Teema: Miks selline erinevus?

#4026878:

Mis on see sisuline ja põhimõtteline alus, et need tõlgendused erinevad on?

Kui tegemist on elatisteemaga, siis sealt midagi tõsiselt võtta, unusta ära parem. See on mullijutt mida aetakse. Kuid ütleme päris ausalt, mida teha ka mehega, kes koti võtab ja puhkama läheb. Midagi muud ei olegi teha kui raha väljaajada.

Kõik siin elus on suhtumise küsimus. Näeme asju nii nagu näha tahame.

Tõlgendan nii, et ema ostis lapsele jalgratta, ATV ja konsooli ning isa tegi siis täpselt sama. Kui aga ema ja tema uue elukaaslase idee oli hoolitseda, et kodus oleks kõik vajalik lapse jaoks olemas, siis isa kavatses oste kasutada argumendina elatise vähendamiseks. Ametnikud ütlesid, et see argument ei päde ja nüüd TA, kes on ilmselt isa uus tibi, on terve maailma peale vihane. Ainult et loost räägib ta ära poole ja siis ka veel hämab faktidega.

Sellised asjad jääksid “otsustavatele ametnikele” hambusse näiteks siis, kui isa proovis selle argumendiga, mida kõike ta lapsele on ostnud, elatist vähendada. Ja ema siis vastas sellele, et ka nende pool on samad asjad kõik olemas. Ja süüa tahab laps ikka edasi… ja tegelikult pole võõrasisa asi teise mehe last toita, ikka isal tuleb endal lapsele elatist maksta.

Ikkagi, kuidas isa kehvem vanem on, et tema vahetu panus kuidagi vähem tähtis on? Hariduses samamoodi- kui kooli koduseid ülesandeid lahendades ütleb ema lapsele ette, mis number kuhugi kasti kirjutada aga isa suunab last see number ise välja arvutama, siis on isa paha, et kiusab last. Samas kui oleks rollid vahetuses, et lapsega koos elav isa ütleb ette aga ema suunab ise arvutama, siis võetakse isalt laps pikema jututa lihtsalt ära. Ehk siis kui ema ikka otsustab, et haridus(konkreetsel emal pole seda endalgi ja on läbi erinevate skeemide uue mehe ülalpeetav) pole lapsele oluline, siis laiutavad lastekaitsjad käsi ja tõdevad, et “meie ei saa midagi teha”.
Miks on legitiimne suhtumine, et kui lapse vanemad on läinud lahku, siis isa maksku ainult raha ja hoidku eemale? Ma ei kujuta ette kes oli see värdjas(jah, ma ei hakka kunagi kahetsema seda sõnavalikut ja kui ma ta nime teada saan, siis lähen talle ukse taha), kes väitis, et igal teisel pühapäeval kaks tundi mäkkdoonaldsis on piisav, et säilitada lapse lähedus isaga.

#4027130:

Ikkagi, kuidas isa kehvem vanem on, et tema vahetu panus kuidagi vähem tähtis on? Hariduses samamoodi- kui kooli koduseid ülesandeid lahendades ütleb ema lapsele ette, mis number kuhugi kasti kirjutada aga isa suunab last see number ise välja arvutama, siis on isa paha, et kiusab last. Samas kui oleks rollid vahetuses, et lapsega koos elav isa ütleb ette aga ema suunab ise arvutama, siis võetakse isalt laps pikema jututa lihtsalt ära. Ehk siis kui ema ikka otsustab, et haridus(konkreetsel emal pole seda endalgi ja on läbi erinevate skeemide uue mehe ülalpeetav) pole lapsele oluline, siis laiutavad lastekaitsjad käsi ja tõdevad, et “meie ei saa midagi teha”.

Miks on legitiimne suhtumine, et kui lapse vanemad on läinud lahku, siis isa maksku ainult raha ja hoidku eemale? Ma ei kujuta ette kes oli see värdjas(jah, ma ei hakka kunagi kahetsema seda sõnavalikut ja kui ma ta nime teada saan, siis lähen talle ukse taha), kes väitis, et igal teisel pühapäeval kaks tundi mäkkdoonaldsis on piisav, et säilitada lapse lähedus isaga.

Millal see isa lapsega koduseid ülesandeid lahendab? Kui laps on jagatud 50-50 ei maksa mitte keegi mitte kellelegi elatist. Kui isa lapsega koduseid ülesandeid vaid kord nädalas tunnike või nädalavahetusel lahendab siis ongi ju isa panus väiksem.

