Esileht Pereelu ja suhted Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )

Teema: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

Postitas:
Kägu

Ei oskagi oma muret kuhugile kurta. Olen järjest rohkem ja rohkem mõelnud selle üle, miks mu vanemad mind mitte kunagi mitte millegi eest tunnustanud ei ole. Ei meenu, et ema oleks mind kunagigi kiitnud, lohutanud või pead silitanud, kui olin noorem.
Nüüd, mil olen ise täiskasvanu, olen kõik teinud teisiti, kui mu oma vanematekodus oli. Aga mu oma vanemad? Absoluutne tõrjumine ja külmus; võiks öelda isegi kalkus.
Näiteks. Kolisin oma perega elama uude elukohta. Kas nad kunagi on mokaotsastki äelnud – et näed, kui tore. Ilus uus elamine, kena ümbrus, lapsed toredad, mees super? Ei. Viimane pauk oli, kui ostsin diivanile ilusa katte. Olin juba aastaid midagi sellist tahtnud ja otsustasin teha suurema väljamineku – see oli asi, mis mulle tõesti meeldis. Ja kujutage ette. See solvav ja mürgine sarkasm, millega mind kui üle tatistati. Hakkasin tõepoolest nutma. Ma ei palunud ju mingit kiidusõnu. Lihtsalt ütlesin, et näe – ma olen ammu unistanud, et sellist katet diivanile saada. Ma ju ei pannud seda kellegi teise pärast. Miks te mind pilkate ja õelutsete? Kui midagi öelda pole, olge siis lihtsalt ometi vait. Ja selliseid solvanguid või jäika suhtumist täiesti igapäevaste asjade peale – nii harva, kui me kohtumegi, alati tuleb kui küllusesarvest.
Miks küll vanemad on sellised? Pole neile iial koormaks olnud; nooremana lahendasin oma muresid mujal, sest kodust toetust ei saanud.
Nendega sel teemal rääkida? Nalja teete või? See on nagu keskaegse piinakambri uks avada. Sa ei ole teretulnud.
Samas suhtlen nendega ikkagi aegajalt, sest tunnen, et mu lapsed vajavad vähemalt teadmsit, et neil on vanavanemad. Aga miks on nii külmasid ja kalke inimesi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

Ma arvan, et piinakambri ust tuleks sul siiski paotada. Vähemalt oled siis selle ära proovinud. Ära kalla vanemaid süüdistustega üle, ütle endale ja neile, nad kasvatasid ja andsid edasi seda, mida oskasid. Sinul on aga eluaegne puudus tunnustusest. Ma arvan, et su vanemad ei oska oma tundeid välja näidata ja rôômustada sinuga koos, küllap on see pärandus omakorda nende lapsepôlvest.
Ma usun, et on teisigi, kes samuti tunnevad peale sinu ja minu. Minu vanemad nt. ei osanud ôieti rôômustada ei minu abielu ega laste sünni üle. Ôigem oleks siiski kirjutada rôômu väljendada. Nad nimelt ei öelnud kordagi palju ônne, vaid lähenesid ratsionaalselt, hakkasid majandusliku poolt välja arvestama. Ometigi polnud me sel hetkel majanduslikult 10 ja enam aastat seotud 🙂 Mina kutsun seda kohmakaks tunnete väjendamiseks ja ma olen ôppinud selle peale mitte solvuma. Ma ei süvene lihtsalt ja môtlrn parimat, aga ma olen neile selle välja öelnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

miks nad nii tegid ja teevad? sest nad ei oska mingil põhjusel teisiti. miks, seda ei tea keegi, nad isegi vast mitte. aga see polegi enam tähtis. neid ju niikuinii ei muuda. ja rääkimine tõepoolest ka ei aita. muuta saad sa vaid iseennast. õigemini oma suhtumist. katsu lugeda eneseabiõpikuid. \”Emaarmastus\”, Luule Viilmaa raamatud jne. sealt saad ehk jõudu olukorraga leppida. sest muud pole sul teha, nii kurb kui see ka pole. tubli oled, et oma lastele vähemalt vanavanead säilitad, olgu siis, mis on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

