Esileht Beebi ja mitmikud Millal läheb kergemaks?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )

Teema: Millal läheb kergemaks?

Postitas:
Kägu

Beebi on 3kuune. Viimasel ajal ta jonnib päris palju, ka siis kui kõht täis, mähe kuiv ja tegeleme temaga. Unegraafikut ka proovin järgida, kuigi päeval on keeruline. Öösel magab ilusti ja päeval vankris pikem uni, toas lühikesed uned 🙁 . Tervis on tal korras. Saan aru, et see on normaalne, et ta nutab vahel, aga ikkagi raske taluda neid nutuhooge… Millal läks teil elu kergemaks? 🙂 Beebiaeg on muidugi tore, aga vahel on ikka väga raske… Esimene laps ja oleme mehega kahekesi, kelleltki abi pole loota.

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmselt hambad tulekul, seepärast ongi ta nutusem, viril.

Mul 9.5kuune laps, suus 8 hammast. Oli ka nõnda, et 1 hammas nähtaval, kergendus, et nutud lähevad üle, läks mõni päev ja juba jälle igemes haav, uus hammas.

Proovi igemegeele  kui vaja valuvaigistit, märja külma lapiga igemeid hõõruda õrnalt, närimislelud

Kandekotis kanda

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

beebid ei jonni. Beebi  nutab, sest tal on miskipärast halb.

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mm, hambad enamasti hakkavad tulema 6nda kuu kanti. Igemes võivad nad muidugi enne ka kasvada, aga ma pakuks, et on üleväsinud. Et kui kirjutad, et järgid graafikut, aga alati ei õnnestu. Eks see on selline katsetamise asi, et kas 3-kuusena jaksab juba 2h üleval olla või pigem siiski 1,5h. Püüa jälgida ja proovi enne nuttu magama saada. Hea viis seda testida on näiteks kandekotiga. Paned ta sinna ntks 1h15 min ärkveloleku pealt sisse ja käid ringi. Ja siis mis kell magama jääb. Enamasti beebidele kotis meeldib – lähedus ja näeb kõrgemalt ja siis vajadusel silmad kinni ja nina rinna vastu.

Eks see selline katsetamise ja proovimise asi ongi, et oma beebit paremini tundma õppida. Pmts saab ka nutu järgi aru, kui täpselt jälgid… ‘Kõht tühi’ nutt on veidi teine ‘tahan magama’ nutust. Ja ma ei tea, mis te täpselt beebiga tegelemise all mõtlete, aga otseselt intensiivselt tegelema ei peagi. Äkki ülestimuleeritud? Veidi masseerida ja võimelda on okei, aga muus osas, las avastab oma keha ja maailma.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

beebid ei jonni. Beebi nutab, sest tal on miskipärast halb.

Jah, sellega täiesti nõus. Beebid ei jonni tõesti. Mind kohe kuidagi väga häirib, kui seda sõna kasutatakse. Ta ei oska oma ebamugavust teisiti kui nutuga väljendada. Aga niisama heast peast teie kisuks ta küll ei nuta.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõistan, mida tunned ja saadan esiteks lihtsalt ühe virtuaalse toetava kallistuse. Mul on aastane laps, kellega algus oli väga raske ja kuigi praegu on juba palju kergem, on ikka päevi, mis murravad. Õppinud olen seda, et vahel ei teagi, mis lastel nutu või paha tuju põhjuseks on. Kolmekuune on muidugi veel päris pisi, eks ta alles kohaneb maailmaga. Põhiline on mitte tunda end kuidagi süüdi või halvasti, kui oled teinud kõik, mida oskad – toitnud, mähkinud, magada lasknud, lähedust pakkunud – aga laps ikka nutab. Võibki olla mingi valu, mida otseselt ei saa ära võtta või ebamugavus või lihtsalt olla raske olla beebi. Püüa lihtsalt ikka olla koos temaga ja hoida meeles, et raskus läheb ükskord mööda.

Ühtlasi see, et ta öösel hästi magab, on nii suur pluss. Siis on ikka kergem (natukenegi) neid nutuseid ja raskeid päevi üle elada. Ja kui tundub, et päevauned pole piisavalt pikad toas, siis äkki leiad võimaluse ilma kärutamata laps õue magama saada – rõdule näiteks? Mind päästis just rõdul magav laps, sest siis ei pidanud ise kärutama ja sain puhata. Samas paljud lapsed muidugi ei maga seisvas kärus või kui puudub rõdu, siis ka raske. Aga üldiselt jah, lühikesed päevauned on mingis vanuses suhteliselt normaalne, lihtsalt siis saad neid lühikesi unesid talle tihedamini teha – lõppude lõpuks ikkagi natukene puhkust saad siis ka.

