Teema: Miks te võtate beebisid reisile?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Täpselt, kuni 6-kuuse rinnapiimalapsega on reisimine lihtne. Laps ei taha kuhugi plehku panna ega ringi ronida ja söök on talle alati võtta. Kui püreedega mässamine pihta hakkab, siis on palju raskem. Ja 1-aastane, kes juba ise ringi tormab, sellisega on väga väsitav.
Aga teie, kes te lastega reisijaid kirute, miks te ise reisite? Miks te rahulikult kodus ei istu? Teil on vaja vaheldust? Lapsevanematel on ka muide vaheldust vaja.[/tsitaat]

Kõige raskem on vast teisel elupoolaastal kuskil käia, sest roomav laps peab saama roomata, ja kuskil räpases laevas ikka roomata ei tahaks lasta. Püreede ja isegi pudelitega mässamine pole minu kogemuse järgi sugugi keeruline, lihtsalt on vaja ette planeerida ja mõelda. Linnatänavale imikut roomama aga ei saa panna ka kõige parema tahtmise juures.

Olen ise 33, lapsi on kolm, kõik väikesed. Kolmandaga muide tahtsingi puhkusele minna just siis, kui ta on alla pooleaastane, sest siis on reisimine veel lihtne ja kodust ära on meil kahtlemata vaiksem kui kodus:)

Väikelapsega (vanuses 1, 2, 3, 4 jne) reisides peab vanem loomulikult arvestama lapse päevakava ja vajadustega (millest suurim on soov vabalt joosta ja mängida, aga seda võib vabalt teha nii Tallinna kui Stockholmi pargis). Aga lapse vajadustega peab nagunii arvestama ka kodus ja seda ju nagunii kõik teevadki.

Juttu sellest, kuidas lapsele tuleb ohverdada pool aastat, terve aasta, kolm aastat, ja tagada hämar valgus kogu aeg, räägivad tavaliselt lastetud või ühelapselised. Mina küll ei kujuta ette, kuidas oleks kolme lapse emal võimalik end jäägitult beebile pühendada või tagada kodus mingi täielik vaikus ja hämar valgus. Milleks seda üldse vaja on? Inimene on karjaloom ja laps sünnib perekonda, millega ta peab kohanema.

Mina olen oma beebid alati endaga kaasa võtnud. Mulle meeldib. Pealegi on need minu beebid ja miks peaksin kellegile oma lapsed jätma. Miks teised peavad sinu lapsi vaatama??? Pealegi mis see teiste asi on kus emad beebidega käivad ja kus tisstitavad..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

olen ise küll nädalaks puhkama sõitnud nii väikse lapse kõrvalt. juba see 9 kuud rasedust oli piin, peale lapsesaamist paar kuud rinnaga toitmist ja magamatust, loomulikult vajasin ma puhkust ja ei pea ennast sugugi halvaks emaks seetõttu, et seda endale lubasin. laps oli seni minu emaga, kes on üles kasvatanud minu ja ka mu õed, ei näe põhjust, miks ta ei peaks siis minu lapsegagi hakkama saama. mingit südamevalu sellepärast ei tundnud ning telefoni teel hoidsin ju emaga ühendust ning teadsin, et lapsega on kõik korras. käisime mehega reisil, nautisime teineteisega olemist, tulime tagasi, olime pingetest vabad ja kordades õnnelikumad lapsevanemad:) [/tsitaat]

Aga kellele sa selle lapse sünnitasid, kas oma emale või endale? See, et su ema on üles kasvatanud nii sind kui ka sinu õdesid, ei tähenda ju veel, et ta ka sinu lapsed üles peab kasvatama. Ennast nö pingetest vabastada ja rutiinist puhata saab ka teisiti ning lühemalt. Asi ei ole mitte ema hakkama saamises, vaid iseenda kohustuste lükkamisest külma kõhuga ema kaela 🙁 See, et lapse sünniga kaasneb imetamine (enamasti siiski tunduvalt kauem kui 2 kuud) ja magamata ööd mingi aeg, oli sul ju enne lapse saamist ette teada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

kle see et ema mu last NÄDAL aega hoidis, ei tähenda, et lapse talle sünnitasin ja ema ta üles peab kasvatama! tõmba nüüd tuure maha väheke!

