Mmmm novot, lihtsalt kõlgutan öösel jalga ja mõtlen et teeks perekooli teema. Koristamisest.
Eelkõige siis pere meespoole initsatiivist koristada. Noh nagu ikka, mees on tore a laisk nagu lohe, teeb võimaliku miinimumi ja parem oleks kui üldse mitte midagi. Noh ja kui nüüd öelda, et oi kus sa siis algusaastatel olid ja miks üldse sellise mehega kokku elama sattusid, siis esimesed paar aastat ta oli hämmastavalt kaasalööv igasugu toimetustes. Pesi ise omal soovil nõusid, koristas ja kasis – ei osanud sealt seda laiskuse osa välja kaevata.
Ühesõnaga, ta teeb küll, aga enamasti alles siis, kui ma palun midagi teha. Ja siis ka sellise pooleldi sügava ohkega ja tülpinud näoga. See on lihtsalt nii rõhuv ja nõme. Miks ma üldse paluma pean? Need on niiii harvad korrad, kui ta ise midagi ära teeb ja no tõesõna isegi üllatama paneb vahest, et oooo sa tegid köögi korda pärast söögi tegemist. Milline õnn.
Mind lihtsalt häiribki see palumise osa. Võiksin ju silma kinni pigistada ja muudkui paludagi päevastpäeva seda ja toda teha ja siis kiita, et oi minu mees küll liigutab kodus end niiii palju.. aga no persse noh. Ma saan ise kiiremini, puhtamalt ja lihtsama vaevaga. Ja ei pea paluma.
Ja lõppu üks küsimus ka. Tahaks oma pisikesest pojast siiski eeskujulikku härrasmeest kasvatada, KUI palju pärsib seda nö laisk isafiguur majas? Kui ma tõesti kaasan last igasugu kodustesse toimetustesse, suunan teda koristama ja kiidan selle eest, kas saab lapsest asja? Pliis öelge, et saab. Või öelge mulle, kuidas saab.
*Teema pealkiri ajendatud mehe reaktsioonist kodumustusele, vot ei sobi talle kui kõik on pillapalla laiali ja miskit üles ei leia
Teema: Miks siin nii must on?
Ei ole meil koristamise teemal mingit palumist, mees kipub koristamise teemal minust usinamgi olema. Minu jaoks on elamine mõistlikus korras kui asjad on oma kohtadel ning põrandad ja muud pinnad saab korra nädalast pühitud-tolmuimetud. Mees on see, kes mitu korda nädalas esikupõrandalt tolmu imeb ja hommikuti kraanikausi nõudest tühjaks peseb. Kui nt reede õhtul kodu ära koristame siis mina tavaliselt koristan vannitoa ning mees samal ajal üle jäänud toad.
Aga ega see elu koristava mehega päris idüll ka pole kuna liiv põrandal teda häirib aga nt mutivõtmed elutoa laual või riiulil mitte.
Pesi ise omal soovil nõusid, koristas ja kasis – ei osanud sealt seda laiskuse osa välja kaevata.
Aga nüüd järsku oskad.
Viga on ikka sinus, sest sa oled muutunud.
Aga miks sa minema ei astu, kui midagi ei sobi? Ja see ussitamine kah veel, teine inimene elab su`ga rõõmsalt kokku ja arvab, et kõik on häppid, aga sina keerad salaja sellise s…ta kokku?
Häbiraasugi pole?
aga nt mutivõtmed elutoa laual või riiulil mitte.
Veel üks ülihea Perekooli kild: MUTIvõtmed:))) Lisaks mutikingadele, mutisoengule ja mutikotile nüüd ka mutivõtmed:)
Ei, kahjuks lapse kaasamine ei aita, kui kodus on valikuliselt ikkagi üks mees, kes lillegi ei liiguta. Lapsed näevad seda ebatervet peredünaamikat ja võimalik, et käituvad hiljem samamoodi.