Üldiselt elu beebiga ongi raske (muidugi leidub neid, kes ütlevad, et väga lebo aeg, aga ma ei jaga küll seda vaadet üldse). See tõdemus ei aita üldse praktiliselt, aga minu meelest vaimselt võib natukene abiks olla. Et saadki aru, et on raske ja kuidagi lähed kaasa selle tundmusega, mitte ei ürita võidelda. Olete mehega kindlasti väga tublid vanemad, püüdke teineteist hoida ja abistada ning ikka leebelt oma pisikesse beebisse suhtuda – kuigi tema nuttu võib olla raske taluda.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See võib viidata ka arenguhüppele, kui näiliselt põhjuseta jorinat tavalisest rohkem on. Kuskil 3.kuu paiku võib küll üks suurem arenguhüpe alata. Kui seda jorinat kuidagi selgitada püüda, siis beebi hakkab maailmast paremini aru saama, aga see kõik on talle segane ja harjumatu ja uut infot nii palju, samas midagi sellega peale ei oska hakata. Üleväsimus võib muidugi ka olla.

Kui siinkohal üldse midagi soovitada, siis seda et järgi ärkvelolekuaknaid. Netist leiab küll mis selline keskmine ärkveloleku aeg selles vanuses beebile on, aga eks pead selle enda beebi puhul ise leidma. Kui uni on lühem, ei jaksa võibolla ka nii pikalt üleval olla. Kui vaja, panegi ainult õue magama. Aga vahel ei aitagi muu kui lihtsalt see aeg kuidagi üle elada. Läheb paremaks 🙂

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hambad võivad siiski juba ka varem tulla. Meil noorimal tuli 4k 2 hammast. Mu õel olevat 2k esimene tulnud.

Aga vastates küsimusele – esimene kergendus saabub ilmselt, kui roomama hakkab. Sellele eelneb muidugi frustratsiooniperiood, kui juba keerab end kõhuli ja tahaks edasi liikuda, aga ei oska. Väga raske periood 😀

Järgmine kergendus on, kui hakkab istuma ja saab mugavamalt kahe käega mängida. Miinus on – umb samal ajal tõmbavad nad end ka toe najal püsti ja hakkavad kõrgemalt asju tahtma. Tülide vältimiseks korja võimalusel silme alt ära kõik, mis beebile keelatud. Nt meie noorim ei tohi telekapulti näha ka mitte 😀

Ja siis ilmselt läheb uuesti lihtsamaks, kui hakjab vaikselt rääkima. Vahepeal on väga keeruline aeg, kui laps juba vb ronib kõikhale, aga eneseväljendus puudulil ja siis oh need draamad… ja see võib kesta kuni 3-4-5a – et isegi kui laps räägib kenasti, ta lihtsalt ei oska alati oma soove õigel ajal öelda või ei saa aru, et vanemad ei loe mõtteid ja siis jooksebki juhe kokku, kui kõik ei lähe tema plaani järgi 😁 Loodan, et ma ei hirmutanud nüüd – raskustest hoolimata on mul 3 last ja kõik planeeritud😀

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esimene kord läks raskemaks 2 nädala paiku, tundusid piima ülesviskamisega ja gaasidega seotud ebamugavused. Kohutav aeg.

Teine kord läks raskemaks 3 kuu paiku, kui õppis keerama ja teps mitte selili enam ei püsinud, aga kõhuli oli õnnetu. Üldse oli õnnetu, kui just süles ei olnud.

Esimene kord läks KERGEMAKS, kui istuma hakkas, seal 7 kuu kandis. Mängis enda ümber olevate asjadega.

Teine kord läks kergemaks, kui käputama hakkas (roomamise jättis vahele) ja vist oli 8 kuune. Sai minna, kuhu tahtis.

Edasine on ajalugu.

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Umbes nii 25 aasta pärast.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Umbes nii 25 aasta pärast.

Selle väitega olen ma väga nõus. Lastega ei lähegi elu kergemaks. Eriti siis, kui neid on mitu. Ja muidugi oleneb lapsest ja kui neid on mitu, siis nad kõik on ka erinevad. Meil viimane beebi on superlaps olnud. Jah, esimestel kuudel õhtuti väsis ära ja nuttis. Aga see oli pisisasi. Nüüd ta on 8-kuune. Toimetab põrandal ringi. Ta veel ei käputa ega keera end ise istuma. Küll aga roomab ja niisama kolab mööda tube. Mul on aega netis istuda, telekat vaadata, oma toimetusi teha. Kui köögis olen, panen ta söögitooli istuma ja tema jälgib, kui ma süüa teen või söön. Ei mingit nuttu. Kõik on rahulik, kuni meie 6-aastane on lasteaias. Tema on meil perekonna n.ö must lammas. Karjub-röögib, nõuab, sõimab, peksab jne. Ei saa kuidagi öelda, et mingis vanuses läheb elu kergemaks. Tema puhul on ainult hullemaks läinud. Ja ta ei ole meil mingi puudega. Täiesti tavaline raske iseloomuga laps. Tema on väga hea peegeldaja ja manipulaator. Täpselt nagu me isegi. Ainult tema ei saa aru, et on laps ja meie täiskasvanud. Tema ütleb, et kui sa mul hambaid pesed, siis mina lasteaeda ei lähe. Mina ütlen, et kui sa korralikult ei käitu, siis tahvlit ei saa.
Ja siis tuleb koju 15-aastane pubekas. Ajab oma rumalat pubeka juttu, nõuab mitmesaja-euriseid asju, räägib, kui mõttetu on õppimine ja kuidas tema ikka hakkab ilma tööl käimata raha teenima. Tööl käivad inimesed on kõik rumalad, tema on maailma targem inimene. Ja kui sa temaga nõus pole, prõmmutab ukse nii kinni, et krohv seinast lendab. Aga mul kulm ka selle peale ei tõuse, sest ma tean, et tema aju alles saavutab oma arengutipu 20ndate eluaastate alguses. Sinnani on veel aega.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Umbes nii 25 aasta pärast.

