Esileht Väikelaps Millal jätta laps lasteaiast koju?

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 91 )

Teema: Millal jätta laps lasteaiast koju?

Postitas:
Kägu

Mina olen samuti lasteaiaõpetaja, nagu siin oli üks, kes avaldas arvamust. Olen temaga nõus. Ongi hea, et siin teemas on mõlemad pooled esindatud. Arvan, et haiguste teema on kõige problemaatilisem just sõimerühmades, sest suuremad lapsed oskavad juba ise hakkama saada, nohu pühkida jm. Veedavad päeva kuidagi ära.
Meie rühmas on 2-3- aastased. Teeme näitlikku katset. Kallid lapsevanemad, mina ei tea teie tööspetsiifikat, aga arvan ka, et need, kes pole lasteaias töötanud, ei tea ka meie tööst tegelikult midagi. Tulge ja olge kasvõi üks päev lasteaias! 🙂 Kas siis arvate sama, et on lahe olla tõbiste lastega?
Esiteks on lastel halb olla haigena (nohusena, köhivana, väsinuna, loiuna jne)–eelmine lasteaiaõpetaja tõi juba välja, teiseks on päevategevus häiritud. Elu näitab, et sõimerühmade lapsed ei oska nuusata, tatti lendab, köhitakse üksteisele otsa. Mõelge, missugustes tingimustes toimub lastehoid ja mõelge korraks ka lasteaiaõpetajate peale. Meie haigestumised, laste kehavedelikega kokkupuuted? Kes meid asendab siis? Tahate, et rühmades on asendustädid? Kas meie tohime tulla tööle haigena? On see teile vastuvõetav? Haige olnud, tean kui halb on enesetunne ka juba vaid nohuga.
Laste enda kokkupuuted omavahel? Ühel päeval oli mul käes 5 taskurätti, see pole normaalne. Paar päeva tagasi oksendas üks laps mulle sülle. Oli terve päev veidi “kahtlane” ja tulemus oli õhtul käes…selle Perearstide Liidu juhendi tõttu ma ei julgenud helistada, et kutsuda lastevanemat järele…et mis ma häirin, onju.. mina pole ka hindaja, kuni tuleb pauk, ehk hullem. Antud juhul laps oksendas. Siis alles helistasin.
Tõite siin teiste maade näiteid. Need on heaolumaad. Võib-olla aitaks olukorda leevendada see, kui rühmas oleks lastearvu kohta rohkem täiskasvanud töötajaid. Olgu nad abiõpetajad, lasteaiapoolsed tugiisikud (mitte konkreetse lapse oma) jne. Kes jõuavad vaadata siis vastavates olukordades haigemate laste järel või üldse aidata igapäevaselt. 10-14 lapsega tegeleda küllaltki väikestes tingimustes, veel hullem haigeid virilaid lapsi riietada mitu korda päevas vaid 2 täiskasvanuga on suur kunst. Tulge tööle! 🙂
Jah, ega me ei pea töötama sellistes tingimustes, võib valida teise töö, aga kes siis lõpuks töötab?
Vabandan, kui olin veidi sarkastiline, kuid mõelge laiemalt, töötingimuste ja kogu olukorra peale. Kui Sul on tööl nohune/nuuskav/köhatav/kõhtu valutav/apaatne vms kolleeg, siis usun küll, et tahaksid temast eemale hoida. Miks riskitakse siis kõige väiksemate ja nende õpetajatega? Kurvaks teeb. Lasteaiaõpetajana ei saa 100 protsenti panustada töösse, kui on rütm ja keskkond nö häiritud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ka mina olen lasteaiaõpetaja. Ütlen kohe ära, et ma vist olen oma töös suht kibestunud, sest järjest enam tundub, et lasteaiaõpetaja kuvand on selline, et me joove ainult kohvi, pläkutame ja püüame igati laste arvu rühmas vähendada, et meil ikka mõnus oleks. Seega ega ei tahagi enam ammu vanematele öelda, kui minu arvates lapse tervis päris korras pole. Liiga tihti on suhtumist, et “ah, tahad, et ma ta koju jätaks jah, et sul lihtsam oleks?”
Mina ei ole kunagi nohu või köha pärast kedagi lasteaiast ära saatnud. Tegelikult ei ole teema ju ainult nohus-köhas. Mulle on toodud ka nuttev kõrvapõletikus laps, hommikul kodus oksendanud laps jne. On toodud palavikus lapsi, kellele on hommikul lihtsalt tablett sisse antud. Eks lapsed ju räägivad. Kui lapsel on lasteaias kõht lahti olnud või oksendanud, siis olen vanematele helistanud. Sageli on tulemuseks olnud see, et laps jookseb rõõmsalt vanemale vastu, kui too järgi tuleb ning siis vaatab too mulle pahaselt otsa, et lapsel ju kõik hästi. Üsna tihti on see laps järgmine päev juba kohal. On ka seda olnud, et ema ei võtagi siis last kaasa ja ükskord toodi oksendanud laps lausa õhtuks tagasi. Helistanud olen ka siis, kui olen last kraadinud ja tal on üle 37 temperatuur olnud. No-jah, nüüd ei tasu siis ka enam helistada.
Ise töölkäiva inimesena saan loomulikult aru, et iga nohu ja köha pärast ei ole võimalik lapsega koju jääda. Olen näinud sageli ka vanemaid, kes väga tahaks haiglase lapsega kodus olla, kes tunnevad end last lasteaeda tuues halvasti, kuid paraku tuleb enam-vähem viimase võimaluseni raha teenida. Elu on selline. Samas on vanemaid, kes toovad haige lapse väga külma kõhuga lasteaeda. See teeb kurvaks. Enne seda, et kas laps on kellelegi nakkav või ei , või kui palju raha ma hoolduslehega kaotan, tasuks mõelda ikka oma enda lapse peale. Mäletan oma lapsepõlvest kui oluline oli ema lähedus, kui end halvasti tundsin. Juba ainuüksi see tegi olemise palju paremaks. Teiseks on lasteaed ja kodu väga erinevad kohad. Sageli ei taha vanemad mul uksest kaugemale tullagi, sest 20+ last tekitavad ikka korraliku melu. Kui hea on selles aga kehva enesetundega olla? Mina näiteks ei suuda tõbisena lasteaeda tööle minna. Jah, kui kuskil kontoris arvuti taga töötaksin, siis ilmselt oleks teine lugu.
Selle nohu-köha ja Põhjamaade teema puhul tekib mul küsimus, et miks me arvame, et Põhjamaad on kõiges etaloniks? Miks ei võiks hoopis meie neile mõnes asjas eeskujuks olla?

Aga, kes ei viitsind eelnevat pikka heietust lugeda, siis lühidalt – mõelge lihtsalt, et teie lapsel võiks iga päev võimalikult hea olla (olgu siis haige või terve, nakkav või mitte nakkav) ja püüdke seda vastavalt oma võimalustele teostada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ka mina olen lasteaiaõpetaja. Ütlen kohe ära, et ma vist olen oma töös suht kibestunud, sest järjest enam tundub, et lasteaiaõpetaja kuvand on selline, et me joove ainult kohvi, pläkutame ja püüame igati laste arvu rühmas vähendada, et meil ikka mõnus oleks. Seega ega ei tahagi enam ammu vanematele öelda, kui minu arvates lapse tervis päris korras pole. Liiga tihti on suhtumist, et “ah, tahad, et ma ta koju jätaks jah, et sul lihtsam oleks?”
Mina ei ole kunagi nohu või köha pärast kedagi lasteaiast ära saatnud. Tegelikult ei ole teema ju ainult nohus-köhas. Mulle on toodud ka nuttev kõrvapõletikus laps, hommikul kodus oksendanud laps jne. On toodud palavikus lapsi, kellele on hommikul lihtsalt tablett sisse antud. Eks lapsed ju räägivad. Kui lapsel on lasteaias kõht lahti olnud või oksendanud, siis olen vanematele helistanud. Sageli on tulemuseks olnud see, et laps jookseb rõõmsalt vanemale vastu, kui too järgi tuleb ning siis vaatab too mulle pahaselt otsa, et lapsel ju kõik hästi. Üsna tihti on see laps järgmine päev juba kohal. On ka seda olnud, et ema ei võtagi siis last kaasa ja ükskord toodi oksendanud laps lausa õhtuks tagasi. Helistanud olen ka siis, kui olen last kraadinud ja tal on üle 37 temperatuur olnud. No-jah, nüüd ei tasu siis ka enam helistada.
Ise töölkäiva inimesena saan loomulikult aru, et iga nohu ja köha pärast ei ole võimalik lapsega koju jääda. Olen näinud sageli ka vanemaid, kes väga tahaks haiglase lapsega kodus olla, kes tunnevad end last lasteaeda tuues halvasti, kuid paraku tuleb enam-vähem viimase võimaluseni raha teenida. Elu on selline. Samas on vanemaid, kes toovad haige lapse väga külma kõhuga lasteaeda. See teeb kurvaks. Enne seda, et kas laps on kellelegi nakkav või ei , või kui palju raha ma hoolduslehega kaotan, tasuks mõelda ikka oma enda lapse peale. Mäletan oma lapsepõlvest kui oluline oli ema lähedus, kui end halvasti tundsin. Juba ainuüksi see tegi olemise palju paremaks. Teiseks on lasteaed ja kodu väga erinevad kohad. Sageli ei taha vanemad mul uksest kaugemale tullagi, sest 20+ last tekitavad ikka korraliku melu. Kui hea on selles aga kehva enesetundega olla? Mina näiteks ei suuda tõbisena lasteaeda tööle minna. Jah, kui kuskil kontoris arvuti taga töötaksin, siis ilmselt oleks teine lugu.
Selle nohu-köha ja Põhjamaade teema puhul tekib mul küsimus, et miks me arvame, et Põhjamaad on kõiges etaloniks? Miks ei võiks hoopis meie neile mõnes asjas eeskujuks olla?

