Teema: Miks tehakse lapsi kui nad tulevikus ei hooli teist?

Õpsid on halvas tujus, sest kool algas. Säästke energiat õpilastele, kes räägivad poole ajast inglise keelt.

#4043738:

Seda ma ei oelnud, minu mote oli selles, et seos puudub. Soe tuba ja hea toit ei taga toredaid lapsi, kes sind vanaduses meeles peavad ja yldse kenad inimesed on. Voib, aga ei pruugi. See oligi ju sinu naitest naha. Miks, see on iseasi. Aga midagi jaab nendel inimestel siiski puudu, nii emal kui lastel – on see siis geenid, mingid kaitumise mustrid, jne., see on igal konkreetsel juhul erinev.

Ja minu mõte oli samuti selles, et seos puudub – sellel kirjeldatud emal oli piisavalt tahtmist oma lastele aega pühendada, nendega jutustada ja mängida. Lihtsalt häirima on hakanud viimasel ajal eranditult igas sarnases teemas korrutatav klishee, et niisugused asjad nagu soe tuba ja maitsev toit olevat täiesti mõttetud, palju olulisem neist olevat hoopis oma lapsega rääkimine. Nagu isegi tunnistad, inimelus tuleb siiski mängu palju rohkem muutujaid, ei saa kõike taandada ainult sellele, et õnnetu inimene = lapsepõlves “rääkisid” vanemad temaga järelikult vähe.

#4043781:

Milliseid sõnu sa siis ei eristanud?

Tema ei eristanud 🙂 Sõnu kõik ja enamus.

#4043798:

#4043784:

Kui mingi teema on kilomeeter pikk, siis võib surmkindel olla, et ot on selle pikaks venitanud taaskord. Küll sõimleb ja siis vahelduseks jälle muudkui küsib igas teemas, et miks te nii negatiivsed olete. Ise on kõige negatiivsem indiviid. Jummel, kus tüütab ära..

Kui perekool siin nimed avalikuks teeks, siis näed ise kuidas sa luulutad. Sa näed igas endale vastajas mind, see on haiglane. Kunagi sa ju nutsid siin kuidas perekool mõjub sulle halvasti aga ilma ka olla ei saa. Äkki ikka vähendad oma perekooli sõltuvust ja tegeled millegi muuga, muidu ootabki sind hullumaja. Sa näed hallutsinatsioone.

Päris hull oleks siis ju näha, et pikkades teemades on enamus sinu postitused, küllap hakkaks siis häbi ka

#4042635:

Nii et palun jätke see ülevõlli puhta kodu ja maitsva toidu halvustamine – ka need on lapse kasvukeskkonnana siiski olulised! Ja päris kindlasti ei välista üks teist – ehk teie jutu põhjal jääb justkui mulje, et ema, kes pakub oma lapsele maitsvat toitu, ei ole mitte kunagi võimeline oma last “tõeliselt” armastama ega temaga “südamest südamesse” vestlusi pidama. Seevastu aga räpane kodu ja alailma kõrbenud toit on igal juhul raudkindlaks garantiiks, et sellise kodu loonud ema peab oma lastega mingeid hiiglavingeid südamest-südamesse vestluseid, mida ta lapsed elu lõpuni suure soojusega mäletavad. Lubage naerda…

Kusjuures, ma ju ütlesin kohe ära, et too onunaine suutis teha nii süüa kui ka lastega mängida. Võimalik, et ta tõesti hellitas nad lihtsalt ära, lapsed harjusid nägema temas pigem teenijat ja akustilist tapeeti. Aga jah, ei ole kõik nii lihtne, et pühendud lastele ja nood tänavad sind.