Selle väitega olen ma väga nõus. Lastega ei lähegi elu kergemaks. Eriti siis, kui neid on mitu. Ja muidugi oleneb lapsest ja kui neid on mitu, siis nad kõik on ka erinevad. Meil viimane beebi on superlaps olnud. Jah, esimestel kuudel õhtuti väsis ära ja nuttis. Aga see oli pisisasi. Nüüd ta on 8-kuune. Toimetab põrandal ringi. Ta veel ei käputa ega keera end ise istuma. Küll aga roomab ja niisama kolab mööda tube. Mul on aega netis istuda, telekat vaadata, oma toimetusi teha. Kui köögis olen, panen ta söögitooli istuma ja tema jälgib, kui ma süüa teen või söön. Ei mingit nuttu. Kõik on rahulik, kuni meie 6-aastane on lasteaias. Tema on meil perekonna n.ö must lammas. Karjub-röögib, nõuab, sõimab, peksab jne. Ei saa kuidagi öelda, et mingis vanuses läheb elu kergemaks. Tema puhul on ainult hullemaks läinud. Ja ta ei ole meil mingi puudega. Täiesti tavaline raske iseloomuga laps. Tema on väga hea peegeldaja ja manipulaator. Täpselt nagu me isegi. Ainult tema ei saa aru, et on laps ja meie täiskasvanud. Tema ütleb, et kui sa mul hambaid pesed, siis mina lasteaeda ei lähe. Mina ütlen, et kui sa korralikult ei käitu, siis tahvlit ei saa.

Ja siis tuleb koju 15-aastane pubekas. Ajab oma rumalat pubeka juttu, nõuab mitmesaja-euriseid asju, räägib, kui mõttetu on õppimine ja kuidas tema ikka hakkab ilma tööl käimata raha teenima. Tööl käivad inimesed on kõik rumalad, tema on maailma targem inimene. Ja kui sa temaga nõus pole, prõmmutab ukse nii kinni, et krohv seinast lendab. Aga mul kulm ka selle peale ei tõuse, sest ma tean, et tema aju alles saavutab oma arengutipu 20ndate eluaastate alguses. Sinnani on veel aega.

Mul on lapsed 5k, 6a ja 14a. Ja see on täpselt meie päev, mida sa kirjeldad 🙂 Samuti keskmine on kõige raskema iseloomuga, plahvatab iga väikese asja pärast ja on edukas läbirääkija (viimati õnnestu tal mind veenda, et kõigile on parem kui tema lasteaiapäev lõpeb lk 13). Ja kõige noorem on musterlaps, kellest tunnen ainult rõõmu. Sest tema jonnimised on tilk meres võrreldes vanemate vennade tujudega 🙂

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul praegu 7-kuune beebi kodus. Kõige raskem ja kisarohkem oli 6.-10. elunädal. Hakkasin ise ka järkjärgult taipama, et beebi röögib väsimusest, aga nii kergesti enam magama ei jäänud kui esimestel elunädalatel 🙂 Elu läks kergemaks siis kui režiim rohkem paika sai, tõesti tuli seda üleväsimust kuidagi magama pannes ennetada. Peab jah aru saama, kaua korraga ärkvel püsib ja siis ennetavalt magama kussutama. Praegu ka beebi hakkab kägisema ära väsides, aga sellist metsikut röökimist korduvalt iga päev- seda enam ei ole.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga kujuta nüüd ette, et ta ärkab öösel iga tunni tagant umbes siis, kui sa just parajasti oled magama jäämas. Ole õnnelik, et ta sul öösel magab.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

10nädalaselt läks kergemaks, gaasivalud hakkasid leebuma.

3.5 kuuselt väga raskeks just une pärast.

6kuuselt läks kergemaks, käisime unenõustajal ja beebi hakkas lapseks muutuma, sai suhelda rohkem.

11 kuuselt läks raskemaks, uus uneregressioon ja hakkas jooksma, kõndima polegi veel hakanud 😀

1.5aastaselt läks kergemaks, läks hoidu.

2aastaselt läks raskemaks, kõik tavalised 2aastase draamad.