[/tsitaat]

Kle olgem nüüd ausad. Kui sa juba nii väikese lapse viskad ema kaela, siis teed sa elu jooksul veel ja veel. Seda enam, et antud olukord oli sulle ju ette teada. Lõppkokkuvõttes ei olegi see ju midagi muud, kui oma KOHUSTUSTE teiste kaela lükkamine.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Oleme nüüd ausad- sa pingutad oma teooriaga ikka sajaga üle. [/tsitaat]

Kuskohal täpsemalt ma sajaga üle pingutan?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No sinu väitel on lapse vanavanematele hoida jätmine enda kohustuste teiste kaela viskamine, vanem on hoolimatu ning pole sellega suutnud arvestada, et magamatus tuleb üle elada ilma mingi vahelduseta, ISEGI kui vanavanemad suure hea meelega hoiaksid vahel last ja lubaksid vanemad reisile. Aga ei, see on vanavanemate ärakasutamine ja lapsele ebasobiv. Ja me räägime siin tõesti mõistlikuse piires, mitte aastasest ümbermaailmareisist.[/tsitaat]

Terveks nädalaks oma laste vanaema hoida jätmine ongi oma kohustuste teiste kaela viskamine. Vaheldust sellele rutiinile saab ka teistmoodi korraldada ja selleks ei pea imiku kõrvalt nädalaks ära sõitma. Nädalaks imik kellelegi teisele jätta ei ole mõistlikkuse piirides. Kuna sa ise nii kiiresti temast ära väsisid, siis peaksid ju teadma, kui raske see tegelikult on, aga ikkagi jätad ta külma kõhuga oma emale hoida. Saladuskatte all võin öelda, et ka need vanaemad, kes suure heameelga last hoiavad, tegelikult nii suurt vastutust enda kanda võtta ei tahaks, aga teevad seda siiski. Mul endal on samasugune ema, kes on alati nõus hoidma lapsi, aga ma eales ei tule sellepeale, et talle oma lapsed nädalaks kaela sokutada (eriti imik). Ennast tuulutada ja patareisid laadida saab ka teisiti, piisab täiesti mõnest tunnist päevas (sellel ajal saab juba enamasti mees ise last hoitud, sest alati ei lähe ju koos mehega välja) või siis päevast. Ei pea alati nädalaks ära minema. Tõenäoliselt oli sinu puhul ka mehepoolne abi liiga väike, et üldse nii hull väsimus peale tuli. Minul tõesti mees toetab ja aitab kõiges ning kui näeb, et olen totaalselt väsinud sellest rutiinist, siis teeb ise mulle ettepaneku, et läheksin välja. Samas võimaldabki ta mul näiteks paar korda nädalas trennis või ujumas käia. Minu jaoks absoluutselt väga hea vahend stressi maandamiseks, võtab pinged väga hästi maha. Ühesõnaga ma ei ole kunagi väitnud, et oma lapsi ei tohi üldse vanavanematele hoida jätta, võib ikka: tund-paar kuni päev (seda muidugi võimalikult harva) on täiesti ok, aga nädal on kidlasti liiga palju (eriti imiku puhul). Vahet ei ole, kas vanaema teeb seda hea meelega või mitte.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Terveks nädalaks oma laste vanaema hoida jätmine ongi oma kohustuste teiste kaela viskamine. Vaheldust sellele rutiinile saab ka teistmoodi korraldada ja selleks ei pea imiku kõrvalt nädalaks ära sõitma. Nädalaks imik kellelegi teisele jätta ei ole mõistlikkuse piirides. Kuna sa ise nii kiiresti temast ära väsisid, siis peaksid ju teadma, kui raske see tegelikult on, aga ikkagi jätad ta külma kõhuga oma emale hoida. Saladuskatte all võin öelda, et ka need vanaemad, kes suure heameelga last hoiavad, tegelikult nii suurt vastutust enda kanda võtta ei tahaks, aga teevad seda siiski. Mul endal on samasugune ema, kes on alati nõus hoidma lapsi, aga ma eales ei tule sellepeale, et talle oma lapsed nädalaks kaela sokutada (eriti imik). Ennast tuulutada ja patareisid laadida saab ka teisiti, piisab täiesti mõnest tunnist päevas (sellel ajal saab juba enamasti mees ise last hoitud, sest alati ei lähe ju koos mehega välja) või siis päevast. Ei pea alati nädalaks ära minema. Tõenäoliselt oli sinu puhul ka mehepoolne abi liiga väike, et üldse nii hull väsimus peale tuli. Minul tõesti mees toetab ja aitab kõiges ning kui näeb, et olen totaalselt väsinud sellest rutiinist, siis teeb ise mulle ettepaneku, et läheksin välja. Samas võimaldabki ta mul näiteks paar korda nädalas trennis või ujumas käia. Minu jaoks absoluutselt väga hea vahend stressi maandamiseks, võtab pinged väga hästi maha. Ühesõnaga ma ei ole kunagi väitnud, et oma lapsi ei tohi üldse vanavanematele hoida jätta, võib ikka: tund-paar kuni päev (seda muidugi võimalikult harva) on täiesti ok, aga nädal on kidlasti liiga palju (eriti imiku puhul). Vahet ei ole, kas vanaema teeb seda hea meelega või mitte.