Minul olid exämm ja äi sellised. Nagu kadedad oleksid olnud, kui meil miski õnnestus või hästi läks. Kurvaks teeb, muidugi. Mehest oli ka kahju, need olid ju ikkagi tema lihased vanemad, mina ei võtnud seda eriti südamesse. Aga ei mäleta küll, et nad oleksid iial millegi üle rõõmustanud. Kui uue ja tõesti ilusa maja ostsime, torkas ämm sarkastiliselt, \”noh, nüüd on siis eluõnn käes või?\”
Kus juures asi ei olnud selles, et neil oleks endal kehvemini olnud, nad olid üsna jõukal järjel ja nii kalleid asju ei ostnud me kunagi kui neil olid. Ega poleks nende meelest ilmselt tohtinudki, isegi lapsevankri kohta arvas ämm, et milleks see?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

tunnen sulle kaasa – mina olen kodust saanud kaasa palju tuge ja toetust, kuigi isa on kitsim kiitmisega, aga ka tema on mind alati tunnustanud. Samas mehe äi ei kiida kunagi kedagi peale iseenda, mees on selletõttu ka nautke pettunud, kuna äi näeb ainult negatiivset (samas tagaselja on ikka uhke ka ja praalib naabritele – kui vägev masin pojal on). Ämm on see vastu väga kiitja-tunnustaja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]tunnen sulle kaasa – mina olen kodust saanud kaasa palju tuge ja toetust, kuigi isa on kitsim kiitmisega, aga ka tema on mind alati tunnustanud. Samas mehe äi ei kiida kunagi kedagi peale iseenda, mees on selletõttu ka nautke pettunud, kuna äi näeb ainult negatiivset (samas tagaselja on ikka uhke ka ja praalib naabritele – kui vägev masin pojal on). Ämm on see vastu väga kiitja-tunnustaja.[/tsitaat]
mehe äi on ju sinu isa 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

huvitav jah, miks mõned ei oska normaalselt suhelda. ei tahagi ju teemaalgataja, et oleks taevani kiitus ja imetlus. aga kuidas saab oma lapsele oma sarkasmi ja õelusega nii haiget teha, ma ka ei mõista. kas siis empaatiat pole üldse olemas, kas nad ei mõista teiste tundeid.
kas nad ise solvuvad, kui samaga vastata?
ma tean, see on labane. aga proovi samaga vastata korraks. et kui ema räägib millestki, milles ta on hea, või mis hästi läinud või mida tegi. proovi öelda midagi negatiivset, halvuatavat või üleolevat. mis siis saaks?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

kui sa loed viilmad, siis saad sa teada, et sa ise valisid need vanemad oma vanemateks. et tulid läbi nende oma elu õppetundi saama.
mulle jääb arusaamatuks, kui viilma nii arvab, ja kui laps on olnud terve lapsepõlve õnnetu seepärast ja on täiskasvanunagi kurb oma ema külmuse pärast, siis milleks võib olla see õppetund vajalik? selleks et saada teada, et ema võib lapse enesehinnangu täitsa ära nullida ja et tunda seda, et kui kodust armastust ei saa, minnakse seda mujalt otsima. ja lõpuks jõutakse psühholoogile, kes aitab sul endaga time tulla. õpetab sind uuesti end hindama.
milleks võiks viilma õpetuse järgi olla see õppetund vajalik. kui nüüd vaadata asja sellisest vaatevinklist.
minu ema mind ka ei kiitnud. mida tegin hästi, oli normaalne. mida halvasti, selleeest sain kävasti sarjata ja kriitikat. mis õppetundi ma võisin sellest saada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

Lõpeta muretsemine ja mõtlemine vanemate teemal, ära proovi neid muuta. Nad lihtsalt on sellised ja seda teha üritades sa vaid pettud.
Sul on oma perekond, kellele sa oled vajalik ja armastatud, ilma et peaksid klouni mängima. Tean väga hästi, mida sa oled pidanud üle elama ja mida vanemate suhtumine sinu enesehinnanguga on teinud…minu jaoks oli isegi esialgu kohatu ja veidi ebamugav olla mehe vanemate juures õhtusöögil, nii soojad ja siirad on nendevahelised suhtlemised. Ja kujuta ette, istutakse isegi ühes toas! Keskendungi nüüd iseenda perekonnale, oleme loonud mehega sooja kodu. Minu vanemad, kelle meele järele peaksime sitsima, et lapsele neid vahel näidata, see ei kuulu minu ampluaasse enam.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

