Teema: Miks te ei taha lapsi isade juurde saata?

mu lapsed on iga päev oma isaga koos.

No rakenda natuke oma kujutlusvõimet. Endal seda probleemi pole, elama mehe ja lastega rõõmasalt koos, aga sugulaste- tuttavate hulgas on 2 sellist näidet olemas.

Mõelamas peres on probleem laias laastus selles, et isa juures on lastel ainult õigused ja mitte ühtegi kohustust, lisaks ema mustamine.

Üks mees hiilib elatise maksmisest igal võimalikul ja võimatul viisil kõrvale, samas kui lapsed tema juures, siis ostab neile kõikvõimalikku mõttetut ja väga kallist träni. Ema seda ei tee, tema peab ju hoolitsema söögi, korralike riiete jms olemaolu eest. Ja siis on ema paha. Lisaks on veel igasugu \”imelugusid\” lastele emast rääkinud. Ja kuna lapsed on väga mõjutatavas vanuses, siis on selle jama klaarimist ikka päris palju peale iga külaskäiku.

Teises süüakse kõikvõimalikku sodi. Ühel lapsel teatud toiduainete vastu ka allergia, isa ei paista sellest absoluutselt hoolivat. Tegemist siis sealiha, piimatoodete ja veel mõne sellise asjaga. Lisaks muudele probleemide on peale nende toitude söömist ja kõige süütuma viirusega kokku puutumist tavaliselt platsis ka keskkõrvapõletik. Töölt 2 nädalat kodus olema ja haiget last põetama peab muidugi ema. Samuti ei pea lapsed enda järelt koristama, võivad ükskõik kui kaua üleval olla. Kui lapsed peale kooli reedel isa juurde lähevad ja pühapäeva hilisõtul ema juurde tuuakse, pole otseloomulikult kodused tööd tehtud ning ema peab siis varahommikuni uniste ja tigedate lastega õppima jne.

Ma saan aru küll, miks mõned vabad päevad seda kõike kuidagi väärt ei ole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen väga hea ema oma lapsele, aga nii kui laps on kasvõi päev-paar oma isaga, ei taha ta enam koju tulla. Muidugi ei taha, sest ta igatseb oma isa. Samuti ei pea ta isa juures ennast korralikult pesema ning võib terve päeva toituda ainult kohukestest, kommidest ja saiast. Iga kord, kui tagasi tuleb, on tal raske kohaneda ja isast lahti lasta. See olukord on tegelikult kurb kõigi jaoks. Eelistan seda, et laps kohtub isaga minu nn \”piirkonnas\”- nii on see kõigile vähem valulik. Isa ei ole halb, ta ei võõruta last tahtlikult emast.[/tsitaat]
Aga sa saadsa laps isa juurde 1 kuuks ja usu mind, muutub suhtumine nii isal kui lapsel. Kuu aega ikka last saia ja kohhukesega toita ei jaksa. Pesematus hakkab ikka haisema ka.

miks ei taha? ma olen lausa palunud, aga arva mitu kord on tahetud? samas käiakse ja kurdetakse, kes aga kuulata viitsib, kui väga tema ikka lastest hoolib ja kuidas tahab osaleda jne

aga üldiselt ei näe põhjust, ma võin ka siis mida iganes süüa teha, kui lapsed kodus, ma nimelt olen harjutanud lapsed pea kõike sööma

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Küsin veel üle neilt, kes arvasid, et mehest tuleb superisa – kui kaua te enne lapsesaamist koos elasite? Laps oli ikka mehepoolne soov? Aastatel enne last tegi mees teiega võrdselt kõiki kodutöid? Hoolitses teie eest, kui olite haige, väsinud, pahas tujus? Rahaliselt panustas mees pereellu piisavalt?[/tsitaat]