Mulle ka palumine ei meeldi. Istute maha ja lepite kokku, kes, mida, millal ja kui palju koristab. Edaspidi ei pea paluma, tuletad lihtsalt meelde, et tema ülesanded on täitmata, nii kaua kuni ära harjub.
laps kõlbab alati tülli kaasata kui meest ei armasta. Armastus sai otsa ja selgus, et mees polegi ideaalne. Ega siis midagi. Hakka mehe närve saagima kuni on perest läinud. Siis saad veel last tülides kasutada. Praegu on elu liiga mugav, sest lapsel on kodus isa olemas.
Et vaikimisi nagu ohid ja tuled siia kirjutama. Mitu tõsist jutuajamist on sul sellel teemal mehega olnud. Mõtlen mitte seda, möödaminnes mingi lause ütlemist, vaid et istute ja räägitegi oma pere sisekorras. Lepite kokku. Mida keegi teeb. Hetkel tundub, et sulle meeldib olla peremees omas majas, kus mees on teenija rolli surutud. Ja kujutad ette see teenija ei tee ise midagi Sinu elamises. Ehk siis mida mees on lubanud enda peale võtta ja oma mehesõnaga kinnitanud, et teeb seda koguaeg ?
Mehe koha pealt kahjuks nõu anda ei oska, aga enda kogemusest ütlen, et see negatiivne eeskuju ei pruugi määravaks saada. Minu lapsepõlvekodus oli ema see, kes nii koristas kui ka süüa tegi. Mulle reaalselt ei meenu mitte ühtegi korda, kui isa oleks kas midagi koristanud või mingit toitu valmistanud. No ja kuna mu ema eriti koristamist ei armasta, siis oli meie kodu ka kogu aeg must ja segamini. Nüüd täiskasvanuna on minu kodu kenasti korras, ei ole mina oma ema eeskuju selle koha pealt järginud, ja mehe võtsin ka sellise, kes ka süüa teeb ja koristab. Vend on mul samuti puhas inimene, elab praegu üksi, aga kodu on alati väga korras ja süüa teeb ka ise.
Mehe koha pealt kahjuks nõu anda ei oska, aga enda kogemusest ütlen, et see negatiivne eeskuju ei pruugi määravaks saada. Minu lapsepõlvekodus oli ema see, kes nii koristas kui ka süüa tegi. Mulle reaalselt ei meenu mitte ühtegi korda, kui isa oleks kas midagi koristanud või mingit toitu valmistanud. No ja kuna mu ema eriti koristamist ei armasta, siis oli meie kodu ka kogu aeg must ja segamini. Nüüd täiskasvanuna on minu kodu kenasti korras, ei ole mina oma ema eeskuju selle koha pealt järginud, ja mehe võtsin ka sellise, kes ka süüa teeb ja koristab. Vend on mul samuti puhas inimene, elab praegu üksi, aga kodu on alati väga korras ja süüa teeb ka ise.
miks te siis kodus elades oma ema ei aidanud?
laps kõlbab alati tülli kaasata kui meest ei armasta. Armastus sai otsa ja selgus, et mees polegi ideaalne. Ega siis midagi. Hakka mehe närve saagima kuni on perest läinud. Siis saad veel last tülides kasutada. Praegu on elu liiga mugav, sest lapsel on kodus isa olemas.
Mis Su probleem on? Valutab kuskilt?
sul valutab samast kohast?
Mina selle eeskuju pärast ei muretseks, aga mehe paneks tööle. Pane seinale tahvel ja kirjuta sinna peale graafik või tööd. Kui mees kööki ilmub, siis peab seda nägema. ????
jajah, tuleb ohjad enda kätte võtta. Kellegi jalas peavad ju püksid olema
On kaks täiesti erinevat varianti, kas mehel on lihtsalt koduse korra ja puhtuse osas väga väikesed nõudmised ja ta seetõttu ei märka, et oleks vaja koristada – või tal need nõudmised on küll kõrged, aga mitte endale, vaid teistele. See viimane variant on nii halb eeskuju, et selle najal küll pojast härrasmeest ei kasvata.
Mina oleks sellise irisemise peale ammu lajatanud, et kui ei meeldi, korista ise. Kas paned käed külge või oled vait selle koha pealt. Punkt.
Pesi ise omal soovil nõusid, koristas ja kasis – ei osanud sealt seda laiskuse osa välja kaevata.