Võib küll, olla nii, et kangelasema, kes pingutab kõvasti ja saab kõigega hakkama ning iialgi ei virise ega nõua midagi enda jaoks – seda imetlevad rohkem sõbrannad ja tuttavad: “No tema on ideaalema, küll tal on energiat, saab kõigega hakkama”, oma lapsed aga tarbivad seda kvaliteettoitu ja kvaliteetaega, kuid emas inimest nägema ei harju. Kui kasvatakse täis ja teenindajat/lõbustajat enam ei vajata, siis pole ka nagu põhjust läbi käia ja jääb kõrvale (kui just kuidagi väljaspoolt kodu seda arusaamist: “keegi pole kodumasin” üles ei korjata).

Nö. isekama ja vähem tublima ema lapsed, kes vahel ka “Mina tahan, mina olen…” lauseid kasutada julgeb ( “Ma ei taha täna rohkem koristada, sest ma olen juba väsinud – korista see, mis mul lõpetamata jäi, nüüd ise”, ” Ma lähen täna kontserdile – süüa ei tee, leia külmakapist ise midagi”, “Ma tahaks seda saadet vaadata – leia endale ise mingi mäng” jne.), võivad täiskasvanuna hoopis rohkem ümber tiirelda, sest nad on harjunud, et ema võib ka midagi tahta. Selle suuna äärmus on muidugi ekspluateerija-vanemad (need teemad, kus naine kurdab, et mehevanemad käsivad meest igal nädalavahetusel kohale ilmuda ja töid teha, kas peaks mehevanemate vastu mässama hakkama või mida teie arvate?). Aga tähelepanuväärne ikkagi, et nende ekpsluateerija-vanemate poeg mõtleb: “No kuidas ma siis minemata jätan  – nad ju vajavad mind…”  – samal ajal kui isetu superema poeg ei pruugi taibata üldse nii mõelda.

Kui aga vanem peaaegu mitte kunagi ei ole, vilksatab kodus nagu kuuvarjutus (nagu selle käo ema, kes fännas oma kõrgharidusega kolleege, lastega toimetamist/ajaveetmist tähtsaks ei pidanud) juures , siis on teine oht: et jäädakse lihtsalt võõraks (lähedust ei kujune).

Kokkuvõtteks: räpane kodu ja alailma kõrbenud toit ei pruugi mitte midagi juurde anda. Kuid vahel tegemata toit, koristamata kodu või ise mänge välja mõtlevad lapsed põhjusel, et lapsevanem tahtis midagi muud ka kui igal ajahetkel ideaalne teenindaja/ajasisustaja olla, võib tulla kasuks küll.

A troll is Internet slang for a person who intentionally tries to instigate conflict, hostility, or arguments in an online social community. “

#4043795:

Ja minu mõte oli samuti selles, et seos puudub – sellel kirjeldatud emal oli piisavalt tahtmist oma lastele aega pühendada, nendega jutustada ja mängida. Lihtsalt häirima on hakanud viimasel ajal eranditult igas sarnases teemas korrutatav klishee, et niisugused asjad nagu soe tuba ja maitsev toit olevat täiesti mõttetud, palju olulisem neist olevat hoopis oma lapsega rääkimine. Nagu isegi tunnistad, inimelus tuleb siiski mängu palju rohkem muutujaid, ei saa kõike taandada ainult sellele, et õnnetu inimene = lapsepõlves “rääkisid” vanemad temaga järelikult vähe.

Ok, ma saan aru sellest nii, et rääkimine on oluline läheduse kujunemise/ mittekujunemise seisukohast. Kui üldse ei räägitud, siis võib tekkida võõrandumise probleem, nii heal järjel kui ka kehvemas kodus. Kui räägiti, siis võõrandumises asi tavaliselt ei ole. Küll aga võib olla enesekeskseks kujundamises. St. et räägiti võibolla ainult lapse keskselt (mida sina tahad), vanema enda tahtmised olid tühised, mitte kõneväärt.

Sooja toa ja toidu puudulikkusest on meelde jäänud see, et kergemini andestatakse vanematele olemelised puudujäägid, kui nad pahatahtlikud ega südametud polnud, kuid lihtsalt vähevõimekad, oskamatud, saamatud. Raskemini see, kui sooja toa või toidu puudust tuli kannatada hoolimatuse, südametuse tõttu.

