…ja oma emadust?
Aina uued ja uued teemad siin, kus paariaastane saadetakse sõime, kui uus beebi sünnib. Sest emal on kodus kahega raske. Samas tapab rutiin, kui aastaid järjest kodune olla.
Muidugi on raske! Ja muidugi on tüütu pikalt järjest kodus olla!
Aga… miks te ometi nii teete? Miks te ei naudi rahulikult iga lapse tite- ja väikelapseaega? Esimesed kolm eluaastat on aeg, kus laps vajab ema jäägitut tähelepanu, et tekiks usaldus maailma vastu, areneks baasturvalisus, pandaks alus headele lähedussuhetele kogu eluks. Nii tore on ju pisikesega koos toimetada ja tema arengut jälgida.
Enne järgmist last on mõnus jälle tööle, inimeste hulka minna. Ja mõne aja pärast järgmise pisikese inimesega rahulikult kodus aeg maha võtta.
Mis hullus see viimasel ajal lahti on läinud, et vaja lapsi nii järjest saada? Seda ei naudi ju mitte keegi – ei ema, isa, suurem laps (kes ka alles pisike) ega beebi. Milleks siis?
Teema: Miks te ei taha iga oma last nautida?
Selle hulluse on vallandanud emapalk, mida saab edasi kui teine(ja kolmas, ja neljas….) laps sünnib enne kui esimene on 2a 6k (kui ma ei eksi). Lapsed on justkui pere sissetulekuallikaks kujunenud, ja siis kui emapalk lõppeb on TÄITSA LõPP käes.Siis ruttu laps sõime traumeeruma(loe: sotsialiseeruma) ja tehtud ongi. Väga paljudel kaalub raha üle kõik muu(lapse turvatunde ja normaalse arengu läbi vanemaga koos kasvamise).Aga nii ta kahjuks on.
teate mina lausa nautisin kahe lapsega kodus olemist. Sõime läksid 2,9a. Kui oleks võimalik olnud oleksin kauemki kodus olnud.
Eks igaüks elab oma elu nagu ise tahab. Mis sa teiste pärast oma pead vaevad. Igav on?
See pole mingi viimase aja trend, see on alati nii olnud. Kas teil pole õdesid-vendasid, kes teist paar aastat vanemad või nooremad on? Minul on, minu mehel on, peaaegu kõikidel, kel õed-vennad on, ei ole vanusevahe suurem kui kolm aastat, vähemalt minu tutvusringkonnas.
Põhiline miks nii tehakse on teadmatus (värsked vanemad ei kujuta ette milline on yks laps vanuses 1-5, sest endal üldjuhul mälestused puuduvad ning sõbrannadel on ju kõik jube ok koguaeg).
Ma ise tegin ka nii, aga polnud hullu ja lapsed läksid aeda 2-3selt.
Miks tehakse 2 järjet, on ema vanus ja ametialane kompetentsus (pädevus). Kes vähegi kursis, siis pädevused üldjuhul aeguvad 5 aastaga ja siis tuleb uut taotleda ja seda saab teha kui sul on 5 aastat pidevat tööstaa¸i, koolitusi jne. Kui sa juhtud veel alla 30 ja kõrgharidusega olema, siis ei jää eriti palju aega laste saamiseks. Leib tuleb ka ju lauale pärast tuua.
Kuna mul üks laps juba 10-aastane, siis julgesin nüüd 2 pisemat 2-aastase vanusevahega mesterdada just selleks, et nägin oma vanema lapse pealt kui kurb on tegelikult kui õdesid-vendi ei ole (ise olen suurest perest). Saan suurepäraselt 2 pisikesega hakkama ja ei ole kordagi siin foorumis kurtmas käinud. 2-aastast sõime ka ei pannud nii et, kulla teemaalgataja, ära üldista.
kommenteerijad Kägu | 07/02/2012 10:26 ja Kägu | 07/02/2012 10:44 on öelnud kõik, mida minagi mõtlen.
Oh kallis teemaalgataja, sa näed asju väga kitsalt.
