Nii et ei ole siin asi sugugi nii lihtne, et anna ise ja saad vastu ka! Võib saada, aga ei pruugi. Samas mõni teine, kel ei tundunud olevat kaugeltki musterema, käib nüüd oma emal pidevalt külas ja hoolib ja hoolitseb ikkagi.
Sulle võib-olla tundus, et nad elavad ideaalset elu musteremaga, aga su onulastele jäi oma lapsepõlvest teistsugune mälestus. Adekvaatse hinnangu saaksid anda, kui oleksid nendega ühe katuse all elanud igapäevaelu ja suhtlust, käitumist pealt näinud. Mõni ema on karm, nõuab ülimat korda ja ideaalset käitumist ja võib tunduda, et tegemist on musterperega.
Aga me ju elasimegi alguses nendega ühe katuse all mu vanaema majas, enne kui nad endale omaette korteri said. Samuti veetsime nendega ikka palju aega koos, onulapsed veetsid meie juures oma koolivaheaegu jne. Ei olnud kunagi näha, et need lapsed oleks oma vanemaid kuidagi peljanud.
Tõtt öelda kopp on juba ees sellest paranoiast, kuidas alati peab ikka otsima vanematest (eriti emast) mingit tohutut süüd. Olgu ema kuitahes pühendunud ja hooliv, ikkagi vaatavad kurjad silmad kaugelt viltu peale, et “jaa-jaa, teame küll – vaga vesi, sügav põhi, vaesed lapsed!”
Nii, ja nyyd, kus sa oled meid siin hurjutanud, ehk jagad siis ise oma teadmist voi arvamust sellest, miks siis lapsed sinu onunaisega suhelda ei tahnud.
Igal asjal on pohjus. See voib olla ykskoik mis, aga on siiski olemas. Ma ei usu, et lapsed lambist hakkasid oma ema ignoreerima, sest see on ikka ysna ebatavaline kaitumine. Kui neid on mitu, kuidas nad siis omavahel labi saavad? Inimene, kes on nt. kylm ja ainult kasu peal valjas, suhtub koigisse samamoodi, ema, isa, oed-vennad, naabrid, vahet pole. Kuidas olid nende suhted isaga, sellest sa pole yldse raakinud, voib-olla on pohjus seal. Voib-olla sisendas keegi lastele, et ema on nn. madalamast soost, vaesemast perest, jne. Midagi igatahes oli, mida sa kas ei tea voi ei ytle.