et mina öelgu pojale, vaid ütle oma pojukesele ise, et mingu pangu oma kimono kuivama. Sa oled täpselt samasugune lapsevanem nagu mina, seega sa võid pojale ise öelda.”

Olgu, et mees on suurema osa ajast tööl ega viitsi koduasjadesse süveneda  – jah, täiskasvanud inimest on raske muuta. Musterisa temast ilmselt ei saa. Aga vähemalt nendel juhtudel, kui ta siiski midagi pojaga seonduvat märkab (näit. et kimono vedeleb), võiks niigi palju jalad kõhu alt välja võtta, et pojaga ise see asi korda ajada.

Ainult emme poolt kasvatatud pojal võib tekkida arusaam, et just naised – ema, õde – on õiendajad ja tüütud. Aga näe, issi on hea – sest tema ei ütle mitte kunagi mitte midagi. Kuigi tegelikult on issi lihtsalt mugav ja passiivne.

#4000314:

#3996448:

Minu mees küsis just äsja minult, et miks ma ometi ei või oma pojale meenutada, et too kimono kuivama paneks peale trenni (mis oli üleeile). Ma enam ei suuda. Mees elab mingis paralleelmaailmas, üleüldse veedab suurema osa päevast tööl ja ta üldse ei mõista protsesse, mis kodus toimuvad. Poeg on teismeline ja räägi või ära räägi, soovitus kimono kuivama panna on nagu herilasepessa istumine. Heal juhul lihtsalt ignoreeritakse, halvemal juhul kuulen, et jätku ma rahule ja küll ma panen (ja ei pane).

Teismeline on teismeline. Aga mind häiris teemaalgatuses isegi rohkem, kuidas käitub täiskasvanud mees.

Küll on mugav mees sul, teemaalgataja! Mugav selles mõttes, et ta ei viitsi ise oma poega kasvatada, vähemalt tegelda lapsekasvatuse tülikama ja ebameeldivama osaga – näit. survestada last midagi tegama. Ja taluda lapse survestamisega kaasvnevaid ebameeldivusi – näiteks seda, et laps hakkab vastu vinguma, ütleb “jäta mind rahule” vms. Kogu selle lapse kasvatamise ebameeldivama osa lükkab ta sinu kaela, teemaalgataja – seljuures kasutades veel tooni, et “miks sa seda ebameeldivat tegevust ära ei tee” . Umbes nagu oleks see iseenesestmõistetav, et kuigi peres on emme ja issi mõlemad, siis emme üksi peab olema see “õiendaja” ja tõmbama enda peale lapse pahameele. Issi aga viilib konfliktolukorrast pojaga kõrvale – sest see on mugavam lükata emme kaela. Ei noh – väga mugav härra!

Soovitan sul järgmine kord, kui härra jälle tuleb ette heitma: “Miks sa ei või oma pojale…”, mehele vastata: ” Meie pojal on KAKS lapsevanemat ja lapse kasvatamine on mõlema kohustus. Jah, ma tean küll, et meie pojukesele millegi ütlemine on ebameeldiv – ta ütleb vastu “jäta rahule”, “küll ma teen”. Ma kogen seda pidevalt. Kuid sina kui isa ei peaks ju oma teismelise poja pahameelt kartma? Ei pea olema ainult mina “paha emme”, kes pojakesele pinda käib? Ma tahaks näha, et sina ka vahelduseks “paha issi” oleksid. Kui sina märkad esimesena, et kimono pole kuivama pandud – siis palun, ära tule mulle ütlema, et mina öelgu pojale, vaid ütle oma pojukesele ise, et mingu pangu oma kimono kuivama. Sa oled täpselt samasugune lapsevanem nagu mina, seega sa võid pojale ise öelda.”

Olgu, et mees on suurema osa ajast tööl ega viitsi koduasjadesse süveneda – jah, täiskasvanud inimest on raske muuta. Musterisa temast ilmselt ei saa. Aga vähemalt nendel juhtudel, kui ta siiski midagi pojaga seonduvat märkab (näit. et kimono vedeleb), võiks niigi palju jalad kõhu alt välja võtta, et pojaga ise see asi korda ajada.

Ainult emme poolt kasvatatud pojal võib tekkida arusaam, et just naised – ema, õde – on õiendajad ja tüütud. Aga näe, issi on hea – sest tema ei ütle mitte kunagi mitte midagi. Kuigi tegelikult on issi lihtsalt mugav ja passiivne.

Emme teeb issi eest ära maast madalast. Isa peab olema harjunud beebieast peale tegutsema kõigi toimingute piires peale imetamise. On teatud liik inimesi, kes nihverdavad vastutusest ja korrale kutsumisest kõrvale, ainult naine on turvaline, kellele võib öelda, mida sülg suhu toob. Laps ei hakka ema hindama, kui emme käske jagab ja issi kiidab.

#4000429:

Ei ole meil asjad nii. Kokkuvõttes teeb mees kodus palju rohkem kui mina.

Ometi tegid sa kell pool kaks öösel teema ja ütlesid, et mehel sinu jaoks empaatiat ei jätku. Mina oleksin väga rahul sellega, mis on ja hoiaks suu kinni. Hiljem tuli välja, et poeg on erivajadusega ka? See muudab kõike, ka lähenemist. Mina ei oska anda nõu, kuidas läheneda erivajadusega teismelisele.

Mis see “pool kaks” kõigil hambus on? Normaalne kellaaeg ju, mina olen iga päev siis veel ärkvel.

#4000595:

Ahoi NAINE!!!! Järgmine  kord kui mees tuleb ja riidleb. Sõimad tal näo nii täis

Imelik, et sõimamist peab siin teemas juba mitmes kommentaator mõistlikuks suhtlemisviisiks. Mõni ime, et nende peres lapsed ka eeldavad sõimamist ja suhtlevad sõimates.