4aastaselt läks kergemaks, iseloom leebus ja raskemaks, aias pidi uinakut tegema, selle pärast oli õhtul kaua üleval, kauem kui mina sageli.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA olen. Esiteks mainin, et mina ühtegi postitust miinustanud ei ole. Ja tänud vastajatele 🙂 . Ma pigem pidasingi silmas seda, et millal näiteks ma suudan ta vankris rääkimisega maha rahustada. Hetkel nii, et kui silmad avab vankrisõidu ajal, siis hoian hinge kinni, et ta kuni koduni nutma ei hakkaks. Rääkimisest pole kasu… Autosõiduga sama teema. Lutti ta pole siiani võtnud ja mõtlen, et ei hakka enam toppima. Laps rinnapiimal ja tema ideaalne päev on selline, et 24/7 tissi otsas. Samas väga tahaks julgust minna külla/ kohvikusse. Nii et mis kuust alates see julgus tekib ja on beebiga lihtsam? 🙂

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA olen. Esiteks mainin, et mina ühtegi postitust miinustanud ei ole. Ja tänud vastajatele 🙂 . Ma pigem pidasingi silmas seda, et millal näiteks ma suudan ta vankris rääkimisega maha rahustada. Hetkel nii, et kui silmad avab vankrisõidu ajal, siis hoian hinge kinni, et ta kuni koduni nutma ei hakkaks. Rääkimisest pole kasu… Autosõiduga sama teema. Lutti ta pole siiani võtnud ja mõtlen, et ei hakka enam toppima. Laps rinnapiimal ja tema ideaalne päev on selline, et 24/7 tissi otsas. Samas väga tahaks julgust minna külla/ kohvikusse. Nii et mis kuust alates see julgus tekib ja on beebiga lihtsam? 🙂

Kohvikus käisin enda beebiga kui ta oli päris pisi ja magas veel põrandal turvahällis. Aga see lõbu sai läbi päris kiiresti, kolmekuuselt vist kindlasti juba ärkas kusagile siseruumi minnes üles. Uuesti hakkasime rohkem kohvikus käima siis, kui laps näputoiduga sõbraks oli saanud, vist umbes 9-10 kuuselt oli juba mõnus – lapsele tegin tema lemmiku söögi kaasa ja siis saime rõõmsalt kõik koos süüa, sest ta juba istus söögitoolis jne. Ka kärus ärkamine muutus vähem problemaatiliseks vist umbes 9 elukuu paiku. Enne oli ka nii, et kui ärkas siis kohe nuttis ja pidi välja võtma kärust või koju tõttama. Aga jah 9 kuu paiku vist oli juba nii, et kui ärkas, siis sain panna käru istuvasse asendisse ja ta leppis juba ka ringi vaatamisega. Seni kuni oli lamab vankrikorv oli tal ärgates jube nõme taevast ainult vaadata, seega ikkagi istuvas asendis tuleb see, et saab ka ärkvel lapsega õues kärutada.

Aga see kõik muidugi iga lapsega erinev, aga natukene Anna veel beebile aega.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on 3 last. Mitte ükski neist pole lutti võtnud, kõik on esimesel eluaastal maganud uinakud liikuvas kärus või tissi otsas. Autos on 90% sõitudest röökinud, kui just ei ajasta uneajale – siis on lootus, et uinuvad. Kui magav laps turvahälliga välja võtta, siis ta ärkab 2 minuti jooksul. Autos nutmine on lõppenud NSS tooli kolimisega aastaselt. Vastus su küsimusele, et tasapisi läheb kogu aeg kergemaks. Minul on olnud kõige raskem vastsündinutega ja edasi läheb aina kergemaks. Nutuga harjud ära, ei võta enam nii isiklikult hinge, lohutad aga aksepteerid tema nuttu. Ilmselt viimased 20 aastat oled harva olnud olukorras, kus keegi su kõrval nutab ja karjub ja sinul on loomulik reaktsioon sellest närvi minna.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA olen. Esiteks mainin, et mina ühtegi postitust miinustanud ei ole. Ja tänud vastajatele 🙂 . Ma pigem pidasingi silmas seda, et millal näiteks ma suudan ta vankris rääkimisega maha rahustada. Hetkel nii, et kui silmad avab vankrisõidu ajal, siis hoian hinge kinni, et ta kuni koduni nutma ei hakkaks. Rääkimisest pole kasu… Autosõiduga sama teema. Lutti ta pole siiani võtnud ja mõtlen, et ei hakka enam toppima. Laps rinnapiimal ja tema ideaalne päev on selline, et 24/7 tissi otsas. Samas väga tahaks julgust minna külla/ kohvikusse. Nii et mis kuust alates see julgus tekib ja on beebiga lihtsam? 🙂

Kohvikusse lähed kohe. Pumpad piima välja ja mees annab. Emadele on hädavajalik saada natukenegi eemale vahepeal, see annab palju head energiat.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA olen. Esiteks mainin, et mina ühtegi postitust miinustanud ei ole. Ja tänud vastajatele 🙂 . Ma pigem pidasingi silmas seda, et millal näiteks ma suudan ta vankris rääkimisega maha rahustada. Hetkel nii, et kui silmad avab vankrisõidu ajal, siis hoian hinge kinni, et ta kuni koduni nutma ei hakkaks. Rääkimisest pole kasu… Autosõiduga sama teema. Lutti ta pole siiani võtnud ja mõtlen, et ei hakka enam toppima. Laps rinnapiimal ja tema ideaalne päev on selline, et 24/7 tissi otsas. Samas väga tahaks julgust minna külla/ kohvikusse. Nii et mis kuust alates see julgus tekib ja on beebiga lihtsam? 🙂

Kohvikusse lähed kohe. Pumpad piima välja ja mees annab. Emadele on hädavajalik saada natukenegi eemale vahepeal, see annab palju head energiat.