Minu arvates on teemaalgataja ootused teatud mõttes liialdatud. Hiljemalt teismeeas peaks ju laps aru saama, kas ta on näiteks oma emaga sarnane või on tal hoopis teistsugune iseloom, teised eesmärgid ja väärtushinnangud. Täiskasvanud inimene peab leppima sellega, et ta võib olla nii oma emaga kui ka oma lapsega absoluutselt erinev inimene ja seda igatsetud teineteisemõistmist ei tule kunagi, saab olla vaid normaalne, teineteist viisakalt aktsepteeriv suhtlemine. Minul ei ole veel miniat, aga kui oleks ja ta kirjeldaks mulle vaimustusega, et on aastaid soovinud mingit diivanikatet ja oma unistuse nüüd täitnud, ei oskaks mina ka midagi tarka öelda, sest lihtsalt ei mõistaks kellegi rõõmu minu jaoks tühja-tähja pärast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul ei ole veel miniat, aga kui oleks ja ta kirjeldaks mulle vaimustusega, et on aastaid soovinud mingit diivanikatet ja oma unistuse nüüd täitnud, ei oskaks mina ka midagi tarka öelda, sest lihtsalt ei mõistaks kellegi rõõmu minu jaoks tühja-tähja pärast.[/tsitaat]
Loodetavasti ei hakka sa sellepärast teise hinge sittuma nt ütlemisega stiilis \”mis siukse tühja-tähja pärast kekata\” või \”diivanikate jah, aga oleks võinud vähemalt mõne ilusama valida\”. Taktitunne ja empaatia on olulised. Isegi kui sa teise rõõmu ei mõista, aktsepteeri selle olulisust tema jaoks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu arvates on teemaalgataja ootused teatud mõttes liialdatud. Hiljemalt teismeeas peaks ju laps aru saama, kas ta on näiteks oma emaga sarnane või on tal hoopis teistsugune iseloom, teised eesmärgid ja väärtushinnangud. Täiskasvanud inimene peab leppima sellega, et ta võib olla nii oma emaga kui ka oma lapsega absoluutselt erinev inimene ja seda igatsetud teineteisemõistmist ei tule kunagi, saab olla vaid normaalne, teineteist viisakalt aktsepteeriv suhtlemine. Minul ei ole veel miniat, aga kui oleks ja ta kirjeldaks mulle vaimustusega, et on aastaid soovinud mingit diivanikatet ja oma unistuse nüüd täitnud, ei oskaks mina ka midagi tarka öelda, sest lihtsalt ei mõistaks kellegi rõõmu minu jaoks tühja-tähja pärast.[/tsitaat]
tunne rõõmu teise rõõmu pärast lihtsalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

kägu, kes ei saanud aru, mis kasu on õppetundidest – eks sa senikaua sünnid siia ilma kannatama, kuni sellest aru saad :). võib-olla polegi see sinu praegu elu õppetund. võib-olla on su kannatused eelmiste elude viltulaskmiste õppetund. vabandan teemaalgataja ees – läks väheke teemast mööda, aga kahju on kuulda, kui mõni inimene nii pealiskaudne on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kägu, kes ei saanud aru, mis kasu on õppetundidest – eks sa senikaua sünnid siia ilma kannatama, kuni sellest aru saad :). võib-olla polegi see sinu praegu elu õppetund. võib-olla on su kannatused eelmiste elude viltulaskmiste õppetund. vabandan teemaalgataja ees – läks väheke teemast mööda, aga kahju on kuulda, kui mõni inimene nii pealiskaudne on.
[/tsitaat]
eelmiste elude…..
jah. kust te võtate neid eelmisi elusid. kas see on sama mis jumala olemasolu? mõned usuvad, mõned mitte. need kes ei usu peavad end teistest targemateks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei oskagi oma muret kuhugile kurta. Olen järjest rohkem ja rohkem mõelnud selle üle, miks mu vanemad mind mitte kunagi mitte millegi eest tunnustanud ei ole. Ei meenu, et ema oleks mind kunagigi kiitnud, lohutanud või pead silitanud, kui olin noorem.
Nüüd, mil olen ise täiskasvanu, olen kõik teinud teisiti, kui mu oma vanematekodus oli. Aga mu oma vanemad? Absoluutne tõrjumine ja külmus; võiks öelda isegi kalkus.
Näiteks. Kolisin oma perega elama uude elukohta. Kas nad kunagi on mokaotsastki äelnud – et näed, kui tore. Ilus uus elamine, kena ümbrus, lapsed toredad, mees super? Ei. Viimane pauk oli, kui ostsin diivanile ilusa katte. Olin juba aastaid midagi sellist tahtnud ja otsustasin teha suurema väljamineku – see oli asi, mis mulle tõesti meeldis. Ja kujutage ette. See solvav ja mürgine sarkasm, millega mind kui üle tatistati. Hakkasin tõepoolest nutma. Ma ei palunud ju mingit kiidusõnu. Lihtsalt ütlesin, et näe – ma olen ammu unistanud, et sellist katet diivanile saada. Ma ju ei pannud seda kellegi teise pärast. Miks te mind pilkate ja õelutsete? Kui midagi öelda pole, olge siis lihtsalt ometi vait. Ja selliseid solvanguid või jäika suhtumist täiesti igapäevaste asjade peale – nii harva, kui me kohtumegi, alati tuleb kui küllusesarvest.
Miks küll vanemad on sellised? Pole neile iial koormaks olnud; nooremana lahendasin oma muresid mujal, sest kodust toetust ei saanud.
Nendega sel teemal rääkida? Nalja teete või? See on nagu keskaegse piinakambri uks avada. Sa ei ole teretulnud.
Samas suhtlen nendega ikkagi aegajalt, sest tunnen, et mu lapsed vajavad vähemalt teadmsit, et neil on vanavanemad. Aga miks on nii külmasid ja kalke inimesi?[/tsitaat]