[/tsitaat]

Mina pole see, kes jättis, aga see pole siinkohal oluline.

Aga mis arvamusliider sa enda arust oled, et pead õigeks kellelegi teatada, et vot paar päeva on ok, aga nädal enam mitte ja nii ongi? Ja kõikidele kehtivad samad normid, kõikidel on samad vajadused ja arvamused? Kui sa ütleksid, et kaks päeva on mõistlik, kolm juba palju, siis kõik peaksidki selle järgi joonduma? Igaüks ikkagi peab lähtuma enda ja oma lapse vajadustest, mitte sellest, et mingi mutt kuskil seab mingeid oma piire ja peab neid ainuõigeteks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mina pole see, kes jättis, aga see pole siinkohal oluline.

Aga mis arvamusliider sa enda arust oled, et pead õigeks kellelegi teatada, et vot paar päeva on ok, aga nädal enam mitte ja nii ongi? Ja kõikidele kehtivad samad normid, kõikidel on samad vajadused ja arvamused? Kui sa ütleksid, et kaks päeva on mõistlik, kolm juba palju, siis kõik peaksidki selle järgi joonduma? Igaüks ikkagi peab lähtuma enda ja oma lapse vajadustest, mitte sellest, et mingi mutt kuskil seab mingeid oma piire ja peab neid ainuõigeteks.[/tsitaat]

Huvitav, kus ma olen väitnud, et see norm on, mida kõik peavad täitma? Siin küsiti arvamust. Ma avaldangi enda arvamust, selle jaoks ju see foorum ongi. Nagu näha, on aspekte, mille peale paljud ei mõtle/ei ole kungi mõelnud, miks ma ei võiks nendele aspektidele teiste tähelepanu juhtida? Kas keegi sellest ka oma arvamust asjdesse muudab, on ju juba tema teha. Kas ma tõesti ei või (tõenäoliselt omades suuremat kogemust nii emana kui üldse elus) juhtida noorte tähelepanu aspektidele, mille peale nad ise ei ole tulnud. Kahjuks olen elus palju sellist ärakasutamist näinud. (Näiteks ka selline näide: alla aastane jäeti vanaemale hoida, ise mindi nädalaks reisile. Lapsel aga tekitas olukorra muutus tegelikult suure stressi. Laps sõi halvasti, magas halvasti, nuttis palju. Kui ema helistas, siis talle loomulikult öeldi, et kõik on korras, sest muidu oleks ju emmekese reisi ära rikkunud. Tegelikult ei olnud korras ja vanaema oli väga suure pinge all. Sa ei saa väita, et sinu lapsega mitte kunagi mitte midagi sellist ei juhtu. Ka see laps oli varem vanaema hoida olnud lühemat aega ja kõik oli siiani korras olnud.) Kui minu arvamus selle konkreetse asja kohta paneb vähemalt ühe inimese asju ka teise pilguga vaatama ja mõtlema rohkem ka teiste inimeste peale (mitte ainult iseenda), siis leian, et mul tasus seda arvamust jagada 🙂 Juhtisin muu hulgas ka tähelepanu sellele, kuidas saaks teistmoodi end tuulutada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Siiski. Miks lubad endale seda põlastavat tooni (\”emmekesele seda muidugi ei öeldud\”) ja imelikku üleolekut (\”ehk keegi siiski muudab oma arvamust\”, \”tõenäoliselt omades suuremat kogemust emana kui ka elus üldse\”)?