Aga, kes ei viitsind eelnevat pikka heietust lugeda, siis lühidalt – mõelge lihtsalt, et teie lapsel võiks iga päev võimalikult hea olla (olgu siis haige või terve, nakkav või mitte nakkav) ja püüdke seda vastavalt oma võimalustele teostada.

Mõnel on see üle 37 loomulik keha temperatuur. Sõimerühma lapsel ei ole see ka palavik veel. Lasteaiaõpetaja peaks selliseid asju ometi teadma. Meile sulaselgelt rühmas dikteeritakse ette, et mis kell oleks hea lapsele järgi tulla ja ka räägitud sellest, et kuhu vaja õpetajal minna ja, et saaks rühma lastest tühjaks. Köha pärast helistatakse juba ,et järgi läheks. Huvitav ongi see, et kodus ei köhi. Ka seda peaks teadma lasteaiaõpetajad, et laps on juba teisi nakatanud ,kui tal pole veel köha/nohu välja löönudki. Haigustel on peiteaeg. Ka seda, et sõimarühma lapsed ongi pidevalt kas köhas või nohus. Teie lasteaiaõpetajad, üritage ka vanemate seisukohast mõelda. Teil on selline paindlik töökoht, aga kõigil ei ole ja kui teie saate oma kellaaegu valida, siis teistes töökohtades küll ei saa. Miks te üldse arvate, et lapsel on lasteaias halb olla? Minu laps käib näiteks heameelega lasteaias. Ma ju näen, et meeldib. Tal on pigem kodus minuga igav. Lasteaeda läheb hea tujuga ja tuleb ka hea tujuga ära. Näha on, et meeldib käia. Olen täiesti vastutustundlik lapsevanem ja loomulikult ei viiks haiget last lasteaeda, aga sellest on nii palju ka viimasel ajal meedias juttu olnud arstide poolt, et vaid nohu ja köha pole haigus, millega koju jääma peaks. Vanemad ei saagi tööl käia siis ja ei ole mõtet lasteaias kohamaksu makstagi. Ei ole ju niisama koht ka, kus mängimas käia, aga tundub, et just nii tänapäeval lasteaiaõpetajad seda võtavadki.
Minu laps sellise tsükliga lasteaias vaid käia saabki, et 4 päeva lasteaias, nädal kodus ja sea mitte palaviku ega oksendamise tõttu, vaid ainult tatise nina ja mõningase köhatuse pärast, sest õpetajate arust on ta haige.
Täiesti loogiline, et kui vanemal on tööpäev seljataga ja ta on väsinud, et ei jaksa enam melus ka olla veel lisaks ja lisaks võib ka kiire olla koju, vaja veel õhtusöök teha ,lapsega tegeleda jne. Ei saa minna koju ja jalad seinale visata. Lasteaiaõpetajate suhtumine annab ikka paljugi soovida ma vaatan. Ometi on paljud ise ka lapsevanemad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ka mina olen lasteaiaõpetaja. Ütlen kohe ära, et ma vist olen oma töös suht kibestunud, sest järjest enam tundub, et lasteaiaõpetaja kuvand on selline, et me joove ainult kohvi, pläkutame ja püüame igati laste arvu rühmas vähendada, et meil ikka mõnus oleks. Seega ega ei tahagi enam ammu vanematele öelda, kui minu arvates lapse tervis päris korras pole. Liiga tihti on suhtumist, et “ah, tahad, et ma ta koju jätaks jah, et sul lihtsam oleks?”

Mina ei ole kunagi nohu või köha pärast kedagi lasteaiast ära saatnud. Tegelikult ei ole teema ju ainult nohus-köhas. Mulle on toodud ka nuttev kõrvapõletikus laps, hommikul kodus oksendanud laps jne. On toodud palavikus lapsi, kellele on hommikul lihtsalt tablett sisse antud. Eks lapsed ju räägivad. Kui lapsel on lasteaias kõht lahti olnud või oksendanud, siis olen vanematele helistanud. Sageli on tulemuseks olnud see, et laps jookseb rõõmsalt vanemale vastu, kui too järgi tuleb ning siis vaatab too mulle pahaselt otsa, et lapsel ju kõik hästi. Üsna tihti on see laps järgmine päev juba kohal. On ka seda olnud, et ema ei võtagi siis last kaasa ja ükskord toodi oksendanud laps lausa õhtuks tagasi. Helistanud olen ka siis, kui olen last kraadinud ja tal on üle 37 temperatuur olnud. No-jah, nüüd ei tasu siis ka enam helistada.

Ise töölkäiva inimesena saan loomulikult aru, et iga nohu ja köha pärast ei ole võimalik lapsega koju jääda. Olen näinud sageli ka vanemaid, kes väga tahaks haiglase lapsega kodus olla, kes tunnevad end last lasteaeda tuues halvasti, kuid paraku tuleb enam-vähem viimase võimaluseni raha teenida. Elu on selline. Samas on vanemaid, kes toovad haige lapse väga külma kõhuga lasteaeda. See teeb kurvaks. Enne seda, et kas laps on kellelegi nakkav või ei , või kui palju raha ma hoolduslehega kaotan, tasuks mõelda ikka oma enda lapse peale. Mäletan oma lapsepõlvest kui oluline oli ema lähedus, kui end halvasti tundsin. Juba ainuüksi see tegi olemise palju paremaks. Teiseks on lasteaed ja kodu väga erinevad kohad. Sageli ei taha vanemad mul uksest kaugemale tullagi, sest 20+ last tekitavad ikka korraliku melu. Kui hea on selles aga kehva enesetundega olla? Mina näiteks ei suuda tõbisena lasteaeda tööle minna. Jah, kui kuskil kontoris arvuti taga töötaksin, siis ilmselt oleks teine lugu.

Selle nohu-köha ja Põhjamaade teema puhul tekib mul küsimus, et miks me arvame, et Põhjamaad on kõiges etaloniks? Miks ei võiks hoopis meie neile mõnes asjas eeskujuks olla?

Aga, kes ei viitsind eelnevat pikka heietust lugeda, siis lühidalt – mõelge lihtsalt, et teie lapsel võiks iga päev võimalikult hea olla (olgu siis haige või terve, nakkav või mitte nakkav) ja püüdke seda vastavalt oma võimalustele teostada.

Mõnel on see üle 37 loomulik keha temperatuur. Sõimerühma lapsel ei ole see ka palavik veel. Lasteaiaõpetaja peaks selliseid asju ometi teadma. Meile sulaselgelt rühmas dikteeritakse ette, et mis kell oleks hea lapsele järgi tulla ja ka räägitud sellest, et kuhu vaja õpetajal minna ja, et saaks rühma lastest tühjaks. Köha pärast helistatakse juba ,et järgi läheks. Huvitav ongi see, et kodus ei köhi. Ka seda peaks teadma lasteaiaõpetajad, et laps on juba teisi nakatanud ,kui tal pole veel köha/nohu välja löönudki. Haigustel on peiteaeg. Ka seda, et sõimarühma lapsed ongi pidevalt kas köhas või nohus. Teie lasteaiaõpetajad, üritage ka vanemate seisukohast mõelda. Teil on selline paindlik töökoht, aga kõigil ei ole ja kui teie saate oma kellaaegu valida, siis teistes töökohtades küll ei saa. Miks te üldse arvate, et lapsel on lasteaias halb olla? Minu laps käib näiteks heameelega lasteaias. Ma ju näen, et meeldib. Tal on pigem kodus minuga igav. Lasteaeda läheb hea tujuga ja tuleb ka hea tujuga ära. Näha on, et meeldib käia. Olen täiesti vastutustundlik lapsevanem ja loomulikult ei viiks haiget last lasteaeda, aga sellest on nii palju ka viimasel ajal meedias juttu olnud arstide poolt, et vaid nohu ja köha pole haigus, millega koju jääma peaks. Vanemad ei saagi tööl käia siis ja ei ole mõtet lasteaias kohamaksu makstagi. Ei ole ju niisama koht ka, kus mängimas käia, aga tundub, et just nii tänapäeval lasteaiaõpetajad seda võtavadki.

