Ta ei olnud ju nii hirmus vana?
Esileht › Ajaviite- ja muud jutud › Miks suri Johannes Kert?
Teema: Miks suri Johannes Kert?
Infarkt või mingi muu äkksurm.

Miks huvitab?
Mina võin teise ilma sattuda juba seetõttu, et lõikasin kogemata noaga sõrme.

Mind ka huvitab. Aga pole julgenud küsida, sest siis nokitakse.
Ka järelehüüded olid sellised kahtlased… ei kirjutatud standardlauseid, et “peale pikka haigust” või “ootamatult”, üldse kuidagi ei kommenteeritud.
Ei uudishimutse paha pärast, tegemist on ju tuntud inimesega, minu meelest on selline “uudishimu” normaalne. Jah, muidugi, “mis sa selle teadmisega teed” – ei teegi midagi, siis ma lihtsalt tean. Ma ei ole nii ükskõikne ja enesekeskne, et mind huvitaksid ainult need asjad millega ma midagi “teha” saan.

Mind ka huvitab. Aga pole julgenud küsida, sest siis nokitakse.
Ka järelehüüded olid sellised kahtlased… ei kirjutatud standardlauseid, et “peale pikka haigust” või “ootamatult”, üldse kuidagi ei kommenteeritud.
Ei uudishimutse paha pärast, tegemist on ju tuntud inimesega, minu meelest on selline “uudishimu” normaalne. Jah, muidugi, “mis sa selle teadmisega teed” – ei teegi midagi, siis ma lihtsalt tean. Ma ei ole nii ükskõikne ja enesekeskne, et mind huvitaksid ainult need asjad millega ma midagi “teha” saan.
Kommenteeriti küll, kohe esimese päeva teates oli kirjas äkksurm.

Ka järelehüüded olid sellised kahtlased… ei kirjutatud standardlauseid, et “peale pikka haigust” või “ootamatult”, üldse kuidagi ei kommenteeritud.
Ilma kommentaaride, diagnoosita või stamplauseteta järelhüüded ei ole kuidagi kahtlased, just väga viisakad on.

Ta ei olnud ju nii hirmus vana?
Ega ta noor ka ei olnud. Vanemad inimesed ikka surevad.

Ta ei olnud ju nii hirmus vana?
Ega ta noor ka ei olnud. Vanemad inimesed ikka surevad.
Ma olen sündinud Kerdiga täpselt samal päeval. Surema nagu veel ei tahaks hakata.

Selles eas surevad mehed valdavalt infarkti.

Ainult 61-aastane oli.

Ainult 61-aastane oli.
Mis siin jubedas koroonamaailmas ikka enam teha.

Esimeses teates oli jah, et juhtus midagi äkilist. Paari aasta eest tabas tema pere veel üks ränk kaotus, tütar lahkus haiguse järel. Tihtipeale pole isad siis ka enam päris endised.
Minule hr Kert oma tõsidusega oli sümpaatne ja väga kahju on tema kaotusest lugeda.

Esimeses teates oli “terviserikke tagajärjel”. See sõnapaar katab kõike, nii et ei ütle midagi.
Ma olen erinevatelt inimestelt kaht täiesti erinevat kuulujuttu kuulnud tema lahkumise põhjuse kohta. Mõlemad ütlesid, et kuulsid seda kindlast allikast. Ma ei räägi kumbagi edasi, aga mõni tunneb end nagu tähtis salajase info valdaja kui saab midagi kuuldut edasi rääkida. Kuulujuttude tootmine on põhjus miks ma leian, et avalikkusele tuntud inimese lahkumise põhjust ei pea saladuses hoidma.

Facebookis keegi juba levitas (kuulu?)juttu, et ta oli ka just vaktsineeritud. Aga see võis vabalt ka mõne antivaxxeri propaganda olla. Igaljuhul nägin päris mitut selleteemalist kommentaari, kes “kindlast allikast kuulsid”.

