Teema: Millal saite aru, et vajate viljatusravi?

Pöördusime arsti poole siis kui aasta jooksul üratasime rasestuda Olin siis 23 aastane Enne ivf i oli lap. Op, mingid ravimid milledest kasu polnud Iui katse ei õnnestunud Ivf i katse õnnestus ja 25 aastaselt sain kaksikute emaks Siis oli 9 aastat ilma kaitsevahendita elu Nüüd olen kolmanda lapse ootel tänu IVF le Meil on seletamatu viljatus

Olin natuke alla 32, mees 33, kui hakkasime mõlema jaoks esimesi triipe püüdma. 1a ja mõned kuud peale õnnestus triibud saada, siis kui tegelikult oli juba kannatus katkemas. Kahjuks rasedus peetus. Kui uut rasedust kohe peale ei tulnud (4 tsüklit), siis läksime viljatusarstile. Sealt saadeti uuele aastasele ringile, kuna ühe korra ju õnnestus pärast 1+ aastast proovimist. Nüüdseks on mul vanust 34, eelmistest triipudest möödas 12 kuud, peetumisest 10 tsüklit. Olen kõigi peale kuri, kelle pärast on see triibuteema pidanud viibima. Enda peale, et viljatu olen. Mehe peale, kes alles selles vanuses sai aru, et kui nüüd ei hakka, siis on liiga hilja, kuigi minu suguvõsas on viljatus olnud probleemiks ka minu ema ja vanaema puhul. Arsti peale, kes saatis mind niisama aega raiskama ja vanust koguma.

N34/M31 lapsi kummalgi pole, rase pole kunagi olnud, kehamassiindeks mõlemal kergelt üle normi. Et kõigepealt proovisime aasta. Ov testide ja basaaltemperatuuri järgi arvasin ov toimuvat igakuiselt üsna samal ajal, tsükkel korrapärane. Võtsime multivitamiine, proovisime tervislikumat eluviisi ja kasutasime spermasõbralikku libestit. Edasi naistearsti juures tehti ureaplasma, suguhaiguste testid, kõik oli korras. Arst küll arvas UH põhjal, et mul kahesarveline emakas, mis ei pidavat viljastumist takistama. Suunati ka HSG tegema, munajuhad läbitavad, ent kitsad. Kolm kuud pärast seda tegin Serophene/ Duphastoni kuuri, aga tulemust polnud. Iga kuu oli üks küps folliikul, superovulatsiooni ei toimunud. Kilpnääret testiti ka, oli korras. Mehel spermaproov korras. Kaks aastat sai proovimisest täis, läksime viljatusravi arsti juurde, kus tehti tavapärased uuringud verest, uriinist. Kõik ok, diagnoosiks seletamatu viljatus. Viimase aasta jooksul olen teinud 3 IUId ja 1 IVFi. Arst pole vajalikuks pidanud hormoonide taset uurida, endometrioosi välistada, NK rakke uurida. Ma ise kardan, et nüüd kui 3 aastat täis, äkki peaks ikkagi otsima põhjust, et likvideerida probleem enne kui taas hormoonidega möllutama hakata, aga tuleb arste usaldada. Nii suured on kogu aeg ootused ja lootused, pole kerge see tee.

Üks asi veel, mida olen mõelnud – kas kellelgi on tehtud emakaseina lõige, et aidata pesastumist? Välismaistest foorumitest loen, et seda praktikat rakendatakse, et emakas siis rasedusele vastuvõtlikum.

Tallinna spetsialistid peaksid olema Nova Vitas, Pelgus ja Ida-Tallinna keskhaiglas, Tartus TÜ Kliinikumis ja Elites. Muidugi mine, kui ei õnnestu. Ma ise ka liiga kaua ootasin.