Et siis istun üksi kohvikus ja proovin elu nautida ise teades, et beebi kodus nutab ja õnnetu?

Ei ole teemaalgataja, aga ka üks 6-kuuse beebi ema. Hädavajalikud käigud (arst, juuksur jne) teen ära, aga tagasi tulles on beebi tavaliselt ennast hingetuks röökinud. Ei, mees ei ole saamatu, väga tubli on ja alati hoiab kui palun.     Aga imetada ta ei oska ja lutiga/lutipudeliga laps ei lepi. Ning laps on veel mitu nõudlikum peale minust eemal olemist.

Kutsuge mind kanaemaks, kuid sellist head energiat ma ei soovi, mis tuleb minu lapse heaolu arvelt. Küll ma jõuan veel kohvikusse, joogasse, massaaži, pediküüri – pikk elu on veel ees selleks. Ja teiseks on olemas ka muud viisid akude täitmiseks beebi kõrval. Minu jaoks on need jalutuskäigud, beebiga pikutamine päevasel ajal, lugemine, perega aja veetmine, reisimine. Ilma et beebi samal ajal hoidjaga röögib, sest mina ju pean saama oma aega…

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA olen. See kohvikusse minek oli pigem mõeldud, et millal saaks koos lapsega minna ja see oleks talle tore kogemus. 🙂 Jalutuskäigud on toredad küll, aga millal tuleb see aeg, kui ma ei pea pingsalt jälgima, et millal ta ärkab? Siis saaksin pikemaid ringe teha ja endal ka toredam kui ainult kodutänava läheduses jalutada.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nüüd on ta Sul juba 4kuune. Kui nüüd uneregressioon ära on, hakkab ta õppima unetsüklite ühendamist. See on hea aeg pikkadeks kärutiirudeks, paljud lapsed toas ei maga alguses üldse. Hakka eakohast päevakava sisse seadma, juba võib.

Meie hakkasime lapsega niipea kohvikus käima kui ta istuma hakkas. Laps istus seal lastetoolis ja asjatas mõne mänguasja või maisirõngaga. Nüüd on aastane, sööb restoranis minu taldriku pealt sama toitu ja vahepeal käib naaberlaua tädidele silma tegemas.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapsega oli ka beebiaeg üks õuduste jada. Alguses ei lasknud käest ära panna umbes kolm kuud, lisaks nuttis iga õhtu paar tundi, midagi ei rahustanud. Käisingi temaga sülekotis päevad otsa ringi. Siis oli öösiti iga tunni tagant üleval. Siis vahepeal oli kergem aeg, kuskil 5-7 kuud, magas palju paremini, siis hakkas jälle mingi uus jama. Seega kergemaks nagu ei lähegi, aga vahepeal on kergemaid perioode, kus üks probleem on kadunud ja uus pole veel tulnud. Väikelapseiga oli kogu aeg raske, sest tal on väga raske iseloomu lisaks beebiaja hädadele. Kõik lapsed muidugi pole üldse nii hullud ja nende leplike laste vanemad ei kujuta ettegi, mida mõned lastega läbi elavad. Nüüd on juba teismeline, nüüd on ainult see, et õppida ei taha, iga päev märkused jne. Kui pahandan, toob mulle rahustuseks jälle paar viit ja hakkab otsast peale. Aga kokkuvõttes olen ikkagi väga õnnelik, et ta mul on. Ja toredaid aegu on ka ikka meenutada nii beebi- kui väikelapseeast ja ka praegu.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA olen. Esiteks mainin, et mina ühtegi postitust miinustanud ei ole. Ja tänud vastajatele 🙂 . Ma pigem pidasingi silmas seda, et millal näiteks ma suudan ta vankris rääkimisega maha rahustada. Hetkel nii, et kui silmad avab vankrisõidu ajal, siis hoian hinge kinni, et ta kuni koduni nutma ei hakkaks. Rääkimisest pole kasu… Autosõiduga sama teema. Lutti ta pole siiani võtnud ja mõtlen, et ei hakka enam toppima. Laps rinnapiimal ja tema ideaalne päev on selline, et 24/7 tissi otsas. Samas väga tahaks julgust minna külla/ kohvikusse. Nii et mis kuust alates see julgus tekib ja on beebiga lihtsam? 🙂

Kohvikusse lähed kohe. Pumpad piima välja ja mees annab. Emadele on hädavajalik saada natukenegi eemale vahepeal, see annab palju head energiat.