Minu laps sellise tsükliga lasteaias vaid käia saabki, et 4 päeva lasteaias, nädal kodus ja sea mitte palaviku ega oksendamise tõttu, vaid ainult tatise nina ja mõningase köhatuse pärast, sest õpetajate arust on ta haige.

Täiesti loogiline, et kui vanemal on tööpäev seljataga ja ta on väsinud, et ei jaksa enam melus ka olla veel lisaks ja lisaks võib ka kiire olla koju, vaja veel õhtusöök teha ,lapsega tegeleda jne. Ei saa minna koju ja jalad seinale visata. Lasteaiaõpetajate suhtumine annab ikka paljugi soovida ma vaatan. Ometi on paljud ise ka lapsevanemad.

Kurb küll, kui sõimeealisel on koos emaga igav… Nii psikesele peaks veel kõik koos emaga tehtavad argitegevused, vestlused, raamatute vaatamine, õues lajutamne (kiviv, käbid, autod, linnud jms) huvitavad olema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

15.12. kell 10.20 Kägu

“Teil on selline paindlik töökoht, aga kõigil ei ole ja kui teie saate oma kellaaegu valida, siis teistes töökohtades küll ei saa.”

Mida Sa mõtled paindliku töökoha all? Kui ma olen tööl, siis kella 7.00- 19.00. Ärakäimisi ei ole. Võimalik, et kuskil siis on. Kuidas nad saavad? Eks lasteaiaõpetajaid on ka muidugi igasuguseid. Kes ei pea tööaegadest kinni, kasutavad ära—vb siis õpetaja abi vaatab lapsi? Ei tea.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mu meelest see ka ei ole õige, kui õpetajad ei julge öelda, et laps haiglane tundub. Olen öelnud, et võin igal ajal järele tulla, aga tundub, et nad ikkagi hästi ei julge juttu teha (alles algas ühel lapsel lasteaias nohu, ei mainitud midagi)…
Aga. Nt minu töö on küll paindlik, aga tuleb siiski ära teha. Mul on õnneks rohke vaba ajaga vanemad ja ämm-äi, kes hea meelega tõbiseid lapsi vaatavad, aga mõistan täiesti, et kodukontoris töötav ema ei ole lapsele huvitav ja ei näe selles midagi peavangutamisväärset.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ka mina olen lasteaiaõpetaja. Ütlen kohe ära, et ma vist olen oma töös suht kibestunud, sest järjest enam tundub, et lasteaiaõpetaja kuvand on selline, et me joove ainult kohvi, pläkutame ja püüame igati laste arvu rühmas vähendada, et meil ikka mõnus oleks. Seega ega ei tahagi enam ammu vanematele öelda, kui minu arvates lapse tervis päris korras pole. Liiga tihti on suhtumist, et “ah, tahad, et ma ta koju jätaks jah, et sul lihtsam oleks?”

Mina ei ole kunagi nohu või köha pärast kedagi lasteaiast ära saatnud. Tegelikult ei ole teema ju ainult nohus-köhas. Mulle on toodud ka nuttev kõrvapõletikus laps, hommikul kodus oksendanud laps jne. On toodud palavikus lapsi, kellele on hommikul lihtsalt tablett sisse antud. Eks lapsed ju räägivad. Kui lapsel on lasteaias kõht lahti olnud või oksendanud, siis olen vanematele helistanud. Sageli on tulemuseks olnud see, et laps jookseb rõõmsalt vanemale vastu, kui too järgi tuleb ning siis vaatab too mulle pahaselt otsa, et lapsel ju kõik hästi. Üsna tihti on see laps järgmine päev juba kohal. On ka seda olnud, et ema ei võtagi siis last kaasa ja ükskord toodi oksendanud laps lausa õhtuks tagasi. Helistanud olen ka siis, kui olen last kraadinud ja tal on üle 37 temperatuur olnud. No-jah, nüüd ei tasu siis ka enam helistada.

Ise töölkäiva inimesena saan loomulikult aru, et iga nohu ja köha pärast ei ole võimalik lapsega koju jääda. Olen näinud sageli ka vanemaid, kes väga tahaks haiglase lapsega kodus olla, kes tunnevad end last lasteaeda tuues halvasti, kuid paraku tuleb enam-vähem viimase võimaluseni raha teenida. Elu on selline. Samas on vanemaid, kes toovad haige lapse väga külma kõhuga lasteaeda. See teeb kurvaks. Enne seda, et kas laps on kellelegi nakkav või ei , või kui palju raha ma hoolduslehega kaotan, tasuks mõelda ikka oma enda lapse peale. Mäletan oma lapsepõlvest kui oluline oli ema lähedus, kui end halvasti tundsin. Juba ainuüksi see tegi olemise palju paremaks. Teiseks on lasteaed ja kodu väga erinevad kohad. Sageli ei taha vanemad mul uksest kaugemale tullagi, sest 20+ last tekitavad ikka korraliku melu. Kui hea on selles aga kehva enesetundega olla? Mina näiteks ei suuda tõbisena lasteaeda tööle minna. Jah, kui kuskil kontoris arvuti taga töötaksin, siis ilmselt oleks teine lugu.

Selle nohu-köha ja Põhjamaade teema puhul tekib mul küsimus, et miks me arvame, et Põhjamaad on kõiges etaloniks? Miks ei võiks hoopis meie neile mõnes asjas eeskujuks olla?

Aga, kes ei viitsind eelnevat pikka heietust lugeda, siis lühidalt – mõelge lihtsalt, et teie lapsel võiks iga päev võimalikult hea olla (olgu siis haige või terve, nakkav või mitte nakkav) ja püüdke seda vastavalt oma võimalustele teostada.

Mõnel on see üle 37 loomulik keha temperatuur. Sõimerühma lapsel ei ole see ka palavik veel. Lasteaiaõpetaja peaks selliseid asju ometi teadma. Meile sulaselgelt rühmas dikteeritakse ette, et mis kell oleks hea lapsele järgi tulla ja ka räägitud sellest, et kuhu vaja õpetajal minna ja, et saaks rühma lastest tühjaks. Köha pärast helistatakse juba ,et järgi läheks. Huvitav ongi see, et kodus ei köhi. Ka seda peaks teadma lasteaiaõpetajad, et laps on juba teisi nakatanud ,kui tal pole veel köha/nohu välja löönudki. Haigustel on peiteaeg. Ka seda, et sõimarühma lapsed ongi pidevalt kas köhas või nohus. Teie lasteaiaõpetajad, üritage ka vanemate seisukohast mõelda. Teil on selline paindlik töökoht, aga kõigil ei ole ja kui teie saate oma kellaaegu valida, siis teistes töökohtades küll ei saa. Miks te üldse arvate, et lapsel on lasteaias halb olla? Minu laps käib näiteks heameelega lasteaias. Ma ju näen, et meeldib. Tal on pigem kodus minuga igav. Lasteaeda läheb hea tujuga ja tuleb ka hea tujuga ära. Näha on, et meeldib käia. Olen täiesti vastutustundlik lapsevanem ja loomulikult ei viiks haiget last lasteaeda, aga sellest on nii palju ka viimasel ajal meedias juttu olnud arstide poolt, et vaid nohu ja köha pole haigus, millega koju jääma peaks. Vanemad ei saagi tööl käia siis ja ei ole mõtet lasteaias kohamaksu makstagi. Ei ole ju niisama koht ka, kus mängimas käia, aga tundub, et just nii tänapäeval lasteaiaõpetajad seda võtavadki.

Minu laps sellise tsükliga lasteaias vaid käia saabki, et 4 päeva lasteaias, nädal kodus ja sea mitte palaviku ega oksendamise tõttu, vaid ainult tatise nina ja mõningase köhatuse pärast, sest õpetajate arust on ta haige.

Täiesti loogiline, et kui vanemal on tööpäev seljataga ja ta on väsinud, et ei jaksa enam melus ka olla veel lisaks ja lisaks võib ka kiire olla koju, vaja veel õhtusöök teha ,lapsega tegeleda jne. Ei saa minna koju ja jalad seinale visata. Lasteaiaõpetajate suhtumine annab ikka paljugi soovida ma vaatan. Ometi on paljud ise ka lapsevanemad.

Kurb küll, kui sõimeealisel on koos emaga igav… Nii psikesele peaks veel kõik koos emaga tehtavad argitegevused, vestlused, raamatute vaatamine, õues lajutamne (kiviv, käbid, autod, linnud jms) huvitavad olema.