Sa oled vist veel üsna noor, et niimoodi üle elad. Ajapikku kasvatad endale paksema naha ja püüad mitte välja teha. Mu ema on üsna sarnane. Mul tulevad ka aeg-ajalt meelde igasugused sarkastilised torked just sellistest hetkedest, kus oleks kõige rohkem ema toetust vaja olnud või kui ma oma rõõmu temaga jagada tahtsin. Meie vastremonditud korteris tiiru ära teinud, suutis ta vaid öelda, miks see rõdu teil nii sassis on. Rõdu oli ainus koht, mis oli veel remontimata ja mees hoidis oma tööriistu ja igasugu kola seal. Aga kogu ülejäänud korteri kohta ei suutnud ta midagi kiitvat öelda.
Tundub, et mitu põlvkonda on üles kasvatatud kriitika vaimus. Kõik, mis on hästi tehtud, see ju peabki nii olema ja pole seega mainimist väärt. Mis on aga halvasti, tuleb kohe ära märkida, et siis saaks inimene selle parandamiseks midagi ette võtta.
Ainus soovitus on see, et väldi oma elu jagamist oma vanematega. Külas võid ikka käia (laste pärast), aga sa ei pea neile rääkima oma asjadest. Jaga oma elu nendega, kes sind tunnustada suudavad (abikaasa, sõbrannad, töökaaslased, naabrid).

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

Olen ise pärit perest, kus mind on piisavalt toetatud ja tunnustatud, kuid..
Mu mehe vanemad suhtuvad nii temasse kui tema peresse äärmiselt ükskõikselt. IIal ei ütle nad, et oh kui tore vms. Nad ei otsi ise kontakti jne.
Samas meheõde.. ükskõik, mida ta teeb, mis tal on – see kõik on parim, super.
Ma ei ole kade, kuid mul on kahju seda vaadata. Mul on tore mees ja ta on väärt oma vanemate hea sõna, mida aga ei tule. Miks, ma ei tea

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

tean, mida sa tunned. ma ei tea küll kui vana sa oled, aga ilmselt minust noorem. mina olen 35 ja juba ammu üle saanud sellest, kuidas mu vanemad käituvad. hakkasin nendega vähem suhtlema ja nemad omakorda hakkasid aru saama, miks ma nendega suhelda ei soovinud. nüüd käituvad nad kenasti ja negatiivse mõttetu kriitika hoiavad endale. kiidusõnu siiski eriti ei tule, nad ei oska kiita.
küll aga on mul kahju kõigest sellest ajast, mis mul sellise kriitikaküllase ja tunnustuse puudumise keskkonnas kasvamise pärast on kaotsi läinud. elu nautima olen õppinud alles hiljuti. võiks öelda nii, et minu uuestisündimine sai alguse mu vanematekodust välja kolides ja nüüd hakkan täiskasvanuks saama. olen teinud palju vigu, mille juured lapsepõlve ulatuvad. läinud õppima ala, mis meeldis mu vanematele, aga mitte mulle. valisin isegi mehe, kes mulle vanemate arvates paremini sobis. kõik selleks, et vältida järjekordset kriitikatulva. vabaks saad sa alles siis kui lõpetad vanemate tunnustamise ootamise, aga selleks kulub teatud aeg ja päevapealt ei oska. see oskus tuleb enesekindluse kasvades. katsu ennast vanemate mõjusfäärist lahti rebida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )


Esileht Pereelu ja suhted Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.