Isal on õigus last pool ajast kasvatada – tulebki panna samuti enda graafikute ja asjade klappima just nagu emad panevad. Kui isa enda valik on pühapäevaisa olla siis peabki elatist maksma, sest kõik olmeprobleemid ja kasvatusmured ongi ema kanda, kes last teab ja iga päev kasvatab. Siis on kerge pühapäevaisana targutada.

Elatis ikka nõutakse välja isadelt, kes ei taha lapse kasvatamises võrdselt osaleda.

#4027137:

#4027130:

Ikkagi, kuidas isa kehvem vanem on, et tema vahetu panus kuidagi vähem tähtis on? Hariduses samamoodi- kui kooli koduseid ülesandeid lahendades ütleb ema lapsele ette, mis number kuhugi kasti kirjutada aga isa suunab last see number ise välja arvutama, siis on isa paha, et kiusab last. Samas kui oleks rollid vahetuses, et lapsega koos elav isa ütleb ette aga ema suunab ise arvutama, siis võetakse isalt laps pikema jututa lihtsalt ära. Ehk siis kui ema ikka otsustab, et haridus(konkreetsel emal pole seda endalgi ja on läbi erinevate skeemide uue mehe ülalpeetav) pole lapsele oluline, siis laiutavad lastekaitsjad käsi ja tõdevad, et “meie ei saa midagi teha”.

Miks on legitiimne suhtumine, et kui lapse vanemad on läinud lahku, siis isa maksku ainult raha ja hoidku eemale? Ma ei kujuta ette kes oli see värdjas(jah, ma ei hakka kunagi kahetsema seda sõnavalikut ja kui ma ta nime teada saan, siis lähen talle ukse taha), kes väitis, et igal teisel pühapäeval kaks tundi mäkkdoonaldsis on piisav, et säilitada lapse lähedus isaga.

Millal see isa lapsega koduseid ülesandeid lahendab? Kui laps on jagatud 50-50 ei maksa mitte keegi mitte kellelegi elatist. Kui isa lapsega koduseid ülesandeid vaid kord nädalas tunnike või nädalavahetusel lahendab siis ongi ju isa panus väiksem.

Isal on õigus last pool ajast kasvatada – tulebki panna samuti enda graafikute ja asjade klappima just nagu emad panevad. Kui isa enda valik on pühapäevaisa olla siis peabki elatist maksma, sest kõik olmeprobleemid ja kasvatusmured ongi ema kanda, kes last teab ja iga päev kasvatab. Siis on kerge pühapäevaisana targutada.

Elatis ikka nõutakse välja isadelt, kes ei taha lapse kasvatamises võrdselt osaleda.

Aga kui isal ei ole võimaldatud võrdselt(!) osaleda. Võrdselt ei tähenda seda, et isa peab järgi jooksma a’la tule ja võta. Kõik isa ostetud asjad, et lapsel oleks isa juures tegevust, on ema juurde tassitud ja seega ei saa kuidagi olla motiivi midagi uut soetada. Mis siis oleks lahendus? Leppida, et laps võõrdub? Miks peaks see teadmine isale kuidagi kergem olema kui emale?

#4027160:

Küsimus on, et miks ühed ja samad asjad eri vanemate puhul eri tähtsust omavad.

Sest üks peab last igapäevaselt üleval ja tagab olulised asjad nagunii. Meelelahutusasjad on lisaks. Sinu argument on see, et ostsid meelelahutuseks asju ja sellepärast igapäevaseks toimetulekuks enam panustada ei soovi. Kui sa selline põmmpea oled, kes nii elementaarsest asjast aru ei saa, siis ilmselt ajad seal ametnike juures ka sellist rumalat juttu ja sellepärast on ka nende suhtumine vastav. Hakkad kindlasti jahvatama naise uuest poldist ja sellest, et sina ei hakka lapse järel jooksma jne, jne, siis ongi juba asi klaar.

#4027157:

Aga kui isal ei ole võimaldatud võrdselt(!) osaleda. Võrdselt ei tähenda seda, et isa peab järgi jooksma a’la tule ja võta. Kõik isa ostetud asjad, et lapsel oleks isa juures tegevust, on ema juurde tassitud ja seega ei saa kuidagi olla motiivi midagi uut soetada. Mis siis oleks lahendus? Leppida, et laps võõrdub? Miks peaks see teadmine isale kuidagi kergem olema kui emale?