#4043906:

Ma võin samamoodi öelda. Sul oli lihtsalt väga tore ema. Ei maksa ülistada tema haridust. Ta oleks sinuga suhelnud samamoodi ka siis, kui tal oleks olnud 6 klassi haridust.

Ei usu. Ta poleks siis osanud neist asjadest minuga rääkidagi, millest me rääkisime. Tal poleks neid haritlastest sõpru olnud. Jah, ilmselt oleks ta olnud kuue klassi haridusega tubli ema ikka, aga vestluste asemel oleksin teda laudast koju oodanud (mitte et seal vahet oleks peale varase ärkamise, kus ema parajasti on, aga tema tulevik oleks pooliku haridusega konkreetselt olnud lüpsja amet seoses elukohaga) ning siis oleksime kartuleid koorinud ja oleksin vekkima õppinud. Mis on ka äärmiselt mõnusad kodused tegevused emaga koos. Suure tõenäosusega poleks ta kuueklassilise haridusega osanud mind ärgitama algklassiõpilasena vestlema näiteks nalja-Vildest või eristama Monet Manetist või vaevalt oleks tal olnud jaksu mind vedada balletti või oopereid vaatama, kuna hommikul ju raske füüsiline töö ootamas. Muidugi ühest hetkest hakkasin hoopis mina teda ja isa sinna vedama, kui juba algteismelisena mind linna peale lahti lasti ja taskuraha eest sai pileteid osta pärast pikas järtsus seismist. Vaevalt oleksin ma kuulnud praeguseks lahkunud legende oma elutoas elust rääkimas, mida mäletan ositi senini, sest kuulasin, suu ammuli ja kõrvad harali.
Minu vanaemal oli ka mingi ports klasse, aga ka mitte üle kaheksa. Ta oli noor vanaema, armastas mind väga, tegeles minuga, aga…meil ei olnud ühel hetkel enam midagi rääkida. Kõik tema lapsepõlvelood olid ammu peas. Kõik käsitööd olid selged. Kaks kaardimängu ka, Bingo sarnast puutünnikestega mängu kohusetundest mängitud, peenrad rohitud, kass solgutatud. Ainult kahvliga söömine ei tekitanud enam tõrget, sest ega seal peres lapsele nuga ei antud. Aga kahjuks jäid tema jututeemad kartulisaagi ning turuhindade juurde ja hoopiski ei lugenud ta raamatuid. Tema viis suhelda oli süüa anda või koos rohida, milleks tal muidu vajadust polnud – see oleks pikem jutt ja ei puutuks asjasse. Minu lõbustamiseks oli ta ostnud karvaseid mänguasju, millel ma kohusetundlikult siis kohti vahetasin, et vanaema arvaks, et ma 10-aastasena nendega hullult mängisin. Nii veetsingi suvevaheajanädala vanaema juures pigem üksi jõe ääres raamatuga. Mingit kõrget intelligenti minust ei saanud, aga olen vanematele tänulik, et nad harisid mind ja suhtusid kui mõistusega olendisse.

#4042546:

Nii et ei ole siin asi sugugi nii lihtne, et anna ise ja saad vastu ka! Võib saada, aga ei pruugi. Samas mõni teine, kel ei tundunud olevat kaugeltki musterema, käib nüüd oma emal pidevalt külas ja hoolib ja hoolitseb ikkagi.

Sulle võib-olla tundus, et nad elavad ideaalset elu musteremaga, aga su onulastele jäi oma lapsepõlvest teistsugune mälestus. Adekvaatse hinnangu saaksid anda, kui oleksid nendega ühe katuse all elanud igapäevaelu ja suhtlust, käitumist pealt näinud. Mõni ema on karm, nõuab ülimat korda ja ideaalset käitumist ja võib tunduda, et tegemist on musterperega.