Triipe hakkasime püüdma, kui mina olin 31, mees 30. Aasta jooksul ei õnnestunud, käisin ka günekoloogi juures, et hakata asja uurima, aga ta vaid tegi põletikuanalüüsid, vaatas ultraheliga munasarju ja teatas, et kõik on korras. Edasi läksime juba Nova Vitasse, seal tehti muud analüüsid (mehel sperma, minul hormoonid, ureaplasma). Vähehaaval jõudsin LAPini ja selguski, et üks munajuha oli umbes, teine raskesti läbitav, õnneks oli LAPist abi ja kui olin 34, saime lõpuks ka lapsevanemateks (tegelikult küll esimesed kaks rasedust, mis pärast LAPi tulid, peetusid, aga kolmas jäi pidama).

Kägu kirjutas:

Kas enne LAP-i prooviti ka mingusuguseid OV-d stimuleerivaid ravimeid?

Minul kyll jah. Serophene ja Duphasoni kuure. K6ik oli yks ymmargune 0.

Arsti juurde pöördusin, kui olime aasta aega tulemuseta proovinud. Olin siis 26 või 27. Mees paar aastat minust vanem. Mingit viga ei leitud, aga pandi toetavad hormoonid ja olime arsti käsul kindlatel aegadel vahekorras. Ei aidanud. Tehti igaks juhuks kontraistaine uuring (õudsaim kogemus mu elus) ja lap (vanus oli siis 31-32), aga midagi ei leitud. Mehel oli ka kõik korras.

Vahepeal läksid meie teed mehega lahku. Uus suhe ja lootsin, et ehk me eelmisega lihtsalt ei sobinud. Uue mehega võtsime paar aastat vabalt. Vanus oli siis 36. Läksin arsti juurde juba konkreetse IVF sooviga. Siis selgus, et hormoonitase on selline, et mul ilmselt pole enam eriti munarakke järgi jäänud. Mõtlen, et kas see tõesti saab nii äkki juhtuda? Paari aastaga äkki nulli ja enne seda ei mingit märki?

Igatahes tegime kaks IVF´i, aga kummagi korraga ei suudetud mul ühtegi munarakku kasvatada. Tegin ka ühe IVF´i doonorrakuga. Pesastus, aga arenema ei hakanud.

See kõik mõjus psühholoogiliselt nii rängalt, et rohkem pole proovinud. Märtsis saan 40. Mina oleksin valmis lapsendama, mees selleks veel valmis pole. Ja endiselt on mul alles ka usk, et see ime ikkagi ise juhtub. Ma ei teagi miks. Ehk seepärast (nii tobedalt kui see ka ei kõla), et paar selgeltnägijat on mulle öelnud, et nemad näevad mul lapsi.

Panen ka oma loo kirja. Üritama hakkasime hetkel kui mina olin 26 ja mees 25. Tarvitasin beebipille 6 aastat, pärast lõpetamist tsükkel enam paika ei läinud. Kannatasin pool aastat ebakorrapäraste ja pikkade menstruatsioonide all, käisin erinevate naistearstide juures korduvalt. UH-s kahtlustas arst, et mul on PCO. Sain Duphastoni ravi ja tsükkel läks tänu ravimile korda. Kui sai täis 1 aasta üritamisest, pöördusin uuesti naistearsti juurde. Tema suunas mu edasi Reproduktiivmeditsiini keskusesse LTKH-s. Seal tehti nii mulle kui mehele analüüsid, mis olid mõlemal korras. Kuid diagnoos polütsüstilised munasarjad pidas siiski paika ja see jäi. Sealne arst kirjutas mulle välja Clomifene (sama, mis Serophene), et munasarjade tööd stimuleerida. Esialgu kirjutati välja kaheks kuuks kuid jõudsin teha ühe kuuri ja jäin tänu sellele esimesest korrast rasedaks. Pärast seda mõistsin, et tõenäoliselt ei toimunudki mul selle üritamise jooksul kordagi OV-d, vaid see toimus ainult tänu ravimile. Hetkel olen 24. nädalat rase 🙂
Soovin Sulle ja teistele jõudu, küllap see beebi ikka teie ellu millalgi tuleb. Üritama peab!