Inimesed, kes räägivad sellest, kuidas nad on elus näinud rohkem kui teised mitme elu jooksul kokku, on tavaliselt madala empaatiavõimega ja mitte kõige arukamad, kuigi peavad oma \”tõde\” selleks ainsaks ja suureks. Räägi, kellega tahes, kõigi eludest koorub raskeid kogemusi ja sündmusi ja arengut. See, et kõik ei käi, süda peopesal, ei tähenda, et teiste eludes puuduksid kogemused.

Vastuseks sinu küsimusele, et kus oled väitnud, et sinu arvamus on norm, mida kõik peavad täitma. Selles postituses ja paljudes eelnevates oled andnud seda mõista. Võta nüüd lahkelt teadmiseks, et sinu arvamus seda ongi – sinu ARVAMUS – ja pole vaja seda lõputult korrutada ja targutada, sest see on tüütu ja mõttetu. Seda võiks ju suur elukogemus ka öelda? [/tsitaat]

Ok, rahune nüüd maha. Eks ma siis olen madala empaatiavõimega ja mitte kõige arukam 🙂 See on sinu arvamus minust kõigest paari kirjutise alusel 😛 Miks minul ei või siis olla oma arvamust muudes asjades (arvamust, mis on tekkinud pikema aja jooksul mitte paari viimase minuti jooksul)? See, et sina suudad välja lugeda minu kirjutistest midagi sellist, mida ma üldse kirjutanud ei ole, on sinu probleem ja ei ole üldse käesoleva teema sisuks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Loe oma postitust Postitas: Kägu | 02/04/2012 11:08, kus sa igat lauset kirjutad kui faktina, mitte lihtsalt oma arvamuse avaldamisena. Et nii ongi ja kõik, sest sina tead ja sina ütled nii, kuidas on mõistlik ja kuidas mitte. Ja sa isegi tead seda, kuidas kõik vanavanemad mõtlevad ja käituvad. And last but not least- sa isegi tead seda, et kõikidele inimestele piisaks sellisest puhkusest nagu sulle ja kõikidel on selleks samasugused võimalused. Sa püha lihtsameelsus![/tsitaat]

Püha lihtsameelsus tõesti! Sinul võib oma arvamus olla, aga minul ei või. Targem annab järele! Head päeva sinulegi!

Minu meelest peaks arvestama lapse isiksusega. Kui on tegemist rahuliku lapsega, kes naudib emmega koosolemist ja lepib igal pool, igasuguste tingimustega, siis võib temaga käia kõikjal – egiptuse püramiidis ja kultuurireisil või põhjamaal suusareisil kõhukotis imik kaasas. Mul ühe lapsega kõik need reisid tehtud. Samas teine laps kisas igal pool ja oli sünnist saadik rahutu (allergia RP saadavate ainete suhtes, pea kõik toiduained tekitasid allergiat), temaga ei käinud ma tõesti 3 esimest eluaastat mitte kusagil peale vanaema juures käimise.
Ehk kui imik (laps, lapsed) ei kisa ja teisi ei tüüta, siis käigu imikutega või kuu peal – kõik tore vaadata. Aga rahutu ja nutva lapsega võiks ikka vähem käia. Ja kontsertidel, etendustel, lasteaia jõulupeol, kõikjal, minna ruumist välja last rahustama, mitte lasta karjuval lapsel kõiki segada.