#4043903:

#4043795:

Ja minu mõte oli samuti selles, et seos puudub – sellel kirjeldatud emal oli piisavalt tahtmist oma lastele aega pühendada, nendega jutustada ja mängida. Lihtsalt häirima on hakanud viimasel ajal eranditult igas sarnases teemas korrutatav klishee, et niisugused asjad nagu soe tuba ja maitsev toit olevat täiesti mõttetud, palju olulisem neist olevat hoopis oma lapsega rääkimine. Nagu isegi tunnistad, inimelus tuleb siiski mängu palju rohkem muutujaid, ei saa kõike taandada ainult sellele, et õnnetu inimene = lapsepõlves “rääkisid” vanemad temaga järelikult vähe.

Ok, ma saan aru sellest nii, et rääkimine on oluline läheduse kujunemise/ mittekujunemise seisukohast. Kui üldse ei räägitud, siis võib tekkida võõrandumise probleem, nii heal järjel kui ka kehvemas kodus. Kui räägiti, siis võõrandumises asi tavaliselt ei ole. Küll aga võib olla enesekeskseks kujundamises. St. et räägiti võibolla ainult lapse keskselt (mida sina tahad), vanema enda tahtmised olid tühised, mitte kõneväärt.

Sooja toa ja toidu puudulikkusest on meelde jäänud see, et kergemini andestatakse vanematele olemelised puudujäägid, kui nad pahatahtlikud ega südametud polnud, kuid lihtsalt vähevõimekad, oskamatud, saamatud. Raskemini see, kui sooja toa või toidu puudust tuli kannatada hoolimatuse, südametuse tõttu.

Just nii – pigem vanemate äärmine pühendumus oma lastele ja kõigi nende vajaduste täitmine kasvataski neist egoistid.

See, kui väsinud ema mõnikord (NB!) jätab sooja toidu tegemata ja tahab puhata, on sootuks teine teema ega puutu üldse siia. Küsimus on ikkagi sellises elus, kus hautist pakutakse reeglina otse potist, köögipõrandal elavad vaglad, majas puudub triikraud ja talvel on lapse magamistoas +7 kraadi. Seetõttu on mul väga valus lugeda siit ülistuslaule sisuliselt samasugusele elulaadile nende kägude poolt, kes tegelikult ei saa üldse arugi, mida ülistavad.

Mina ise ju olengi see näide, kelle ema põdes lahutuse tõttu aastaid depressiooni, mitte et ta otseselt halb oleks olnud. Ja ma tõesti põdesin kehva toitu ja räpast kodu väga. See põhjustas koolikiusamist, muutis mind ebakindlaks, tundsin end teistest eakaaslastest alaväärtuslikumana. Ei olnud tore. Sel põhjusel mina ise eelistaks isegi puhast kodu ja rõivaid ning maitsvat toitu (ehk seda põlatud “välist” külge) vanematega jutustamisele. Sest jutukaaslase võib laps leida ka väljastpoolt kodu, kas või vanaema või sugulaste või sõprade näol, kuid korralikke puhtaid rõivaid laps endale ise hankida ei suuda ju.

#4044029:

Tõtt öelda kopp on juba ees sellest paranoiast, kuidas alati peab ikka otsima vanematest (eriti emast) mingit tohutut süüd. Olgu ema kuitahes pühendunud ja hooliv, ikkagi vaatavad kurjad silmad kaugelt viltu peale, et “jaa-jaa, teame küll – vaga vesi, sügav põhi, vaesed lapsed!”

Nagu siin üks kägu kirjeldas, et kui tema ema poleks haritlane, siis ei oleks ta osanud paljudel huvitavatel teemadel temaga rääkida ja see võib olla üks võimalik variant, miks su onulapsed hiljem oma emaga eriti ei suhelnud. Kui käisid külas, siis võibolla jututeemad muutusid igavaks või nagu kirjeldati siin oma vanaema, kes rääkis peamiselt kartulisaagist, turuhindadest ja kelle viis suhelda oli süüa anda või koos rohida. Ema võis olla hea ja pühendunud ja lastega palju mängida, aga ühel hetkel võisid lastel tekkida teistsugused huvid ja polnud ühiseid teemasid, millest vestelda.

