Teema: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

miks nad nii tegid ja teevad? sest nad ei oska mingil põhjusel teisiti. miks, seda ei tea keegi, nad isegi vast mitte. aga see polegi enam tähtis. neid ju niikuinii ei muuda. ja rääkimine tõepoolest ka ei aita. muuta saad sa vaid iseennast. õigemini oma suhtumist. katsu lugeda eneseabiõpikuid. \”Emaarmastus\”, Luule Viilmaa raamatud jne. sealt saad ehk jõudu olukorraga leppida. sest muud pole sul teha, nii kurb kui see ka pole. tubli oled, et oma lastele vähemalt vanavanead säilitad, olgu siis, mis on.

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

tunnen sulle kaasa – mina olen kodust saanud kaasa palju tuge ja toetust, kuigi isa on kitsim kiitmisega, aga ka tema on mind alati tunnustanud. Samas mehe äi ei kiida kunagi kedagi peale iseenda, mees on selletõttu ka nautke pettunud, kuna äi näeb ainult negatiivset (samas tagaselja on ikka uhke ka ja praalib naabritele – kui vägev masin pojal on). Ämm on see vastu väga kiitja-tunnustaja.

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

huvitav jah, miks mõned ei oska normaalselt suhelda. ei tahagi ju teemaalgataja, et oleks taevani kiitus ja imetlus. aga kuidas saab oma lapsele oma sarkasmi ja õelusega nii haiget teha, ma ka ei mõista. kas siis empaatiat pole üldse olemas, kas nad ei mõista teiste tundeid.
kas nad ise solvuvad, kui samaga vastata?
ma tean, see on labane. aga proovi samaga vastata korraks. et kui ema räägib millestki, milles ta on hea, või mis hästi läinud või mida tegi. proovi öelda midagi negatiivset, halvuatavat või üleolevat. mis siis saaks?

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

Lõpeta muretsemine ja mõtlemine vanemate teemal, ära proovi neid muuta. Nad lihtsalt on sellised ja seda teha üritades sa vaid pettud.
Sul on oma perekond, kellele sa oled vajalik ja armastatud, ilma et peaksid klouni mängima. Tean väga hästi, mida sa oled pidanud üle elama ja mida vanemate suhtumine sinu enesehinnanguga on teinud…minu jaoks oli isegi esialgu kohatu ja veidi ebamugav olla mehe vanemate juures õhtusöögil, nii soojad ja siirad on nendevahelised suhtlemised. Ja kujuta ette, istutakse isegi ühes toas! Keskendungi nüüd iseenda perekonnale, oleme loonud mehega sooja kodu. Minu vanemad, kelle meele järele peaksime sitsima, et lapsele neid vahel näidata, see ei kuulu minu ampluaasse enam.

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul ei ole veel miniat, aga kui oleks ja ta kirjeldaks mulle vaimustusega, et on aastaid soovinud mingit diivanikatet ja oma unistuse nüüd täitnud, ei oskaks mina ka midagi tarka öelda, sest lihtsalt ei mõistaks kellegi rõõmu minu jaoks tühja-tähja pärast.[/tsitaat]
Loodetavasti ei hakka sa sellepärast teise hinge sittuma nt ütlemisega stiilis \”mis siukse tühja-tähja pärast kekata\” või \”diivanikate jah, aga oleks võinud vähemalt mõne ilusama valida\”. Taktitunne ja empaatia on olulised. Isegi kui sa teise rõõmu ei mõista, aktsepteeri selle olulisust tema jaoks.

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

kägu, kes ei saanud aru, mis kasu on õppetundidest – eks sa senikaua sünnid siia ilma kannatama, kuni sellest aru saad :). võib-olla polegi see sinu praegu elu õppetund. võib-olla on su kannatused eelmiste elude viltulaskmiste õppetund. vabandan teemaalgataja ees – läks väheke teemast mööda, aga kahju on kuulda, kui mõni inimene nii pealiskaudne on.

RE: Miks vanemad mind kunagi ei tunnusta?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei oskagi oma muret kuhugile kurta. Olen järjest rohkem ja rohkem mõelnud selle üle, miks mu vanemad mind mitte kunagi mitte millegi eest tunnustanud ei ole. Ei meenu, et ema oleks mind kunagigi kiitnud, lohutanud või pead silitanud, kui olin noorem.
Nüüd, mil olen ise täiskasvanu, olen kõik teinud teisiti, kui mu oma vanematekodus oli. Aga mu oma vanemad? Absoluutne tõrjumine ja külmus; võiks öelda isegi kalkus.
Näiteks. Kolisin oma perega elama uude elukohta. Kas nad kunagi on mokaotsastki äelnud – et näed, kui tore. Ilus uus elamine, kena ümbrus, lapsed toredad, mees super? Ei. Viimane pauk oli, kui ostsin diivanile ilusa katte. Olin juba aastaid midagi sellist tahtnud ja otsustasin teha suurema väljamineku – see oli asi, mis mulle tõesti meeldis. Ja kujutage ette. See solvav ja mürgine sarkasm, millega mind kui üle tatistati. Hakkasin tõepoolest nutma. Ma ei palunud ju mingit kiidusõnu. Lihtsalt ütlesin, et näe – ma olen ammu unistanud, et sellist katet diivanile saada. Ma ju ei pannud seda kellegi teise pärast. Miks te mind pilkate ja õelutsete? Kui midagi öelda pole, olge siis lihtsalt ometi vait. Ja selliseid solvanguid või jäika suhtumist täiesti igapäevaste asjade peale – nii harva, kui me kohtumegi, alati tuleb kui küllusesarvest.
Miks küll vanemad on sellised? Pole neile iial koormaks olnud; nooremana lahendasin oma muresid mujal, sest kodust toetust ei saanud.
Nendega sel teemal rääkida? Nalja teete või? See on nagu keskaegse piinakambri uks avada. Sa ei ole teretulnud.
Samas suhtlen nendega ikkagi aegajalt, sest tunnen, et mu lapsed vajavad vähemalt teadmsit, et neil on vanavanemad. Aga miks on nii külmasid ja kalke inimesi?[/tsitaat]

Sa oled vist veel üsna noor, et niimoodi üle elad. Ajapikku kasvatad endale paksema naha ja püüad mitte välja teha. Mu ema on üsna sarnane. Mul tulevad ka aeg-ajalt meelde igasugused sarkastilised torked just sellistest hetkedest, kus oleks kõige rohkem ema toetust vaja olnud või kui ma oma rõõmu temaga jagada tahtsin. Meie vastremonditud korteris tiiru ära teinud, suutis ta vaid öelda, miks see rõdu teil nii sassis on. Rõdu oli ainus koht, mis oli veel remontimata ja mees hoidis oma tööriistu ja igasugu kola seal. Aga kogu ülejäänud korteri kohta ei suutnud ta midagi kiitvat öelda.
Tundub, et mitu põlvkonda on üles kasvatatud kriitika vaimus. Kõik, mis on hästi tehtud, see ju peabki nii olema ja pole seega mainimist väärt. Mis on aga halvasti, tuleb kohe ära märkida, et siis saaks inimene selle parandamiseks midagi ette võtta.
Ainus soovitus on see, et väldi oma elu jagamist oma vanematega. Külas võid ikka käia (laste pärast), aga sa ei pea neile rääkima oma asjadest. Jaga oma elu nendega, kes sind tunnustada suudavad (abikaasa, sõbrannad, töökaaslased, naabrid).