Kõige kurvem on hoopis see, et lasteaiaõpetaja amet eeldab lastesõbralikkust , aga hoopis teevad seda tööd inimesed, kes on närvilised, tülpinud ja nagu siingi jutt, et kibestunud oma töös. Ometi saadakse selle töö eest palka ,aga sellele ei mõelda, et kui ei toodakski ühtegi last, poleks tööd ega palka ka. Milleks teete seda tööd ,kui ei meeldi üldse? Lapsed ju kannatavad ja oma kibestumused valate lastevanemate peale välja,nokkides seda ja teist. Rääkige juhatusega selle asemel. Küll kuulen hommikuti ukse taga laste peale häält tõstmist. Sõimerühma lastega peaks veel eriti rahulik just olema. Kui silmakirjalik on siin rääkida, et kahju küll, et lapsel kodus emaga igav ,kui ise lasteaiaõpetajana oma tööd, mille eest saab palkagi, teha ei viitsi. Kus teie teate, et mis toimub lastevanemate töökohas. Lapsi küll pole, aga äkki on probleemid täiskasvanud töökaaslastega ja ülemusega. Lapsed on süütukesed võrreldes sellega.
Te ise tahaks viia oma last kohta, kus inimesed on kibestunud,närvilised ja kuhu te laps pole oodatudki?
Mina jätsingi lapse koju nüüd ja mõtlen, et ehk peaks siiski lasteaiaga lepingu lõpetama. Põhjus ongi see, et nokitakse iga köha kallal, karjutakse laste peale, näod pahased ees ja tõesti pole tahtmist oma last sellisesse keskkonda viiagi. Lapse igavus seisneb selles, et lasteaias on teised lapsed, kellega mängida.
Üks lapsevanem ei saagi tööle minna ja tuleb piskuga kuidagi hakkama saada või peab üks öötööl hakkama käima või lapsehoidja palkama, kellele pool palka ära anda. Ega ka lasteaed tasuta ei ole ja ma vaatan praegu küll, et mis toimub seal ja see summa on ikka liiga palju maksta sellise tsirkuse eest ja muret rohkem kui üldse kuidagi ära tasub. Eks jah, olgu kasvatajatel siis ühe lapse võrragi lihtsam. Täpselt nii see tundubki, et mida vähem lapsi, seda lihtsam neil ja parem ja hea, kui üldse poleks. On sada muud tegemist, kui rühmas lastega tegeleda. Meie kasvatajatel ei ole nii pikka päeva nagu 7-st 19-ni. Hommikul rühm avatakse nii hilja, et kuskile natuke eemale ei jõuakski tööle õigeks ajaks. Õhtul üheski töökohas sellisel kellaajal ei lõppe ka veel, nagu kasvatajatele sobiks juba koju ära minna. Mu meelest on kasvatajad päris ära hellitatud ,et omi seaduseid teevad ja esitavad lastevanematele, et kuidas neil vaid lihtsam oleks. Milleks niisama raha loopidagi lasteaia peale.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie lasteaias on juba tagajärjed näha. Hommikul köhivad ja nuuskavad garderoobis mitu last nii mahlaselt, et sooviks isegi sealt põgeneda. Vanematel on rahulikud näod peas- neil on ju nüüd ilmselt millele toetuda. Nii, kui rühma ukse avan, siis sama orkester seal vastas. Õpetajad on üsna murelikud ja paistavad närvilised.
Otsin oma lapsele juba väiksemasse lastehoidu kohta, kus haiged ikka koju saadetakse.
See ei ole normaalne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil eelmisel nädalal oli jõulupidu, kõik lapsed olid kohal ja mitte kellelgi ei jooksnud tatirida nina all ega keegi ei köhatanud, see-eest õpetajatest-abidest üks köhis päris mitu korda ja teine nuuskas sageli nina.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ka mina olen lasteaiaõpetaja. Ütlen kohe ära, et ma vist olen oma töös suht kibestunud, sest järjest enam tundub, et lasteaiaõpetaja kuvand on selline, et me joove ainult kohvi, pläkutame ja püüame igati laste arvu rühmas vähendada, et meil ikka mõnus oleks. Seega ega ei tahagi enam ammu vanematele öelda, kui minu arvates lapse tervis päris korras pole. Liiga tihti on suhtumist, et “ah, tahad, et ma ta koju jätaks jah, et sul lihtsam oleks?”

Mina ei ole kunagi nohu või köha pärast kedagi lasteaiast ära saatnud. Tegelikult ei ole teema ju ainult nohus-köhas. Mulle on toodud ka nuttev kõrvapõletikus laps, hommikul kodus oksendanud laps jne. On toodud palavikus lapsi, kellele on hommikul lihtsalt tablett sisse antud. Eks lapsed ju räägivad. Kui lapsel on lasteaias kõht lahti olnud või oksendanud, siis olen vanematele helistanud. Sageli on tulemuseks olnud see, et laps jookseb rõõmsalt vanemale vastu, kui too järgi tuleb ning siis vaatab too mulle pahaselt otsa, et lapsel ju kõik hästi. Üsna tihti on see laps järgmine päev juba kohal. On ka seda olnud, et ema ei võtagi siis last kaasa ja ükskord toodi oksendanud laps lausa õhtuks tagasi. Helistanud olen ka siis, kui olen last kraadinud ja tal on üle 37 temperatuur olnud. No-jah, nüüd ei tasu siis ka enam helistada.

Ise töölkäiva inimesena saan loomulikult aru, et iga nohu ja köha pärast ei ole võimalik lapsega koju jääda. Olen näinud sageli ka vanemaid, kes väga tahaks haiglase lapsega kodus olla, kes tunnevad end last lasteaeda tuues halvasti, kuid paraku tuleb enam-vähem viimase võimaluseni raha teenida. Elu on selline. Samas on vanemaid, kes toovad haige lapse väga külma kõhuga lasteaeda. See teeb kurvaks. Enne seda, et kas laps on kellelegi nakkav või ei , või kui palju raha ma hoolduslehega kaotan, tasuks mõelda ikka oma enda lapse peale. Mäletan oma lapsepõlvest kui oluline oli ema lähedus, kui end halvasti tundsin. Juba ainuüksi see tegi olemise palju paremaks. Teiseks on lasteaed ja kodu väga erinevad kohad. Sageli ei taha vanemad mul uksest kaugemale tullagi, sest 20+ last tekitavad ikka korraliku melu. Kui hea on selles aga kehva enesetundega olla? Mina näiteks ei suuda tõbisena lasteaeda tööle minna. Jah, kui kuskil kontoris arvuti taga töötaksin, siis ilmselt oleks teine lugu.

Selle nohu-köha ja Põhjamaade teema puhul tekib mul küsimus, et miks me arvame, et Põhjamaad on kõiges etaloniks? Miks ei võiks hoopis meie neile mõnes asjas eeskujuks olla?

Aga, kes ei viitsind eelnevat pikka heietust lugeda, siis lühidalt – mõelge lihtsalt, et teie lapsel võiks iga päev võimalikult hea olla (olgu siis haige või terve, nakkav või mitte nakkav) ja püüdke seda vastavalt oma võimalustele teostada.

Mõnel on see üle 37 loomulik keha temperatuur. Sõimerühma lapsel ei ole see ka palavik veel. Lasteaiaõpetaja peaks selliseid asju ometi teadma. Meile sulaselgelt rühmas dikteeritakse ette, et mis kell oleks hea lapsele järgi tulla ja ka räägitud sellest, et kuhu vaja õpetajal minna ja, et saaks rühma lastest tühjaks. Köha pärast helistatakse juba ,et järgi läheks. Huvitav ongi see, et kodus ei köhi. Ka seda peaks teadma lasteaiaõpetajad, et laps on juba teisi nakatanud ,kui tal pole veel köha/nohu välja löönudki. Haigustel on peiteaeg. Ka seda, et sõimarühma lapsed ongi pidevalt kas köhas või nohus. Teie lasteaiaõpetajad, üritage ka vanemate seisukohast mõelda. Teil on selline paindlik töökoht, aga kõigil ei ole ja kui teie saate oma kellaaegu valida, siis teistes töökohtades küll ei saa. Miks te üldse arvate, et lapsel on lasteaias halb olla? Minu laps käib näiteks heameelega lasteaias. Ma ju näen, et meeldib. Tal on pigem kodus minuga igav. Lasteaeda läheb hea tujuga ja tuleb ka hea tujuga ära. Näha on, et meeldib käia. Olen täiesti vastutustundlik lapsevanem ja loomulikult ei viiks haiget last lasteaeda, aga sellest on nii palju ka viimasel ajal meedias juttu olnud arstide poolt, et vaid nohu ja köha pole haigus, millega koju jääma peaks. Vanemad ei saagi tööl käia siis ja ei ole mõtet lasteaias kohamaksu makstagi. Ei ole ju niisama koht ka, kus mängimas käia, aga tundub, et just nii tänapäeval lasteaiaõpetajad seda võtavadki.

Minu laps sellise tsükliga lasteaias vaid käia saabki, et 4 päeva lasteaias, nädal kodus ja sea mitte palaviku ega oksendamise tõttu, vaid ainult tatise nina ja mõningase köhatuse pärast, sest õpetajate arust on ta haige.