Et siis istun üksi kohvikus ja proovin elu nautida ise teades, et beebi kodus nutab ja õnnetu?

Ei ole teemaalgataja, aga ka üks 6-kuuse beebi ema. Hädavajalikud käigud (arst, juuksur jne) teen ära, aga tagasi tulles on beebi tavaliselt ennast hingetuks röökinud. Ei, mees ei ole saamatu, väga tubli on ja alati hoiab kui palun. Aga imetada ta ei oska ja lutiga/lutipudeliga laps ei lepi. Ning laps on veel mitu nõudlikum peale minust eemal olemist.

Kutsuge mind kanaemaks, kuid sellist head energiat ma ei soovi, mis tuleb minu lapse heaolu arvelt. Küll ma jõuan veel kohvikusse, joogasse, massaaži, pediküüri – pikk elu on veel ees selleks. Ja teiseks on olemas ka muud viisid akude täitmiseks beebi kõrval. Minu jaoks on need jalutuskäigud, beebiga pikutamine päevasel ajal, lugemine, perega aja veetmine, reisimine. Ilma et beebi samal ajal hoidjaga röögib, sest mina ju pean saama oma aega…

Mis kohutava inimese sa oma lapse isaks valisid, et beebi temaga õnnetu on kodus? Isa tuleb beebindusse kaasata otsekohe, siis kõik toimib. Ei pea naised nii allaheitlikud olema, lapsel on teine vanem ka. Ema ei pea end tükkideks rebima ja kõike ohverdama. Ema peab ka vahel puhkama ja olema omaette.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siin just eelmine vastaja kirjutas, et leplike laste vanemad lihtsalt ei kujuta ette, mida keerulise beebiga läbi peab elama. Päris nii lihtne pole, et kaasamine kõik mured lahendaks.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA olen. Esiteks mainin, et mina ühtegi postitust miinustanud ei ole. Ja tänud vastajatele 🙂 . Ma pigem pidasingi silmas seda, et millal näiteks ma suudan ta vankris rääkimisega maha rahustada. Hetkel nii, et kui silmad avab vankrisõidu ajal, siis hoian hinge kinni, et ta kuni koduni nutma ei hakkaks. Rääkimisest pole kasu… Autosõiduga sama teema. Lutti ta pole siiani võtnud ja mõtlen, et ei hakka enam toppima. Laps rinnapiimal ja tema ideaalne päev on selline, et 24/7 tissi otsas. Samas väga tahaks julgust minna külla/ kohvikusse. Nii et mis kuust alates see julgus tekib ja on beebiga lihtsam? 🙂

Kohvikusse lähed kohe. Pumpad piima välja ja mees annab. Emadele on hädavajalik saada natukenegi eemale vahepeal, see annab palju head energiat.

Et siis istun üksi kohvikus ja proovin elu nautida ise teades, et beebi kodus nutab ja õnnetu?

Ei ole teemaalgataja, aga ka üks 6-kuuse beebi ema. Hädavajalikud käigud (arst, juuksur jne) teen ära, aga tagasi tulles on beebi tavaliselt ennast hingetuks röökinud. Ei, mees ei ole saamatu, väga tubli on ja alati hoiab kui palun. Aga imetada ta ei oska ja lutiga/lutipudeliga laps ei lepi. Ning laps on veel mitu nõudlikum peale minust eemal olemist.

Kutsuge mind kanaemaks, kuid sellist head energiat ma ei soovi, mis tuleb minu lapse heaolu arvelt. Küll ma jõuan veel kohvikusse, joogasse, massaaži, pediküüri – pikk elu on veel ees selleks. Ja teiseks on olemas ka muud viisid akude täitmiseks beebi kõrval. Minu jaoks on need jalutuskäigud, beebiga pikutamine päevasel ajal, lugemine, perega aja veetmine, reisimine. Ilma et beebi samal ajal hoidjaga röögib, sest mina ju pean saama oma aega…

Mis kohutava inimese sa oma lapse isaks valisid, et beebi temaga õnnetu on kodus? Isa tuleb beebindusse kaasata otsekohe, siis kõik toimib. Ei pea naised nii allaheitlikud olema, lapsel on teine vanem ka. Ema ei pea end tükkideks rebima ja kõike ohverdama. Ema peab ka vahel puhkama ja olema omaette.

Tõesti kohutav mees on, rinnad on tal puudu… Lisaks ei passi päevad läbi kodus, kuna teenib raha meie 5-liikmelise pere jaoks.

Olme ausad, isegi kõige parem isa ei saa ema asendada rp beebile, kes lutti ega lutipudelit ei tunnista. Kui just lühikeseks ajaks, mis kulub hädavalike käikude tegemiseks. Ja paratamatu tööl käiv isa ei veeda imikuga samapalju aega kui kodus olev ema, mistõttu tihtipeale tekib beebil ühe vanema eelistus.