1. Kaks last järjest on saadud alati, see ei ole mitte mingi trend. Pigem on vahepeal Eestis ära kadunud üleüldine laste saamine, jah emapalk on pisut aidanud kaasa laste sünni suurenemisele ja emad on taas saanud perre sünnitada mitu last ka järjest, mis on nii mõneski mõttes paljudel soov.
Asi EI OLE rahas. Lapsed ei sünni raha tõttu, lapsed sünnivad soovist. Kui lapsevanemal on soov raha tõttu last sünnitada, siis väga paljudes peredes see ei õnnestu (tean ise mitmeid näiteid).
2. Lapsevanemad on erinevas vanuses. Olen haritud, olen reisinud, töötanud, teinud kõike. Nüüd on laste aeg, kui olen 30+. Olen ülimalt rahul, et mul on 2 last paariaastase vanusevahega, ma ei näe mitte mingit vajadust paar aastat vahepeal töötada, olen seda teinud küll ja küll ja teen seda varti jälle, kui lapsed suuremad.
Ütlen ausalt, kui esimene laps oleks sündinud meile 10a tagasi, ei oleks mõelnudki teisele lapsele kohe. Elu oli elamata, poolik, haridus lõpetamata jne.
3. Kaks järjestikust last ei ole palju. Vot see oleks huvitav trend, kui kõik vanemad hakkaks 3 last järjest saama, siis juba mõtleks, et kas tõesti emapalk on selle tekitanud.
4. Olen täiesti kindel, et need, kes siin perekoolis kurdavad kasvatades kahte last, need kurtsid ja virisesid ka esimest last kasvatades. See on inimese loomus, kes viriseb, see viriseb absoluutselt kõige üle. Väikesed lapsed on vaid üks osa sellest hädast.
5. Ja miks võib arvata, et perekool on üldse adekvaatne koht hinnangu andmiseks. Kui mul on raskem periood, ikka on, igaühel, ei tule ma eales siia kirjutama ja kurtma. Milleks? Ei hakkagi siin analüüsima inimeste üle, kes ennast foorumites (ükskõik millistes) välja elavad, kurdavad. Leian, et perekooli kurtjatel on probleemid hoopis mujal, kui lastes.
5. Põhjuseid on nii palju ja elu on nii värviline. Igaühel on oma elu, palun ainult, ärge tehke järeldusi oma tuttavate ja perekooli kirjade järgi. Eesti pered võiks tunda ennast märksa turvalisemalt ning saada 2, 3 last järejest. Tegelikult paljud seda soovivad, küll aga ei ole see emapalk migi imeloom, mis lapsi üles aitab kasvatada. Seega müts maha nende ees, kes mitu last perre saada julgevad.
6. Lapsi pikema vahega saada on muidugi hirmus tore, samas miks kritiseerida asja, mida ise kogenud ei ole? 2 väikest last kodus on meeletu õnn, see on igapäevaselt niivõrd nauditav, isegi neid kaklemas vaadata. Muidugi on kõigil kehvemaid hetki, ka neil, kes lapsi ei saa ja annaks kõik selleks, et see ime nende perre jõuaks.
Soovin kõigile rohkem avatust. Perekoolis on lihtne alagatada teemat, nägemata inimesi, teadmata nende elukäiku ning vanust.
Mul on 3-4 tuttavat, kes on läinud tööle ja paraku saanud ka kohe koondamisteate, kusjuures mitte lihttöölised vaid ka juhitasandil. Tööturul on praegu väga raske ja ma usun, et paljud otsustavad hoopis teise või ka kolmanda lapse ka kohe muretseda, tegeleda titemajandusega korraga ära ja loota, et mõne aasta pärast on töökohad taas kindlamad. Ning siis karjääriga jätkata.