Täiesti loogiline, et kui vanemal on tööpäev seljataga ja ta on väsinud, et ei jaksa enam melus ka olla veel lisaks ja lisaks võib ka kiire olla koju, vaja veel õhtusöök teha ,lapsega tegeleda jne. Ei saa minna koju ja jalad seinale visata. Lasteaiaõpetajate suhtumine annab ikka paljugi soovida ma vaatan. Ometi on paljud ise ka lapsevanemad.

Kurb küll, kui sõimeealisel on koos emaga igav… Nii psikesele peaks veel kõik koos emaga tehtavad argitegevused, vestlused, raamatute vaatamine, õues lajutamne (kiviv, käbid, autod, linnud jms) huvitavad olema.

Kõige kurvem on hoopis see, et lasteaiaõpetaja amet eeldab lastesõbralikkust , aga hoopis teevad seda tööd inimesed, kes on närvilised, tülpinud ja nagu siingi jutt, et kibestunud oma töös. Ometi saadakse selle töö eest palka ,aga sellele ei mõelda, et kui ei toodakski ühtegi last, poleks tööd ega palka ka. Milleks teete seda tööd ,kui ei meeldi üldse? Lapsed ju kannatavad ja oma kibestumused valate lastevanemate peale välja,nokkides seda ja teist. Rääkige juhatusega selle asemel. Küll kuulen hommikuti ukse taga laste peale häält tõstmist. Sõimerühma lastega peaks veel eriti rahulik just olema. Kui silmakirjalik on siin rääkida, et kahju küll, et lapsel kodus emaga igav ,kui ise lasteaiaõpetajana oma tööd, mille eest saab palkagi, teha ei viitsi. Kus teie teate, et mis toimub lastevanemate töökohas. Lapsi küll pole, aga äkki on probleemid täiskasvanud töökaaslastega ja ülemusega. Lapsed on süütukesed võrreldes sellega.

Te ise tahaks viia oma last kohta, kus inimesed on kibestunud,närvilised ja kuhu te laps pole oodatudki?

Mina jätsingi lapse koju nüüd ja mõtlen, et ehk peaks siiski lasteaiaga lepingu lõpetama. Põhjus ongi see, et nokitakse iga köha kallal, karjutakse laste peale, näod pahased ees ja tõesti pole tahtmist oma last sellisesse keskkonda viiagi. Lapse igavus seisneb selles, et lasteaias on teised lapsed, kellega mängida.

Üks lapsevanem ei saagi tööle minna ja tuleb piskuga kuidagi hakkama saada või peab üks öötööl hakkama käima või lapsehoidja palkama, kellele pool palka ära anda. Ega ka lasteaed tasuta ei ole ja ma vaatan praegu küll, et mis toimub seal ja see summa on ikka liiga palju maksta sellise tsirkuse eest ja muret rohkem kui üldse kuidagi ära tasub. Eks jah, olgu kasvatajatel siis ühe lapse võrragi lihtsam. Täpselt nii see tundubki, et mida vähem lapsi, seda lihtsam neil ja parem ja hea, kui üldse poleks. On sada muud tegemist, kui rühmas lastega tegeleda. Meie kasvatajatel ei ole nii pikka päeva nagu 7-st 19-ni. Hommikul rühm avatakse nii hilja, et kuskile natuke eemale ei jõuakski tööle õigeks ajaks. Õhtul üheski töökohas sellisel kellaajal ei lõppe ka veel, nagu kasvatajatele sobiks juba koju ära minna. Mu meelest on kasvatajad päris ära hellitatud ,et omi seaduseid teevad ja esitavad lastevanematele, et kuidas neil vaid lihtsam oleks. Milleks niisama raha loopidagi lasteaia peale.

Aga vaata, lasteaed EI OLE kohustuslik. Ja sinu suhtumise peale teeksin ma isegi krimpsus nägu. Alati saad ju teise aia valida. Neid on küll ja veel.

“Osadel on 37 normaalne temperatuur”. See on pigem erand ja normaalne vanem räägib rahulikult õpetajaga/juhatajaga sellest, et vot tema laps ongi erand ja ongi asi selge.

Kasvatajad ei käi kiusuga iga tunni aja tagant last kraadimas niisama igakjuhuks. Neil pole selleks aegagi! Kraaditakse siis, kui laps on silmnähtavalt teistsugune või tundub tavapärasest kuumem ja näitab üles loiduse märke.

Sinuguste vanemate suhtumise pärast õpetajad “kibestunud” ongi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga vaata, lasteaed EI OLE kohustuslik. Ja sinu suhtumise peale teeksin ma isegi krimpsus nägu. Alati saad ju teise aia valida. Neid on küll ja veel.

“Osadel on 37 normaalne temperatuur”. See on pigem erand ja normaalne vanem räägib rahulikult õpetajaga/juhatajaga sellest, et vot tema laps ongi erand ja ongi asi selge.

Kasvatajad ei käi kiusuga iga tunni aja tagant last kraadimas niisama igakjuhuks. Neil pole selleks aegagi! Kraaditakse siis, kui laps on silmnähtavalt teistsugune või tundub tavapärasest kuumem ja näitab üles loiduse märke.

Sinuguste vanemate suhtumise pärast õpetajad “kibestunud” ongi.

See “Kui ei meeldi, otsi uus!” suhtumine on lapsevanema suhtes siiski inetu. Esiteks tead ju isegi, et olenevalt omavalitsusest, lapsevanemal ei pruugi reaalselt ollagi teist võimalust. Mul on päris mitu last ja kogemusi ka päris mitmete erinevate lasteaedade ja rühmadega. Enamasti mingeid etteheiteid pole olnud, aga paaril juhul on olnud siiski personali ebasobivat käitumist lastega ja/või omavahelisi pingeid, mis ka lapsi mõjutama ulatuvad. Kui probleeme on 3/4 lapsevanematest, kas siis peaks ka 3/4 rühmast lahkuma?
Omavalitsus laiemalt ei vastuta ka sita teenuse pakkumise eest, kuigi lapsi aedadesse neil siiski vaja on. Meil vähemalt käib lasteaedade rahastamine pearahade kaudu, mistõttu juhatajadki otsivad lapsi – tühi koht ei maksa. Nii et oled kindel, et juhtkond sinu “ei meeldi, mine ära” otsusega rahul on?

Temperatuuri osas – mine tee üks tempokas trenn ja kraadi siis ennast. Oleneb muidugi, mis su tavapärane temperatuur on, aga vähemalt poolekraadine tõus võiks olla. See on tavaline, et rühmas aktiivsemalt tegutsevatel lastel põsed õhetavad ja temperatuur on veidi tõusnud. Ja vähemalt vanasti oli küll kasvatajaid, kes hakkasid õhetavaid lapsi kraadima. Siis olid küll lasteaedades veel med. töötajad, nii et koju sellise temperatuuriga ei pääsenud, küll aga med. kabinetti rahulikult pikutama.
Mindki on kord lasteaeda kutsutud, et lapsel palavik. Loomulikult läksin kohe kohale ja tõin lapse koju. Kodus tal palavikku polnud, täiesti normaalne rõõmus laps oli. Öö magas ka rahulikult ja hommikukski ei olnud ilmnenud ühtki haigustunnust. Helistasin hommikul enne lasteaeda minekut rühma ja küsisin, et kui palju seda palavikku tal siis oli. 37,1 olevat olnud. Ja kraadides olevat ta rabelenud ja karjunud! Seda ma kahjuks ei küsinud, mille peale nad teda üldse otsustasid kraadida, aga haige see laps tõesti ei olnud!
Samas tuleb meelde, et ma sain kord lasteaiast 39 palavikuga lapse (teine laps) tagasi. Läksin lapsele järele, tuli, hakkas end riietama. Kuigi see laps oli mul suur jutustaja, siis sel päeval rääkis nii vahetpidamata, et tundus, et midagi on valesti. Katsusin last – tulikuum! Sain rühmast kraadiklaasi, kraadisime sealsamas lapse ära. Ausalt, ka rühmatöötaja oli ehmunud ja vabandas, et tema ei saanud küll aru, et lapsel midagi viga oleks. Pahane ma ei olnud (ma ju ise ka ei saanud kohe aru), kuid üsna ehmunud samuti.

Tüüpiline lapsevanem eks – kord häda, et kraaditakse, kord jälle et ei kraadita 😀 (Tegelikult ma ei ole kummagi juhtumi peale pahane, ühekordsed lood ja arusaadav, et mõnikord juhtub. Samas kui pidevalt üht või teistpidi mööda pannakse, siis tekitaks rahulolematust küll.)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täiesti tervemõistuslik jutt nüüd spetsialistidelt ka.
Kahtlustan, et perearstide tehtud buklett oli mingisugune toores ja ekslik kiirtõlge.