Ma saan aru, et võrdselt pole võimalik osaleda ehk vaid juhul kui elate erinevates linnades. Samas – oluline on LAPS ja tema heaolu, mitte vanemate omavahelised suhted.

Kas sa ostad asju lapsele või endale? Kui lapsele siis miks ta ei või asju sinna võtta, kus laps ise (pidevalt) on?

See pigem kõlab nagu üritaksid last asjadega ära osta või last asjadega osta enda juures viibima. Soovitan panustada suhtesse lapsega, mitte asjadesse.

Kui kohutavalt ebameeldiv on, kui inimene jutus tõde väänab. No mis jutt on, et kui isa käsib lapsel ise koduülesandeid lahendada, siis ta kiusab? Selliste juttude puhul on selge, et midagi on rääkimata.

#4026878:

Kui lapsega koos elav ema ostab oma uue mehe toel lapsele jalgratta, laste ATV, PlayStationi jms, siis tõlgendavad kõikvõimalikud otsustavad ametnikud seda kui ema panust lapse arengusse läbi liikumise, huvi- ja virtuaaltegevuse.

Kui lapse lahus elav isa ostab enda juurde lapsele samad asjad, siis peetakse seda meelelahutuseks, millel pole lapse arenguga mingit pistmist, hullemal juhul koguni katseks laps meeleheaga ära osta, elatist väiksemaks kaubelda jne.

Mis on see sisuline ja põhimõtteline alus, et need tõlgendused erinevad on?

Ongi naiste tõlgendus kus tuleb mehi maha teha. Muud seost ju ei ole. Lastetoetused tuleks ära kaotada, siis kaoks kõik need probleemid ise ära.

#4027182:

#4027160:

#4027136:

#4027091:

Sellised asjad jääksid “otsustavatele ametnikele” hambusse näiteks siis, kui isa proovis selle argumendiga, mida kõike ta lapsele on ostnud, elatist vähendada. Ja ema siis vastas sellele, et ka nende pool on samad asjad kõik olemas. Ja süüa tahab laps ikka edasi… ja tegelikult pole võõrasisa asi teise mehe last toita, ikka isal tuleb endal lapsele elatist maksta.

Täitsa õige jutt ju. Isa peab söögi ja hädavajalike asjade eest ikka maksma, pole vahet, mis meelelahutusasju ta ostnud on, kui keegi pole palunud, sest asjad on olemas. Uus mees ei pea ta last üleval pidama.

Küsimus on, et miks ühed ja samad asjad eri vanemate puhul eri tähtsust omavad.

Kas mees ise ka a la mängukonsooli kasutab…

Ei tohi? Jälle mingi naiste perverssus?

Kes see tõlgendab Su elu sedasi pidevalt? Ostan enda lapsele kõiksugu asju, ostab kõiksugu asju talle ka tema isa. Minu praegune abikaasa samuti. Vastavalt vajadusele. Keegi ei käi ega tõlgenda mitte midagi mitte kuidagi.

Tee mis tahad, sa juba võõrdud lapsest ja loed praegugi ainult temale kulunud sente, polegi suur kaotus lapsele vaimses plaanis. Kuipalju sa TEGELIKULT lapsega tegelesid, siis kui koos elasid, et sellist eluvõõrast juttu ajad?

Võta uus naine ja tee uued lapsed nagu “õiged mehed” teevad. Palju lihtsam kui üritada oma “eelmise elu” lapsele isa olla.

Teemaalgataja on siin palju kordi varemgi kirjutanud, kui ebaõiglane on see, et ta peab elatist maksma, kui tema naisel on ju uus mees olemas. Sest pinda käib pigem see uus mees ja see, et teemaalgataja maha jäeti, mitte pole asi lapses. Laps ei huvita nagunii.

#4027232:

On ju kirjutatud soovist elatist vähendada

Ei, sellest teemaalgataja targu ei kirjutanud, tema hämas hoopis mingist udusest asjade ostmisest ja “otsustavate ametnike tõlgendustest”. Aga kuna naised pole eilased, siis on väga hästi aru saada, mis “isasüdant” tegelikult vaevas. Mitte see, kas tema laps ka õnnelik saab olla, vaid ostetud träna tasaarveldamine. Hale.