Ma ei arvanud, et tuleb superisa, sest ei kaldu mingitesse SUPER-teemadesse. Oli rahulik, ei olnud kooner, lapse tegime ühise teadmisega. Beebieas oli parem, kui laps sõi ja magas. Tegeles temaga, käis jalutamas, andis mulle vaba aega. Ei olnud kusagil sõpradega pidutsemist ega perekooli traditsiooni järgi jooma jooksmist. Tavaline oli kõik. Lapse kasvades kasvasid ka kohustused ja seal see jõud siis lõppema hakkas. Õnneks ei ole ta praegu ka tüüpiline rongaisa, keda kohtuga taga ajada. Toetab ja armastab oma last, aga täisväärtuslik pere…..oh,jah…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Olen arvamusel, et ette ei saa ennustada seda milline isa mehest saab oma lapsele. Minu elukaaslane oli noor, armastas napsu võtta ja pidutseda, ei käitunud minuga ka väga härrasmehelikult, laps polnud ka planeeritud.. ja lisaks sellele olime koos olnud kõigest pool aastat, kui ma rasedaks jäin. Raseduse ajal oli mul üsna tihti see hirm, et äkki minust saab üksikema, aga nüüd on minu rasedusest möödas 4 aastat, last kasvatame siiani koos. Mees oli algusest peale kohe väga abivalmis ja toeks mulle igati, last hoiab ja armastab. Mind kohtleb hästi ja tean, et temale võin ma loota ka siis, kui me mingil põhjusel lahku peaks minema. Saadaks lapse rahuliku südamega isa juurde:)[/tsitaat]
Öeldakse, et kui tahad teada, MILLINE on su mees tegelikult, mine temast lahku…
Tahan öelda, et seda, kuidas käitub mees peale lahkuminekut, ei saa samuti ette ennustada.
Mõni väga kohusetundlik isa jätab lapse kulud ja külastused kus seda ja teist peale lahkuminekut.
Mõni abielu ajal suht hoolimatu mees osutub peale lahkuminekut hoopis hoolivamaks lapse vastu.

[small]panteera kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Öeldakse, et kui tahad teada, MILLINE on su mees tegelikult, mine temast lahku…
Tahan öelda, et seda, kuidas käitub mees peale lahkuminekut, ei saa samuti ette ennustada.
Mõni väga kohusetundlik isa jätab lapse kulud ja külastused kus seda ja teist peale lahkuminekut.
Mõni abielu ajal suht hoolimatu mees osutub peale lahkuminekut hoopis hoolivamaks lapse vastu.[/tsitaat]Oleneb ka sellest, mis asjaoludel on lahku mindud…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Küsin veel üle neilt, kes arvasid, et mehest tuleb superisa – kui kaua te enne lapsesaamist koos elasite? Laps oli ikka mehepoolne soov? Aastatel enne last tegi mees teiega võrdselt kõiki kodutöid? Hoolitses teie eest, kui olite haige, väsinud, pahas tujus? Rahaliselt panustas mees pereellu piisavalt?[/tsitaat]