Esimeses teates oli jah, et juhtus midagi äkilist. Paari aasta eest tabas tema pere veel üks ränk kaotus, tütar lahkus haiguse järel. Tihtipeale pole isad siis ka enam päris endised.
Minule hr Kert oma tõsidusega oli sümpaatne ja väga kahju on tema kaotusest lugeda.
peret – jäta ükskord meelde

Facebookis keegi juba levitas (kuulu?)juttu, et ta oli ka just vaktsineeritud. Aga see võis vabalt ka mõne antivaxxeri propaganda olla. Igaljuhul nägin päris mitut selleteemalist kommentaari, kes “kindlast allikast kuulsid”.
Kert polnud vanuse järgi sellel hetkel veel vaktsineerimisjärjekorras.

Kert polnud vanuse järgi sellel hetkel veel vaktsineerimisjärjekorras.
Kas tema ei olnud eliit nagu Priske?

Mind ka huvitab. Aga pole julgenud küsida, sest siis nokitakse.
Ka järelehüüded olid sellised kahtlased… ei kirjutatud standardlauseid, et “peale pikka haigust” või “ootamatult”, üldse kuidagi ei kommenteeritud.
Ei uudishimutse paha pärast, tegemist on ju tuntud inimesega, minu meelest on selline “uudishimu” normaalne. Jah, muidugi, “mis sa selle teadmisega teed” – ei teegi midagi, siis ma lihtsalt tean. Ma ei ole nii ükskõikne ja enesekeskne, et mind huvitaksid ainult need asjad millega ma midagi “teha” saan.
Minu jaoks on selline uudishimu ebanormaalne ja tõesti ei ole midagi sellise teadmisega peale hakata.

Mind ka huvitab. Aga pole julgenud küsida, sest siis nokitakse.
Ka järelehüüded olid sellised kahtlased… ei kirjutatud standardlauseid, et “peale pikka haigust” või “ootamatult”, üldse kuidagi ei kommenteeritud.
Ei uudishimutse paha pärast, tegemist on ju tuntud inimesega, minu meelest on selline “uudishimu” normaalne. Jah, muidugi, “mis sa selle teadmisega teed” – ei teegi midagi, siis ma lihtsalt tean. Ma ei ole nii ükskõikne ja enesekeskne, et mind huvitaksid ainult need asjad millega ma midagi “teha” saan.
Minu jaoks on selline uudishimu ebanormaalne ja tõesti ei ole midagi sellise teadmisega peale hakata.
Minu jaoks on sinusugused väga pealiskaudsed ja empaatiavõimetud inimesed. Ja oleks siis veel omaette, aga ei. Ikka peab halvustama neid, kellele surm hinge läheb ja kes teada tahaks. Surm ei ole mingi mõttetu tühiasi, ka surm on oluline, sellest peab lugu pidama. Ja lugu pidamine ei ole see, et pöörame pea ära ja ärme räägi, sest “mis me sellega ikka peale hakkame, meie ju elame”. Kama kaks, millesse surrakse! Vot ei ole nii. Teadmine aitab saada rahu ja leppimist, jah, ka võõrastel inimestel, kes Kerdist lugu pidasid. Väga paljud pidasid.
Ega see sind surematuks ei tee, kui sa surma peale nina krimpsutad ja sellest rääkida ei taha.

Ikka peab halvustama neid, kellele surm hinge läheb ja kes teada tahaks.
Ei lähe teile midagi võõra inimese surm hinge, niisama keelt peksta ja targutada tahate.

Surm ei ole mingi mõttetu tühiasi, ka surm on oluline, sellest peab lugu pidama.
Johannes Kerdile kirjutatud järelhüüded olid küll väga lugupidavad. Nii tema elu kui lahkumise suhtes.

Ainult 61-aastane oli.
Meestel kipubki ju nii olema ,et kui pensionini välja ” veavad” siis läheb õnneks ja elavad veel mitukümmend aastat.