Kahe lapsega aga ei ole lihtne ja kui tekib võimalus üks laps lasteaeda saata, siis seda kasutatakse. Siis saab ema beebile pühenduda. Eks beebilgi on õigus ema tähelepanule. Esimesed lapsed on alati 100% emme omad olnud, iga järgnev peab aga oma koha eest võitlema. Mina näiteks tunnen, et mu teine laps on liiga vähe tegeldud saadud, kuna vanem laps nõuab kogu minu vaba aja omale. Pisem lihtsalt kasvab omapead. Aga tal ju ka õigus, et emme loeks ja laulaks ja võimleks temaga. Seetõttu saigi vanem laps lasteaeda pandud (oli küll juba üle kolme ja läks aiarühma mitte sõime).
Kõik ei saa last 18-20 aastaselt. On ka selliseid kes enne pühenduvad kõrghariduse omandamisele ja seejärel tööle ning siis 30-ndate alguses saavad lapse. Siis ei ole ju aega oodata 5-10 aastat, et järgmist planeerida. Ja ega ka tööandja pole väga huvitatud, et töötaja tuleb vahepeal 2 aastaks (või tihti on ka ju juhtumeid et pooleks aastaks) tööle ja siis jääb uuesti dekreeti.
Elu pole nii must-valge nagu teemaalgataja oma mätta otsast näeb.
Ka meie vanaemadel oli ju isegi 5-6-7 last suhteliselt järjestikku. Alati pole kõik vaid rahas (ja emapalgas) kinni.
Mõnel inimesel ongi soov saada mtu last järjest. Ja minu lapsed saavad küll kõik tähelepanu ning on hoitud ja hoolitsetud.
Minul on esimene laps ajukahjustusega. Teine sündis siis panin vanema kohe lasteaeda et vähegi hingata saaks ja et puudega last lõplikult hellitamisega ära ei rikuks.
Väga nõus Kägude 11:12 ja 12.07 kirjutatuga! Meil ka lapsed 1.5 aastase vahega, sest seda oleme alati soovinud. Ja ma tõesti naudingi kogu hingest nendega kodus olemist! Kuigi vanemale saime sõimekoha, siis ütlesime selle ära, samas kui ta nüüd järgmisel aastal 3 saades aiakoha saab, siis selle peame vastu võtma, vastasel juhul kaob ta järjekorrast. Niisiis järgmisest sügisest hakkab vanem tõesti poole kohaga lasteias käima/harjuma, kuigi ma väiksemaga siis veel kodune. Sest ülejärgmisest sügisest läheb ka noorem aeda (2.5 aasta vanuses).
Ja jah, lähebki siis seejärel ka noorem paariaastaselt aeda, sest töökoht säilib mul ju täpselt noorima 3-aastaseks saamiseni, mitte kauem ja selleks ajaks peab ta juba ilusti aias käima, mitte kuhugi ei ole ju seda minekut edasi lükata.
Samuti ei mõista ma seda juttu, et vat kui hea on vahepeal paar aastat tööl käia. Meie riigi majandus ei saagi kuhugi jõuda kui töötajatel on selline suhtumine. Kuigi ise olen samuti ainult mutrike (ok, üsna oluline mutrike) suuremas masinavärgis, siis annan endale siiski väga hästi aru, et enda lõbuks vahepeal tööle minna on tööandjale tõsise jama korraldamine. Töö on sisuliselt keeruline, asendajal kulus palju aega, et sisse elada. Et siis nii kui tema on vähegi asjale jõudnud pihta saada, tulen tagasi ja jälle on postil inimene, kellel läheb vaat et aasta, et efektiivsuse tipp saavutada. Ja siis lasen jälle jalga, tööandaja peab uue asendaja leidma ja koolitama jne. Ja kui ettevõttes ikka vähemalt kolmandik naistöötajaid pidevalt seda \”õigust\” kasutavad, siis tõmbab see ju kogu organisatsiooni efektiivsust tohutult alla.