LASTEARSTIDE seisukoht juhendmaterjali ekslikkuse osas

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täiesti tervemõistuslik jutt nüüd spetsialistidelt ka.

Kahtlustan, et perearstide tehtud buklett oli mingisugune toores ja ekslik kiirtõlge.

LASTEARSTIDE seisukoht juhendmaterjali ekslikkuse osas

Täiesti adekvaatne sõnavõtt lastearstidelt. Jõudu neile selle juba väljapaisatud totrusega võitlemiseks!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Adik Levin kirjutab tänases Päevalehes:
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/adik-levin-kas-nohu-ja-koha-ei-olegi-enam-haigused?id=84777593

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Adik Levin kirjutab tänases Päevalehes:

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/adik-levin-kas-nohu-ja-koha-ei-olegi-enam-haigused?id=84777593

No see on nüüd juba ka üle võlli. Ei olnud ju seal perearstide juhendis kusagil väidetud, et OK on 39-kraadises palavikus või kopsupõletikus last lasteaeda tuua.
Praegu on sageli olukord selline, kus tahetakse õuest tulles vesise ninaalusega last kohe koju saata või iga haiguse korral paar nädalat kodus taastuda või köha korral siis kuu-kaks haiguslehel olla.
Nt see 2 nädalat kodus ravimine igal juhul – no mida ma ravin ja passin seal, kui lapsel ei ole enam mitte midagi viga? Mu lasteaiaealisel siin pea kaks nädalat tagasi oli ka nohu algamas, hakkas reede õhtul palju ninaga luristama, öösel ka magas kehvemini, järgmine hommik veel luristas ja õhtuks ei olnud enam mingit nohu tal. Ja ei tulnudki. (Seda varemgi olnud, et õhtul-öösel luristab, jätan järgmisel päeval koju ja siis tõden, et asjata.)
Aga lastearstide meelest siis oleks pidanud last praeguseni kodus hoidma? Milleks? Kohati on mul tunne, et lastearstid tegelevad peamiselt haigete lastega, näevad palju hulle tüsistusi, sest ega ma enda omadega kuigivõrd polegi lastearstile sattunud, ikka ainult sellega, kes teistest märgatavalt tõbisem on ja sageli haigestub. Noorimaga ei satu perearstilegi 🙂 Perearstid aga väljastavad hoolduslehti, neil on tegelikult selgem pilt, milliste probleemidega lehte soovitakse. Ju siis ikka liiga kergelt võetakse neid hoolduslehti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul on laps praegu kodune, aga mitte sellepärast, et haige on. Eile jalutasin temaga umbes 50 meetri kaugusele poodi ja poest tagasi tulles oli tal ninaalune tatine. Vaid õues oligi, toas tatti ei tule. Kujutan ette, et kasvatajate arust oleks ta haigeks jällegi tembeldatud ,helistatud, etteheiteid tehtud, pahandatud. Loodetud, et koju jääb ja mida kõike veel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul on laps praegu kodune, aga mitte sellepärast, et haige on. Eile jalutasin temaga umbes 50 meetri kaugusele poodi ja poest tagasi tulles oli tal ninaalune tatine. Vaid õues oligi, toas tatti ei tule. Kujutan ette, et kasvatajate arust oleks ta haigeks jällegi tembeldatud ,helistatud, etteheiteid tehtud, pahandatud. Loodetud, et koju jääb ja mida kõike veel.

Kasvatajatel on endal ka lapsed ja/võ ion neil pikaajaline kogemus lastega – nad oskavad suurepäraselt eristada nohu ja õues märjaks läinud nina.
Sinu postitusest õhkab halvustamist kasvatajate suhtes, lasteaed pole kohustuslik!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina õpetajana tunnen end alati väga halvasti, kui pean haigestunud lapse pärast vanemale helistama. Esiteks on niigi ebameeldiv halbu uudiseid edastada, teiseks saan ju aru, et see lööb vanema päeva- ja nädalaplaanid sassi, kolmandaks ongi osal vanematest suhtumine, et üritate siin omale rühma tühjaks teha.

Mul pole ausalt öeldes tõesti mingit vahet, kas lapsi on kohal näiteks 13 või 14, see üks laps oleks määrav võib-olla siis, kui ta olekski ainus laps rühmas. Sellist olukorda juhtub aastas võib-olla 1 või 2 korda, kui sedagi. Vanemale helistamine on mulle õpetajana lihtsalt lisakohustus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul on laps praegu kodune, aga mitte sellepärast, et haige on. Eile jalutasin temaga umbes 50 meetri kaugusele poodi ja poest tagasi tulles oli tal ninaalune tatine. Vaid õues oligi, toas tatti ei tule. Kujutan ette, et kasvatajate arust oleks ta haigeks jällegi tembeldatud ,helistatud, etteheiteid tehtud, pahandatud. Loodetud, et koju jääb ja mida kõike veel.

Õpetajad-abid õpivad tavaliselt üsna ruttu lapsi tundma ja minu kogemus on küll selline, et märjast ninaalusest või mõnest köhatusest keegi numbrit ei tee. Sõimata võid aga saada sina teistelt lapsevanematelt. Siingi olnud neid, kes tuulise ilmaga lasteaiahoovis laste läikivaid ninaaluseid kokku loendavad ja oma lapse haigestumistes kõiki teisi süüdistavad. Mulle tundub, et seda juhendit ongi rohkem lapsevanematele vaja 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täpselt nii käibki, ka meie lasteaias:

http://perejakodu.delfi.ee/uudised/lasteaiaopetajad-surusid-ema-nurka-tanasest-kaks-nadalat-last-aeda-tuua-ei-tohi?id=84819613

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kujuta

Seda lugedes on ülihea meel, et oma lapsed enam lasteaias ei käi. Paljud ei kujuta vist ette, milline hakkab välja nägema rühm, kui nonstop seal sõna otseses mõttes tatt lendab. Lapsed aevastavad, pühivad käega tatti ja köhivad ju kuhu juhtub. Ka kõige ideaalsemas lasteaias ei suudeta seda laga koguaeg ära puhastada ja laste arv ühes ruumis on ju teatavasti päris suur.

Ma ei tahaks ise päevagi sellises ruumis viibida.

Huvitav, kas koju kutsutakse ka lapsele mängusõpru, kellel on suur nohu ja köha, silmapõletik?

Lasteaia töötajatest on kohe päris kahju. Loen siit, et nad võiks ennast gripi vastu vaktsineeerida, et mitte lapsi nakatada. Ja et haigustekitajaid on üle 100. Aga need täiskasvanud ise ja nende tervis? Neile ju köhitakse ja aevastatakse koguaeg peale. Õpetajal on lubatud ka haigena tööl käia?

See muudab ka õpetaja laste suhteid rühmas. Õpetaja on kohustatud ka kõvasti köhivat last riietama, kallistama, lohutama? Kes seda tahab?

Ametnikud võivad ju sellise juhendi koostada, aga terve mõistuse ja hoolivusega siin küll midagi pistmist ei ole.

Ma kujutan küll ette. Minu lapsed käisid lasteaias riigis, kus lapsed käivad suhteliselt hea enesetunde korral lasteaias. Neil on võimalusel diivanil tukkuda ja rohkem pikutada, kui väsinud on. Üldjuhul on kohal käivad lapsed siiski piisavalt rõõmsad, et ringi joosta koos teistega. Kui laps nutab ja on õnnetu, siis kutsutakse vanem järgi. Kui on teada, et vanem soovib lapse juba nohu kahtluse korral koju viia, siis üldjuhul võimaldatakse ka seda, aga väikse temperatuuri tõusu korral, kui laps on on lihtsalt väsinud ja soovib diivanil raamatuga aega veeta ja vanematel on keeruline töölt ära saada, siis ei helistata kunagi. Töötajatel on piisav ettevalmistus ja nad teavad täpselt, mille eest nad vastutust võtta ei tohi. Ennetamaks arvamist, et lapsi kuidagi piinatakse. Need lapsed, kel on haigus haiguse otsa ja alati tüsistused, kannavad ka mütse ja jäävad koju iga väikse külmetuse alguses juba ennatamaks raskemaid haigestumisi. Neid lapsi on väga-väga vähe (nagu Eestiski) ja nende eest hoolitsevad ka arstid palju paremini, kui nende eest, kes püstijalu nohutades ja köhides kenasti terveks saavad või vaid paari päeva kodus vajavad.
Kuna õpetajatel pole teistsugust kogemust, siis nad ei nurise tatiste laste pärast.
Ma ei ütle, et Eesti lasteaed kuidagi halvem koht oleks lastele. Ei ole. On mõlemas süsteemis oma toredad ja nõrgad küljed.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul on laps praegu kodune, aga mitte sellepärast, et haige on. Eile jalutasin temaga umbes 50 meetri kaugusele poodi ja poest tagasi tulles oli tal ninaalune tatine. Vaid õues oligi, toas tatti ei tule. Kujutan ette, et kasvatajate arust oleks ta haigeks jällegi tembeldatud ,helistatud, etteheiteid tehtud, pahandatud. Loodetud, et koju jääb ja mida kõike veel.