Aga nüüd järsku oskad.
Viga on ikka sinus, sest sa oled muutunud.
Aga miks sa minema ei astu, kui midagi ei sobi? Ja see ussitamine kah veel, teine inimene elab su`ga rõõmsalt kokku ja arvab, et kõik on häppid, aga sina keerad salaja sellise s…ta kokku?
Häbiraasugi pole?
Kui inimene alguses on usin ja “peidab” oma laiskust, siis on süü minul, et ma praegu seda laiskust näen, või mida?
Saan aru, et said lapse ja trumbid on sinu käes aga anna mehele püksid tagasi. Kui enne toimis nii paremini, siis sina hakkasid reegleid muutma ja meest juhtima, nüüd häda majas. Proovi katseks teist moodi ja ära muuda meest amööbiks.
miks te siis kodus elades oma ema ei aidanud?
Probleem oli eelkõige selles, et mu vanemad ei oska puhtust hoida – nende jaoks on täiesti normaalne poriste saabastega magamistuppa minna, koerad võivad otse õuest tulles mustade käppadega diivanile magama minna, vetsupotti puhastatakse umbes korra kvartalis jne. Neid ennast see mustus ei häiri. Lapsena ikka ema vahel andis mulle ja vennale mõne ülesande, aga see oli nagu piisk merre. Teismelisena koristasingi praktiliselt mina üksi kogu elamist, sest minu taluvuspiir jõudis alati enne kätte kui emal. Ja minu ettepanekud stiilis mina pühin tolmu, tõmba sina põrandad, ei meeldinud talle üldse mitte 🙂 Aga ega ma ka ei olnud sellest koristamisest just eriti vaimustatud, kuna tulemus püsis väga vähe aega ja kui ma lagastamise üle nurisesin, siis öeldi, et ma olen pedant. Kuigi selle puhtusehoidmisega on nagu on, on mu vanematel palju häid omadusi ja oskusi, mõlemad on omal alal hinnatud spetsialistid 🙂 Ja nad on mulle väga kallid, nii et see postitus ei ole mõeldud nende halvustamiseks, ei ole meist keegi täiuslik.
Mul on ka selline mees. ta võib vabalt istuda teleka ees, kui mina samas toas koristan. Kui palun midagi ära teha, siis tundub see talle käsutamisena.
Mis mind aga paneb imestama, on tema enesekindlus või rahulolu endaga selle juures. Või ei oskagi ma sellele õiget sõna leida.Häirimatus? On mulgi olnud olukordi, et olen laisk, no üldse ei viitsi teha. Tütar hakkab koristama kööki. Kui tema koristab, siis mul on väga ebamugav edasi istuda. Tekib tunne, et peaks ka aitama. Nagu süütunne tekib, tunnen temapoolset rahulolematust kui edasi istun. Nii ma siis veangi end püsti ja teen ka.
Kuidas mees nii ei tunne, kui mina koristan? Kas teda on kasvatatud enesekindlamaks inimeseks, häirimatumaks teiste arvamuse suhtes. mind tõesti väga huvitab, miks mina end nii süüdi tunnen kui olen laisk ja tema ei lase minu meelepahast end üldse häirida.
Ei, ma arvan, et poisslaps tuleb siiski üsna isa sarnane. Keskmine inimene ongi loomult laisk ja kui tal on vähegi võimalik olla ebameeldivaid töid tegemata, siis ta ka on. Laps kui väike inimene nimelt omandab eluks esmalt just need tarkused, mis aitavad tal elus lihtsamini hakkama saada. Kui ta näeb, et meestel on ka nii võimalik, et kodutöid eriti tegema ei pea, siis kinnistub just see teadmine. Teismelisena hakkab ta sulle esitama täpselt neid küsimusi, et miks isa seda tegema ei pea, aga mina pean.
Kui mees saab lapsele milleski ka suur eeskuju olla, nt söögi tegemises või kodu remontimises vmt, siis tuleb pigem seda ära kasutada.
Mis muidugi ei tähenda, et ei võiks püüda katsetada näidata lapsele ka pidevat eeskuju koristustöödes.