Minu meelest on meil siin Eestis võrreldes muu maailmaga ikka seaduse tasandil töö- ja pereelu ühildamiseks tohutult palju tehtud. Ja see on tore. Aga tore ei ole see, et mingi seltskond tänu sellele suhtub töösse kui mingisse meelelahutuslikku humanitaarabisse, sest oma õigusi oskavad nad täpselt selliselt taga ajada, et tööandjale kitsamalt ja kogu riigile laiemalt nad mingit majanduslikku lisaväärtust kindlasti ei tooda, pigem vastupidi. Selle lõiguga ei süüdistama siin ühtegi eelkõnelenut, lihtsalt paljudest teemadest siin on selline suhtumine läbi jooksnud ja minu teeb see küll veidi nõutuks. Õnneks olen raalses elus sellise mõtteviisiga inimesi siiski üsna vähe kohanud ja enamik suudab asjalik olla mõlemal rindel, st olla väärtuslik tööl ning ühtlasi kasvatada tublisid ja toredaid lapsi.
minul on kolm last järjest.ei ole teinud seda raha pärast ega ei saada vanemaid lapsi jalust ära lasteaeda.Lasteaed on teatud vanuses rohkem arendav kui emaga kahekesi kodus istumine.Ma ei oska klavetit mängida, laulda, võimlemise-või ujumise tundi läbi viia jne.seda kõike saab laps lasteaias ja arvestades huviringide tasudega, siis suhteliselt normaalse hinna eest.Samuti arvan, et sotsiaalsuse mõttes on lasteaed parim koht.Tänapäeva elutempo on kiire ja vaevalt see muutub, seega on parem kui laps varakult sellega harjub.Teemaalgataja vaatab elu liiga kitsalt, veidi ringi liikumist (peale perekooli arutelu) laiendaks kindlasti tema silmaringi ja suurendaks sallivust, et lasta teistel ise otsustada mitu last ja kui suure vanusevahega nad võivad saada.
ei viitsinud kõiki kommentaare läbi lugeda, aga julgen 100% väita, et minu mõlemad lapsed tunnevad üksteisest rõõmu, vanusevahe 2,4a. pole mitte emapalga pärast selline, vaid minu soov oli saada mitu last suht järjest. ja see on ennast täiesti õigustanud. lapsed nii armastavad üksteist, üks ootab väga, et teine ärkaks/koju tuleks jne. esimese asjana, kui hommikul ärgatakse küsitakse, kas õde on juba tõusnud. nad teevad kõike koos, täiesti lahutamatud, seega ei kaalu meil seda õnne mingi raha üle, just seda õnne ja rõõmu, mida lapsed üksteisest tunnevad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See pole mingi viimase aja trend, see on alati nii olnud. Kas teil pole õdesid-vendasid, kes teist paar aastat vanemad või nooremad on? Minul on, minu mehel on, peaaegu kõikidel, kel õed-vennad on, ei ole vanusevahe suurem kui kolm aastat, vähemalt minu tutvusringkonnas.
[/tsitaat]
Meie suguvõsas on alati olnud lastel vähemalt 3-4 aastat vahet.
Ei tea, kas järjest saamine nüüd trend on..aga minul ja vennal on vanusevahe 1a9k- meil oli palju riidusid-kaklemisi, aga meil olid nii mõnusad mängud…igasugused aarete peitmised, liivakasti linnakute ehitamised, onnide ehitamised,loomade kuningriigid, narivoodist kujundatud kodu, onn, buss vms. mängisime ka barbidega kodu, kus siis tema mängis barbi poega – oii ideid ja mänge oli palju…Meil on ka minust 16a noorem väikevend. Jaa, me hoidsime teda, mängisime temaga, käisime jalutamas jne- aga… ei ole tal selliseid mängu rituaale, nagu meil vennaga oli- mäletan veel, et vennaga oli meil vanaema juures traditsioon, et talvehommikutel pärast tõusmist oli vaja meil toolidest \”pesa\” laua juurde ehitada ja siis maitses toit paremini:) Väiksel vennal Onn on, aga sellest ei tunne ta nii suurt rõõmu, ei ole tal selliseid salapeidukaid või aarete peitmist. Jah, ajad- mängud on muidugi muutunud ja loodusemängud vahetunud arvutimaailmaga, aga omades sellist mängulist lapsepõlve, loodan ka, et minu lastel saab fantaasiarikas lapsepõlv olema. Naudin oma lapsega kodusolemist, sõimes ta ei käi- elu küll kahjuks nõuab, et käin poolekohaga tööl:( Vanusevahe tuleb ka kahjuks suurem kui 2,5 aastat ja hakkan saama min. vh- aga kogedes esimese vh.lõppu ja poolekoha palka, siis tean, et saame hakkama- küll kitsamalt, aga saame.
