RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei oskagi oma muret kuhugile kurta. Olen järjest rohkem ja rohkem mõelnud selle üle, miks mu vanemad mind mitte kunagi mitte millegi eest tunnustanud ei ole. Ei meenu, et ema oleks mind kunagigi kiitnud, lohutanud või pead silitanud, kui olin noorem.
Nüüd, mil olen ise täiskasvanu, olen kõik teinud teisiti, kui mu oma vanematekodus oli. Aga mu oma vanemad? Absoluutne tõrjumine ja külmus; võiks öelda isegi kalkus.
Näiteks. Kolisin oma perega elama uude elukohta. Kas nad kunagi on mokaotsastki äelnud – et näed, kui tore. Ilus uus elamine, kena ümbrus, lapsed toredad, mees super? Ei. Viimane pauk oli, kui ostsin diivanile ilusa katte. Olin juba aastaid midagi sellist tahtnud ja otsustasin teha suurema väljamineku – see oli asi, mis mulle tõesti meeldis. Ja kujutage ette. See solvav ja mürgine sarkasm, millega mind kui üle tatistati. Hakkasin tõepoolest nutma. Ma ei palunud ju mingit kiidusõnu. Lihtsalt ütlesin, et näe – ma olen ammu unistanud, et sellist katet diivanile saada. Ma ju ei pannud seda kellegi teise pärast. Miks te mind pilkate ja õelutsete? Kui midagi öelda pole, olge siis lihtsalt ometi vait. Ja selliseid solvanguid või jäika suhtumist täiesti igapäevaste asjade peale – nii harva, kui me kohtumegi, alati tuleb kui küllusesarvest.
Miks küll vanemad on sellised? Pole neile iial koormaks olnud; nooremana lahendasin oma muresid mujal, sest kodust toetust ei saanud.
Nendega sel teemal rääkida? Nalja teete või? See on nagu keskaegse piinakambri uks avada. Sa ei ole teretulnud.
Samas suhtlen nendega ikkagi aegajalt, sest tunnen, et mu lapsed vajavad vähemalt teadmsit, et neil on vanavanemad. Aga miks on nii külmasid ja kalke inimesi?[/tsitaat]
Sa oled vist veel üsna noor, et niimoodi üle elad. Ajapikku kasvatad endale paksema naha ja püüad mitte välja teha. Mu ema on üsna sarnane. Mul tulevad ka aeg-ajalt meelde igasugused sarkastilised torked just sellistest hetkedest, kus oleks kõige rohkem ema toetust vaja olnud või kui ma oma rõõmu temaga jagada tahtsin. Meie vastremonditud korteris tiiru ära teinud, suutis ta vaid öelda, miks see rõdu teil nii sassis on. Rõdu oli ainus koht, mis oli veel remontimata ja mees hoidis oma tööriistu ja igasugu kola seal. Aga kogu ülejäänud korteri kohta ei suutnud ta midagi kiitvat öelda.
Tundub, et mitu põlvkonda on üles kasvatatud kriitika vaimus. Kõik, mis on hästi tehtud, see ju peabki nii olema ja pole seega mainimist väärt. Mis on aga halvasti, tuleb kohe ära märkida, et siis saaks inimene selle parandamiseks midagi ette võtta.
Ainus soovitus on see, et väldi oma elu jagamist oma vanematega. Külas võid ikka käia (laste pärast), aga sa ei pea neile rääkima oma asjadest. Jaga oma elu nendega, kes sind tunnustada suudavad (abikaasa, sõbrannad, töökaaslased, naabrid).