Eestis on surm kuidagi hästi tabuteema. Isegi ei öelda enam, et suri see või too, vaid öeldakse lühidalt-lahkus. Mõtlen alati, et kui lahkus, siis küll ta ka tagasi tuleb.
Wikipeedias vanu välismaa näitlejaid või teisi kuulsusi otsida, siis on enamasti ka surma põhjus kirjas ja keegi omastest pole pole hüsteeriliselt sellesse suhtunud, muidu kirja ei pandaks.
Vanasti oli kombeks nt surmakuulutusse kirjutada erinevalt siis vastavalt,
kas lahkus/suri pika haiguse tõttu (enamasti vähk),
lühikese haiguse (süda),
või siis hukkus traagiliselt,
ootamatult (enesetapp).
See et huvi tuntakse, miks noor inimene sureb, on minu meelest nii inimlik. Kui juba üksipulgi hakatakse uurima, siis võiks alles STOP öelda.
See siis minu tagasihoidlik arvamus asjast.
Ah jaa, veel olen kuulnud, et mõne inimese kohta öeldakse, et “lahkus parematele jahimaadele”, aga seda öeldi ikka loomade, eriti koerte kohta, mitte inimeste kohta.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 16.03 17:38; 16.03 19:24;