#4044029:

Tõtt öelda kopp on juba ees sellest paranoiast, kuidas alati peab ikka otsima vanematest (eriti emast) mingit tohutut süüd. Olgu ema kuitahes pühendunud ja hooliv, ikkagi vaatavad kurjad silmad kaugelt viltu peale, et “jaa-jaa, teame küll – vaga vesi, sügav põhi, vaesed lapsed!”

Ei pea ju võtma neid teemasid kohtmõistja võtmes, “nüüd me mõistame kohut”

Võib ju lihtsalt arutleda, et mis võib mõjutada. No nagu aednikud arutlevad, kuidas midagi kasvatada tuleb, mis aitab ja mis pigem ei aita või mõjub kahjulikult. Enamuse puhul see pädeb, st. mõistlikumalt toimival aednikult ongi ilusamad taimed ja vähem mõistlikult toimival kehvemad.

Alati on muidugi mõni õnnetu, kes kurdab, et kogusin infot ja tegin kõik justkui õigesti – aga näe, ära kuivas ja kelle puhul teised aednikud laiutavad käsi,et siis me ei oska sulle mingit nõu anda – ju siis sattus selline kehv taim, mis oli mingitel sisemistel põhjustel hukule määratud. Ja mõni, kes ütleb,et olin hooletu/tegin kõik valesti – aga näe, taim osutus nii vintskeks, et elas üle ja kasvas ikkagi kenaks ja lopsakaks.

#4044270:

Tead, tõtt öelda oli sel onunaisel kõrgharidus.

Sa nagu püüad onunaist ainult õigustada, et oli super ema, keda lapsed ei osanud hinnata. Sulle võisid paljud asjad seal peres tunduda ideaalsed, aga midagi pidi olema, miks nad isegi haual ei käi. Kui onulapsed on 40+ või 50+, siis ei ole vabanduseks, et ah 20- aastased noored, et ei oska veel lapsepõlve hinnata ja ei hooli surnuaial käimisest.

#4044295:

#4044270:

Ja teiseks, see kui lapsel tekivad millalgi teistsugused huvid, ei tähenda, et oma ema sünnipäeva võib ära unustada ja haual käia polegi vaja.

Ma võin sulle vanduda, et su või mu surnud emal on täiesti savi, kas me käime seal või ei.

Mina näiteks ei käi pärast paari esimest korda enam kunagi oma ema ega isa haual, sest need matused ja paar külastust juba võtsid mul hinge seest. Ma nutaks ennast taas täielikult 3-4 päevaks voodisse, kui ka seal kokku ei kuku, lisaks ei saanud ma üldse aru, mis sellel kohal NENEGA pistmist on.

Mul pole vaja ema ja isa mäletamiseks minna sinna punkti, kuhu nad on maetud, nende maised jäänused täpsemalt. Sellest keha asukohast on olulisem vaimne. Ei, ma ei tunne emaga suurt sidet, kui seisan seal, kus tema ihu põletusjäägid on mulla sisse kraabitud. See lihtsalt…ei ole nii tema moodi surnud olla. Seega ma ka ei taha teda mäle(s)tada kui surnut, ega ka isa. Minu pea sees hoian neid kui inimesi, mitte kui laipu. Ka muidugi ei ole mul mingeid matusepilte.

Haudu koristab palgatud inimene. Vanemate sünnipäeval ma ei lõdise kohas, kus nemad pole inimestena kunagi olnud – mingis koledas surnuaia nurgas. Ema-isa ilmselt vaataks mind suurte silmadega, kui ma nende austamiseks valiksin absurdse koha nagu inimtuha ja -kontide väliladu. Vanemate sünnipäevadel panen neile oma söögitoa lauale pokaali veini ja võtan ka ise ühe nende mälestuseks. Või kõnnin mööda meie lapsepõlvemajast ja saadan neile häid mõtteid.

Muinasjutuvestja