See, et isa on võrdne lapsevanem, on ilus jutt. Ema on aga paraku see, kes imikuna kõige rohkem aega veedab, saab lapse käitumismustritest paremini aru, pakub rinnapiima ja turvatunnet ning tulemusena on ka laps ema süles palju rahulikum – see on looduse poolt nii määratud ja nii peabki olema.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siin just eelmine vastaja kirjutas, et leplike laste vanemad lihtsalt ei kujuta ette, mida keerulise beebiga läbi peab elama. Päris nii lihtne pole, et kaasamine kõik mured lahendaks.

Mina olen see, kes soovitab isa maksimaalselt kaasata algusest peale. Minul ei olnud üldse lihtne beebi, vastupidi, esimene poolaasta oli tõesti raske. Seetõttu julgen soovitada, et hea mees on siin võtmerollis. Üksinda toimetades oleksin ma püsinud kõigest ellujäämisrežiimil ehk teinud absoluutse miinimumi. Ma ei ole nõus sellega, et beebi kuulub emale ja nii ongi looduse poolt seatud. Minu pere näitel on ka isa ääretult tähtis, maksimaalne isa beebile ja abikaasa naisele. Minu suur õnn on/oli see, et mees oligi algusest peale beebist väga huvitatud ja tahtis kõigega kursis olla. Saan perekoolist aru, et paljud mehed seda ei tee/ei taha/pole huvitatud/on suhtumine mõlema poolt, et beebi on vaid naise teema, ja naised toimetavadki üksinda.
Mees võttis enda peale iga öö pool ööd ja kõik õhtud, kui naases töölt. Sain üksinda jalutamas/jooksmas käia, kohvikus lihtsalt üksinda lugeda ja ilma kugistamata süüa, sain segamatult kas või pesemas käia jne.
Ja ikkagi oli meil mõlemal raske, aga me saime hakkama ja armastame väga oma last ning üksteist. Mina tundsin end alguses halvasti seetõttu, mida kogesin beebigrupis ja siinsamas perekooli foorumites – palju oli suhtumist, et ongi normaalne, et ema rassib üksinda kas või veri ninast välja, aga peab hakkama saama, sest kõik saavad ja nii on loodud. Rõhutati, et ema enda aeg, uni või niisama olemine polegi ette nähtud ja oled hädavares, kui seda vajad. Õnneks oli seesama minu hea mees see, kes mind maa peale tõi ja ütles, et see pole normaalne. Laps on ÜHINE otsus ja valik, mees ei aita oma naist beebiga, mees hoolitseb oma lapse eest, nagu ka naine.

Mõistan, miks paljud pered väikelapse perioodil lagunevad või lähevad suhted halvaks, leitakse asendustegevusi ja -inimesi kodunt väljapoolt, eemaldutakse üksteisest, eemaldutakse kodust. Siitsamast perekoolist on nii palju saanud lugeda, kuidas meest ei huvita beebi, ja kui hakatakse lähemalt uurima, selgub, et naine pole ise ka algusest peale arvanud, et mees peaks olema kaasatud.  See on ometi ühine kasvamise ja kasvatamise aeg kogu perena.

Meil on kangelasemade kultus.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siin just eelmine vastaja kirjutas, et leplike laste vanemad lihtsalt ei kujuta ette, mida keerulise beebiga läbi peab elama. Päris nii lihtne pole, et kaasamine kõik mured lahendaks.

Mina olen see, kes soovitab isa maksimaalselt kaasata algusest peale. Minul ei olnud üldse lihtne beebi, vastupidi, esimene poolaasta oli tõesti raske. Seetõttu julgen soovitada, et hea mees on siin võtmerollis. Üksinda toimetades oleksin ma püsinud kõigest ellujäämisrežiimil ehk teinud absoluutse miinimumi. Ma ei ole nõus sellega, et beebi kuulub emale ja nii ongi looduse poolt seatud. Minu pere näitel on ka isa ääretult tähtis, maksimaalne isa beebile ja abikaasa naisele. Minu suur õnn on/oli see, et mees oligi algusest peale beebist väga huvitatud ja tahtis kõigega kursis olla. Saan perekoolist aru, et paljud mehed seda ei tee/ei taha/pole huvitatud/on suhtumine mõlema poolt, et beebi on vaid naise teema, ja naised toimetavadki üksinda.

Mees võttis enda peale iga öö pool ööd ja kõik õhtud, kui naases töölt. Sain üksinda jalutamas/jooksmas käia, kohvikus lihtsalt üksinda lugeda ja ilma kugistamata süüa, sain segamatult kas või pesemas käia jne.

Ja ikkagi oli meil mõlemal raske, aga me saime hakkama ja armastame väga oma last ning üksteist. Mina tundsin end alguses halvasti seetõttu, mida kogesin beebigrupis ja siinsamas perekooli foorumites – palju oli suhtumist, et ongi normaalne, et ema rassib üksinda kas või veri ninast välja, aga peab hakkama saama, sest kõik saavad ja nii on loodud. Rõhutati, et ema enda aeg, uni või niisama olemine polegi ette nähtud ja oled hädavares, kui seda vajad. Õnneks oli seesama minu hea mees see, kes mind maa peale tõi ja ütles, et see pole normaalne. Laps on ÜHINE otsus ja valik, mees ei aita oma naist beebiga, mees hoolitseb oma lapse eest, nagu ka naine.