Kasvatajatel on endal ka lapsed ja/võ ion neil pikaajaline kogemus lastega – nad oskavad suurepäraselt eristada nohu ja õues märjaks läinud nina.

Sinu postitusest õhkab halvustamist kasvatajate suhtes, lasteaed pole kohustuslik!

Muidugi oskab. Seepärast mõned kasutavadki seda taktikat, et hoolitsevad, et mitu tundi kuivanud tatt näolt kuhugi ei kaoks ja õhtul saaks emale öelda, et laps hakkab haigeks jääma, et parem on jätta ta kohe koju vältimaks rasket haigust ja tüsistusi. Ja emad alluvad survele, lisaks paljud usuvad ka, et viirus otsustab poolel teel ümber, et ah käin lühemat teed pidi. Ma ei tea, kuidas praegu on, aga 8 aastat tagasi leidus Tallinnas vähemalt 2 lasteaeda, kus lapsi tuulutati vähemaks. Seda ei teinud ükski noor pedagoog, küll olid aktiivseda abid ja vanakooli õpetajad. Üks lasteaedadest on väga hinnatud piirkonnas ja lapsed skoorivad koolide katsetel. Ma ei tea, kas vanmad ei suuda ja ei jaksa kiire elu kõrval vastu hakata sellisele olukorrale või on direktorite ja muude ametnike ringkaitse piisavalt tugev, et ei nähta mõtet. Juba siis käis ühes nimetatud lasteaias ka kohaliku perearsti laps ja see perearst haris pidevalt õpetajaid samas vormis, kui teemaalgataja link, aga ei soovinud ükski õpetaja seal sellest midagi teada. Ometi töötasid tol ajal õpetajad üldjuhul kella 13-ni päeval(või alates 13-st) ja ei olnud see sugugi nii väsitav.

Ma kahtlustan, et need 2 lasteaeda polnud ainsad ja tänaseks ei ole need vanad käitumismustrid veel jäädavalt lahkunud.

Nii tore algatus antud inimeste poolt ja see, et seda lehte nüüd veidi lihvida tahetakse, on samuti hea. Kindlasti ei pea õpetaja võtma endale liigset vastutust ja kindlasti peab neil olema õigus kahelda ning telefon haarata ja vanemale helistada.

Ma loodan, et ennast ei tunne puudutatuna õpetajad, kes kunagi midagi eelpool mainitut ei tee. EI olnud ka minu kirjeldatud asutustes kõik õpetajad sellised.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie lasteaias on juba tagajärjed näha. Hommikul köhivad ja nuuskavad garderoobis mitu last nii mahlaselt, et sooviks isegi sealt põgeneda. Vanematel on rahulikud näod peas- neil on ju nüüd ilmselt millele toetuda. Nii, kui rühma ukse avan, siis sama orkester seal vastas. Õpetajad on üsna murelikud ja paistavad närvilised.

Otsin oma lapsele juba väiksemasse lastehoidu kohta, kus haiged ikka koju saadetakse.

See ei ole normaalne.

Kusjuures väiksestes hoiududes pole minu teada kunagi kombeks olnud tõbiseid lapsi koju saata. Väikses hoius on ka tõbisem olla hulga kergem, kui 18-pealises grupis, kus kohustuslikus korras iga ilmaga õues käiakse. Õues käimine on hea, aga väikse hoiu eelis on just see, et tõbine laps jääb tuppa. Sõltub kõik tõbisuse astmest ja lapse enesetundest. Sellised kogemused on minul ja põhinevad üsna pikaajalistel teadmimstel, küll pigem varasematest aegadest. Mitte, et ma nüüd kõiki hoidusid teaks, aga pigem on jäänud mulje, et levinud on individuaalsem suhtumine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen samuti lasteaiaõpetaja, nagu siin oli üks, kes avaldas arvamust. Olen temaga nõus. Ongi hea, et siin teemas on mõlemad pooled esindatud. Arvan, et haiguste teema on kõige problemaatilisem just sõimerühmades, sest suuremad lapsed oskavad juba ise hakkama saada, nohu pühkida jm. Veedavad päeva kuidagi ära.

Meie rühmas on 2-3- aastased. Teeme näitlikku katset. Kallid lapsevanemad, mina ei tea teie tööspetsiifikat, aga arvan ka, et need, kes pole lasteaias töötanud, ei tea ka meie tööst tegelikult midagi. Tulge ja olge kasvõi üks päev lasteaias! 🙂 Kas siis arvate sama, et on lahe olla tõbiste lastega?

Laste enda kokkupuuted omavahel? Ühel päeval oli mul käes 5 taskurätti, see pole normaalne. Paar päeva tagasi oksendas üks laps mulle sülle. Oli terve päev veidi “kahtlane” ja tulemus oli õhtul käes…selle Perearstide Liidu juhendi tõttu ma ei julgenud helistada, et kutsuda lastevanemat järele…et mis ma häirin, onju.. mina pole ka hindaja, kuni tuleb pauk, ehk hullem. Antud juhul laps oksendas. Siis alles helistasin.

Tõite siin teiste maade näiteid. Need on heaolumaad. Võib-olla aitaks olukorda leevendada see, kui rühmas oleks lastearvu kohta rohkem täiskasvanud töötajaid. Olgu nad abiõpetajad, lasteaiapoolsed tugiisikud (mitte konkreetse lapse oma) jne. Kes jõuavad vaadata siis vastavates olukordades haigemate laste järel või üldse aidata igapäevaselt. 10-14 lapsega tegeleda küllaltki väikestes tingimustes, veel hullem haigeid virilaid lapsi riietada mitu korda päevas vaid 2 täiskasvanuga on suur kunst. Tulge tööle! 🙂

Jah, ega me ei pea töötama sellistes tingimustes, võib valida teise töö, aga kes siis lõpuks töötab?

Vabandan, kui olin veidi sarkastiline, kuid mõelge laiemalt, töötingimuste ja kogu olukorra peale. Kui Sul on tööl nohune/nuuskav/köhatav/kõhtu valutav/apaatne vms kolleeg, siis usun küll, et tahaksid temast eemale hoida. Miks riskitakse siis kõige väiksemate ja nende õpetajatega? Kurvaks teeb. Lasteaiaõpetajana ei saa 100 protsenti panustada töösse, kui on rütm ja keskkond nö häiritud.

A sa mine tööta politseinikuna, kui vanglad on pätte täis ja teised väljas ikka varastavad. Või mine ole Ekrekas, kui keegi sind ei salli ja subparteiliikmed inimesi kividega loobivad. Või mine ole poemüüja ühe päeva, kliendid tulevad nohuga, aidsiga, peavaluga, petetuna või skisodena kassasse leiva eest maksma ja sõimavad sind, sest Prisma on nii suur, et midagi üles ei leia, kaalul on kleepsud otsas ja müüjatel on vene aktsent. Või IT-mees, kelle tehtu lihtsalt ei toimi, sest kliendi ootused on täiesti teised, aga tööandja nõuab, et sa säraval ilmel kindlalt väidad, et lehm on kits ja tegelt kits on täitsa lehma moodi, sest muidu ettevõte ei teeni ja siis pole su perel enam raha.
Natuke naljakas ei ole või? Meil kõigil on tööl pidevalt aegu, kus tuleb ületada raskused. Sealjuures ootab boss, et meie töö on hästi tehtud, mitte et me hakkame nõudma, et probleeme poleks. Eestis on igal aastal talv ja inimesed on 5 kuud tatised ja nii 78 aastat, või kui pikk see oodatav eluiga ongi:)

Hollandis on alates 4-dast eluaastast 24-35 lapse peale 1 töötaja, ei ole mingeid abisid, kes tunde aitaks läbi viia. Kuni 4. ea on kuni 22 last vist ja kui grupis on imikuid, siis on töötajaid nii palju, et igal imikul oleks oma süli, teised lapsed saavad ise hakkama. Tatt pühitakse jah tihti varrukasse, aga neil lastel on väga eluterve psüühhika ja tatised varrukad lapsena täisealisena ei kajastu. Eks nad tahaks ise ka muidugi väiksemaid gruppe ja rohkem töötajaid, aga rahvaarv kasvab ja saavad hakkama

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen samuti lasteaiaõpetaja, nagu siin oli üks, kes avaldas arvamust. Olen temaga nõus. Ongi hea, et siin teemas on mõlemad pooled esindatud. Arvan, et haiguste teema on kõige problemaatilisem just sõimerühmades, sest suuremad lapsed oskavad juba ise hakkama saada, nohu pühkida jm. Veedavad päeva kuidagi ära.