Vastan: olime seaduslikus abielus 4 aastat enne kui rasedaks jäin. Suhted olid head, olime mõttekaaslased. Mees hoolitses minu eest, tegi vahetevahel süüa, kui enne mind koju jõudis (käisime siis mõlemad vahetustega tööl). Sõnades ootas last, aga reaalsus oli paraku see, et kohe pärast rasedusest teadasaamist sõitis tal katus ära ja ta muutus vägivaldseks. Ma ei oleks seda unes ka osanud ette näha, et nii võib juhtuda.
Ja nüüd edasi: kuidas usaldada vägivaldse mehe kätte, kelle eest sa oled valmis teise linna või kaugemalegi põgenema, sest ta võib sulle eluohtlikuks osutuda, oma last? Need soome näiteid, kus isa oma lastelt elu võtab ja viimaks ennast maha laseb, on kahjuks rohkem kui üks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Küsin veel üle neilt, kes arvasid, et mehest tuleb superisa – kui kaua te enne lapsesaamist koos elasite? Laps oli ikka mehepoolne soov? Aastatel enne last tegi mees teiega võrdselt kõiki kodutöid? Hoolitses teie eest, kui olite haige, väsinud, pahas tujus? Rahaliselt panustas mees pereellu piisavalt?[/tsitaat]
Jah, jah, jahah, jah! laps oli just mehe soov, kuna tal ei olnud ühtegi ja mul juba oli. Hoolitses ja nunnutas.
Lihtsalt mingil hetkel masu ajal kaotas töö, hakkas pudelisse vaatama ja süvenevalt tulid sellega kaasa muud probleemid. Lõpuks ei saanud tööd juba alkoholi pärast. Lastega tegeleda ei viitsinud, kodus tegi ka tööd ainult joobes olekus , kaine peaga oli tige ja noris tüli, alavääristas mind ja mu vanemat poega. Välja kolimast keeldus ja nii ta läks – lõpuks sain ta välja alles pärast mitmeaastast võitlust ja seoses vägivalla pärast algatatud kriminaalasja.
Nüüd – muidu ta ju \”hirmsasti tahab lapsi hoida\”. Aga kui teen talle ettepaneku lapse hoidmiseks, tuleb sealt tonnide kaupa mingit ila teemal, kuidas ma teda käsutavat jne. Põhimõtteliselt on asi selles, et talle on vastukarva see, et ma saaksin siis, kui laps tema juures on, midagi enda tarbeks teha. Lisaks ei saa ma ka kuidagi kindel olla, et ta ennast lastega oles täis ei joo – meie koosolemise ajal ta just nii tegi.Nii et minu jaosk on ainus lahendus kohus ja lootus hooldusõigus täiesti endale saada ning külastused läbi sotsametniku.
Aga usu mind, teemaalgataja – ma oleks tunduvalt rõõmsam, kui ma saaksin lapsed vahest nende isa juurde saata. Ma tõesti vajan puhkust, samuti tahaksin suhelda vastasoo esindajatega. Nõme ju, et pean selleks alati hoidja palkama – arvestades, et elatusraha ma ka laste isalt ei saa. Tema aga joob ringi ja teeb, mis tahab. Ilgub veel pealekauba, kui viletsalt me hetkel lastega elame – no kujuta pilti!
Kõigele lisaks on nende peres komme mustata, lisaks oli mu abikaasa nii tore inimene, et ütles ka 4-aastasele lapsele, et see on meie lahkuminekus süüdi, kuna vägivald minu vastu sai alguse sellest, et ta lapse nutma ajas.

saadaks hea meelega lapse vahest isa juurde,kui teda seal ainult vastu tahetaks võtta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Seegi mees oli varem suurepärane?[/tsitaat]

Kui julgeks järeltulijate peale mõelda ainult siis, kui on suurepärane mees kõrval, siis oleks eestlased juba ammu välja surnud. Vana tõde on seegi, et lapsi võib saada nii palju, kui suudad üksi üles kasvatada ja neid kommentaare lugedes olen selles rohkem tõtt, kui varasemalt arvasin. RESPECT Eesti naistele.

Ka naine, hetkel olemas nii mees kui lapsed, kuid mine sa tea, kuhu elukene tüürib.

Mina ilmselt olen siinses mõistes pohhuist või rongaema, aga mind ei huvita põrmugi, mida lapsed isa juures teevad. Vanused 12a, 8a ja 6a. Söögu seal kilode viisi jäätist, kohukesi või burgereid, joogu liitrite viisi cocat või limpsi, pesku või ärgu pesku, olgu üleval kaua tahavad…mis see minu asi on, peaasi, et nad suhtlevad ja neil omavahel koos olla hea on. Toiduallergikuid meie peres õnneks pole, võivad vabalt kõike süüa-juua. Minu juures kehtivad teised reeglid, aga lapsed teavad väga hästi, et minul ei ole rahaliselt võimalik neile nii palju lubada ja saavad sellest aru. Rõõmustavadki, et kui nädalavahetusel issi juurde läheme,saame jälle palju magusat ja mina lõõbin kaasa, et sööge siis nii palju kui sisse mahub, kohe pikaks ajaks ette, sest kodus tuleb jälle kokkuhoiuga leppida. Vahel, kui nad kodus midagi kallimat kauplevad ja mul raha napib, siis ütlengi, et kannatage natuke, kui issi juurde lähete, las ta siis ostab teile, tal palk suurem ja raha rohkem. Ei ole mingit \”issi on hea ja emme paha\” suhtumist sellepärast, saavad aru kenasti, et emmel oma üsna piiratud eelarvega ei ole kõik võimalik. 50¤ on minule nädala söögiraha, issile ühe õhtu kulutus.. Elu lihtsalt on selline..
Ometi ei näe ma põhjust mehega sellepärast sõda pidada või talle lapsi keelata.