Mõistan, miks paljud pered väikelapse perioodil lagunevad või lähevad suhted halvaks, leitakse asendustegevusi ja -inimesi kodunt väljapoolt, eemaldutakse üksteisest, eemaldutakse kodust. Siitsamast perekoolist on nii palju saanud lugeda, kuidas meest ei huvita beebi, ja kui hakatakse lähemalt uurima, selgub, et naine pole ise ka algusest peale arvanud, et mees peaks olema kaasatud. See on ometi ühine kasvamise ja kasvatamise aeg kogu perena.

Meil on kangelasemade kultus.

Mul läks kõrvust mööda, et kuidas see isa beebiga tegeleb, kui beebi on rinnatoidul ja rinda soovib iga natukese aja tagant? Mis tähendab, et mees võttis enda peale õhtud ja pool ööd? Tõstis lapse sulle rinnale või andis ise rinda või…?

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõni teine pereliige aitaks, oleks ka abiks – oma ema, isa, ämm või äi. Tuumikperede probleemid 🙂

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siin just eelmine vastaja kirjutas, et leplike laste vanemad lihtsalt ei kujuta ette, mida keerulise beebiga läbi peab elama. Päris nii lihtne pole, et kaasamine kõik mured lahendaks.

Mina olen see, kes soovitab isa maksimaalselt kaasata algusest peale. Minul ei olnud üldse lihtne beebi, vastupidi, esimene poolaasta oli tõesti raske. Seetõttu julgen soovitada, et hea mees on siin võtmerollis. Üksinda toimetades oleksin ma püsinud kõigest ellujäämisrežiimil ehk teinud absoluutse miinimumi. Ma ei ole nõus sellega, et beebi kuulub emale ja nii ongi looduse poolt seatud. Minu pere näitel on ka isa ääretult tähtis, maksimaalne isa beebile ja abikaasa naisele. Minu suur õnn on/oli see, et mees oligi algusest peale beebist väga huvitatud ja tahtis kõigega kursis olla. Saan perekoolist aru, et paljud mehed seda ei tee/ei taha/pole huvitatud/on suhtumine mõlema poolt, et beebi on vaid naise teema, ja naised toimetavadki üksinda.

Mees võttis enda peale iga öö pool ööd ja kõik õhtud, kui naases töölt. Sain üksinda jalutamas/jooksmas käia, kohvikus lihtsalt üksinda lugeda ja ilma kugistamata süüa, sain segamatult kas või pesemas käia jne.

Ja ikkagi oli meil mõlemal raske, aga me saime hakkama ja armastame väga oma last ning üksteist. Mina tundsin end alguses halvasti seetõttu, mida kogesin beebigrupis ja siinsamas perekooli foorumites – palju oli suhtumist, et ongi normaalne, et ema rassib üksinda kas või veri ninast välja, aga peab hakkama saama, sest kõik saavad ja nii on loodud. Rõhutati, et ema enda aeg, uni või niisama olemine polegi ette nähtud ja oled hädavares, kui seda vajad. Õnneks oli seesama minu hea mees see, kes mind maa peale tõi ja ütles, et see pole normaalne. Laps on ÜHINE otsus ja valik, mees ei aita oma naist beebiga, mees hoolitseb oma lapse eest, nagu ka naine.

Mõistan, miks paljud pered väikelapse perioodil lagunevad või lähevad suhted halvaks, leitakse asendustegevusi ja -inimesi kodunt väljapoolt, eemaldutakse üksteisest, eemaldutakse kodust. Siitsamast perekoolist on nii palju saanud lugeda, kuidas meest ei huvita beebi, ja kui hakatakse lähemalt uurima, selgub, et naine pole ise ka algusest peale arvanud, et mees peaks olema kaasatud. See on ometi ühine kasvamise ja kasvatamise aeg kogu perena.

Meil on kangelasemade kultus.

Mul läks kõrvust mööda, et kuidas see isa beebiga tegeleb, kui beebi on rinnatoidul ja rinda soovib iga natukese aja tagant? Mis tähendab, et mees võttis enda peale õhtud ja pool ööd? Tõstis lapse sulle rinnale või andis ise rinda või…?

Meil oli sedasi, et kui ma läksin pikemaks ajaks (2-3 h), siis pumpasin piima igaks juhuks välja ning mees andis vajadusel pudelist. Sageli ei olnudki vaja anda, aga muidugi on beebide vajadused erinevad ja mõni soovib iga poole tunni tagant süüa. Kui käisin jalutamas või jooksmas, siis ma üle 1,5 h ära ei olnudki.

Mis puudutab öid, siis jah, mees tõstis ta minu juurde, oli seni üleval kuni laps sõi ja tõstis ta tagasi. Mina vajusin ise minutiga magama.

+2
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 36 )


Esileht Beebi ja mitmikud Millal läheb kergemaks?