Mind ka huvitab. Aga pole julgenud küsida, sest siis nokitakse.
Ka järelehüüded olid sellised kahtlased… ei kirjutatud standardlauseid, et “peale pikka haigust” või “ootamatult”, üldse kuidagi ei kommenteeritud.
Ei uudishimutse paha pärast, tegemist on ju tuntud inimesega, minu meelest on selline “uudishimu” normaalne. Jah, muidugi, “mis sa selle teadmisega teed” – ei teegi midagi, siis ma lihtsalt tean. Ma ei ole nii ükskõikne ja enesekeskne, et mind huvitaksid ainult need asjad millega ma midagi “teha” saan.
Minu jaoks on selline uudishimu ebanormaalne ja tõesti ei ole midagi sellise teadmisega peale hakata.
Minu jaoks on sinusugused väga pealiskaudsed ja empaatiavõimetud inimesed. Ja oleks siis veel omaette, aga ei. Ikka peab halvustama neid, kellele surm hinge läheb ja kes teada tahaks. Surm ei ole mingi mõttetu tühiasi, ka surm on oluline, sellest peab lugu pidama. Ja lugu pidamine ei ole see, et pöörame pea ära ja ärme räägi, sest “mis me sellega ikka peale hakkame, meie ju elame”. Kama kaks, millesse surrakse! Vot ei ole nii. Teadmine aitab saada rahu ja leppimist, jah, ka võõrastel inimestel, kes Kerdist lugu pidasid. Väga paljud pidasid.
Ega see sind surematuks ei tee, kui sa surma peale nina krimpsutad ja sellest rääkida ei taha.
Empaatiavõime nüüd küll ei ole see, et ma ei taha teada surmapõhjust ning ei kuku foorumis teemasid tegema. See on lugupidamine kadunu ja ta lähedaste vastu.

Empaatiavõime nüüd küll ei ole see, et ma ei taha teada surmapõhjust ning ei kuku foorumis teemasid tegema. See on lugupidamine kadunu ja ta lähedaste vastu.
Surmapõhjuse teada tahtmine ja foorumis teema tegemine on kaks erinevat asja. Mina rääkisin surmapõhjuse teada soovimisest, mis on igati loomulik. Ebaloomulik on see, et üldse ei huvita. Lugupidamisega siin midagi ühist ei ole. Teemade tegemisi ma ei kommenteeri.

Sellised salatsevad perekonnad ilmselt soovivad, et nende kadunukesest kaua räägitaks ja kõike jama oletataks.

Eestis on surm kuidagi hästi tabuteema. Isegi ei öelda enam, et suri see või too, vaid öeldakse lühidalt-lahkus. Mõtlen alati, et kui lahkus, siis küll ta ka tagasi tuleb.
Wikipeedias vanu välismaa näitlejaid või teisi kuulsusi otsida, siis on enamasti ka surma põhjus kirjas ja keegi omastest pole pole hüsteeriliselt sellesse suhtunud, muidu kirja ei pandaks.
Vanasti oli kombeks nt surmakuulutusse kirjutada erinevalt siis vastavalt,
kas lahkus/suri pika haiguse tõttu (enamasti vähk),
lühikese haiguse (süda),
või siis hukkus traagiliselt,
ootamatult (enesetapp).
See et huvi tuntakse, miks noor inimene sureb, on minu meelest nii inimlik. Kui juba üksipulgi hakatakse uurima, siis võiks alles STOP öelda.
See siis minu tagasihoidlik arvamus asjast.
Ah jaa, veel olen kuulnud, et mõne inimese kohta öeldakse, et “lahkus parematele jahimaadele”, aga seda öeldi ikka loomade, eriti koerte kohta, mitte inimeste kohta.

Kert oli suhkruhaige nii palju kui tean, põhjus see vaevalt oli …

Teadmine, millesse üks konkreetne inimene suri, ei anna minu meelest tõesti eriti midagi. Kui aga keegi soovib teads, millesse Eesti inimesed üldse surevad erinevates vanustes, siis palun väga:
https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvastik__rahvastikusundmused__surmad/RV57
Võite otsida nii vanuserühma kui ka soo järgi ja saategi üldise pildi, kuidas asjad on. Ja kuidas paarkümmend aastat tagasi olid, kui huvi on.

Teadmine, millesse üks konkreetne inimene suri, ei anna minu meelest tõesti eriti midagi. Kui aga keegi soovib teads, millesse Eesti inimesed üldse surevad erinevates vanustes, siis palun väga:
https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvastik__rahvastikusundmused__surmad/RV57
Võite otsida nii vanuserühma kui ka soo järgi ja saategi üldise pildi, kuidas asjad on. Ja kuidas paarkümmend aastat tagasi olid, kui huvi on.
Sa oled hea näide, kes tahab tõestada-et pole inimest, on ainult statistika.

võis ka koroona olla-kiirelt võttis vana mehe

Esileht › Ajaviite- ja muud jutud › Miks suri Johannes Kert?