Minu laste vanusevahe on 23k ning vanem tüdruk käib alates septembrist (kui ta oli 2a4k) 3 korda nädalas 9-12, Montessori lasteaias. Lapsi on korraga kohal kusagil 12 ning talle väga meeldib. Ei pannud teda lasteaeda mõttega, et saab siis kodus beebiga rahulikult olla. Talle tõesti meeldib – lasteaias on iga päev ka erinev tegevus – jalgpall,prantsuse keel ja ballett. Mõnel päeval kui ta ei taha lasteaeda minna, siis oleme kodus aga seda juhtub harva 🙂
Kodus ikka natuke vingub ja kiusab oma venda ning mõni päev kui mõlemad (2a9k ja 10k) vinguvad ja nutavad, siis on küll raske aga ma ise tahtsin väikese vanusevahega lapsi (üheks põhjuseks ka see, et abikaasa on mul natuke üle 40ne juba) Tööle ei plaani ma minna enne kui väiksem on vähemalt 3a – õnneks on abikaasal hetkel hea töö ning saame hakkama kui kodus olen 🙂
Enamuse ajast olen väga õnnelik oma otsuse üle olla lastega kodus ning õnnelik, et neil on väike vanusevahe. Nii tore on vaadata kuidas nad omavahel vaikselt juba mängima hakkavad ning kuidas väiksem suuremat kogu aeg jälgib ja jäljendada püüab.
On päevi kui on tõesti väga raske ja mõnikord on tuju ikka nii null kui olla saab. Aga arvan, et seda tuleb kõigil ette (ka neil kelle laste vanusevahe on suurem)
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Meie suguvõsas on alati olnud lastel vähemalt 3-4 aastat vahet.[/tsitaat]
Ja meil just vastupidi, peretuttavad ning sugulased, nagu eranditult 1,5 – 2 a vanusevahega. Tegu edukate ja toredate inimestega. Seda siis ca 30 a tagasi. Mina mäletan seda lapsepõlve, oli parim. Kõik mängisime koos, külas omavahel käidi palju, ca 4-5 peret omavahel. Siiani oleme head sõbrad.
Ma usun, et kui rääkida neist, kes panevad väikese sõime, kui beebi sündimas, need on omaette kontingent inimesi. Need ei ole enamuses. Võibolla on need just need emad, kes siin perekoolis käivad, kritiseerivad ja vinguvad.
Kõik emad ei ole sellised ja olgem ausad, enamik normaalseid koduseid emmesid ei käi siin foorumis. Toetan neid igati.
Mul kaks last väikese vanusevahega, planeeritud juba enne emapalga algust ja mehe leidmist, sest nii tundus kõige õigem. Pole ma kunagi ohkinud, et hirmus raske on ja minu jaoks oli nii kõige mõnusam. Suurem laps läks lasteaeda kolme aastasena ja väiksem on veel kodus. Kahjuks pidin tööle tagasi minema siis, kui ta kolm sai. Õnneks aga on meil olemas tore vanaema, kes saab lapsega sügiseni kodus olla kuni ka väiksem laps saab lasteaia koha. Hetkel on vanem laps 5-ne ja tema pealt ma näen, et talle oleks juba lasteaeda vaja just sotsiaalses mõttes, aga pean mainima, et tegemist on esimese aastaga, kui ma tema puhul seda tunnistada julgen.