Meie rühmas on 2-3- aastased. Teeme näitlikku katset. Kallid lapsevanemad, mina ei tea teie tööspetsiifikat, aga arvan ka, et need, kes pole lasteaias töötanud, ei tea ka meie tööst tegelikult midagi. Tulge ja olge kasvõi üks päev lasteaias! 🙂 Kas siis arvate sama, et on lahe olla tõbiste lastega?

Laste enda kokkupuuted omavahel? Ühel päeval oli mul käes 5 taskurätti, see pole normaalne. Paar päeva tagasi oksendas üks laps mulle sülle. Oli terve päev veidi “kahtlane” ja tulemus oli õhtul käes…selle Perearstide Liidu juhendi tõttu ma ei julgenud helistada, et kutsuda lastevanemat järele…et mis ma häirin, onju.. mina pole ka hindaja, kuni tuleb pauk, ehk hullem. Antud juhul laps oksendas. Siis alles helistasin.

Tõite siin teiste maade näiteid. Need on heaolumaad. Võib-olla aitaks olukorda leevendada see, kui rühmas oleks lastearvu kohta rohkem täiskasvanud töötajaid. Olgu nad abiõpetajad, lasteaiapoolsed tugiisikud (mitte konkreetse lapse oma) jne. Kes jõuavad vaadata siis vastavates olukordades haigemate laste järel või üldse aidata igapäevaselt. 10-14 lapsega tegeleda küllaltki väikestes tingimustes, veel hullem haigeid virilaid lapsi riietada mitu korda päevas vaid 2 täiskasvanuga on suur kunst. Tulge tööle! 🙂

Jah, ega me ei pea töötama sellistes tingimustes, võib valida teise töö, aga kes siis lõpuks töötab?

Vabandan, kui olin veidi sarkastiline, kuid mõelge laiemalt, töötingimuste ja kogu olukorra peale. Kui Sul on tööl nohune/nuuskav/köhatav/kõhtu valutav/apaatne vms kolleeg, siis usun küll, et tahaksid temast eemale hoida. Miks riskitakse siis kõige väiksemate ja nende õpetajatega? Kurvaks teeb. Lasteaiaõpetajana ei saa 100 protsenti panustada töösse, kui on rütm ja keskkond nö häiritud.

A sa mine tööta politseinikuna, kui vanglad on pätte täis ja teised väljas ikka varastavad. Või mine ole Ekrekas, kui keegi sind ei salli ja subparteiliikmed inimesi kividega loobivad. Või mine ole poemüüja ühe päeva, kliendid tulevad nohuga, aidsiga, peavaluga, petetuna või skisodena kassasse leiva eest maksma ja sõimavad sind, sest Prisma on nii suur, et midagi üles ei leia, kaalul on kleepsud otsas ja müüjatel on vene aktsent. Või IT-mees, kelle tehtu lihtsalt ei toimi, sest kliendi ootused on täiesti teised, aga tööandja nõuab, et sa säraval ilmel kindlalt väidad, et lehm on kits ja tegelt kits on täitsa lehma moodi, sest muidu ettevõte ei teeni ja siis pole su perel enam raha.

Natuke naljakas ei ole või? Meil kõigil on tööl pidevalt aegu, kus tuleb ületada raskused. Sealjuures ootab boss, et meie töö on hästi tehtud, mitte et me hakkame nõudma, et probleeme poleks. Eestis on igal aastal talv ja inimesed on 5 kuud tatised ja nii 78 aastat, või kui pikk see oodatav eluiga ongi:)

Hollandis on alates 4-dast eluaastast 24-35 lapse peale 1 töötaja, ei ole mingeid abisid, kes tunde aitaks läbi viia. Kuni 4. ea on kuni 22 last vist ja kui grupis on imikuid, siis on töötajaid nii palju, et igal imikul oleks oma süli, teised lapsed saavad ise hakkama. Tatt pühitakse jah tihti varrukasse, aga neil lastel on väga eluterve psüühhika ja tatised varrukad lapsena täisealisena ei kajastu. Eks nad tahaks ise ka muidugi väiksemaid gruppe ja rohkem töötajaid, aga rahvaarv kasvab ja saavad hakkama

Aamen! Ära on me kasvatajad liialt hellitatud pigem, mitte, et neil oleks raskem. Päris hästi näen seda oma lapse lasteaias. Täitsa ulme, mis toimub.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kohati on mul tunne, et lastearstid tegelevad peamiselt haigete lastega, näevad palju hulle tüsistusi, sest ega ma enda omadega kuigivõrd polegi lastearstile sattunud, ikka ainult sellega, kes teistest märgatavalt tõbisem on ja sageli haigestub. Noorimaga ei satu perearstilegi 🙂 Perearstid aga väljastavad hoolduslehti, neil on tegelikult selgem pilt, milliste probleemidega lehte soovitakse. Ju siis ikka liiga kergelt võetakse neid hoolduslehti.

Täpselt nii ongi. Sain emaks 19 aastat tagasi. Nüüdseks on mul 3 suure vanusevahega last. Lastearsti nägin viimati vanima lapse beebieas. Viimased 18 aastat oleme suhelnud ainult perearstide ja -õdedega.
Minu viimane kõne perearstikeskusesse oli teemal, et soovin silmatilkade retsepti ja hoolduslehte, kuna mu lapsel on silmapõletik (millega lasteaeda ei võeta) ja kerge nohu. Olin nädal aega kodus rõõmsa, aktiivse ja palavikuvaba väikelapsega, kelle üks silm pisut punetas. Vaevalt, et ma ainus olen, kes sel teemal helistab. Seega ma täitsa mõistan, miks perearstid kirjutasid, et silmapõletik ei vaja eraldamist.
Samas, möödunud aastal kuulsin, et ühe kõrvalrühma lapse silmapõletik läks nii hulluks, et vajas haiglaravi. Haigla lastearstid nägid ainult seda ühe õnnetut meie lasteaia mitmesaja lapse hulgast ja tegid järelduse, et see on üks jube tõbi.
Eks muude haigustega ole sama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No silmapõletik on küll ülinakkav. Meil lapsel lasteaias oli, seejärel sai ka koolis käiv laps ja mina ise ka silmapõletiku. See on ikka väga nakkav ja sellega küll lasteaias käia ei tohi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No silmapõletik on küll ülinakkav. Meil lapsel lasteaias oli, seejärel sai ka koolis käiv laps ja mina ise ka silmapõletiku. See on ikka väga nakkav ja sellega küll lasteaias käia ei tohi.

Nakkav on silmapõletik küll. Olen ise selle oma väikelapse käest kaks korda saanud. Viimane mälestus on üsna värske ja seega julgen öelda, et peale koleda väljanägemise see muid vaevuseid ei põhjusta. Seega ei mõista ma ka vajadust last igal juhul teistest isoleerida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No silmapõletik on küll ülinakkav. Meil lapsel lasteaias oli, seejärel sai ka koolis käiv laps ja mina ise ka silmapõletiku. See on ikka väga nakkav ja sellega küll lasteaias käia ei tohi.

Nakkav on silmapõletik küll. Olen ise selle oma väikelapse käest kaks korda saanud. Viimane mälestus on üsna värske ja seega julgen öelda, et peale koleda väljanägemise see muid vaevuseid ei põhjusta. Seega ei mõista ma ka vajadust last igal juhul teistest isoleerida.

Väga vastutustundetu sinust. Sa oled ise selle nakkuse saanud ja ometi laseksid külma närviga ka teistel oma rähmas silmadega lapsega kokku puutuda, kuna ainult “koleda välimuse” saab kaasa?? Teadmiseks sulle, et on olukordi ja ameteid, kus rähmas silmad võivad terve kogemuse ruineerida. Näiteks kui inimesel on tulemas mingi pidulik sündmus – kooli lõpetamine, sünnipäev või presidendi ball? Või on tal oluline töine kokkusaamine tulevase potentsiaalse kliendiga? Ahh mis neist rähmas silmadest ja koledast välimusest? Peaasi, et sinu laps saab lasteaias nakkust levitada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No silmapõletik on küll ülinakkav. Meil lapsel lasteaias oli, seejärel sai ka koolis käiv laps ja mina ise ka silmapõletiku. See on ikka väga nakkav ja sellega küll lasteaias käia ei tohi.

Just. Ja need kes väidavad, et silmpõletikuga ei pea last eraldama, pole ise vist seda põdenud. Minu arust on see piisavalt tõsine ja ebameeldiv, et laps koju jätta.

Silmapõletikku on kahte sorti.
Bakteriaalne konjunktiviit ja viiruslik. Viimane on vähe kergem ja möödub ka ilma ab tilkadeta aga olen ise põdenud lapsega bakteriaalset konjunktiviiti ja see oli kohutav. Silmamunad sõna otses mõttes valutasid silmakoopa sees. 3 päeva ab tilkasid ja alles siis hakkas paremaks minema. Ja on ülinakkav. Viiruslik nii hull ei ole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 91 )


Esileht Väikelaps Millal jätta laps lasteaiast koju?