Mul ka ei korista. Väga suurt mustust ei tekita. Tülitseda ja paluda ka ei viitsi, täiskasvanud inimene. Seega käib korra nädalas koristaja. Muidu täitsa ok mees 🙂 Tema ema, ise, õde on ülipuhtad inimesed. Niiet ma ei tea palju see eeskuju loeb.
aga nt mutivõtmed elutoa laual või riiulil mitte.
Veel üks ülihea Perekooli kild: MUTIvõtmed:))) Lisaks mutikingadele, mutisoengule ja mutikotile nüüd ka mutivõtmed:)
Ärgem unustagem mutikoera:) Kunagi oli küsimus, kust mutid saavad häid väikseid mutikoeri, kes kunagi suureks ei kasva.
Nagu keegi eelnev siin mainis, siis pead peeglisse vaatama ja nii arvan ka mina.
Olen mees ja pikalt üksi elanud, seega koristamine ja söögitegemine ei ole probleem. Küll aga tekkis selline huvitav mure ühes minu suhtes — kui naine aru sai, et ma koristan ja süüa teen, siis kiideti ja löödi heldimusest käsi kokku, aga siis keerati asi tugevalt üle vindi — miks ma iga päev ei korista? Miks ma iga päev süüa ei tee? Jne.
Suhe lõppes suhteliselt kiirelt, aga selgeks sain ühe asja — mitte iial ei tasu naistele midagi teha, sest selle asemel, et olla tänulik, hakkavad nad kohe vinguma, et miks nii vähe, miks nii harva. Parem kuulan vingumist niikaua kuni enam ei kannata ja siis viskan naise välja. Sest kui naistel on madal enesehinnang, pole midagi ise teinud ega saavutanud, siis on nad nõudma eriti kõvad. Õnneks oskan nüüd juba esmakohtumisel aru saada, mis naisega tegemist on. Palju meiki ja firmariided — madal enesehinnag ja ei tasu torkida. Vaid üheks ööks kõlbulik, pikemalt sellist taaka ei soovi.
Nagu keegi eelnev siin mainis, siis pead peeglisse vaatama ja nii arvan ka mina.
Olen mees ja pikalt üksi elanud, seega koristamine ja söögitegemine ei ole probleem. Küll aga tekkis selline huvitav mure ühes minu suhtes — kui naine aru sai, et ma koristan ja süüa teen, siis kiideti ja löödi heldimusest käsi kokku, aga siis keerati asi tugevalt üle vindi — miks ma iga päev ei korista? Miks ma iga päev süüa ei tee? Jne.
Suhe lõppes suhteliselt kiirelt, aga selgeks sain ühe asja — mitte iial ei tasu naistele midagi teha, sest selle asemel, et olla tänulik, hakkavad nad kohe vinguma, et miks nii vähe, miks nii harva. Parem kuulan vingumist niikaua kuni enam ei kannata ja siis viskan naise välja. Sest kui naistel on madal enesehinnang, pole midagi ise teinud ega saavutanud, siis on nad nõudma eriti kõvad. Õnneks oskan nüüd juba esmakohtumisel aru saada, mis naisega tegemist on. Palju meiki ja firmariided — madal enesehinnag ja ei tasu torkida. Vaid üheks ööks kõlbulik, pikemalt sellist taaka ei soovi.
Aga naised ju teevad iga päev süüa? Kas mehed on selle eest eriliselt tänulikud?
Ma ei saa muidugi öelda, et ta mitte kunagi ei löö kaasa, vahepeal tõesti vaatab et mina koristan ja tuleb teeb ise ka midagi, aga nii 70% ajast samuti ei lase ta ennast minu toimetamisest üldse häirida.
Siis ongi vastus sellele küsimusele (Miks siin nii must on?), et selle pärast et sa kunagi ei korista. VÕI on sul nii vähe raha, et koristajat palgata.
Ja tee talle ettepanek, et sina palkad koka (või teed ise süüa) ja tema palkab koristaja. (või koristab ise. 50:50.
Koristaja vast ikka odavam palgata kui elatist maksta.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