Pole kunagi pooldanud seda, et lapsed sõime pannakse, samuti pole kunagi pooldanud 7-19ni lasteaiapäevi. Mu vanem laps on hetkel aias 8st kuni 16ni ja see on talle täiesti piisav, peale selle saab ta nädalas vähemalt 1 vaba päeva. Lasteaed on lastele väga väsitav ja nad vajavad puhkust.
Aga ei poolda kindlasti seda, et lapsi peab saama suure vanusevahega, sest lastel on endal nii palju toredam. Minu laste parimad sõbrad on nad ise. Omavahel saavad nad kõik mängud mängitud ja neil on tore koos kasvada. Kui väiksem laps sündis, oli suurem selle üle nii õnnelik, et jagas kõik oma mänguasjad väikse õega pooleks. Ta ootas kannatlikult kuni väiksemast lapsest hakkas talle seltsiline tekkima. Ja nüüd on nad lahutamatud. Mul on äärmiselt hea meel, et otsustasin lapsed saada väikese vanusevahega, mitte oodata 7 aastat kuni üks laps juba suur on. Minu sooviks oli saada 2 last, mitte kaks üksikut last. Ma arvan, et minu lapsed on sellest ainult võitnud, et nad on üksteisele toeks ja seltsiks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kuidas ei ole aega? Palju neid lapsi siis plaanis on? Umbes 5a vahega jõuab ilusti kolm last saada. Seda viimast (nii umbes 40a või mõni aasta peale saadud) naudivad kõik pered kõige rohkem. Vähemalt nii nad kõik tunnistavad.[/tsitaat]
Aga mina ei soovi 40selt emaks saada. Juba alates 35 eluaastast on rasedusega palju riske juures. Minu jaoks oleks max sünnitamise vanus ca 35-36. See on muidugi iga ühe enda valik, kuid mina tunnen, et peale 36 enam ei soovi lapsi juurde.
Eks iga inimene korraldab oma elu ise ning nii, nagu ta seda õigeks peab. Tunnistan, et ei saa ka aru emadest, kes uue beebi sündides kohe teise lapse sõime panevad, põhjendades, et siis endal kergem. Endal laste vanusevahe 1a2k ja lasteaeda panin nad alles siis kui noorem oli 2a10k ja vanem oli neli saanud. Kindlasti oleneb lastest, aga ma ei tundnud küll, et oleks väikese vanusevahega lastega raske kodus olla.Ka lastel oli koos kodus lõbusam. Ja mina olin küll kolmekesi koos kodusoldud ajaga väga rahul.
100% nõus teemaalgatajaga. Endal 1 laps ja ei plaanigi teist niipea. Mina ja mees üle 30, oleme nõuka ajal sündinud mõlemad ja meie peredes küll väikese vahega lapsi pole. Meil mõlemal lausa 8-13 aastat õdede ja vendadega vahet ja neil omakorda ka 4-5 aastat. Ka onud-tädid enamus pikema vahega.
Teemaalgataja, siis olen mina ikka täielik rongaema, kuna hetkel olen kodune (töötu) ja alla 3-aastane laps käib kolm korda nädalas hoius. Ma ei ole tahtnud hoiukohta üles öelda, kuna äkki ma saan varsti tööd ja kuhu ma lapse siis jätan. Nüüd naudingi 3x nädalas oma lapsevaba aega, ja TÕESTI NAUDIN 🙂 Ja laps naudib hoius teiste laste seltskonda, ei näe probleemi!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks saada mitu last järjest? Sest tänapäeva sünnitajad on aina vanemad ja kui peale igat last pidada 5 a vahet, ei jõuagi ju võibolla teist või kolmandat saada…. miks nii kitsarinnaline maailmavaade, teemaalgataja? mõnele ei meeldi kodus olla, mõnel on hullud lapsed. inimesed on erinevad!
Mis sa siis veel Prantsuse või USA emadest arvad, kes oma 3-kuused sõime või hoidjaga jätavad?! kõigist kasvavad normaalsed inimesed.[/tsitaat]
Loe ikka mõttega! Miks te ometi ei taba mõtet, mis teemaalgataja on püüdnud oma küsimusse panna?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
