Mida varem, seda parem! See on pikk ja tüütu protsess. Väga palju jooksmist, palju paberimajandust, meeletult bürokraatiat, mis kõik on tohutult ebamugav lapse ja vanema jaoks. Samas, teise nurga alt ma mõistan, miks süsteem on selline. See on vajalik, et välja sõeluda tegelikud abivajajad.
Mul läks veel nii halvasti, et kui olin oma kadalipuga ühele poole saanud, siis selgus, et nõustamiskomisjon oli suunanud lapse tasandusklassi (mitte ekslikult, vaid me ei teadnud kuni eelviimase koolipäevani, kuhu kooli ja klassi meie laps vastu võetakse). Aga lõpuks sai laps väikeklassi. Ja kuna tasandusklass ja väikeklass on erinevad asjad, aga paberid peavad ju korras olema, siis kästi meil kõike otsast peale alustada, et suunamiskomisjon saaks lapsele anda suunamiskirja väikeklassi. Kõige lollim on kogu loo juures see, et seda ei muudetud lihtsalt paberi peal ära, vaid me alustasimegi kõike otsast peale. Uuesti psühhiaatri juurde, uuesti logopeedile jne. jne.
Ma kahetsen väga, et ma kõike enda käike, helistamisi jne. ei dateerinud ja kroonikat ei pidanud. Sellest oleks saanud ühe paksu raamatu kirjutada haridusministeeriumile.